S nagu sürrealism

Belgia on ikka imelik maa. Kaltsukasse saabub nagu tavalistesse Meiri poodidesse UUS sügiskollektsioon. Päris uudne lähenemine vanade asjade müügistrateegias. Ja keegi geniaalne inimene on leiutanud kiudainetega piima. Võta pudel, saad ka porgandi! Või vähemalt saepuru. Mis järgmisena? Kohvi kaltsiumiga?

Billil oli viimane aeg pinsile minna

Tõdesin ma lõuna paiku. Gatesil siis. Ei ole normaalne, et va tatise IE viimase versiooni lapakale peale panek kolm tundi võtab. Kõnekas on juba töölauale tekkiv link "IE installeerimisega tekkivate probleemide lahendamine"...

Tegelikult algab hädaahel töökoha itipoistest, kel pole aega ja/või oskusi panna veebimeil lausalt jooksma ka Firefoxil ja Safaril. Siis mul poleks seda tülikat IEd vaja ning karv läigiks jälle. Samas, olemasoleva arengutrendi jätkumisel, tekib tõenäoliselt õige pea tugev või lausa möödapääsmatu motivatsioon (st patsiga poisid ei saa enam ise IE instaleerimisega hakkama) veebimeil rebasesafari kõlbulikuks treida.

Kommunistlik olümpiapere

Seekord valitses meil kodus champagnejoomises täieline võrdsus. Nii Eesti kui Belgia teenisid olümpial ühe kulla ja ühe hõbeda, kusjuures kuld tuli individuaalvõistluses ja hõbe meeskonnaalal. Kommunism on saabunud meie õuele :) Saatuse irooniana lebab mu öökapil hoopis von Misese "Liberalismus", aga ajast mahajäänuna olümpialainel olen ma seepärast, et ma tahaks "irrrmsasti" ETV saidilt lõpuks videosid vaadata, kuid ei saa. Uudistes räägidi Eesti karust, mul see loom veel oma silmaga kaemata.

Fotojaht: meri

Ma ei mäletagi, millal ma viimati Belgia rannikule sattusin, vist eelmine aasta vanemate külaskäigu ajal. Mere nägemiseks eelistan ma tegelikult Hollandi Zeelandi. Kuigi peaks minema pilti tegema Belgia rannikust küll. Nii hoiatavaks eeskujuks, sest see kilomeetrite kaupa "lasnamäge" täisehitatud rand on kole. Ainult võimalus "neljarattalisega" pikki sõite teha leevendab vähe koledust.

Pilt on aga hoopis unistuste maalt. Ma olen alati unistanud oma laevast-jahist. Seilaks vahel suviti Eestisse. Kuigi nauditavuse poolest peaksin ma jahi unustama ning pigem mootoriga jõealuse poole vaatama. Esiteks on tormiga jahiohjamine suur rabamine, teiseks jään ma merehaigeks. Seilamise praktilise poolega olen ma natuke kokku puutunud :) Vaikselt sossutades läbi Prantsusmaa veinipiirkondade sõitmine on mulle rohkem kontimööda.

Kodune piimatööstus vol 2. Kohupim, proovipartii 2

Nüüd on kohupiim olemas. Näeb välja ja maitseb nagu "õige" kohupiim. Hea soovitaja nõu töötas täitsa priimalt, ehk enne tegin joodava hapupiima - hoidsin piima soojas ühe päeva ja lisasin lusikatäie petti igaks juhtumiks nö starteriks ka. Seejärel tavapärane menetlus, pliidile kuuma. Ehk mahedast hapupiimast saab mahedat kohupiima. Kahest liitrist piimast sai umbes 400g kohupiima. Juhtus nii, et ma kõigepealt proovisin ja siis proovisin veel vähe ja siis kaalusin e tegemist on rough estimate'iga. Varsti peaks vist lehma võtma.

Anonüümse piimatehnoloogi kutsun pühapäevasele brunshile, kostitan klaasi champagnega :)

Lastetusemaks

Mul on vahel "keeniusepäev" e terve päev möödub "keniaalsuse" tähe all. Seekord pole ma ise küll segast pannud, aga Maalehest lugesin ühe "maksunduskeeniuse" intervjuud.

Mina ei ole juba mõned aastad Eesti maksuametiga tegemist teinud, aga maksumaksja tohtrihärra võiks ju maksuameti veebilehele kiigata. Isegi lihtsurelikul on vahel kasulik teada, kuidas teda laias laastus maksustatakse. Ja olgem ausad, füüsilise isiku maksustamisest arusaamiseks ei pea Eestis küll tuumafüüsik olema, arstidiplomist piisab. Maksuamet näiteks toob kohe ilusti välja selle aasta muudatused üksikisiku tulumaksus. Punkt kolm peaks lapsemaksundushuviliste pilku püüdma.

Alates sellest aastast maksustatakse lastetust ka Eestis e lastetu inimene maksab rohkem (tulu)maksu. Mingi täiendav maksumonstrum oleks juba ühe kärbse kahe hoobiga tapmine. Muuseas selline maksustamispraktika on Euroopas levinud, kohe omast kogemusest võin kinnitada.

(Juba mõnda aega mõtlen, et peaks muust kui lastest ka kirjutama. Aga näe ei anta asu, ikka tükivad teised vägisi mu ellu. :)

Fotojaht: võim

Inimese võim olla üle oma kehalistest piirangutest on uskumatu. Tahad näha tähti, aga palun! Kuigi abikaas sind blind chickiks tituleerib, paned prillid ette ja näed jälle. Tahad kuud oma käega katsuda - annab korraldada! Maakerale ringi tegemisest rääkimata. Inimese võimuses on lennata.

Oli aeg, kus võim seostus jõuga. Tänapäeval on võim informatsioon. Nagu Wall Streetis Gekko ütles: "The most valuable commodity I know of is information." Teadmiste võim aga rikub tingimusteta usu autoriteeti, mis iseenesest ei ole alati sugugi paha. Samas vahel tahaks näiteks arstirohtu pimesi uskuda, et vähemalt platseeboefekt jääks alles. Vahel tahaks tähti ainult kaugusest vaadata, et reaalsuse võim marsslasi ära ei tapaks.

Digitelevisioon

Koos uue majaga said meist ka moodsa aja inimesed. Me vaatame nüüd digitaalset televisiooni, "box" on kapis ja kanaleid jagub. Reaalsuses istume me teleka ette endiselt kolmel-neljal päeval nädalal, erandiks ehk valitsuskriisi perioodid. Kuigi viimane nähtus hakkab nii tavaliseks muutuma, et ohustab juba vähemalt me pere vaatajanumbreid.

Digitaalne telemaailm pakub ka kena hulka filme. Nii istusid poisid hiljuti diivanile ja asusid filmi otsima-ostma. Väikese sobramise tulemusena jõudsid nad Leiutajate küla Lotte hollandikeelse versioonini! Nic arvas, et võiks üks kord vaadata seda filmi nii, et ta kõigest aru saab. Uku nõustus varmalt. Natukese aja pärast tuli siirast üllatust täis fraas: "Hei! Nad räägivad väga imelikult!" Mille peale ma ei saanud Nicile torkamata jätta: "Näed, kes meist siin imelikult räägib."

Kardinate dilemma

Mul oli kapil kolm hunnikut sisustusraamatuid ja ajakirju. Lappasime neid värvilahenduste otsimisel, mina uurisin erilise hoolega kardinaid elutubades. Aknaruutmeetreid palju ning vähemalt päikesevarju vaja.

Peale paaripäevast uurimustööd olen ma jõudnud järeldusele, et inimesed, kes lasevad oma disainitud kodusid pildistada, kas
a) ei armasta hommikuti paljalt kööginurka tassikese kohvi järgi lipata; või
b) kannavad ontlikku kurguaugust varbaotsteni ulatuvat öösärki.

Kolmanda võimalusena oli kaalumisel ka kalduvus ekshibitsionismile, aga magamistubades kardinad-rulood rippusid. See eest elutubades nägin ma kolme kuhja peale rohkem vendade Eameside toole kui kardinaid! Vaatamata kõrgemat sorti seljatoele ei ole see tool siiski suurem asi päiksevari. Ehk probleem on endiselt õhus :)

Fotojaht: kivi

Peale aktiivset puhkust ja vanaema-isa külaskäiku on jälle aega ka blokk lahti lüüa. Neljapäeval sai käidud Amsterdamis. Enamus inimesi ütleb nüüd kohe punased laternad ja kohvipoed. Punased laternad olen ma kunagi varem juba üle vaadanud. Ei midagi erakordset, sama hästi võib Antwerpenis ühe tänava mitu korda läbi käia. Kohvipoodidega on see naljakas juhtum, et mu kanepisuitsetamise periood lõppes umbes sel ajal, kui ma Belgiasse kolisin. Ja saatuse irooniana käisin ma oma Belgiaelu alguses päris sageli veel Hollandis.

Aga seekord jäid laternad vaaatamata ja kohvi joomata, isegi Rijksmuseumi minemata. Amsterdamis on ka juhtumisi väike loomaaed. Seal me ringi töllerdasime. Ja proovisime riideid märjaks saada :) Riided jäid kuivaks, ainult varbad said märjaks. Tegelikult, täie raha eest käies soovitaksin ma iga kell Rijksmuseumi. Või loomaaeduritele Rotterdami Blijdorpi.

Fotojaht: metall

Metall võib olla nii kuum kui külm. Metall võib seista seinana inimeste vahel. Rootsi kardinad on metallist. Aga metall ka liidab üheks.

Liidu loomiseks peavad kaks metallosa kokku sobima. Nagu sukk ja saabas.

Teaduskonverentsi paradoks

Vahel võib teaduskonverentsi kõige huvitavam ja uudisterohkem osa olla rongis loetud EOSe artikkel kvantmehhaanikast või intervjuu Rupert Sheldrake'iga.

Kodune piimatööstus vol. 2. Kohupiim, proovipartii nr. 1

Nüüd sai kohupiimategu tehtud. Välimuselt, struktuurilt täitsa kohupiim. Maitse ainult kibedavõitu. Ehk retsept läheb täiustamisele.

Fotojaht: suur suvi

Seekordse jahiseeria alapealkirjaks on suurt suve otsides. Aeeee, suvi, kus sa oled?! Aaa, siin sa oledki! :)

Tegelikult on suure suve tunnuseks külaliste rohkus. Suvi on hea vabandus kutsuda külla sõpru ja sugulasi. Näiteks vanaema-vanaisa Eestist. Või Manni märksa lähemalt. Kena on, kui sõbrad tulevad oma koogi ja instrumentaariumiga. Kook tegelikult ei olegi nii oluline, kui intrumentaarium piisavalt äge on.

Müüt Eesti naine

Epu kirjutis tõi mulle meelde taas selle habemega müüdi Eesti naiste erakordsest ilust. Tänaseks olen ma igastahes jõudnud veendumuseni, et see on mingi kepinäljas purjus soomlaste ja Briti poissmeeste fantaasiavaene pick-up line.

Eestlane on ikka läbi aja olnud talupidajate sugu, matsirahvas. Naist hinnati pigem tööhobuse standardi alusel. Eesti naine on keskmiselt suhteliselt masajalgne, mitte siresäärne graatsia. Tal on ka keskeurooplasest kehvemad juuksed ja nahk, kaks õhukest karva kolmes reas ning kliimamuutustele kiire punetusega reageeriv nina. Ainsana on Eesti naine veel lääne sookaaslasest saledam, aga siin teeb tõusev elujärg juba oma tööd.

Jah, Eesti naisel on lühem seelik ja kunstküüned. Parem maitse, kui soovite. Paljude lääneeurooplaste silmis ainult Ida-Euroopa maitse. Idaeurooplased eristuvad vahel päris hästi näiteks Meiril poodeldes. Ei pruugi ilmtingimata ekstreemsusega tegemist olla, vahel üksnes üldine tonaalsus vihjab idapoolsele päritolule. Aga ma olen sattunud bussi ka tõelise babuuljaga - kootud mohäärmüts ja võrkkott, tekitas täielise nostalgiapuhangu sellest ajast, kui ma viie kopka eest käisin Arbatskaja metroojaamas eskalaatoriga sõitmas :) Samas ma ei nimetaks iluks seda, mis külge riputatud-peale määritud. Riietust annab muuta ja meik on mahapestav. Õnneks.

Hiljuti eestlaste jaanikul käies ma ilushokki ei saanud. Kui ei oleks teadnud, kuhu ma sattusin, oleks rahumeeli hollandi keeles juttu alustanud. Täitsa tavalised naised ja mehed. Mehed, mitte sead. Aga see on teine jutt.

Tavaline anomaalne elu

Ma olen seda trafaretset ütlemist "kõik on mõtlemises kinni" päris palju kuulnud. Öökimaajav fraas, aga sellest ei saa muidugi midagi paikapidavuse kohta järeldada. Ma täitsa usun, et mõtetega saab mägesid liigutada. Ma kardan, et vahel rohkemgi kui fraasi sagedased kasutajad. Mul on lihtsalt praktilised kogemused. Näituseks Fay olin ma oma mõtetes juba sadu kordi kodus ilmale toonud, kui ma veel reaalset rasegi polnud.

Siiani olen ma alati tõdemises, et kui midagi kõvasti tahta, siis see juhtub, tuge leidnud. Viimasel ajal aga paneb mõtte jõud mind ka kartma. Suurte muutuste keeristorm murdis Uku palavikuga maha. Kõrge palavikuga, ma registreerisin lausa 40.2. Vanni ta minna ei tahtnud, aga nõudis shokolaadikooki :), kuigi nägi väga äpu välja. Kunagi ma kuskilt (väga täpne viide, eksole?) lugesin, et haige olemise kergendamiseks tasuks teda mõtteis beebina kätel kiigutada. Oli see nüüd mõtetest või lihtsalt põletas organism viiruse "kõrgel tulel" kiirelt läbi, aga natuke jahmatama võttis küll järgmisel hommikul rübliku täiesti normaalne tuppasadamine: "Oi, ma tunnen ennast paaalju paremini."

Ma olen mitmeid kordi näinud unes Ukut arhitektnia, aga ma ei ole seda isegi Nicile maininud. Ja arhitekti kutse ei ole minu unelm, ma tahtsin väiksena moekunstnikuks või ornitoloogiks saada. Eile istusime me kahekesti diivanil ja jutt veeres elukutsetele. Ma muuhulgas uurisin, kelleks Uku saada tahab. Politseinik, tuletõrjuja ega kosmonaut ei tulnud kõne alla. "Ma hakkan maju joonistama." Mingit mitteparanormaalset seletust mu haugimälust leida ei õnnestu. Ja nüüd ma elangi teadmises, et tuleb ette vaadata, mida oma lastest mõtled.

Fotojaht: jaan

Jaan ja tuli, jaanituli. See on midagi, millest ükski eestlane mööda ei saa. Kui ikka vähemalt kaks eestlast kokku saab, siis tehakse tuld. Kui üks eestlane, siis pannakese kamin küdema.

See aasta sai päris jaanikul ära käidud. Brüsselilähedases "tagaaias". Tõestuseks Ukule, et eesti keele rääkijaid on rohkem kui üks.

Uku vaatas mõtlikult tulel ringi ja ütles papsile: "Eesti keel on ikka imelik..."
Paps kinnitas: "On jah, aga sa ju räägid ka."
"Ei, ma ei tea."
Vahepeal on õde ligi tulnud ja ütleb sõna sekka:"Tatataa, emmmm ähhh! Heee!"
"Aga õde räägib vabalt eesti keelt!"

Õhtujutt

Jalgpall on läbi ja N paneb teleka kinni. M on juba kuskil teadvuse ja teadvusetuse vahepeal. N võtab öökapilt raamatu ning asub nohisedes lugema.
- Damn, meil jäi õhtusöögist vorsti üle. Ma lähen söön selle ära.
Võtab vähemalt 20 sekundit aega, et unesegane M jagaks matsu ja meenuks, et vorsitükk maandus juba prügikastis.
Varsti tuleb N matsutades tagasi.
- Ei söö kõike mu salaamit ära.
- Ma ei söö salaamit, vaid vorsti.
- Aga ma viskasin vorsitüki ära...
- Ma tean, ma kookisin selle prügikastist uuesti välja. Mul oli raamatus juttu hot dogidest ja ma pidin jupi vorsti saama...

Fotojaht: valgus

Valguse teema pani mul juba nädala alguses kummitama Gunnar Grapsi laulu. "Valgus! Siniheleroheline valgus!" Sest kõigist võimalikest assotsiatsioonidest oli kunagi mu Ukraina päritolu kollegi esimene kommentaar Gunnar Graps.

Ning kuna see nädal on näha olnud peamiselt halli valgust, mida ma pildistama ei kipu, siis pildid on eelmisest nädalavahetusest dinosaurustest. Kõrvale tasub Youtubest GG-d kuulata :) Valgus mängib mulje tätmises suurt rolli, kollane T-Rex näeb päris pehme ja ohutu välja. Sinine see eest ehmatab täiega.

Jalgpalliõhtu põikega ajalukku

Kui Nic lubab omale vahel kommentaare minu tulbiarmastuse aadressil, siis jalka EK on hea võimalus teda tagasi torkida. Näiteks sellega, et belglased võistlustele ei jõudnud, hollandlased küll. Või eilse küsimusega, kelle poolt ta on. Vastus: ei kellegi. Minu üllatunud pilgu peale tuli muigvel vastus, et ta on Hollandi vastu. Uhhh, maakera keerleb veel endist pidi.

Ega Nic kaua ei muianud. Hakkas õige pea arutama, et peaks koos Ukuga Itaalia särgid selga tõmbama. Uku polnud erilises jalpalli vaatamise tujus, tal oli rõhk rohkem mängimisel, aga ma olen enam kui kindel, et valikuvõimaluse korral oleks ta eelistanud saatuse irooniana Hollandi särki. Lihtsalt oranz-oranje on ta lemmikvärv.

Õnneks Nic nutma ei hakanud nagu 1988. aasta finaalimängu järgselt. See finaalimäng on meil mõlemil veel tänaseni meeles, mis minu puhul on imetlusväärne. Ma ei jaga jalgpallist suurt midagi. Samas suudan ma nimetada täpselt kolm Hollandi jalgpallurit: van Basten, "Llama" Rijkaard ja Ruud Gullit, kes suprise-suprise mängisid kõik 88. aasta Euroopa meistervõiskonnas. Tegelikult ma kahtlustan, et mind ei tabanud mingi eriline valge-must kuuskantpisik, vaid Hollandi tiimis olid ilusamad poisid :)

Lõpuks mängis olulist rolli, kumbast otsast asjale vaadata. Oli aasta 1988, laulva revolutsiooni koidik ja venkud said tappa. Iga kord ei ole küsimus selles, kes võidab, vaid selles, kes kaotab. Nic valas pisaraid, mina aga juubeldasin. Kelle poolt sa oled või kelle vastu... Pannkoogid võidavad alati!