Vahel tundub juba hommikul, et poolsitt e poolpehme päev tuleb. Parema meelega tahaks lihtsalt midagi rutiinset teha ja rahulikult päeva õhtusse saata. Eelmine kord tabas see tunne mind paar nädalat tagasi Jo juurde minnes. Oleks tahtnud lihtsalt kodus diivanile kerra tõmmata, mitte mööda ilma konnata. Siiski ära tulin heas meeles ja soojus hinges. Vahel tuleb poolpehmel päeval õigeid inimesi kohata.
Eile oli jälle see tobe tunne - joonistaks parema meelega natuke graafikuid, kribiks artiklile kokkuvõtet ja läheks koju küüslaugupastat tegema ning naba imetlema. Aga selle asemel oli kavas kohting günekoloogiga. Ning esimene üllatus - vererõhk kõrge. K*t! Ma olin õhtul ikka suht morn, poetasin pisara...
Samas rõõmu oli ka. Tibi võttis mind ilusti kuulda ja mängib nüüd tublilt kosmonauti. Vist on vähem kangekaelne, kui Uku, kellega sai omal ajal Hiina harjutust ja muid tükke tehtud. Sealhulgas kosmonaudi sõna kohta ma pean veel tulevikus seletust andma, miks emme räägib kosmonaudist ja issi astronaudist. Mina ei tea, miks see nii on. Sovjeetlik veidrus? Kuigi ma pole veel ennast lootusetuks preeklampsikuks tunnistanud, sest täna hommikul oli rõhk okidoki - 13/7. Järsku on mul rasedusega süvenev valge kitli sündroom? Andku Jumal, et see nii oleks.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment