Järgmise nädalavahetuse eel siis natuke meie eelmisest nädalavahetusest. Üldiselt on meil uus hobi, mis röövib kogu vaba aja. Kolimine :) Kolimisel on nii plusse kui miinuseid. Jube tüütu, kui kõik koht on kola täis ning puudub igasugune ülevaade, kus on see kast, milles on kollane tekk, sokid või kitarrikeeled. Samas mürakarud lõikavad kõvasti mänguprofiiti igast tühjaks saavast kastist, ilgelt lõbus on kasti ronida. Enamus hädavajalikku on siiski oma koha leidnud sh Nici pillid. Kaasaegses peres on mehed need igapäevased pillisööjad, eksjuonju :)
Laupäeval oligi Nicil just tabletineelamine käsil, kui bompa kola täis haagisega saabus. Nic pani tableti öökapile raamatu peale ja läks ust lahti tegema. Järgnes üleüldine transa viskamine ning asjade paigutamine. Peale õhtusööki magama sättides avastas Nic, et tablett kadunud. Ja me kumbki ei suutnud meenutada, kas ta pilli sisse võttis. Otsisime, kuulasime Uku üle. Damn, tableti saatus tuvastamatu ja tegemist pole aspiriiniga. "Antikiftitamise" keskusest soovitati kahtluse korral kiirabi.
Nii me siis läksimegi Dendermonde haiglaga tutvuma. Vaadati ja kuulati meid, kiirabiarst teatas rahulikult, et tegemist on kõige muu kõrval ka nn suitsiidipillidega. Jippiii... Kuna "mängus" oli ainult üks tablett, siis otsustati lapsed kanüülistada, kaks tundi monitoorida ja öö lasteosakonnas mööda saata. Kõige õudsam oli kanüüli panek, eriti väikesel õel. Mina püüdsin tipsi paigal hoida ja Uku kõrval hüsteeriliselt huilgas, et ei tohi õele haiget teha. Rahunedes ja oma südametoonide monotoonsel tiksumisel jäid nad õnneks magama. Kahe tunniga võis 80% kindel olla, et nemad tabletti kinni ei pistnud. Siiski saadeti meid järgmise päeva teisel tunnil lasteosakonda magama. Magamisest palju välja ei tulnud, sest õed käisid visa järjekindlusega iga kahe tunni tagant vererõhku mõõtmas, mille peale lapsed hakkasid, kas hüsteeriliselt nutma või tahtsid mängunurka mängima minna. Aga kus sa lähed mängima, kui klemmid kleepsuga kõhul ja traatidega aparaadi küljes kinni.
Pühapäeva keskpäevaks me sellest vanglast õnneks vabanesime :) Huvitav, miks sageli öeldakse, et saate hommikul vara koju, kui tegelikult tuleb arsti oodata, kes heal juhul saabub kella 10? Ja registratuuris arve väljakirjutaja tädi oli tõeline kirss tordil. Tableti saatuse osas me tänini päris kindlad ei ole, variante on kaks: kas a) Nici kõhus, või b) tolmuimejas. Aga nagu Krõlovi valmil on sel lool moraal. Järeldused on meil moraali põhjal tehtud ja tarvilised meetmed võetud. See nädalavahetus võiks vähe igavam tulla, ma hea meelega taasavastaks interneti ja teleka võlusid.
No comments:
Post a Comment