Ajalugu on subjektiivne. Hvostov alustab oma "Mõttelist Eestit" tagasivaatega ajaloo kirjutamise protsessile e kuidas peale II maailmasõda üleeuroopalises koostöös kujundati nn poliitiliselt korrektne ajalugu või pigem poliitiliselt vastuvõetav nii prantslastele, sakslastele, inglastele, poolakatele jne.
Päevalehest läbi lipsanud nupuke pani mind järjekordselt tajuma olulist konsensuslikku aja loo lahknevust Lääne-Euroopa ja "Uue-Euroopa" vahel. Mul on juudist kolleeg, tegelikult on neid rohkem, aga ma pean ühte konkreetset siinjuures silmas. Kunagi paari aasta eest mainisin ma talle muuseas, et Holokaust pole minu jaoks väga aktuaalne teema.
Järgnes ärev seletamine minu nooruse ja kehva kujutlusvõime teemal. Seepeale järgnes minu küsimus, et kas ta on kunagi elanud, kasvõi alaealisena, totalitaarse reziimi tingimustes. Ei olnud. Ma olen ja see ehk kompenseerib isegi minu piiratud kujutlusvõime. Ma lihtsalt nõuan ühe koletise mitte-eelistamist teisele ja ka näiteks viiendiku Siberisse saadetud eestlase kannatuse austamist. Soovitasin tal Solzenitsõnit lugeda. Ja meeles pidada, et toimus vähemalt Nürnberg, aga nõukogude poole kuritegude hukkamõistmisega edeneb asi märksa kehvemalt.
Ja nii see asi jäi... paariks nädalaks soiku. Mul igastahes see kirgedest kõetud diskussioon ununes. Kuni ühel päeval koputas keegi mu uksele. Juudist kolleeg astus sisse. Vabandas oma ebaõigluse pärast, ütles, et ta luges venelaste tegudest, et ta saab mu meelehärmist aru. Ärgu ma solvugu. Ei solvunud, aga vahel on vaja vähe tolmu üles keerutada, et panna inimesi asjadesse süvenema :)
PS. Itar-Tass my ass: "... Eesti Riigikogu otsus pronkssõdur maha võtta /on/ põhjustanud Belgias avalikkuse elava vastukaja." Ega ikka ei ole küll, ma loen lehti ja vaatan telekast uudiseid päris regulaarselt. Testisin Nici ka, kes küsis wat bedoel je? Üldiselt alamkoja komisjonide arutelud mõne parlamendiliikme järelpärimisele, mis sisaldavad sõna võimalik, suurt elavat vastukaja ei tekita.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment