Patriotism

Lugesin Pulleritsu juttu patriotismist ja mõtlesin, kas ma ka sellesse mudelisse passin.

Ma ei ole kunagi arvanud, et Eestis koletult paha on. Kuigi ma võin hea portsu näiteid tuua, mis mulle Eestis ei meeldi. Näiteks loodusega ringi käimine, sellise tempoga saastades ei saa turismimagnetiks kuulutatud puutumatust loodusest varsti enam rääkida. Või üleüldine varakapitalistlik mentaliteet. Võtab päris nõutuks, kui inimese käest küsida tema väärtuste muutumise kohta ja ta hakkab sulle oma uuest korterist ja palgatõusust rääkima. Aga ma ei elanud Eestis hambad risti kannatades, kuigi mu kohver oli alati poolpakitud.

Teisalt on mu isamaalised tunded suhteliselt leiged. Rusikatega vastu rinda ei tao ja Belgiat nimetan kodumaaks, sest siin on mu kodu. Eestit aga sünnimaaks, sest seal olen ma sündinud. Tore, et eesti keel sellise keelekeeramise võimaluse annab.

Samas pole ma kunagi varem nii palju leiba söönud, kui viimase kahe kuu jooksul alates minu leivavabriku käimalükkamisest. Ahjusoe leib maitseb muidugi teisiti, kui Eestis poest ostetud kilekotihoidis. Siiski hapukapsast söön Alsaci restoranis, viina ei joo ja putru ei söö. Valimas käin usinalt, aga siin võib ka belgiastumist kahtlustada. Kui lihtsalt enamusel suhtlusringkonnast kuulub valimine kohustuslikku programmi, siis hakkab endalegi iga nelja aasta tagant saatkonda kobimine vältimatu paratamatusena tunduma.

Pigem avardab teises kultuuris elamine maailmapilti. Tekib kohati ehmatav tõdemus, et elada saab ka teisiti. Just teisiti, mitte halvemini või paremini.

Vererõhk rõhub

Ikka kisub vererõhk arsti juures kõgeks. Godverdikke! Muidu tibens-tobens, veri pulli oma. Tegelikult on raud madal, aga mis sa 34. nädala rasedast ikka tahad. Ma veel mõtlen ja teades oma pikka põhjamaist meelt, siis tõenäoliselt kuni sünnituseni, kas ma selle rauapreparaadi välja ostan. Parem teen kodus peedimahla. Ja lisaks hakkan kohe tuvastama, kuidas aroonia hollandikeeli kõlab.

Aga rõõmsama poole pealt saan ma varsti omale diiselmootoriga õmblusmasina, mis peidab ennast Aigo nime taha. Ja Nic teatas pühapäeval TopGeari vaadates, et ma meenutan oma olemuselt ja väljendusmaneerilit Kristin Scott Thomast. Ma ei tea, võib olla tõesti, ise ennast kõrvalt eriti ei näe. Igastahes autode osas me maitsed kattuvad. Elukoha osas ka, Pariis on iga kell etem kui London.

Sünnipäev, vabariigi oma

Mida isamaalist teha nädalavahetusel? Pää on tühi. Leiba teen, turska juurviljagratiniga ka. Viimane vist küll eriti rahvuslik pole.

Teha nagu ei oskagi midagi. Teeks paraadi? Naabri koera (väike, armetu ja ragnisjalgne segavereline krants) laenaks pommikoeraks. Veel võiks minna Brüsselisse pissivat poissi vaatama, aga ma kardan, et kaks külastust ühe kuu jooksul on minusuguse brüsselipõlguri jaoks liiast :) Samas võib poisi ju jäätisesöömisega ühendada. Või hoopis asendada. Vastuvõtule mind kutsutud ei ole. Mitte, et see mind üllataks, ma ju ei tee Eesti riigi heaks midagi, Euroopa pealinna satun heal juhul kord aastas, valimiste aastal kaks korda. Aga vähemalt paras hulk asjaosalisi eestlasi on kutsumata ja solvunud. Kuigi Luxemburgi eestlased võtavad rõõmsalt kõik vastu ja annavad pitsi viina hapukurgiga.

See viimane kombinatsioon tõi mulle meelde ainsama korra, kui ma suutsin Nicile Eestis kultuurishoki tekitada. Ega belglased vähe ei joo, aga stiil on teine ning paljudel neist õlleklaas juba käe külge kasvanud. Samas Eesti maapiirkonna vanemate inimeste viinavõtmine rabas. Sellest ajast peale tuleb Tallinnast väljapoole külla minnes, hoolimata minu kinnitustest ja seletustest näit. võõrustajate pealinna päritolu kohta, alati bensukast külm pakk õlut kaasa osta. Kui ma kutsuks Nici Luxemburgi ja mainiks tervitusnapsi, siis läheks ta kindlasti oma trappistiga kohale :) Aga me parem säästame loodust ja läheme hoopis kondijõul veerevate ratastega vurama.

Vastlapäev

Meil oli liiter vahukoort 18 kukli peale. Naljakas, aga vahukoorest tuli puudus... Huvitav, kuhu see kõik kaotsi läks?



Nic küsis, millal järgmine nädal vastlapäev on?

Katoliiklane või mitte?

Tavaliselt belglaste religioossus eriti silma ei torka. Ja näiteks mu kunagine marokolasest keelekursuslane tegi suhteliselt sapise näo katoliikluse teema juures. Aga ta ei teadnud, et esimene Jerusalemma kuningas oli belglane ega kristlik-demokraatide paarikümnese valitsemisaja tagamaid eelmisel sajandil. Samuti põrus Pappenheimeris eelmisel pühapäeval üks islamiusku tüüp Piibliteemaga, mille ta lollist peas vabatahtlikult valis ja vastasvõiskonna tavaliste pintje-käes flaamide käest haledalt kolki sai. Kusjuures Ali oli oma neegrist sõbraga üldsummas tegelikult targem.

Belglase katoliiklikku südant ja teadmisi kristlusest ei maksa alahinnata. Kindlasti ei hulbi religioon paksu kihina pinnal, samas lööb ta vahel ikka ootamatult välja. Minu tööandja nimes oli näiteks kunagi Sint-Ignatius (väga sobiv kõrgemale haridusasutusele :). Tükikeste ühendamisega läksid küll kõik varasemad "väikeste" nimed kaduma, aga Ignatiuse vaim hõljub veel ikka vähe ringi.

Pea nelja aasta jooksul ei ole kunagi varem tekkinud nii pikka meili-fleimi, kui eile õhtul kondoomiaparaatide teemal. Nimelt on kõikides teistes campustes automaadid olemas va linnacampuses. Selle kohta siis ka meil, et kuhu panna ja kas ikka peetakse vajalikuks. Tegelikult on katoliiklus natuke devalveerunud küll, sest mittepanemist ei soovinud keegi. Aga ärgu nende kallist aega selliste meilidega enam raisatagu. Et pange automaadid, aga me ei taha sellest midagi teada. Heldeke, iga reede tuleb samasugune spämmeil happy hour' kohta kooli kohvikus. Õllejoojaid on ehk rohkem, aga ega siis kõik tsölibaadis ei ela. Huvitav, kui massinad püsti, kas tuleb teavitamise meil ka?

Läänerindel muutusteta

See nädal pidin Catherine juures käima nägu näitamas. Oli mul teine täitsa olemas :) Muidu ponks rase ja kodukõlbulik sünnitaja. Vererõhk 14/7 juures, kodus on küll alati veel madalam olnud, aga püsin normis. Eks ma vaatan, mis tohter järgmine nädal mu vere kohta kostab. Catheriniga mõtlesime proovida vähe rauarikast dieeti. Tuleb spirulina kapist välja kookida, peedi-juustusalat läheks ka täitsa.

Ma olen tänini vaikselt mõelnud oma rasedus-sünnitushirmude peale. Tundub, et vähemalt üks hirm on seotud haiglaga, märksa rahulikum on elu kodukõlbulikuna. Hahhaaa, ja vererõhk langeb!

PS Päris naljakas on nüüd ajalehest valimisjuttu lugeda. Tahaks Vallatutes kurvides Panso tegelaskuju moodi küsida: "Kuhu nad kõik nii väga tormavad?"

Kodanikukohus täidetud

Selleks korraks on hääl antud. Ja just kuulan Keskpäevatunnist, et valijaid jääb iga aastaga järjest vähemaks. Tuleb ka vist valimine kohustusena säädusesse kirja panna. Belglased peavad häältamisest kõrvale hoidudes hea põhjuse puududes lausa trahvi maksma. Kui riigi elus kaasa rääkida ei taha, siis panustad oma rahakoti sisust. Lihtne.

Karnevalile!

Mulle on alati meeldinud katoliiklik "filosoofia" langeda süüdimatult pattu ja seejärel paluda pühapäeval andestust. Enne suurt paastu tuleb ennast korralikult välja pidutseda. Kes läheb Brasiiliasse, kes jääb koju! Peaasi, et kanakostüümis mind pühapäeval valima lastakse :D

Vabastaja, anastaja, terrorist ja saatan

Ajalugu on subjektiivne. Hvostov alustab oma "Mõttelist Eestit" tagasivaatega ajaloo kirjutamise protsessile e kuidas peale II maailmasõda üleeuroopalises koostöös kujundati nn poliitiliselt korrektne ajalugu või pigem poliitiliselt vastuvõetav nii prantslastele, sakslastele, inglastele, poolakatele jne.

Päevalehest läbi lipsanud nupuke pani mind järjekordselt tajuma olulist konsensuslikku aja loo lahknevust Lääne-Euroopa ja "Uue-Euroopa" vahel. Mul on juudist kolleeg, tegelikult on neid rohkem, aga ma pean ühte konkreetset siinjuures silmas. Kunagi paari aasta eest mainisin ma talle muuseas, et Holokaust pole minu jaoks väga aktuaalne teema.

Järgnes ärev seletamine minu nooruse ja kehva kujutlusvõime teemal. Seepeale järgnes minu küsimus, et kas ta on kunagi elanud, kasvõi alaealisena, totalitaarse reziimi tingimustes. Ei olnud. Ma olen ja see ehk kompenseerib isegi minu piiratud kujutlusvõime. Ma lihtsalt nõuan ühe koletise mitte-eelistamist teisele ja ka näiteks viiendiku Siberisse saadetud eestlase kannatuse austamist. Soovitasin tal Solzenitsõnit lugeda. Ja meeles pidada, et toimus vähemalt Nürnberg, aga nõukogude poole kuritegude hukkamõistmisega edeneb asi märksa kehvemalt.

Ja nii see asi jäi... paariks nädalaks soiku. Mul igastahes see kirgedest kõetud diskussioon ununes. Kuni ühel päeval koputas keegi mu uksele. Juudist kolleeg astus sisse. Vabandas oma ebaõigluse pärast, ütles, et ta luges venelaste tegudest, et ta saab mu meelehärmist aru. Ärgu ma solvugu. Ei solvunud, aga vahel on vaja vähe tolmu üles keerutada, et panna inimesi asjadesse süvenema :)

PS. Itar-Tass my ass: "... Eesti Riigikogu otsus pronkssõdur maha võtta /on/ põhjustanud Belgias avalikkuse elava vastukaja." Ega ikka ei ole küll, ma loen lehti ja vaatan telekast uudiseid päris regulaarselt. Testisin Nici ka, kes küsis wat bedoel je? Üldiselt alamkoja komisjonide arutelud mõne parlamendiliikme järelpärimisele, mis sisaldavad sõna võimalik, suurt elavat vastukaja ei tekita.

Good news-bad news

Vahel tundub juba hommikul, et poolsitt e poolpehme päev tuleb. Parema meelega tahaks lihtsalt midagi rutiinset teha ja rahulikult päeva õhtusse saata. Eelmine kord tabas see tunne mind paar nädalat tagasi Jo juurde minnes. Oleks tahtnud lihtsalt kodus diivanile kerra tõmmata, mitte mööda ilma konnata. Siiski ära tulin heas meeles ja soojus hinges. Vahel tuleb poolpehmel päeval õigeid inimesi kohata.

Eile oli jälle see tobe tunne - joonistaks parema meelega natuke graafikuid, kribiks artiklile kokkuvõtet ja läheks koju küüslaugupastat tegema ning naba imetlema. Aga selle asemel oli kavas kohting günekoloogiga. Ning esimene üllatus - vererõhk kõrge. K*t! Ma olin õhtul ikka suht morn, poetasin pisara...

Samas rõõmu oli ka. Tibi võttis mind ilusti kuulda ja mängib nüüd tublilt kosmonauti. Vist on vähem kangekaelne, kui Uku, kellega sai omal ajal Hiina harjutust ja muid tükke tehtud. Sealhulgas kosmonaudi sõna kohta ma pean veel tulevikus seletust andma, miks emme räägib kosmonaudist ja issi astronaudist. Mina ei tea, miks see nii on. Sovjeetlik veidrus? Kuigi ma pole veel ennast lootusetuks preeklampsikuks tunnistanud, sest täna hommikul oli rõhk okidoki - 13/7. Järsku on mul rasedusega süvenev valge kitli sündroom? Andku Jumal, et see nii oleks.

Lumi!

Jipiii, saabus selle talve teine ja seekord vähe tõsisem lumi! Aknast paistab päris ilus pilt - ainult valged katused. Üldiselt on need keskmiselt kaks¨lumepäeva aastas, kui ma saan alati Nici kallal nokkida: "It never snows in Belgium.". Sest nii ta mulle kunagi väitis ja valetas ;). Nüüd tuleb veel ainult mõelda, kuidas koju õhtul saab...

Ökojala suurus

Vahel peab tõele näkku ka vaatama. Kuigi ma kartsin isegi hullemat.
Ökoloogiline jalajälg:
CATEGORY-GLOBAL HECTARES

FOOD 1.3
MOBILITY 0.1
SHELTER 0.8
GOODS/SERVICES 0.7
TOTAL FOOTPRINT 2.9

IN COMPARISON, THE AVERAGE ECOLOGICAL FOOTPRINT IN YOUR COUNTRY IS 6.7 GLOBAL HECTARES PER PERSON.
WORLDWIDE, THERE EXIST 1.8 BIOLOGICALLY PRODUCTIVE GLOBAL HECTARES PER PERSON.
IF EVERYONE LIVED LIKE YOU, WE WOULD NEED 1.6 PLANETS.

Tuleb hakata taimetoitlaseks ja lasta saiajahu tsisterniga koju toimetada.

Vasakpoolne või parempoolne?

Meie tuliste poliitiliste vaidluste käigus küsis Nic hiljuti, kes ma siis lõpuks olen, kas liberaal või sotsialist? Igastahes tunnistasin ma, et sellele selget vastust anda ei olegi nii lihtne.

Kui ma üle 10 aasta tagasi majandusteaduskonna uksest sisse astusin, sai minust koheselt liberaal. (Tegelikult nakatusin yuppie pisikusse juba keskkoolis :) Tollal vist ainukene eesikeelne populaarmajandusteaduslik üllitis Freedmani Vabadus ja võrdsus oligi. Marxi "Kapital" oli teaduskonna raamatukogust prügimäele viidud! Ma möönan, et tegemist oli "punase" üllitisega, aga, vabandage, rookida kollektsioonist välja autor, kes teenib kõigis arvestatavates majandusmõtte arengu õpikutes omaette peatüki välja... Kahjuks läks koos pesuveega seekord ka laps.

Teisalt on minu sügavaimas hingesopis alati pesitsenud omamoodi protestiloom - kui midagi muutub väga iseendastmõistetavaks, siis paratamatult hakkab mind uskumatuse uss närima. Seetõttu cowboy-kapitalismi sirgjoonelise antikommunistliku poliitika keskteele vastandudes leidsin hulganisti lugemist turgude ebatäiuslikkusest, pika perioodi tasakaalu küsitavusest, ratsionaalse spekulandi ja hysteresis-kontseptsioonideni välja.

Freedmani päeva puhuks lugesin ma hoopis Goodwini. Looduses peab valitsema tasakaal. Eks 5. mail loen Misest. Kusjuures, ma taban ennast sageli mõttelt, et (neo)klassikud oskavad osavamalt sulega ringi käia, aga keynesiaanlased ja nn alternatiivsed mehed on originaalsemad või muidu huvitavamad. Ehk öökapile passib Hayek paremini, aga lõunatama läheks pigem Schumpeteriga.

Tegelikult praktikas kujuneb minust liberaal-sotsialist vastavalt olukorrale. Belgias olen ma mõned head korrad alustanud juttu sissejuhtatusega: "Olete kuulnud midagi turumajandusest? Koolis näiteks?" Eestis tahaks aga vahel korrutada, et turg pole veel kõik, turg peaks funktsioneerima ka. "Ja tuld saad mõlemi poole kahurist..." ütles Nic.

Mis loom on roheline?

Juku-Kalle Raid kirjutas Ekspressis "rohelistest ullikestest". Üldiselt pani mind see artikkel järjekordselt mõtlema, kas loomakaitsjad, vegetaarlased, inimesed, kes eelistavad oma lapsi valikuliselt või üldse mitte vaksineerida ja kasutavad palju alternatiivseid ravimeetodeid, on ikka tõesti rohelise maailmavaatega? Muuseas, ma olen tõesti kõikide selliste inimeste suunas kõverdatud suuga "roheline" terminit kuulnud-lugenud kasutatavat.

Ma pean ennast roheliseks küll, aga loomakaitsjaks või taimetoitlaseks mitte. Koerale ma jalaga ei viruta, aga loomkatsete vastane pole puhtalt protestist, sest ebaeetilisuse vastu võiks võidelda siiski ausate vahenditega, mis peegeldavad lõviosa tegelikkusest, asendagu need auguga kassi- ja jänesepildid 300 laborihiirega ja ma olen poolt. Rohelisena kannan ma aga parem nafta semel dubljonkat, taimpargitud ja naabrist mahetalumehe karjamaalt pärit.

Lisaks söön ma dubljonka seest enne lamba ära. Ma ei tituleeri sugugi roheliseks vegetaarlast, kes pistab laias skaalas mineraalväetatud ja pestitsiiditud "maltsa". Ma olen enam kui veendunud, et mu võileib mahehobusesingiga ja bioloogilisest jahust sepikust on märksa rohelisem. Kuigi ka paljud mittetaimetoitlased hakkavad mu hobuse söömise peale oigama. Samas Uus-Meremaa maheõuna ja kodumaise lihtõuna juures jään ma ökoloogiliselt kokutama. Kumba võtta? Siiani olen ma probleemi lahendanud lihtsalt muud geograafiliselt lähedast mahetoodangut ostes.

Ehk roheline ei kaitse ainult loomi, vaid loodust tevikuna. Kindlasti ei söö roheline ilmtingimata ainult rohelist. Rohelise mõtteviisiga inimene püüab oma ökoloogilst jalajälge vähendada ehk ei arvesta oma elus ainult küülikute või spinatiga vaid keskkonnaga tervikuna. Kusjuures minuga nõustub ka ÕS, täitsa tasuta netis saadaval!

Ei ole Brüsselist ja telekat ei vaata

... ütlen ma selle peale.

Huvitav, kas siis Belgiast "panni" ostes, seda kuidagi õiges suunas rihtida ei anna? Pluss vajalikud litsentsid soetada? Tegelikult suurt ei huvita, nii kui nii istume me enamus ajast televiisori ees diivanil ja loeme raamatut.

Ainult pühapäeva õhtuti on nüüd kell 9 garanteeritud TV-tund. "Hampster" is back!

Pedagoogiline talent

Peale mõningast intensiivsemat tarkuse tagaajamise perioodi esinevad mul järelnähud ning mõtted on sageli õppimise ja õpetamise juures kinni. Tõuke andis selleks ka hommikune stseen koolis, kus Uku saabub mänguruumi ja õpetaja palub "boekentas"i seljast võtta. Uku seletas jupp aega, et see on "ranits".

Minu arust on Ukul parandamatu soov õpetada, ehk ka natuke pedagoogilist talenti. Hilissuvel vaidlesime me tunde stiilis: "Veoauto!" "Nee, vrachtwagen!". Lapsehoidja juures aga teadsid teised lapsed, et must auto on must auto ning väljas sajab vihma :D Kuigi vähemalt minu hollandikeelsesse vestlusesse meelitamiseks peab väike marakratt oma tehnikat täiustama.