Juku-Kalle Raid kirjutas Ekspressis "rohelistest ullikestest". Üldiselt pani mind see artikkel järjekordselt mõtlema, kas loomakaitsjad, vegetaarlased, inimesed, kes eelistavad oma lapsi valikuliselt või üldse mitte vaksineerida ja kasutavad palju alternatiivseid ravimeetodeid, on ikka tõesti rohelise maailmavaatega? Muuseas, ma olen tõesti kõikide selliste inimeste suunas kõverdatud suuga "roheline" terminit kuulnud-lugenud kasutatavat.
Ma pean ennast roheliseks küll, aga loomakaitsjaks või taimetoitlaseks mitte. Koerale ma jalaga ei viruta, aga loomkatsete vastane pole puhtalt protestist, sest ebaeetilisuse vastu võiks võidelda siiski ausate vahenditega, mis peegeldavad lõviosa tegelikkusest, asendagu need auguga kassi- ja jänesepildid 300 laborihiirega ja ma olen poolt. Rohelisena kannan ma aga parem nafta semel dubljonkat, taimpargitud ja naabrist mahetalumehe karjamaalt pärit.
Lisaks söön ma dubljonka seest enne lamba ära. Ma ei tituleeri sugugi roheliseks vegetaarlast, kes pistab laias skaalas mineraalväetatud ja pestitsiiditud "maltsa". Ma olen enam kui veendunud, et mu võileib mahehobusesingiga ja bioloogilisest jahust sepikust on märksa rohelisem. Kuigi ka paljud mittetaimetoitlased hakkavad mu hobuse söömise peale oigama. Samas Uus-Meremaa maheõuna ja kodumaise lihtõuna juures jään ma ökoloogiliselt kokutama. Kumba võtta? Siiani olen ma probleemi lahendanud lihtsalt muud geograafiliselt lähedast mahetoodangut ostes.
Ehk roheline ei kaitse ainult loomi, vaid loodust tevikuna. Kindlasti ei söö roheline ilmtingimata ainult rohelist. Rohelise mõtteviisiga inimene püüab oma ökoloogilst jalajälge vähendada ehk ei arvesta oma elus ainult küülikute või spinatiga vaid keskkonnaga tervikuna. Kusjuures minuga nõustub ka ÕS, täitsa tasuta netis saadaval!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment