Nädalavahetuse lehe intervjuu Paul De Grauwega ajendas mindki põlvkondade ja õigluse üle mõlema. Kui Eestis on vahetult peale II maailmasõda sündinute põlvkond üks kõige rohkem "lüpsta" saanud grupp, siis arenenud maailmas sündis babyboomerite põlvkond õnnesärgis. Boomerid nautisid viimase 100 aasta ajaloo kõige pikemat 60.-te-70.-te majanduskasvu perioodi. Nad elasid tingimustes, kus 4-5%line majanduskasv tundus igavesti jätkuva seaduspärasusena ja aastapalga eest sai omale maja soetada. Sel pildil polegi ju väga viga...
Kui ainult bebyboomerid ei tahaks pensionile minna. Belgias läheb täna töötaja pensionile 7 aastat varem kui 30 aastat tagasi. Keskmine eluiga on selle aja jooksul tõusnud 7 aasta võrra. 14 aasta jagu rohkem regulaarseid väljamakseid eelarvest, kusjuures arvestuse aluseks on viimati teenitud palk. Kogu lõbu peab kinni maksma tänane töötaja nn luuserite põlvkonnast, kes esindab tunduvalt langenud iibest tingitud kahanevat majanduslikult aktiivset elanikkonda. Samas ei kannata maksutase enam täiendavat koormust, 2005. aastal läks üksiku keskmise tööstustöötaja palgast 55% maksudeks, kusjuures marginaalne määr oli lausa 66%. Ma ei julge välja võtta oma eelmise aasta tuludeklaratsiooni, et vaadata palju me valgekraedena maksime... Kindlasti ei ole ka laenamine reaalne võimalus kasvõi EMU seisukohast vaadatuna, Belgial juba on natuke enam kui piisav laenukoormus kukil, mis tuleb samuti "luuseritel" tagasi maksta.
Mis oleks lahendused? Paul De Grauwe pakub pensioniea tõstmist, pikemaajalise hõive soodustamist ja garanteeritud pensioni vähendamist. Selle plaaniga saab üks "luuser" küll ainult päri olla. Aga ilusal lahendusel on "aga". Nimelt on babyboomerid poliitilise tüüri juures, vananevas ühiskonnas lihtsalt pensionärid ning pensionieelikud omavad suuremat poliitilist jõudu. Reaalsuesse saab see plaan "lekkida" ainult läbi ühiskondliku leppe. Sellised kompromissid võtavad kõvasti aega ning Keynesi tsiteerides: "In the long run we are all dead". Ma kardan, et tõuke kokkuleppeks annab hoopis tõelise kriisi terendamine silmapiiril, mistõttu lepe läheb lõpuks optimaalsest kallimaks.
Nii mõnigi kord tekitavad suured muutused ja vana süsteemi lammutamine pingeid, aga plats-puhtaks või format c: tehnikatel on kindlasti omad eelised. Noorus ja traditsioonide puudumine pole nii läbini paha, kui kaasliitlased-vanakesed EUs seda Eestile serveerida armastavad. Kas keegi märkas kirglikku ühiskondlikku debatti pensionireformi teemadel? Suurt mitte, ja kirest oli asi kaugel, isegi põhjamaiste standardite järgi. See-eest on Eestil jäkusuutlik pensionipoliitika, mida Belgial (veel) ei ole.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment