Meie majaehitus on viinud mind täielisele veendumusele, et Belgia on väikekodanlik paradiis. Laias laastus neli belglast viiest elab oma majas. Väikeses ja aiapäkapikuga jalgtee otsas :D Flandria osas lisandub idülli kindlasti taskurätisuuruse aed. Mis teha, inimesi palju ja ruumi napilt.
Me oleme viimasel ajal palju ühes läbini belglaslikus majapidamises sorteerinud, äi kavatseb siiski valusaid mälestusi täis elamisest loobuda ning uut elu alustada. Vanast "kolast" leiab hulgim aardeid a'la Nici koolitunnistused (väga kehvad, kui matat, füssat ja ajalugu mitte arvestada). Aga ka häid mööblitükke, nõusid ja jalgrattaid. Mimi ei olnud õnneks päris päkapiku-tüüp. Aga see eest tuulasin ma läbi eeskujuliku käsitööajakirjade kollektsiooni - valdavalt ristpistes piltidega ja filee heegeldustega, kusjuures heegeldatud laudlinu ja pilte oli majapidamises umbes 4 tükki :). Siiski sobib see kõik mudelisse barokilik majasisustus ja külluslik Inglise aed moodustades ühtse terviku. Ning tekitavad selge arusaama, miks Rubens sündis flaamlase nahas või juugendimeister Horta Brüsselis tegutses.
Kuigi ma suurt ei oska karjus-lammas portselanist lugu pidada, eelistan ma päkapikke, see kukub belglastel lihtsalt stiilipuhtalt välja. Viimane minimalismist arusaamise piir läheb nimelt Belgia-Hollandi vahelt - kui hollandlased suudavad veel vahel täiesti talutavaid minimalistlik-modernseid ehitisi püsti lükata, siis belglased ebaõnnestuvad täiega. Need minimalistlikud kodud, mida ma ajakirju lehitsedes viimase aasta jooksul näinud olen, kuuluvad eranditult käkk-kategooriasse. Skandinaavlased ja jaapanlased suudavad elada tühjuse kõiksuses hingega, belglased jätavad ainult pingutatud riidepuu-kõhus mulje. Lõpuks pean ma siiski möönma, et Antwerpeni uus kohtumaja on päris shikk, aga selle taga on britist arhitekt ja minimalismi vähe :)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment