Eestlane Ida-Euroopast

Jaanipäeva ja võidupüha paiku on sobiv mõelda eestlase identiteedi üle. Kes me oleme ja kust tuleme on küsimus, mis kerkib teatud perioodilisusega pidevalt aruteluteemaks. Abdul Turay artikkel Postimehes pani järjekordse palli veerema.

Jah, tal on õigus. Suur osa belglasi Ida-Euroopas riike ei erista ja paneb kõik ühte postkommunistlike riikide katlasse. Ma ei saaks öelda, et ma oma päritolu häbeneks või lausa salgaks, aga ma kasutan formuleeringut sealt Soome lähedalt, 80 km Helsingist lõunasse. See on parem Baltikumi kontseptist - Baltikum tõlkub Lääne inimese peas Balkaniks. Ma ei saaks öelda, et mu edu 100-protsendiline oleks. Oma ma arhitektilt kuulsin ma igal kohtumisel küsimusi stiilis "te tulete Rumeeniast või Poolast?". Miks ta täiesti irrelevantseid paare moodustas, ei suutnud ma ära arvata.

Sellel õppeaastal tekkisid mu laste kooli kolm slovakist venda. Ma kuulsin vähemalt paar korda otse direktorilt, kuidas neil on koolis lapsed sealt minu lähedalt. Ei saanud jätta mainimata, et ruumilisest kaugusest lähtuvalt on Bratislava siiski mõne penikoorma Brüsselile lähemal kui Tallinnale. Lähedus on muidugi suhteline mõiste, kindlasti aduvad austraallane, brasiillane ja hollandlane kilomeetreid erinevalt.

Teisalt olen ma kunagi istunud ühes külakõrtsis ja õlle taga jalgpalli vaadanud. Ning noormees üle laua ei teadnud ainult kõiki kolme Balti riiki, vaid lausa nende iseseisvuse perioodi. Ta teadis üdlse ajaloost palju ja oskas lausa vanakreeka keelt, mis tagasid talle püsiva positiivse rahavoo muuhulgas külakõrtsis õlle eest tasumiseks. Ehk kindlasti ei maksa inimest tänavalt alahinnata. Vaikselt muutub ka stereotüüpne Ida-Euroopa kuvand, näiteks Flaami koolilaste vanemate ajakirjas paiknes Euroopa mängus Eesti ilusti Soome ja Rootsiga ühel lehel (lk 10 ;)

Ma pean Eesti teadmist heaks silmaringi testiks. Ja ma ei väida, et silmaring ning intelligentsus üks-üheselt seotud oleks, aga tugev positiivne korrelatsioon on seal tähendatav küll.

S nagu sürrealism

Belgia on ikka imelik maa. Kaltsukasse saabub nagu tavalistesse Meiri poodidesse UUS sügiskollektsioon. Päris uudne lähenemine vanade asjade müügistrateegias. Ja keegi geniaalne inimene on leiutanud kiudainetega piima. Võta pudel, saad ka porgandi! Või vähemalt saepuru. Mis järgmisena? Kohvi kaltsiumiga?

Kas Belgia või Eesti perekool?

Kuidas teha kahe maa foorumitel vahet? Esiteks on Belgia foorumid väiksema külastatavusega, kommenteerimise sagedusega. Foorumis istumine on üks väheseid aspekte, mis eestlast flaamist eristab. Mulle tundub, et foorumites esineb ka laussõimu mõõdukamalt (ei viitsinud väga palju otsida, aga ei leidnud tegelikult ühtegi tõsist solvangut) isegi, kui anonüümse regisreerimiseta foorumiga tegu.

Teisalt iseloomustab belglasi oluline struktuurne erinevus, mida peegeldab alltoodud statistiline killuke :)

teema: head fritüürid - 47 vastust
teema: õdusad söögikohad piirkonnas - 285 vastust
aga
teema: head algkoolid - 3 vastust (ja nendest üks vastus poolenisti mööda)
teema: head perearstid - 5 vastust (nendest kaks vastust osaliselt mööda).

Tekkis kange tahmine vaadata, mis saab teemaga Minu lemmikõlu. :P

Lits ja pedofiil e toites stereotüüpe

Kunagi mainis Nic, et ta töökaaslase sõbrale organiseeriti poissmeesteõhtu Riias. Mina ei osanud sealt midagi pikantset leida: "Aaa, ilus vanalinn! Palju neoklassitsismi ja natuke Pariisi meenutav." Seejärel informeeriti mind tõsiasjast, et poissmeesteõhtu osalised sageli vanalinna ei näe ja töökaaslase naine pani oma mehe osalemisele kategoorilise veto.

Eile tuli mulle see seik jälle meelde. Nimelt aktuaalse dokumentalistika saates näidati Briti saarte noormeeste poissmeesteõhtut Riias. Irish lads in Riga. Vanalinna nad tõesti suurt ei näinud. Järgides "kaunist" Matroesjka's liini. Nii, et, kelle kurvastuseks, kelle rõõmuks, Põhjamaade Bangok on Riia.

Kahjuks ei kipu lääneeurooplased kolmel Balti riigil vahet tegema. Ehk mul juurdub järjest enam sisse harjumus alustada oma päritolu selgitamist faktiga, et ma saan soome keelest aru. Või ütlen lihtsalt, et tulen põhja poolt natuke kaugemalt kui Holland.

Aga nüüd päeva paari teise poole juurde. Nic rabas terve nädalavahetuse tööd teha. Pühapäeva õhtupoolikuks sai leht valmis ja poisid läksid tunniks-paariks välja uitama. Kahjuks sai pühapäevaga ka koolivaheaeg läbi ning Uku tuli hommikuse Vana-Kreeka draama ennetamise programmi raames mõistlikul ajal magama panna.

Kolm tundi porilombis tuiamist oli maksimum. Ukul oli asjaolude sunnil tõsine papsi-defitsiit ja ta loobus igasugusest kooperatsioonist kojuminemise osas. Seisis oksad laiali lombis ega liikunud kuhugi. Nic läks natuke eemal oleva autot lähemale ajama, et väänkael lihtsalt sülle võtta ja autosse laadida. Samal ajal parkis oma autot vanem daam. Nic sõitis ligemale, astus autost välja ja toppis protesteeriva Uku autosse. Kena pilt daamil, kas pole?

Kodus tagasi hakkas paps peale õhtusööki Ukut voodisse panema. Kaisukas Part oli kadunud. Nic läks seda autost otsima. Tänavast sõitis alla politseiauto ja keeras maja ette... Eeskujulik naabrivalve! Arreteerimiseks ei läinud :), kuna Uku tegi akna ees tuuleveskit, nägusid ja tibupoega e kõike, mida röövitud lapselt ei ootaks. Siiski tulid politseinikud üles vaatama, Uku pidi oma sini-kollase vihmajope ning kummikud ette näitama. Vähemalt avaldas kokkupuude politseiga nii palju muljet, et magamaminek toimus seekord rekordilise 10 minutiga.

Eelnevalt nähtud Letland-sletland filmi tasakaalustuseks ei saanud ma loomulikult jätta mainimata, et belglased on ju kõik pedofiilid :). Ja nii see päev ilkudes otsa sai:
- Slut!
- Pedofiel!

Kuidas seljatada bürokraatia?

Oodatava elukoha muutusega kaasneb terve hulk võrkude ümber- ja sisselülitamise protseduure. Võrgutamise ilu ja valu. Ilma elektri, gaasi, vee ning internetita on ka elu nagu kurvavõitu.

Meil kipub peavalu tavapärase kolimisega võrreles hullem olema, sest uusehitise puhul on vaja ühendustest alustada. Ehk nii energia-, gaasi- kui ka veemehed peavad kohale tulema ja oma mõõtjad paigaldama. Üldiselt on tänini asjad suht ladusalt edenenud, igasugu avaldusi sai ka juba sügisel täidetud. Aga kuskil tuli "kala" sisse e gaasivõrgu avaldust pole. Või õigemini avaldus pole nii oluline, vaid nummer! Mis oleks inimesed ilma numbriteta... mitte kärbsemustagi.

Nic helistas võrgutusfirmasse. Sattus ühe uimase täid peale, kes jauras lõputult oma standardprotseduurist või protseduuri standardist ja tähtaegadest (ühtekokku võib nii umbes 2 kuud minna kuni gaas majja saab). Herr Pagari närvid ei pidanud vastu ja ta viskas toru poolelt sõnalt hargile, röökis, istus maha ning valis rahunenuna uuesti numbri.

Teise otsa sattus märksa meeldivam klienditeenindaja, kes sai murest aru. Tunni pärast olid vajalikud avaldused elektrooniliselt Nici postkastis. Lõunaks olid paberid täidetud ja elektrooniliselt tagasi saadetud. Järgmise päeva pealelõunal kõlistasid "kaablikutid", et konkreetses päevas kokku leppida. Loodetavasti saab gaas majja paari nädala pärast paari kuu asemel.

Seega, kui teenindusega rahul ei ole, tuleb proovida veel kord :)

Belgia suusahooaeg

Alates tänasest on Belgia suusahooaeg ametlikult avatud. Nimelt "idaosariikides" on 15-20 cm lund. Suusakeskused tegid uksed lahti, saab nii mäest alla lasta kui tasasel maal sahmida. Ja ma rääkisin alati Ukule, et suusatamiseks peab ta vanaemale Eestisse külla minema. :) Huvitav, kaua Belgia suusahooaeg kestab? St kas ma nädalavahetusel saan veel seda imet vaatama minna. Tegemist on igastahes minu esimese ametliku hooajaga siin mail.

Meestest, ikka nendest, va, välismaistest

Naised ukradina!!! Minu ettekujutus röövimisest erineb Pulleritsu omast kardinaalselt. Kott pähe ja kahekümneaastase romu pagasnikusse - nii need kallid Eesti naised küll jalga lasknud pole.

Esimese asjana tekitab mus alati nõutust sõnapaar välismaine mees. Et siis vahet pole, kas tegemist on 50-aastase pakistanlase või 30-aastase baierlasega? Enamasti peetakse siiski silmas euroopaliku kultuuriruumi meessoost esindajat. Samas vähemalt flaami mehed, kelle hulgast on mul korralik statistiliselt representatiivne valim võtta :), erinevad oma olemuselt sama palju nagu see keel, mida nad räägivad.

Teiseks ma ei räägiks niivõrd suurest meeste vahest, pigem teatud vahest ühiskondlises mõttes üldiselt. Edule orienteeritus, materiaalsete väärtuste hindamine on midagi üdini omast kõigile postsotialistlikele riikidele. Mulle meenub kunagine teema Perekooli foorumist, kus küsimuseks olid väärtushinnangute muutused seoses lapse saamisega. Minu suureks jahmatuseks jahus enamus noori emasid oma ostukorvi osakaalude ja rahapaigutuste prioriteetide muutustest. Ja ometigi on lapsesaamine niivõrd ebamaine sündmus! Kui arvestada, et naised omavad valdavalt võnevõrra pehmemat maailmavaadet, siis tõenäoliselt tekibki eesti naiste ja "välismaa" meeste vahel lihtsamini klapp.

Siiski tuua välja mingi üldine mudel tundub mõttetu. Pigem võiks rääkida teatud tüüpi paaridest. Kindlasti on neid naisi, kes on oma au pair'i karjääri jätkanud koduperenaise vormis. Teisalt tundub mulle, et ka välismaale õppima-töötama siirdunud eestlaste hulgas on rohkem naisi. Siinkohal tuleb muidugi arvestada minu georgaafilist lähdust Brüsselile. Õppima minek eeldab sageli kodumaa ülikooli nimekirjas olemist, rahvusvahelistes organisatsioonides domineerivad avaliku sektori taustaga töötajad ning Brüsseli tõlkemahud vajavad palju filolooge - kõik valdkonnad, kus Eestis on naised ülekaalus. Rohkem võrdõiguslikkust viiks ehk vähem naisi (ja rohkem mehi) üle piiri.

Feminism toob mind aga kolmanda grupini e nö eneseteadlike naisteni. Eesti valvefeministi mees peaks mu mäletamist mööda olema soomlane, eks? Tehes tuttavate hulgas statistikat saan ma kümme segapaari sh kaks erandlikku Eesti meest. Pooled "röövitud" Eesti naised on aga olnud vähemalt magistrikraadiga ning kolmekümne ümber. Kõik taandub siiski mitte rahvusliku kuuluvuse, vaid pott-kaas printsiibile. Lihtsalt Lääne-Euroopa mehed on rohkem võrdõiguslikkusega läbi loputatud.

Lõppeks ei abiellu eestlased muust rahvusest kaasadega sagedamini kui teised rahvused. Ma suudan oma tutvuskonnast leida mitmeid paare, kus üks kaasa on muurahvuseline, teine kohalik. Me peretuttav on shveitslane, kunagise kollegi õde on abielus iirlasega, Nici sõprade vanem vend elab taanlannaga Taanis, Uku õps on sakslanna jne. Globaalküla ja avatud Euroopa tingimustes tundub paratamatu, et veri seguneb.

Kultuuride konflikt

Eile tuli mulle meelde koht ühest Theo Maasseni sõust, kus ta rääkis Hollandi pressis täiesti kajastust leidnud juhtumist. Nimelt perearst (mees) tervitas oma naispatsienti, kes juhtus olema moslem, kättpidi. Asjast sai lõpuks peaaegu rahvusvaheline skandaal.

Nüüd on mul isiklik kogemus nn kätlemiseõppetund omast käest võtta. Ma tean seda tava, aga oma õhtumaises kultuuriruumis on mul siiski raske seda aktsepteerida. Ju ma vaikimisi eeldan, et siin ma puutun kokku teatud käitumisstruktuuri ja -kultuuriga. Esimene emotsioon on ikka "on alles mats!". Mulle tundub, et vähemalt mingi iva oli selles ajalehest loetud uuringus küll, mille lõppjäreldustes tõdeti, et multikultuursus muudab inimesi üksildasemaks ja tekitab rohkem meelehärmi kui rikastab maailmapilti. Sest kaua ma selle tüübiga ei suhelnud ja ega teisedki "kristlased" seda teinud. Inimene on sotsiaalne loom ja meie-tunne vähemalt klaas-käes-üritustel mängib olulist rolli.

Kunagisel Petseri kloostri külastusel ajasime me kogu klassiga (justnimelt kogu klassiga, tüdrukute klass oli :) seelikud selga, ega näinud teksadest loobumises ohtu oma inimõigustele ja identiteedile. See võib olla päris shokeeriv elada konservatiivse araablasena keset Lääne-Euroopat ja seista iga päev silmitsi juhtumitega, mis murravad nö lahtisest aknast sisse. Theomaassenlikult - milleks siin elada, kui kõik nii paha on...

Rat-ta-ta-taaa rattaga

Vaata, kust tahad, aga Eesti elu-olu edeneb jõudsalt sh alternatiivliikumisviiside osas. Ekspressi A-osaga lõpusirgel olles jõudsin täna jalgrattateeliste välimäärajani. Lõpuks on tekkinud siiski nii palju teid, et neid ka suurem hulk inimesi tarvitab, keda annab gruppidesse väänata. Kui mina veel sünnimaal elutsesin, tuli rattatee kasutamiseks kõigepealt autoga(, sest ühistrantspordis rattaga sõita ei tohtinud,) teha väljasõit rattateeni.

Mõnus äratundmiselambike siiski sageli põlema ei löönud. Minu arust esineb eestlase ja belglase vahel juba oluline filosoofiline erinevus. Enamus belglasi võtab esmajärjekorras ratast kui liiklusvahendit, asjandust, millega saab punktist A punkti B. Tüüpiline rattur on pensionärist mammi, kes väntab reede hommikul roosades pükstes ja varbavahedes turule. Aga see võib olla ka kelpiga köötsus naabrimees, kes enne rattale ronimist oma kepi kindlalt pakiraamile kinnitab või lapsevanem, kes hommikul oma võsukesi kooli poole karjatab. Samuti ei tule ükski rase Flandrias-Hollandis selle peale, et küsida arstilt, kas rattaga sõita tohib - kui bussi-autoga tohib, siis miks rattaga ei tohi.

Muidugi on teel olümpiale, Belgia modifikatsioonis Eddy Merckx-wannabe tüüpe. (Olümpia on rattaspordis tegelikult suhteliselt marginaalne võistlus.) Anneli kirjutas kunagi oma jalgratturitekogemusest, aga ta elab ka Ronde van Vlaanderen trassil. Mina oma hüperlinnastunud alal kohtan wannabesid harva, lisaks on lapsevankriga liiklemiseks kõnniteele piisavalt lai hall riba jäetud. Punasel ribal st rattateel kõndimist pole vaja suurt harrastada ja ega see väga tervislik tõesti ei ole. Rattateel jalutajaid kohtab harva.

Kuna enamusel inimestest leidub kuuris-keldriss-garaazis vähemalt vanaisalt päranduseks saadud veeuputuseelne ratas, siis uisud annavad vähe lisandväärtust. Lisaks ei saa uiske second-handist 40 euroga paar nagu rattaid. Seega student võtab rõõmsalt vastu viimatimainitud pakkumise ja loodab semestri kahe rattaga toime tulla. Ma kardan, et üks keskmine Belgia rattaomanik omab märksa tagasihoidlikumat ja odavamat riistapuud kui Eesti rattaomanik. Lapsed, kuni nende jalad väikseima ratta pedaalideni ulatuvad, köidetakse vanema ratta külge, olgu siis tooli või järelkäru abil. Ja vurabki kõik see pere!

B nagu Belgia bürokraatia

Eile sain ma näitliku õppetunni harjumuse hiigeljõust. Ja inimene võib ka sellega, et igasugune asjaajamine nädalates aega võtab, harjuda.

Nimelt võtsin kätte ja saatsin meili maksusoodustusega koristusteenust pakkuvale firmale, et aegsasti meie uude elamisse koristaja saada. Meili saates arvestasin ma, et kindlasti peab vähemalt kaks inimest mu palvele positiivse kinnituse andma ja üks neist loeb oma meile heal juhul kord nädalas.

Siiski märkasin ma õhtul, et minu postkasti on saabunud firmalt meil. Loogiliselt pidasin seda automaatseks vastuseks a'la oleme teie meili kätte saanud ja vastame paari nädala jooksul. Aga ei midagi sellist - tegemist oli täiesti asjakohase konkreetse vastusega! Oma suureks üllatuseks tundsin ma esimese hooga mitte heameelt, vaid hoopis teatavat häiritust, et päriselu mu ootustega kokku ei langenud. Mu tundemaailm on õnneks paindlik ja korrigeeris ennast ruttu.

Täiesti uskumatu, et täissöönud kapitalismi tingimustes võib leida inimesi, kes vastavad pühapäeva õhtul ärikirjadele. Katoliiklane see kena härra küll ei olnud. Teisalt võis muidugi juhtuda, et sattus just see moment nädalas olema, kui ta oma kirjavahetust revideeris.

Perekond Kallistajad

Oma olemuselt on flaamid ja eestlased väga sarnased ning igapäevane elu ja suhtlemine ei tohiks suuri "kultuurisokke" tekitada. Siiski on flaamid vähe kuumaverelisemad. Hollandlased kipuvad flaame konstantselt õlut trimpavateks pidutsevateks ullikesteks pidama, kuigi naissoost isiku flaami aktsent Hollandi baaris toob kaasa endaga meessost isikute kõrgendatud huvi. Nad arvavad, et flaami tibid on kuumad. Loll, kes vabandust ei leia...

Vaatamata kultuurilisele mitmekesisusele on me pere vähemalt ühes osas kindlalt flaami pere. Nimelt kallistamise ja musitamise vallas. Musi-kalli kuulub nii hommikutervituse, kui magamajäämise rituaali hulka. Uku tuleb juba tänavalt tagasi, et õele-mampsile head-aega musi anda. Läks enne meelest ära, juhtub. Loomulikult seisab Uku, suu pruntis, lahkuvate külaliste ees oma musi ootamas. Missugune pettumus ja kurbus, kui eestlastest külalised seda ei taipa ja musi saamata jääb.

You have lived in Belgium

... too long if you type on the addres bar of your bowser www.epl.be and it takes you at least 20 sec to figure out why you do not see the page of an Estonian newspaper.

Patriotism

Lugesin Pulleritsu juttu patriotismist ja mõtlesin, kas ma ka sellesse mudelisse passin.

Ma ei ole kunagi arvanud, et Eestis koletult paha on. Kuigi ma võin hea portsu näiteid tuua, mis mulle Eestis ei meeldi. Näiteks loodusega ringi käimine, sellise tempoga saastades ei saa turismimagnetiks kuulutatud puutumatust loodusest varsti enam rääkida. Või üleüldine varakapitalistlik mentaliteet. Võtab päris nõutuks, kui inimese käest küsida tema väärtuste muutumise kohta ja ta hakkab sulle oma uuest korterist ja palgatõusust rääkima. Aga ma ei elanud Eestis hambad risti kannatades, kuigi mu kohver oli alati poolpakitud.

Teisalt on mu isamaalised tunded suhteliselt leiged. Rusikatega vastu rinda ei tao ja Belgiat nimetan kodumaaks, sest siin on mu kodu. Eestit aga sünnimaaks, sest seal olen ma sündinud. Tore, et eesti keel sellise keelekeeramise võimaluse annab.

Samas pole ma kunagi varem nii palju leiba söönud, kui viimase kahe kuu jooksul alates minu leivavabriku käimalükkamisest. Ahjusoe leib maitseb muidugi teisiti, kui Eestis poest ostetud kilekotihoidis. Siiski hapukapsast söön Alsaci restoranis, viina ei joo ja putru ei söö. Valimas käin usinalt, aga siin võib ka belgiastumist kahtlustada. Kui lihtsalt enamusel suhtlusringkonnast kuulub valimine kohustuslikku programmi, siis hakkab endalegi iga nelja aasta tagant saatkonda kobimine vältimatu paratamatusena tunduma.

Pigem avardab teises kultuuris elamine maailmapilti. Tekib kohati ehmatav tõdemus, et elada saab ka teisiti. Just teisiti, mitte halvemini või paremini.

Sünnipäev, vabariigi oma

Mida isamaalist teha nädalavahetusel? Pää on tühi. Leiba teen, turska juurviljagratiniga ka. Viimane vist küll eriti rahvuslik pole.

Teha nagu ei oskagi midagi. Teeks paraadi? Naabri koera (väike, armetu ja ragnisjalgne segavereline krants) laenaks pommikoeraks. Veel võiks minna Brüsselisse pissivat poissi vaatama, aga ma kardan, et kaks külastust ühe kuu jooksul on minusuguse brüsselipõlguri jaoks liiast :) Samas võib poisi ju jäätisesöömisega ühendada. Või hoopis asendada. Vastuvõtule mind kutsutud ei ole. Mitte, et see mind üllataks, ma ju ei tee Eesti riigi heaks midagi, Euroopa pealinna satun heal juhul kord aastas, valimiste aastal kaks korda. Aga vähemalt paras hulk asjaosalisi eestlasi on kutsumata ja solvunud. Kuigi Luxemburgi eestlased võtavad rõõmsalt kõik vastu ja annavad pitsi viina hapukurgiga.

See viimane kombinatsioon tõi mulle meelde ainsama korra, kui ma suutsin Nicile Eestis kultuurishoki tekitada. Ega belglased vähe ei joo, aga stiil on teine ning paljudel neist õlleklaas juba käe külge kasvanud. Samas Eesti maapiirkonna vanemate inimeste viinavõtmine rabas. Sellest ajast peale tuleb Tallinnast väljapoole külla minnes, hoolimata minu kinnitustest ja seletustest näit. võõrustajate pealinna päritolu kohta, alati bensukast külm pakk õlut kaasa osta. Kui ma kutsuks Nici Luxemburgi ja mainiks tervitusnapsi, siis läheks ta kindlasti oma trappistiga kohale :) Aga me parem säästame loodust ja läheme hoopis kondijõul veerevate ratastega vurama.

Vabastaja, anastaja, terrorist ja saatan

Ajalugu on subjektiivne. Hvostov alustab oma "Mõttelist Eestit" tagasivaatega ajaloo kirjutamise protsessile e kuidas peale II maailmasõda üleeuroopalises koostöös kujundati nn poliitiliselt korrektne ajalugu või pigem poliitiliselt vastuvõetav nii prantslastele, sakslastele, inglastele, poolakatele jne.

Päevalehest läbi lipsanud nupuke pani mind järjekordselt tajuma olulist konsensuslikku aja loo lahknevust Lääne-Euroopa ja "Uue-Euroopa" vahel. Mul on juudist kolleeg, tegelikult on neid rohkem, aga ma pean ühte konkreetset siinjuures silmas. Kunagi paari aasta eest mainisin ma talle muuseas, et Holokaust pole minu jaoks väga aktuaalne teema.

Järgnes ärev seletamine minu nooruse ja kehva kujutlusvõime teemal. Seepeale järgnes minu küsimus, et kas ta on kunagi elanud, kasvõi alaealisena, totalitaarse reziimi tingimustes. Ei olnud. Ma olen ja see ehk kompenseerib isegi minu piiratud kujutlusvõime. Ma lihtsalt nõuan ühe koletise mitte-eelistamist teisele ja ka näiteks viiendiku Siberisse saadetud eestlase kannatuse austamist. Soovitasin tal Solzenitsõnit lugeda. Ja meeles pidada, et toimus vähemalt Nürnberg, aga nõukogude poole kuritegude hukkamõistmisega edeneb asi märksa kehvemalt.

Ja nii see asi jäi... paariks nädalaks soiku. Mul igastahes see kirgedest kõetud diskussioon ununes. Kuni ühel päeval koputas keegi mu uksele. Juudist kolleeg astus sisse. Vabandas oma ebaõigluse pärast, ütles, et ta luges venelaste tegudest, et ta saab mu meelehärmist aru. Ärgu ma solvugu. Ei solvunud, aga vahel on vaja vähe tolmu üles keerutada, et panna inimesi asjadesse süvenema :)

PS. Itar-Tass my ass: "... Eesti Riigikogu otsus pronkssõdur maha võtta /on/ põhjustanud Belgias avalikkuse elava vastukaja." Ega ikka ei ole küll, ma loen lehti ja vaatan telekast uudiseid päris regulaarselt. Testisin Nici ka, kes küsis wat bedoel je? Üldiselt alamkoja komisjonide arutelud mõne parlamendiliikme järelpärimisele, mis sisaldavad sõna võimalik, suurt elavat vastukaja ei tekita.

Hollandikeelsete estofiilide kodu

Leidsin st Nic saatis mulle eesti keele internetilehe hollandikeelsetele inimestele - eestikeel.nl. Eestlane leiab sealt sõnaraamatu, natuke kehva küll näit. lollus ja vasikas jäid tõlkimata, loll ning iseseisvus said tõlgitud.

Keel ja flaam

Urrrrr... sellist asja nagu flaami keel ei ole olemas. Vähemalt meinstriim keeleteaduses mitte. Eksisteerib ametlik rahvusvaheline suhtluskeel - hollandi keel. Aga flaamid ja hollandlased on küll erinevast puust tehtud :)

Kauksi Ülle räägib võro kiilest, aga ega kiil veel keel ole. Flaami keeleks võib soovi korral nimetada Belgia pehmet hääldust. Flaami keelteks (mitmuses!) võib nimetada mitmekesist Flandria murrakute maailma. 60% belglasi on siiski ametlikult hollandikeelsed (Nederlandstalig). Mulle meeldib germaani keelte võimalus rääkida "English"'i või "Vlaams"i ilma keele-sõna sisse toomata...

Muidugi, kui te istute Belgia poole peal baaris, siis tasub nentida, et eestlaste arvates räägivad hollandlased flaami keelt. Saab paar õltut uute sõprade kulul ja eestlaste terviseks juua :D

Flaami primitiiv

Kunagi Epp rääkis, et ta teeb üksi kodus olles piimasuppi. Tollal ei suutnud ma välja mõelda, mida mina üksi kodus mugin sellist, mida Nic keeldub söömast. Põhjus ehk selles, et tegemist pole eestipärase toiduga :). Hoopis toiduga, mida võiks Belgia köögi flaami primitiiviks nimetada - riisipudinguga. Juba Bruegel olevat rijstpapi maalinud. Viimane on sulaselge saunajutt - sel ajal said ülikudgi üliharva riisi maitsta, talupojad ei osanud sellest undki näha.

Kaks kärbest ühe hoobiga

Kuidas lähendada kultuure ja reklaamida tervislikku toitumist tudengite seas? Väga lihtne - korraldage interkultuuriline hommikusöök.

Tudeng on alati näljane. Seega pange biopoed, supermarketiketid jms ühiselt tervislikku ja mahedat toidulauda tasuta pakkuma ja osavõtjaid jätkub. Vähemalt vahelduseks saavad emad kergendunult ohata, et nende võsukesed ka peale fritüüri menüü midagi muud söövad.

Täis kõht aga tekitab mõnusa rahulolu tunde ning muudab inimesed "teistsuguste" suhtes leebeks. Isegi äärmusmoslemid loobuvad küsimustest stiilis "Kas sa tõesti arvad, et Jeesus oli jumal ning suri inimkonna hüvanguks?" ning "flaamiblokkerid" tunnistavad, et enamus immigrante saab integreerumisega täitsa hakkama. Juttu jätkub hoopis teistel teemadel kauemaks.

Tulemus: studendid söönud ja neegrid elus :D

Õlleprobleem

Meil on majas järjest kasvav õlleprobleem - pole Eesti õlut homse Kanepi mängu ajaks :D Belgia õlut, mis praeguse mängu seisuga tundub on ka homme täitsa kohane, on mitmest sordist.

Tegelikult ootan ma mängu päris huviga, sest me ühise elu jooksul ei ole individuaalalal eestlane-belglane kokku läinud :)