Kui vaadata Euroopa poliitilist kaarti, siis kahe suure gigandi, Saksamaa ja Prantsusmaa, vahele on pitsitatud kaks väikest riiki (ja üks mikroriik). Arvestades, et sellest kolmikust on alguse saanud üle Euroopa laiuv majanduslik integratsioon, siis võiks ju eeldada Belgia ja Holland suhteliselt sarnased maad. Riigikeeledki osaliselt lausa kattuvad.
Ehk see vahel peab paikagi, aga sünnitajad elavad kahes riigis küll hoopis erinevates päikesesüsteemides. Üks tavaline Hollandi rase ei näe kogu oma raseduse jooksul günekoloogi.
Belglane ei tunnista ämmaemandat varem, kui haiglas juba sünnitades ning ka seal võtab lapse ikka lõpuks vastu arst. Belglane ei tea, mida tähendab Doptone ja vaatab igal günekoloogi visiidil oma maailmaimet ultraheli "televiisorist".
30% hollandlastest näeb ilmale tulles esimesena oma kodu. Metsa, vabandust Hollandi, poole belglasi on 1% kõigist sünnitajatest. Kuigi keelepõhine ülekandeefekt on selge, 10 kodusünnitajast räägib 9 hollandi keel, samas kui 10 belglasest 6 peavad hollandi keelt oma emakeeleks. Belgia hiilgab rohekarvuliste keisrilõigete ja eeskujuliku meditsiinitehnikaga. Teate ju neid masinaid, mis teevad "Ping!".
Kas lõpptulemus on erinev? Ei ole, erinevus tuleb välja ainult ravikindlustuse eelarvetes. Madalad emade, neo- ja perinataalsete suremuse määrad on kindlasti mõlema riigi ühine nimetaja.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment