Mis juhtub mehega, kui talle kord öeldakse: "Kallis, ma tahan kodus sünnitada."? "Tõeline" mees ära ei minesta, samas võib tema arengus tähendada mõningaid verstaposte.
1. faas: rasedus on alles planeerimise järgus. Ettepanek kodussünnituseks saab reaktsiooni: "Et nagu Hollandis, vä?". Esimest korda tabab naispoolt tõeline hollandivihkamine, kuigi repliik oli igati prognoositav, ei taha seda kuulda. Siiski on Hollandi lähedusel oma positiivne pool, nimelt plaanile järgneb rahulik nõustumine.
2. faas: rasedustest annab punase täpi. - "Ma kavatsen endiselt kodus sünnitada." - "OK, sina sünnitad. Kui kodus, siis kodus." Varjatud sõnum on pigem stiilis, eks igaüks meist peab oma risti kandma, minul on selleks hull naine. Hea vähemalt, et naine langevarjuga hüpata ei taha, enamus hollandlasi jäävad vähemalt kodus sünnitades ellu.
3. faas: raseduse teine trimester. Selja taga on paar kohtumist ämmaemandaga ja günekoloogiga, kes ei näe kodussünnitusel takistusi. Kasvav kõht tekitab märksa reaalsema lapsesaamise õhkkonna. Väikese ingli isa hakkab planeerima, missuguses toas sünnitada, kuidas vajadusel sooja vett juurde saada, kui boilerist jagu otsa saab, ning kuhu suur vend vajadusel majutada.
4. faas: lõpusirgel. Ühel õhtul tuleb mees kaasa juurde vannituppa, võtab tal ümber kinni ja teatab, et ta on üliväga õnnelik, et me kodussünnituse kasuks otsustasime.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment