Naistest ja poliitikast

Vahel mind panevad muidu targana tundunud inimeste avaldused natuke imestama. Näiteks Gräzini jutt telekas. Ma olen nõus, et mitmetele ühiskondlistele nähtustele nagu kriminaalsus või sooline ebavõrdsus võiks teha ideaalses maailmas lõpu ning siin sirgjoonelised lahendused ei tööta. Aga reaalses maailmas tuleb leppida nö second best lahendustega. Ära kaotamise asemel peab leppima nähtuse ulatuse vähendamisega.

Ja siin ei ole sookvoodid teps mitte jaburad, vaid võivad täiesti positiivset effekti omada. Näiteks Belgias rakendatakse sookvoote valimisnimekirjadele alates 1996. aastast. Järk-jägult vähenes maksimumkvoot ühele soole 3/4-lt 2/3-ni. Alates 2007. aasta parlamendivalimistest kehtib topeltkvoot – nimekirjades peab olema mehi ja naisi võrdselt ehk fifty-fifty klausel ja nimekirja esimesed kaks kohta peavad olema eri soost kandidaatide päralt. Belgia kuulub naiste parlamendis osaluse poolest maailma esikümnesse, naissoost esindajaid on 39% saadikutest, kusjuures veel 15 aastat tagasi oli alamkojas üksnes 12% naissaadikuid.

Ma ei kirjuta alla sookvootide blanco cheque'ile. Kindlasti sõltub sookvoodi kehtestamise positiivne mõju konkreetse meetme disainist. Kvoodi kehtestamine valimisnimekirjadele ei too endaga kaasa lööki demokraatiale, sest viimane sõna on siiski valijal, aga lihtne kvoot ei taga veel naiste asetamist valimisnimekirja etteotsa ja seeläbi valituks saamist. Belgia topeltkvoot püüab just viimast viga parandada, kuigi esimese kahe kandidaadi soo määramine mõjutab parlamendiliikmete soolist jaotust piiratud ulatuses. Seadusesõna aga ei takista parteisid rakendamast karmimat poliitikat kvoodinduses ja osad parteid kasutavad tõmblukknimekirju, kus mehed-naised kenasti vaheldumisi.

Eesti seisab IPU listis 23%ga 47. kohal, Senegali ja Araabia Ühendemiraatide ees. Eesti naiste osalemine parlamendis ei toeta kuidagi meie soovi kuuluda Põhjamaade hulka. Kvoodid valimisnimekirjadele aitaks seda ebakõla vähendada demokraatiat ohvriks toomata. Samas ainult väga naiivne inimene loodaks sellise "kvootimisega" soolist ebavõrdsust kaotada. Belgia soouurijad tähendavad, et naiste rolli suurendamine poliitiliste otsuste tegemisel parandab ka naiste väljavaateid erasektoris, kas otseselt regulatiivse raamistiku läbi või ühiskondlikke eelarvamusi muutes. Mina hunt ei ole, vaid valin naisi. Mulle sobivast parteist, loomulikult.

PS Kolga tegi Delfis ülalviidatud saatele veel freudistliku analüüsi ka. Argumenteerituse poole pealt peaks vist endalegi härra tiitlit taotlema. :)

Majandusest ja seadustest

Ma ei ole eriline Mart Laari fännaja. Mingi jälestaja ka mitte. Mart Laar on tore anektoodikangelane, oma likviidsuse likvideerimisega on ta ennast igaveseks ajaks igavesti kirjutanud siirdemajanduste majandusajalukku. Ainult aastaks 2010 võiks majandusteemadel sõna võttev inimene, isegi kui ta on raudse sotsialismieesriide tagant lahti pääsenud ajaloolane, olla läbi lugenud mõne raamatu veel peale Friedmani Valikuvabaduse(, mis ei tähenda, et tegemist pole lugemist väärt raamatuga).

Miks peaks kirjutama põhiseadusesse eelarve tasakaalu nõude? Esiteks kujuneb paktikas eelarve tasakaal pigem erandiks kui reegliks isegi eelnõu tasakaalu puhul - reaalselt jääb aasta lõpus ikka eelarveraha natuke või natuke rohkem üle või puudu. Teiseks on iga-aastane tasakaal majanduspoliitiliselt jabur. Domineeriv majandusmõte soovitab eelarvetasakaalu ühe äritsükli jooksul. Ilus, lihtne ja sirgjooneline soovitus. Ainumas häda on selle kõvera äritsükliga - majandusteoreetikud võivad siin pakkuda nimesid Kitchinist Kondratievini välja, kolmest viiekümne aastani.

1990.-date algul oli vastselt iseseisvunud Eestil probleeme usaldusega, rahvusvahelise ülduse ja huvigruppide veenmises jäkusuutlikus reformiprogrammis. Üleüldine Eesti valitud suund soosis konservatismi ning majanduspoliitika võimalikult ulatuslikku isoleerimist päevapoliitika aevastustest. Parimaks ning ka ekrtreemsemaks näiteks on siinkohal valuutakomitee süsteem. Peaaegu kakskümmend aastat hiljem ei tohiks Eesti valitud poliitiline suund enam jätkumise osas kahtlusi tekitada, kindlasti mitte nii suuri kahtlusi, mis vajaksid põhiseadusega kummutamist.

Mul on kogemus nende seadustesse kängitsetud majanduspoliitiku kätega ka praktiku poolelt. See ei toimi. Tekitab ainult mõttetut tõlgendamist ja paneb juriste loomingulisust üles näitama. Näiteks Eesti põhiseadus sätestab muuhulgas, et maksumäärad peavad olema kehtestatud seadusega. Ma olen näinud (ja tunnistan eelnõu osas kaasautorlust ;), kuidas Riigikogus läheb läbi seadus, kus maksumäärad või -vahemik polnud üheselt kehtestatud, kuna see polnud lihtsalt võimalik. Me nimetasime omavahel seda kunagi vihmavarju - lahtise vihmavarju - ussi m***ist läbitõmbamiseks. Raske, aga piisava määrde so poliitilise tahte puhul teostatav.

Kõik uus on septembrikuus

Uku on nüüd päris koolilaps. Selles mõttes, et õpib ka midagi peale koerusetegemise. Tähti ja rehkendust. Toosis on juba õige mitu tähte. Ainsana teeb peavalu i-täht. Mingil kummalisel moel saab i-st e - Rik - ik - ... E :) Steineril oli igastahes õigus, kui ta pani lapsed kõigepealt kirjutama ja seejärel alles lugema. Rehkenduse poole pealt võiks Uku kohe kolmandasse klassi astuda. Tegemist ei ole siiski geeniusega, vaid, khm, vanemate arendustegevusega.

Kui Uku aasta tagasi nõudis temaga male mängimist, siis ei arvanud lapsevanemad teps mitte, et septembris 2010 läheb ta malekooli. Üle aasta oli aega huvil lahtuda, papsi-empsi poolne initsiatiiv puudus täiesti. Aga saatuse eest ei põgene. Sai pakutud nii jalg- kui korvpalli, mis lükati viisakalt tagasi. Nüüd saab iga pühapäev Genti külastatud. Kui juba maletada, siis klubis, kuhu kuulub Belgia ainumas suurmeister :)

Fay kohta see aasta enam ei öelda neutraalne. Peale esimese nädala ma-tahan-tagasi-nijntje-klassi näitab ta nüüd koolis ka välja oma huvi etlemise, laulmise ja joonistamise vastu. Kandvate pauside pidamine hästi välja ei tule. Ning lärmi tegemise kohta viimast väita ei saa. Lootusetu aktivist. Drama Queen. See aasta on ta õps ka sarnasest puust e kooli väravas on mulle peale musi juba rahumeeli tatatud, et ma võin minna. Fay suust kõlas see küll rohkem polkovniku moodi "Laiali minna!". Kõige raskemini läheb Stannul, kel uus lapsehoidja. Siiski on temagi avastanud, et uuel tädil on igati toredad kapid. Stannu on meil tunnustatud kapipede - kui saab, siis näeb ainult tagumikku kapi ukse vahelt. Pottide pannidega pole hullu, aga jahukoti jaole saades kipub seda segadust natuke palju tekkima.

Lisaks on Uku hakanud peale vanaema külaskäiku oluliselt rohkem eesti keelt tönkama. Vanaemad mõjuvad lastelastele hästi. Teisalt Fay ei jaga veel kahest keelest eriti midagi. Lõunalauas vesteldes ütleb ta peale seletamist lihtsalt juustkaas. Stannu lemmiksõna "kaka" on õnneks internatsionaalne.

PPP e piiskoppidest, preestritest ja pedofiilidest

"Power tends to corrupt, and absolute power corrupts absolutely. Great men are almost always bad men." (1887, Lord Acton kirjas piiskop Mandell Creightonile)

Juba kuid ei ole olnud eetris uudistesaadet, mis ei puudutaks pedofiiliaskandaali Belgia katoliiklikus kirikus. Ning eilses õhtusöögilauas võtsin ma just eelneva motoga jutuajamise kokku. Täna hommikul tabas mind paras jahmatus, kui ütlemise autorit netis kindlaks tehes selgus, et tsitaat pärineb kirjast piiskopile!

Võimu omavad inimesed ei käi sellega iga kord tasakaalukalt ning hoolivalt ringi. Pedofiilia on kole, ühiskondlikult mitteaktsepteeritav ja õigustatult kriminaalselt karistatav. Laste seksuaalse kuritarvitamise korral on kuritarvitaja sageli omast perest. Koletu, aga sugulasi peab kahtlustama.

Samas viimaste kuude sadadesse ulatuvate kaebuste tulv toob ka kehva maitse suhu. Kusjuures valdavalt on tegu juriidiliselt aegunud juhtumitega. Ma saan aru ohvrite soovimatusest "kapist välja tulla", aga õigeaegne kellalöömine oleks ehk ohvrite arvu vähendanud. Igasugused viited laste teadmatusele nii kauges minevikus, teistele aegadele ning seksist mitterääkimisele kõlavad jaburalt - kakskümmend aastat tagasi (nii kaugest ajast enamus "keisse" pärineb) oli tegemist aastaga 1990. Madonna album Like A Virgin nägi ilmavalgust 1984, 9 1/2 nädalat esilinastus aastal 1986 :). Vagadus on voorus, aga puritaanlus näib kohatu.

Teisest külest tekkis mul mõte, et paljud ametid tõmbavad ligi teatud omadustega inimesi. Raamatupidajad on kuivikud, politseinikud vägivaldsusele kalduvad või vähemalt füüsilist kontakti mittepelgavad jne. Muidugi ei maksa sellist stereotüpiseerimist absoluutselt võtta. Aga katoliku preestri amet kipub keskmiselt rohkem pedofiile kokku meelitama. Vahel astuvad inimesed vabatahtlikult tsölibaati mitte joogi eesmärgiga oma (seksuaal)energiat nirvaanasse jõudmiseks kasutada, vaid hoopis oma hinge räpase tahu varjamiseks.

Ajakirjandussuvest

Sattusime eile meenutama suve kuumimaid punkte ajakirjanduses. Belgia ajakirjandusest ei osanudki ma midagi enda jaoks kindat esile tuua. Valimistulemuste osas pole palju spekuleerida ja läbirääkimised valitsuskoalitsiooni moodustamiseks hakkavad alles nüüd tõsiselt tuliseks minema.

Ekspressi retroperspektiivselt sirvides iseloomustab Eesti uudiseid minu silmis vähemuste teema. Mis ühist on homol ja kodussünnitajal? :) Mõlemast ei taha Eesti seadusandlik võim midagi teada. Ning korralik tavakodanik paneks mõlemad hea meelega kinni või inimõiguslastega kompromissile minnes keelaks vähemalt ära.

Mul on olemas kogemus homoabielude seadustamisest - ma sattusin juba Belgias elutsema, kui hakati homoabielusid registreerima. Ausalt, mu elus ei ole midagi muutunud sellest alates. Välja arvatud ehk üks lesbipulm, kus mul oli au külaliseks olla. Täitsa tavaline pulm oli, tehti nalja, joodi õlut-veini ja tantsiti hommikuni. Belgias on varemast olemas ka nö partnerlusseadus ning saatuse irooniana on me tutvusringkonna kaks homoseksuaalset paari ontlikult abielus, aga seaduslikult kooselavaid (kui Belgia partneriseadusest otsetõlget teha) heterosid hulgim. Siinkohal tuleb kindlasti teha viide valimi statistilisele mitterepresentatiivsusele.

Homoabielu puhul saan ma aru lapsendamise problemaatikast. Kuidas mõjub lapsele kasvamine kahe isa või emaga. Tõsi ta on, et kõrgemad imetajad õpivad hulga sotsiaalseid oskusi eeskuju matkides. Mis paneb mõtlema, mida teha näiteks naisepeksjate lastega. Aga miks peaks nii valulikult suhtuma parnerlusse? Abiellumine ei saa heteroseksuaalses maailmas ju seeläbi keelatud.

Sama kehtib kodussünnituse puhul - lugesin tobedat Ekspressi artiklit ning kommentaare sellele. Haiglad sünnitusosakondadega jäävad alles e milles probleem? Eriti äge homovastasus paneb mind pigem küsima, kas inimesel on järsku midagi hingel. Ma käisin kunagi keelekursustel Maroko poisiga, kes sattus oma välimusega mu mõttes sahtlisse "Tom of Finland". Muhameedlasele tavapäraselt oli ta tegelikkuses kategooriline homoseksuaalsuse eitaja. Aga miks peab küll kodussünnitus sellist viha tekitama? Ainsana seletusena tuleb mulle meelde jänkide filmist The Business of Being Born guru ja vana hipi ;) Michel Odenti repliik "Can we survive without love?" Nendel eriti vihastel tüüpidel on järsku jäänud kogemata see sünnitusel vallanduv armastusehormoonide tulv...

Külalislapsed

Jälle rahvuslus päevakorral. Vana lemmik Pullerits võtab sõna. Esiteks välimus ei tähenda absoluutset edukust meeste jahtimisel. Väline ilu paistab ehk esmajoones välja, aga sisemine tahk tuleb lähedamalt suheldes ju ometi ka paratamatult ilmsiks. Minul on küll olnud paar eesti mehest poiss-sõpra, kes tõenäoliselt tänaseni kergendatult ohkavad, et hullust lahti said. ;) Välimus ja rahvus ei pruugi veel head tiimi kokku anda.

Mina räägin siiski rahumeeli oma lastega eesti keelt. Kusjuures mu vanem, kel tagatipuks ürgeesti nimi (ja ürgeestlased ei olnud Kevinid), läheb sügisest päriskooli. Eesti keel tundub lihtsalt kõige loomulikum. Kuigi nii võib ka kehalisi vigastusi tekitada - mu poja klassikaaslane on kordas mu eesti keele peale suu ammuli vastu posti kõndinud. Vahel räägin mehega ka eesti keeles. Tema selle peale vastu posti kõndinud ei ole. Aga nüüd loota, et sellise ühe tilkuva eestikeelse mulinaga lapsed eesti keelt ladusalt rääkima hakkaksid, on pehmelt öeldes naiivne.

Küll saavad lapsed raskusteta aru ema (st minu) keelest ja vajadusel selgitavad umbkeelsele vanaemale Monopoli mängu reeglid ära. Motivatsioon on oluline :) Õnneks passivad hollandi ja eesti keeled blondide lastega kokku. Hoidku veel lingvistilis-eksterjöörse kakofoonia eest! Ausalt, ma ei olnud veel kunagi mõelnud, et sellist asja peaks silmas pidama.

Kui nüüd jõuda rahvuse defineerimiseni ja emamaaga sidemete hoidmisesse, siis läheb pilt märksa sogasemaks. Ma ei arva, et eesti keele rääkimine lastega ja nende reeglipärane Eestisse tarimine ilmtingimatta enesepettus peaks olema. Mingid sidemed nii säilivad, kui tugevad, on iseküsimus. Ma ei looda, et ma kasvataksin kolme padueestlast. Nad on ju nö poluvernikud e milleks reaalsust püüda eitada?

Keele ja elukeskkonna roll rahvuse määramisel ei ole nii ilmselge, kui Pullerits seda välja paista laseb. Jah, eestlane peab rääkima eesti keelt. Samas ukrainlasi on hulgim, kes ukraina keelest heal juhul aru saavad. Belgia lahkuv peaminister on kahevereline ning perfektselt kakskeelne, ometi positsioneerib ta ennast vähemalt poliitikamaailmas flaamina. Mitut heebrea keelt või idishit rääkivat ja Israelis elavat juuti te teate? Ja mitut, kes neid kriteeriume ka parima tahtmise juures ei täida? Maroko emigrantide järglasi, kes kogu elu Belgias mööda on saatnud ja ehedat kohalikku murrakut suudavad rääkida, leidub Antwerpenis hulgim. Siiski eelistavad osad kasutada aarabia hülgeaktsendiga hollandi keelt.

Mu poeg peab ennast täiseestlaseks, kuigi vaevalt enamus tõsisemaid rahvuslasi tema positsiooni toetaks. Näiteks Soome teab ajaloost perioodi, kus saami kogukond tegi läbi plahvatusliku kasvu. Demograafiaga polnud situatsioonil muidugi miskit pistmist, vaid vähemuse-väikerahvaste trendikaks muutumisega. Ehk rahvuse juures mängib ennekõike rolli, kellena inimene ennast ise tahab tunda. Ja vanaema maasikamoos aitab eestlase-poole hammasrattaid õlitada küll.

Eestlane Ida-Euroopast

Jaanipäeva ja võidupüha paiku on sobiv mõelda eestlase identiteedi üle. Kes me oleme ja kust tuleme on küsimus, mis kerkib teatud perioodilisusega pidevalt aruteluteemaks. Abdul Turay artikkel Postimehes pani järjekordse palli veerema.

Jah, tal on õigus. Suur osa belglasi Ida-Euroopas riike ei erista ja paneb kõik ühte postkommunistlike riikide katlasse. Ma ei saaks öelda, et ma oma päritolu häbeneks või lausa salgaks, aga ma kasutan formuleeringut sealt Soome lähedalt, 80 km Helsingist lõunasse. See on parem Baltikumi kontseptist - Baltikum tõlkub Lääne inimese peas Balkaniks. Ma ei saaks öelda, et mu edu 100-protsendiline oleks. Oma ma arhitektilt kuulsin ma igal kohtumisel küsimusi stiilis "te tulete Rumeeniast või Poolast?". Miks ta täiesti irrelevantseid paare moodustas, ei suutnud ma ära arvata.

Sellel õppeaastal tekkisid mu laste kooli kolm slovakist venda. Ma kuulsin vähemalt paar korda otse direktorilt, kuidas neil on koolis lapsed sealt minu lähedalt. Ei saanud jätta mainimata, et ruumilisest kaugusest lähtuvalt on Bratislava siiski mõne penikoorma Brüsselile lähemal kui Tallinnale. Lähedus on muidugi suhteline mõiste, kindlasti aduvad austraallane, brasiillane ja hollandlane kilomeetreid erinevalt.

Teisalt olen ma kunagi istunud ühes külakõrtsis ja õlle taga jalgpalli vaadanud. Ning noormees üle laua ei teadnud ainult kõiki kolme Balti riiki, vaid lausa nende iseseisvuse perioodi. Ta teadis üdlse ajaloost palju ja oskas lausa vanakreeka keelt, mis tagasid talle püsiva positiivse rahavoo muuhulgas külakõrtsis õlle eest tasumiseks. Ehk kindlasti ei maksa inimest tänavalt alahinnata. Vaikselt muutub ka stereotüüpne Ida-Euroopa kuvand, näiteks Flaami koolilaste vanemate ajakirjas paiknes Euroopa mängus Eesti ilusti Soome ja Rootsiga ühel lehel (lk 10 ;)

Ma pean Eesti teadmist heaks silmaringi testiks. Ja ma ei väida, et silmaring ning intelligentsus üks-üheselt seotud oleks, aga tugev positiivne korrelatsioon on seal tähendatav küll.