Patriotism

Lugesin Pulleritsu juttu patriotismist ja mõtlesin, kas ma ka sellesse mudelisse passin.

Ma ei ole kunagi arvanud, et Eestis koletult paha on. Kuigi ma võin hea portsu näiteid tuua, mis mulle Eestis ei meeldi. Näiteks loodusega ringi käimine, sellise tempoga saastades ei saa turismimagnetiks kuulutatud puutumatust loodusest varsti enam rääkida. Või üleüldine varakapitalistlik mentaliteet. Võtab päris nõutuks, kui inimese käest küsida tema väärtuste muutumise kohta ja ta hakkab sulle oma uuest korterist ja palgatõusust rääkima. Aga ma ei elanud Eestis hambad risti kannatades, kuigi mu kohver oli alati poolpakitud.

Teisalt on mu isamaalised tunded suhteliselt leiged. Rusikatega vastu rinda ei tao ja Belgiat nimetan kodumaaks, sest siin on mu kodu. Eestit aga sünnimaaks, sest seal olen ma sündinud. Tore, et eesti keel sellise keelekeeramise võimaluse annab.

Samas pole ma kunagi varem nii palju leiba söönud, kui viimase kahe kuu jooksul alates minu leivavabriku käimalükkamisest. Ahjusoe leib maitseb muidugi teisiti, kui Eestis poest ostetud kilekotihoidis. Siiski hapukapsast söön Alsaci restoranis, viina ei joo ja putru ei söö. Valimas käin usinalt, aga siin võib ka belgiastumist kahtlustada. Kui lihtsalt enamusel suhtlusringkonnast kuulub valimine kohustuslikku programmi, siis hakkab endalegi iga nelja aasta tagant saatkonda kobimine vältimatu paratamatusena tunduma.

Pigem avardab teises kultuuris elamine maailmapilti. Tekib kohati ehmatav tõdemus, et elada saab ka teisiti. Just teisiti, mitte halvemini või paremini.