Rat-ta-ta-taaa rattaga

Vaata, kust tahad, aga Eesti elu-olu edeneb jõudsalt sh alternatiivliikumisviiside osas. Ekspressi A-osaga lõpusirgel olles jõudsin täna jalgrattateeliste välimäärajani. Lõpuks on tekkinud siiski nii palju teid, et neid ka suurem hulk inimesi tarvitab, keda annab gruppidesse väänata. Kui mina veel sünnimaal elutsesin, tuli rattatee kasutamiseks kõigepealt autoga(, sest ühistrantspordis rattaga sõita ei tohtinud,) teha väljasõit rattateeni.

Mõnus äratundmiselambike siiski sageli põlema ei löönud. Minu arust esineb eestlase ja belglase vahel juba oluline filosoofiline erinevus. Enamus belglasi võtab esmajärjekorras ratast kui liiklusvahendit, asjandust, millega saab punktist A punkti B. Tüüpiline rattur on pensionärist mammi, kes väntab reede hommikul roosades pükstes ja varbavahedes turule. Aga see võib olla ka kelpiga köötsus naabrimees, kes enne rattale ronimist oma kepi kindlalt pakiraamile kinnitab või lapsevanem, kes hommikul oma võsukesi kooli poole karjatab. Samuti ei tule ükski rase Flandrias-Hollandis selle peale, et küsida arstilt, kas rattaga sõita tohib - kui bussi-autoga tohib, siis miks rattaga ei tohi.

Muidugi on teel olümpiale, Belgia modifikatsioonis Eddy Merckx-wannabe tüüpe. (Olümpia on rattaspordis tegelikult suhteliselt marginaalne võistlus.) Anneli kirjutas kunagi oma jalgratturitekogemusest, aga ta elab ka Ronde van Vlaanderen trassil. Mina oma hüperlinnastunud alal kohtan wannabesid harva, lisaks on lapsevankriga liiklemiseks kõnniteele piisavalt lai hall riba jäetud. Punasel ribal st rattateel kõndimist pole vaja suurt harrastada ja ega see väga tervislik tõesti ei ole. Rattateel jalutajaid kohtab harva.

Kuna enamusel inimestest leidub kuuris-keldriss-garaazis vähemalt vanaisalt päranduseks saadud veeuputuseelne ratas, siis uisud annavad vähe lisandväärtust. Lisaks ei saa uiske second-handist 40 euroga paar nagu rattaid. Seega student võtab rõõmsalt vastu viimatimainitud pakkumise ja loodab semestri kahe rattaga toime tulla. Ma kardan, et üks keskmine Belgia rattaomanik omab märksa tagasihoidlikumat ja odavamat riistapuud kui Eesti rattaomanik. Lapsed, kuni nende jalad väikseima ratta pedaalideni ulatuvad, köidetakse vanema ratta külge, olgu siis tooli või järelkäru abil. Ja vurabki kõik see pere!

BTW ja vananemine

Juba teist korda sel nädalal saan ma tähekombinatsiooniga btw tillika. Esiteks nentis sõbranna messengeris, et, btw, ta on peaaegu Peruus. Ja mina nuputasin, mis see btw e belasting toegevoegde waarde e käibemaks siia puutub. Täna lugesin Mariliisi BTWd ja lõpus mõtlesin, et käibemaksust ju polnudki juttu. Maailmale peaks ikka avarama pilguga vaatama või vähemalt inglisekeelse pilguga.

Ajud hakkavad ka teisest kandist hallitama. Ma olen siiani suutnud oma vanust meeles pidada. Sel nädalal on tulnud oma iga mõnda kohta üles anda-kirjutada. Ning oma jahmatuseks ei ole ma oma mälus enam väga kindel. Õnneks oskan ma arvutada ning suudan meenutada oma sünniaastat ja jooksvat aastanumbrit. Või järsku on see hoopis viimane meeleheitlik alateadlik katse püsida igavesti noorena?

Valitsuskriis valitsuseta

Nüüd on see siis käes. Valitsuskriis olukorras, kus veel valitsustki pole. Albert, see teine, aeti Lõuna-Prantsusmaalt puhkuselt koju tagasi ja kristlaste liider formatöör Leterme astus liivakastist välja.

Ei ole midagi uut siin päikese all, tegemist on täiesti klassikalise Flaami-Vallooni vastuseisuga. Flaamid tahavad riiki reformida, valloonid mitte. Refromide tulemusel saaks Valooniasse suunduv rahajõgi konkreetsema suuna ja kuivaks ka vähe kokku nii, et lõunapoolse osariigi vastuseis on arusaadav. Aga praeguses majanduslikus seisukorras, mis kestab juba rohkem kui ühe aastakümne, natuke ülepingutatud.

Kõige üllatavam oli hoopis juhtumi kajastus hollandikeelses ja prantsusekeelses televisioonis. Flaamid on enamuses arvamusel, et nüüd on valloonide kord järeleandmisi teha ning Yves (Laterme) võib isegi tagasi tulla valitsust moodustama. Samas prantsusekeelses televisioonis toodi välja ka võimalus, et valitsus moodustub ainult prantsusekeelsetest parteidest ning flaamid jäävad omapäi ning ongi tehtud algust kahe osariigi eraldamisega. Arvestades detsembrikuist aprillinalja ei saa ma enam üldse aru, miks flaame separatistideks peetakse.

Kunstnikusilmaga inimesena tooksin ma välja tõsiasja, et värvikombinatsioon oranz-sinine toob mu silme ette kujutise Hiina laste higiga valmisvorbitud priaatdressist kuskil suburbia turuletil. Oranzid kristlased ei passi eriti hästi siniste frankofoonsete liberaalidega kokku. Kui need kaks värvi kokku segada, tuleb pruun...

Ka mina, Caesar, ...

... loen vahel Äripäeva. Nii retrospektiivselt.

Tegelikult tuli eile Nic koju mõnevõrra varem ja natuke tülpinud näoga. Ta pidi Nintendo jubinal mängu testima. Esiteks oli firma kuludega soetatud jubin roosa. Teiseks on ta suur poiss ning polnud parasjagu mingi munapüüdmise mängu mängimise tuju. Kolmandaks tahtis ta lugeda pigem ajalehte, aga veel parem Playboyd.

Selle Playboy teema ajaks olin ma just leidnud Äripäeva uudise. Keegi on mu soovitust kuulda võtnud. Ma loodan, et nad ikka projektiraha said. Nüüd peab ainult Nici keeletaseme fikseerima ning aasta pärast uuesti hindama.

Keeleprobleemid

Eks ma ikka muretsen aeg-ajalt, kuidas Ukule keelt külge pookida. Püüan uusi ja huvitavaid "meetodeid" leiutada ja kangekaelselt eestlast mängida. Ma olen hakanud Don Quichotti mõistma.

Tegelikult töötab kõige primitiivsem raamatulugemine kõige paremini. Ukule meeldib sabaga päikese luuletusi kuulata ja muti (see, kes mullas elab) raamat on tõeline hit. Kahju, et tõeliselt ilusaid, sh visuaalselt ilusaid, eestikeelseid lasteraamatuid nii vähe on, sest kõige enam meeldib Ukule piltide järgi ise jutustada.

Aga midagi siiski külje jääb. Uku teeb hollandi keeles eestikeelseid vigu. Nagu tõelisele ugrile kohane on tal probleeme tema-temakese eristamisega. Ma olen alati arvanud, et see hij-zij/he-she ei vasta 21. sajandi Euroopa mõttestandardile. Oleks juba ammu aeg ka keeleline sooline diskrimineerimine kaotada! Mu elu läheks lihtsamaks...

B nagu Belgia bürokraatia

Eile sain ma näitliku õppetunni harjumuse hiigeljõust. Ja inimene võib ka sellega, et igasugune asjaajamine nädalates aega võtab, harjuda.

Nimelt võtsin kätte ja saatsin meili maksusoodustusega koristusteenust pakkuvale firmale, et aegsasti meie uude elamisse koristaja saada. Meili saates arvestasin ma, et kindlasti peab vähemalt kaks inimest mu palvele positiivse kinnituse andma ja üks neist loeb oma meile heal juhul kord nädalas.

Siiski märkasin ma õhtul, et minu postkasti on saabunud firmalt meil. Loogiliselt pidasin seda automaatseks vastuseks a'la oleme teie meili kätte saanud ja vastame paari nädala jooksul. Aga ei midagi sellist - tegemist oli täiesti asjakohase konkreetse vastusega! Oma suureks üllatuseks tundsin ma esimese hooga mitte heameelt, vaid hoopis teatavat häiritust, et päriselu mu ootustega kokku ei langenud. Mu tundemaailm on õnneks paindlik ja korrigeeris ennast ruttu.

Täiesti uskumatu, et täissöönud kapitalismi tingimustes võib leida inimesi, kes vastavad pühapäeva õhtul ärikirjadele. Katoliiklane see kena härra küll ei olnud. Teisalt võis muidugi juhtuda, et sattus just see moment nädalas olema, kui ta oma kirjavahetust revideeris.

Neljakuune

Emps tegi mulle sünnipäevaks pahupidi ploomikoogi, mida ta küll miskipärast ploomikoogiks a'la tarte tartin kutsub. Lisaks ei sa ma aru, kust otsast see minu sünnipäevakook oli, sest kõik teised sõid selle hoopis ära.

Viimase kuuga olen ma õppinud ennast kõhuli keerama ja tagumikku vähe upitama. Kui emps toetab suudan ma kõhu peal ennast edasi ka nihverdada. Aga selgroomamine tuleb mul märksa paremini välja - küljelt küljele rullides ja jalgadega lükates liigun ma päris jõudsalt edasi. Lisaks meeldib mulle mullikesi puhuda ja puristada nagu ratsahobune.

Muidu olen ma endiselt naerupallike. Kui venna kõdistab, siis kõkutame mõlemad kõvasti naerda.

Kaapemuffinid

Leivatainast jäi üle ja sai muffinivormidesse pandud - nagu vansti tehti kaapekakku. Kahju, et lõhna pildistada ei saa.

Frequently asked question

Tavaliselt on minu sagedasem küsimus Ukult: "Kuidas mamps ütleb?" Nimelt peab Uku saatuse st minu tahtel kuulma pikki heietusi teemal emmekeel ja issikeel, mis paneb vaesekese kannatuse päris proovile. Vahel on kiire ja ma unustan, aga siis tuletatakse meelde:
- Mama, ik wil water!
- Oot, nats... Palun.
- Aatäh. Mama, toch. Vesi!

Hingelt turist

Hiljuti sai kaunist pärastlõunat ja põhjamaalase jaoks sobivat terassiilma nauditud just Itaalia reisilt saabunud tuttavatega. Kuna magustoidumenüü oli kesine, aga cappuccino ehtne st mitte miski kannutuletis vahukoorega, siis võtsin tassikese musta surma. Tuttavad itsitasid, et pealelõunal cappuccinot võttes näeksin ma Itaalias nii turist välja.

Esiteks, ma polnud Itaalias, vaid oma küla kohvikus. Teiseks, cappuccino pealelõunal on küll viimane asi, mis mu turististaatuse paljastaks, kui ma pean ka juuli lõpus ette vaatama, et mind luige pähe maha ei lastaks. Aga peamiselt ei sa ma aru, miks keskkonda sulandumine ning käputäie kohalike harjumiste jäljendamine nii tähtis on.

Kindlasti on osadel väljakujunenud tavadel roll ellujäämises. Nii on mõistlik põhjamaises talves mütsi kanda ning ei maksa lasta ennast heidutada osade kohalike inimeste paljapäisusest, sest meningiit eeldab ajude olemasolu. Aga kas friikartulite majoneesiga manustamine teeb must belglase? Ma jään küll igavesti turistiks.

Lisaks on mul tunne, et ainsad, kes sellistele kohalikele omapäradele tähelepanu pööravad on turistid, kes ei taha, et neid turistideks peetaks. Kui häbi on ennast turistina positsioneerida, siis kõige lihtsam on ju hoopis koju jääda. Tegelikult võiks iga "aborigeen" vahel oma kodukandis turisti panna. Paljud meist ikka lähevad tööle mõeldes kirikust möödudes, et siin puhkab Rubens oma viimast und jms. Kodulinna mõne vaatamisväärsuse külastamine ja seal vähe napaka pildi tegemine leevendab turistihirmu ning meenutab igapäevaelu väärtuslikkust.

Kui turistiks olemine seisneb kohalike toitumistavade selektiivses järgimises ning huvis ümbritsevasse, siis ma olen hea meelega kogu oma ülejäänud elu turist.

Minu värv

Hmmm, ega mul oranzi vastu midagi pole, kuigi eelistaks kollast :)

What color is your soul painted? Orange Your soul is painted the color orange, which embodies the characteristics of balance, heat, enthusiasm, flamboyance, playfulness, aggression, over-emotion, danger, desire, strengthens the ability to concentrate, attraction, adaptability, and stimulation. Orange falls under the element of Fire, and symbolizes glory and fruits of the earth. Click Here to Take This Quiz

Quizzes and Personality Tests