Uku vr. Fay

Kui kaks last majapidamises, siis tekib paratamatult võrldusmoment. Ja peaaegu terve aasta olen ma vaikselt vaadelnud kahte tüüpi.

Siia ilma tulid nad suhteliselt sarnaselt, kiiret polnud esialgu kummalgi. Aga kui juba vedama saab, siis ei saa enam pidama :) Pika süütenööriga pommid e ugrimugri geenid. Uku ei olnud suur nutubeebi, aga naerupall ka mitte. Selline rohkem omaette nohiseja ja, mis seal salata, paljuski minusse. Me mõlemad kannatame raskekujulise jäärapäisuse all. Lisaks oskame me poolelt sõnalt vait jääda ning pilgu kättesaamatusse kaugusesse naelutada, ise oma mõtteid mõlgutades. Samas small-talkis teeb ta vasaku suupoolega mõlemale vanemale ära.

Teisalt Fay on lootusetu kõkutaja. Selline naeratav punapea. Tema osaks on rohkem uudishimulikult, näpp suus vaadata. Lisaks on ta palju "iseseisvam", suutis juba päris pisist peast jupp aega omaette asjatada. Fay puhul ma mõtlen ikka palju mängib siin pehme sünnitus rolli, palju lihtsalt erinev temperament. Õde on märksa väiksem rahmeldada, teda pole, vähemalt veel, vaja traksidega tooli külge siduda. Karta on, et vennast hakkab ta tunduvalt hiljem käima, üks kuu on tal veel aega õppida.

Kingiaasta

Tänavune kingiaasta oli tagasihoidlik. Kuna me loodame järgmisel aastal kolima hakata, siis igasugused suuremad ostud ootavad uut kodu. Väikese erandina minu fotokas :) Ei saa jätta kekkamata. Nüüd tuleb ajada näpuga järge raamatust Fotographie voor dummies. Hea kui inimese hobid mahuvad riiulinurka ära. Nici trummikomplekti jaoks pole meil lihtsalt ruumi, see kink jääb järgmisesse aastasse. Nii kaua pean ma veel lauatrummeldamist taluma.

Kõige suuremad kingid läbi aegade on aga pildil.

Palju õnne mitte häid jõule!

Täna, viis aastat tagasi, kõlas Wommelgemi vallamaja tseremooniasaalis kaks korda selge ja kõlav "jaa". Kusjuures tundub tunduvalt lühem aeg tegelikult olevat. Aga mõeldes Nici vanavanematele, siis 60 veel minna :)

Viie aasta tagusest päevast meenub kaks pilti. Esiteks meie meer ametlikul tseremoonial. Nagu ikka käib allakirjade juurde natuke üllast juttu ja pärast nn seltskondlik vestlus. Tollel päeval oli Eestis juhtumisi ebajõululikult külm ja lumine päev. Igastahes, kui linnapea kuulis, et Eestis -18, siis sai ta aru küll, miks me Belgiasse kolisime. Aga, miks küll kõik marokolased ennast marjamaale punnitavad, sellest ta aru ei saanud. Kui mu ettekujutus flaamidest põhineks mu esimesel ametlikult kogemusel, ei peaks ma flaame mitte natsionalistideks, vaid lausa rassistideks. Sealhulgas herr meer pole flaamiblokker, vaid liberaal.

Teises pildis jõudsime me meeri üle kõvasti irvitades koju. Täpsemalt kodu ukse taha, mis, nagu uks tavaliselt, avaneb võtme abil. Ainult vastne abielupaar tunnistajatega oli ühel pool ust ja võtmed teisel pool. Õnneks oli meil magamistoa aken lahti ning seltskonnas leidus ämblikmehe fänn G. Peale lühikest külaskäiku alumiste naabrite juurde (kodus oli ratastoolis naine, kelle magamistuppa esimese raksuga tungiti :) jõudis G õnnelikult meie magamistuppa ja tegi uksed lahti. Seega lahtise aknaga magamine ei ole ainult tervisele kasulik. Lahtine aken võib vahel kindlustada champagne pulmapäeval.

Jõulupidu

Jõulupidu möödus kommi, limpsiga. Tasakaaluks oli valitsev mõtlik ja ülev pühademeeleolu. Tüdrukute pildi on teinud kaasmaalasest peoline.

Talvemõnud

Kui me Lõunast tagasi saabusime, oli Belgiasse saabunud lumi. Siinmail tulid vähe valgemad ajad, kui Eestis. Rõhk sõnal vähe. Mu koduaknast tavanes eile päris tore pilt. Ja mina mõtlesin, et loodusfotograafi ei saa must eal - ma ei viitsi mudas püherdada ja külmas külmetada. Aga seekord tegin lihtsalt akna lahti :)

Koos lumega saabus uus valitsus. Seda ei osanudki kohe oodata. Samuti on raske sellest valitsusest midagi oodata. Esiteks on ühe laua taha pandud kokku selline kompott, et mingit konkreetset otsustusvõimu on kabinetis raske näha. Lisaks sellele on veel tegemist ajutise valitsusega kolmeks kuuks. Ehk nagu on valitsus ja nagu ei ole ka.

Emakeelest isamaal

Pullerits on uue artikliga maha saanud. Pealkiri pani mind igatahes mõtlema hoopis laiemalt. Minu arust ei puuduta eesti keele kängumine sugugi ainult välismaale putkanute vähemust. Keel ei ole ainult võime "palun, mulle üks õlu!" tellida. Kui ma mõned aastad tagasi Eestis doktoriprojekti peale mõtlema hakkasin, siis minu üks mentor ütles üheselt, et töö tuleb inglise keeles kirjutada. Aastaid tagasi avaldasid mu kaasdoktorandid õppeplaani täitmiseks muuhulgas artikleid Äripäevas. Naerukoht. Sest eesti keeles pole suurt kuskil mujal avaldada. Ehk teaduslikke artikleid emakeeles treida on praktiliselt sahtlisse kirjutamine. Nutukoht. (Tegelikult kehtib see paljuski ka 20-miljoni keele hollandi keele kohta.)

Aga kakskeelsete perede teemal. Tundub, et mul on kodus ebatüüpiline meeselement :) Meil pole eesti keele rääkimisega probleeme kunagi tekkinud. Nici auks peab tunnistama, et kolme aastaga on ta vaikselt päris korraliku passiivse eesti keele omale külge pookinud. Kui aru ei saa, siis küsib ja tõlke on meil juba kaks. Lisaks pidime me see aasta tegema valiku, kas eestlaste või flaamlaste jõulupidu. Nic vastas, et läheme eestlaste peole. Loomulikult. :)

Kaheksakuune

Kolmapäeval sain ma kaheksakuuseks. Ma oskan juba roomata, ajan peput püsti ning istun. Kui paps mind püsti tõstab, siis seisan hea jupp aega tudisemata oma mängukaare najal. Emps-paps ainult ei taha mind lasta seista.

Viimasel ajal meeldib mulle keelt suust välja ajada. Nagu Einstein sellel kuulsal oma sünnipäeva pildil ;). Ja ma ütlesin ka oma esimesed sõnad - emm ja papa! Nüüd emps muigab. Tahkemat toitu ma suurt ei söö, emps katsetab mu peal baby-led approach to the introduction of solid food meetodit. Minu arust pole ma mingiks muuks meetodiks kunagi võimalust andnud, aga empsile lihtsalt meeldib kõigest uhkelt kõlav teooria teha.

Koogiks oli 100 Kooki raamatust shokolaadikook, veerand kilo shokolaadi ja väike pakk võid, mmmmm...

Karge talvehommiku tükikesed

Esiteks sain ma metsaka listilisena hea lingi oma postkasti - kust tuleb stuff. Tasub vaadata enne jõulushopingule tormamist. Kusjuures ma (tegelikult küll Nici firma :) just hiljaaegu sain karistada oma liiga harvade investeeringute eest kuldsesse noolekesse, nimelt PSP otsustas kuus kuud peale garantii lõppemist otsad anda. Parandamine st üksnes riistapuu lahtikruvimine läheb üle poole uue hinnast maksma! Rõve sõim serbohorvaadi keeles.

Teiseks olen ma viimasel ajal mõelnud, et palju vähendab mu ökoloogilist jalajälge näiteks ökovahenditega pesemine, ainult oma elukoha lähistel kasvatatud toidu söömine ja ainult biomärgisega toidu söömine jms. Mitte, et ma senisest praktikast loobuksin, kui efekt liiga väike on, aga pigem efekti maksimeerimise eesmärgil. Kui kuskil peaks kompromissile minema, ja kompromissitult ei vea iga kord välja, siis kuidas seda kõige väiksemate kuludega teha.

Lõpetuseks, et lisaks rohehullule teenida auga välja flaami natsionalisti tiitel, leidsin ma päris hea killu viimasest Knackist. Prantsusekeelne meedia armastab flaamlasest maalida paraja koletise, kes rabab andunult tööd teha, saab selle eest kolepalju raha ja vabal ajal kõmmutab neegreid maha. Ning siit tekibki küsimus, et kui hollandikeelne osa riigist nii vastik ja jäle on, siis miks prantsusekeelsed kodanikud nii tulihingeliselt ühist riiki pooldavad? Finantssolidaarsus? Tegelikult peaks plokki küsituluse tegema, millal Belgia uue valitsuse saab. Jaanipäevaks?

Hea ost ja halb ost

Hea

Leivamasin st korrektselt öelduna saia-sepikumasin. Seda riistapuud on me majapidamises juba pea viis aastat aktiivselt pruugitud nii saialiste kui pärmitaigna tegemiseks. Vaevalt, et see massin lähitulevikus tolmu koguma hakkab.

HD recorder (maakeeli siis kõvakettalindistaja?). Saab jälle televiisorit vaadata :). Meil oli alatine häda, et vähegi vaadatav saade hakkas kell 11 - tööinimese ja lapsevanemana sellisel kellaajal enam küll midagi ei vaata, vaid me juba magame. Ning videomakiga opereerimine oli tüütu. Nüüd saab paari nupule vajutamisega lindistatud-vaadatud, kusjuures telekakvaliteediga.

Halb.

Made in China helikopter ja mängubuss. Lagunesid esimesel mänguõhtul. Ma sain aru, et ma pole nii rikas, et odavaid asju osta.

Karp sprotte. See oli kuskil mu Belgia elu alguses, kui ma kordas Carrefourist Riia sprotid leidsin. Südame lõi soojaks ning sprotid maandusid mu külmkapi nurka. Aga ma pole eriline sprotisõber, umbes kahe aasta pärast rändasid nad prügikasti. Sellest ajast peale püüan ma oma ostukäitumise juures seda sooja Eestimaa nurgakest oma südames vaos hoida. Näiteks looduspoes ei osta hunnikut pudrumaterjali kokku, sest pudrusööjat must pole.

Kiire aeglane kuu

Esiteks tuleb paar laulu selgeks õppida Eesti laste jõulupeoks. Lauludega on selline häda, et ma olen täielik muusikavõhik. Seda ilmestab kenasti fakt, et lugedes "Uisutajate" teksti, ütlesin ma kohe Ernst Enno ja väga zen, aga mis viisil peaks laulujoru veeretama, ma ei tea. Kusjuures ma ei ole mingi luulepede. Päkapikulaulu ma ka ei tea. Kuigi suur õnnetus see pole, sest laulan ma enivei suht omal viisil alati.

Seejärel tuleb loota, et mu kaamera siiski selle nädala sees saabub. Siis saab Champagnes pilti teha :) Nimelt ei jõua ma ära oodata, kunas me juba autosse istume ja mullijoogi regiooni vurame. Kere annab juba vähemalt kuu aega märku, et oleks aeg aeg maha võtta. Kus on mu klaasike kihisevat, Empire Falls, kamin ja saun...

New kid in the box

Milleks küll kallis mänguasjanodi, kui täieliseks õnneks piisab lihtsast pappkarbist :D

Kiri Sintile

Tere, kallis Sinterklaas,

Ma olen see aasta täitsa tubli olnud. Ilusa tütrekese ilmale toonud ja natuke teadust teinud. Väänikust suure vennaga võiks vähe rohkem kannatust olla, aga ma arvan, et ka selles osas olen ma viimasel ajal tublisti arenenud.

Mulle polegi palju vaja - vähe päikest, terveid lapsi ja meest ning et maja ilusti kerkiks. Ma ei taha kaevata, aga selles viimases küsimuses teenivad me aknatreialid küll vitsakimbu. Kui sul kotis ruumi üle jääb, siis uhke kokanoa või fotoka üle oleks mul muidugi hea meel.

Tegelikult on minu suurimaks sooviks, et Belgia uue valitsuse saaks. Minu arust ei ole poliitikud see aasta küll tublid olnud. Geen flinke jongens en meisjes, eks? Tead, üks peamine põhjus, miks mulle Belgia meeldib, on selle riigi absurdsus, Magritte'ilik sürrealism, see täiesti jabur kooslus. Ma soovin, et see riik ikka kestma jääks. Ehk, kallis Sinterklaas, kas sa saaksid Belgia poliitikutele vähe kainet meelt, südametunnistust, meelekindlust ja julgust tuua? Ma väga palun.

Parimatega,

Lilly