Kui ühe kandi pealt läheb kõik hästi, siis teise, täiesti ootamatu kandi pealt veab elu viltu.
Esiteks rase pool edeneb hästi. Muresid pole, tibi istub ilusti pea all ja minu vererõhk püsib kodussünnituseks vajalikes piirides (15/7). Tänaseks on nii Jo kui Catherine mul kodus "kohvil" käinud, ma olen oma materjalilisti lätte saanud ja pea kõik on kodus olemas ka. Nädalavahetusel pesin kõik Uku vanad väiksed riided ära ning ladusin kappi uut kandjat ootama, voodi on kokku kruvitud, turvahäll kapi otsast alla tõstetud, kärule tõmbasime uuesti korviosa peale.
Nüüd veel vähe kilet ja pakse meditsiinilisi sidemeid ning väike tüdrukuhakatis võib sündima hakata. Eile mõtlesime missugusel kuupäeval see toimuda võiks, igasugused arvestused annavad 6.-9. aprill. Ma avaldasin arvamust, et positiivse energia poolest pigem 9., mulle inimeste ristilöömisega lapse sündi ei meeldi seostada.
Ameerika mäe kõhus õõnsust tekitav langus on seotud meie majaehitamise projektiga, mis tundus täni libedalt edenevat. Takkajärgi vaadatuna ehk liigagi libedalt. Nimelt see neetud karjamaa on pehme pinnasega ja tugeva vundamendi tegemiseks tuleb planeeritud 1.5 m asemel pea 3 m sügavuseni kaevata-vundeerida. (Praegust tundub siiski, et maja saab sinna põhimõtteliselt püsti lüüa.) Vastasel korral võime me kümne aasta pärast köögiaknast vihmausse vahtida. Ma eelistaks pigem köögiaknale vihmaussikomposti teha. Muud häda ju pole, aga kaks korda sügavam vundament läheb ka rohkem maksma... Seega tekib nn mõtekuse küsimus, et kui palju rohkem tasub välja käia enne, kui uut krunti otsima hakata.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment