Raamatute Belgia

Kui ma eile järjekordselt üht raamatut taga ajasin, tuli mulle meelde üks Belgia omapära - raamatud. Ma ei pea silmas jutu- ega kokaraamatuid. Kui eestlased omavad tunnistusi, siis belglased raamatuid. Seaduslik liit kahe inimese vahel saab pühitset abieluraamatuga. Sinna raamatusse kantakse ka lapsed, lahtreid on me raamatus kaheksa jaoks. Kerge katoliiklik ülehindamine.

Pesa punudes võib riiulisse sigineda veel üks raamat - lastenboek. See raamat paneb paika peatöövõtja-ehitusfirma ning kliendi vahel kokku lepitud materijalide kasutamise ja tehnikad ehitises. Kindlasti on "kuluraamat" edendanud mu hollandi keelt piiridesse, mida mu emakeelsed teadmised ei kata. Vundamendiüüpide ja katuseisolatsiooni kohalt olen ma hollandi keeles märksa teadlikum.

Perelises plaanis järgnevad abieluraamatule emaraamat raseduse peegeldamiseks ning laste terviseraamatud tehnoülevaatuse ja vaktsiineerimise dokumenteerimise jaoks. Üldiselt on see raamatute täitmine päris koormav, eriti terviseraamatute täitmise osas olen ma ilmselgelt puudulik.

Küll puuduvad Belgias tööraamat, mis ka Eestis välja surnud, ning pensioniraamat. See eest on belglastel pensionideminister. Diplomaatiliselt öeldes värvikas, üldsegi mitte diplomaatiliselt öeldes pidevalt lakku täis Michel Daerden, kes lällab parlamendis keset päeva valgetest ja rohelistest raamatutest. Tegelikult võiks ju teda vabalt ennast pidevalt kordava lihtsakoelise anektoodina võtta, nagu tordiloopimisi vms. Ainus häda, et seenekujulise demograafilise püramiidi taustal toob deheer Daerden mulle pigem tulevase riigirahandusliku tuumaplahvatuse silme ette. Mõru Hiroshimanaeratus. Stubru remix ja salat fetaga on kindlasti paslik taust mõtlemaks tõsiselt järgi, kellele oma hääl 13. juunil anda.

W nagu Wiktor

Ma just üks päev mõtlesin, millega ma hollandi keeles takerdun. Arstile aega kinni pannes tuli mulle meelde - v-tähega. Mu pehme keel ei suuda v-d piisavalt pahvides välja öelda, ikka pannakse paberile w. Selleks puhuks on retsept lihtne, tuleb kasutada NATO whiskei-yankee-zulu tähestikku. V nagu Victor ja pole probleemi, isegi elektrikud teavad kuidas Victor kirjutatakse.

Ainult kohaliku haigla administreeriv personal jääb hätta ja kirjutab vist Wiktor. Kusjuures nii telefoni teel aega kinni pannes kui juba arstile minnes pabereid määrides. "Vabandage, aga Wiktor kirjutatakse selle teise veega..." Nüüd ma harjutan, verkeersituatie in Vlaanderen ja vrouwelijke verpleegster :)

Mudakross

Üks oluline verstapost integreerumisprotsessis ja belgiastumises on jalgrattakross. Jalgrattasõit poris nagu Uku seda sporti kutsub. Üldiselt peegeldab ütelus spordi olemust päris täpselt, lisada tuleks veel ainult jooksmine poris, jalgratas õlal. Ja põllusõit (kui otsetõlge teha) kuulub lahutamatu osana belglase olemusse nagu maja aiakesega, singi-sigurivorm ja õlu.

Muidugi võib krossi rahumeeli kodus kamina ääres telekast vaadata. Manustades kõrvale näiteks maailma parimat Dendermonde karmeliidimunkade retsepti järgi tehtud õlut. Aga üritus võtab hoopis teise ilme, kui raja äärde kohale minna. Eriti tore, kui selleks ennast ka vähe ette valmistada - paar kuud varem saata sõpradele kutse kodukrossile koos atraktiivse afterparty menüüga ja kraamida varakult oma Eestist pärit talvevarustus välja: paks sulejope, vateeritud suusapüksid (teksad, isegi sooja aluspesuga, jäävad külmaks) ja kindlasti kummikud, sest raja kõrval on sama palju pori kui rajal.

Seekord sattus tõeline krossiilm - juba enne oli vihma sadanud e rada oli korralikult porine, aga võistluse käigus pööras täiega lumele. Uku keksis suurest õnnest ringi nagu elektrijänes, tegi memme ja vaatas, kuidas paar jalgratturit piirdesse sõitsid. Ja lõpuks nii porised olid, et pigem Zwarte Piete meenutasid ja vaevu dressi värvid ära paistsid. Tõelise kirsina tordil kaotasin ma Uku-vanaisa silmist ja pidin jala koju vantsima. Läbi lumesaju. Estonia revisited. Ausalt, Belgias sajab lund vahel ka nagu köögitaburetilt tehtud pildilt paisatab. Ning peale külma ja seiklusi maitsevad soojad vahvlid priimalt.

Keele aasta

Hollandikeelsele haridusele Belgias on iseloomulik läbiv aastateema. Tavaliselt on igal koolil oma aastateema, Uku näiteks alustas tehnoloogiaastat. (Ma ei saa küll nentida, et mul oleks selge arusaam, mida see päris täpselt tähendab.) Minister Vandenbroucke rääkis kooliaasta alguses keelest ja selle tähtsusest, kuulutas välja keeleaasta, hollandi keeles siis jaar van de taal. Võõrkeelte kõrval rõhutas herr minister eriliselt hea hollandi keele oskuse olulisust.

Eile trammis aga jõudsin ma tõdemiseni, et vahel oleks siiski parem keelest kehvemini aru saada. Alguses polnud häda midagi. Kui me vanema härra ja keskeealise prouaga koos trammi tagaosas "salongi" maandusime, siis tekkis elav arutelu, kas palavas trammis võiks tavalise pindikese kõrval ka Duvelit serveerida või mitte. Õllediskusiooni peatas vanemapoolne proua, kes vestles, so kurtis ja õiendas, ohtralt nähtamatuks tegevat kreemi tarvitava sõbrannaga.

Nähtav proua nägi keskmise flaami pensionäri kohta ebatavaliselt räsitud ja väsinud välja, tööd oleks jätkunud nii juuksurile, seljapesijale kui proteesijale. Välimusele kontrastiks käis kurtmine teemal, kuidas noored ilusad tüdrukud luku taha pannakse, kõik ilusad riided ja käekotikesed ära võetakse ning enam sealt välja ei taheta lasta. Kõik mahlakas Antwerpeni murrakus, kei-dega jne. Elu tagikoomiline iroonia. Meie salongi trio ainult ei suutnud enam sõnagi kuuldavale tuua. Õnneks väljus proua enne täielise lõualuukrambi saabumist ja võimaldas meil lihaseid vandeseltslasliku itsitamisega lõdvestada.

Ka mõttetused võivad kasulikuks osutuda

Üks tugeva talupoegliku aksaaniga frankofoon kunagi viskas moka otsast, et hollandi keel on mõttetu. Eks ta laias laastus olegi. Minu jaoks on küll tegemist mu maailma romantilisema osa keelega, kuigi ega sel keelel eriliselt kõrvu paitavat kõla pole. Eriti kui hollandlane räägib.

Aga ma ei uskunud, et ma oma nohitsemise maailmas kunagi tõesti hollandi keele oskusest kasu lõikan va pedagoogindus. Siiski see võimatu sündmus täna realiseerus. Otsisin artiklit taga ning leidsin ainult hollandikeelse versiooni. Sain teada, mida tahtsin, ja säästsin "kaevetööde" pealt hulga aega.

Uudiste ürgosa - liiklusõnnetused

Ma ei satu just sageli kella seitsmeseid uudiseid vaatama. Tavaliselt on see nö pere kvaliteetaeg :). Aga eile juhtus, et tibi jäi tukastama ning vend vaatas ootades-aatades raamatut, mis andis mulle võimaluse uudistesaateid vaadata.

Uudised tõid pinnale ühe belglaste ärritava harjumuse. Nimelt iga, absoluutselt iga, uudistesaade sisaldab reportaazi "kauni" pildimaterjaliga mõnest raskemat sorti liiklusõnnetusest. Eile mul lausa eriti jopastas, sest klõpsutades järgmisele uudistesaatele tabas mind hiljemalt ülejärgmise uudisega jälle liiklusõnnetus.

Miks peab inimene küll iga õhtu mingit järjekordset zippoks keeratud autot kaema? Sest, vaatamata igipüsivale kohale uudistes, ei juhtu iga päev liikluses tähelepanuväärseid õnnetusi. Õnneks muidugi. Ma saan aru, et uudis on Antwerpeni ringil põlema läinud elusaid kanu vedav reka või mõni ahelkokkupõrge, aga kiirust ületav nolk, kes juhtumisi sõtis tellistest müürile augu sisse, või kiirteel oma võimeid ülehinnanud mersuomanik? Lollus suures plaanis. Ainult uudsuse moment jääb mulle vähe tabamatuks. See kõik on heaks ettekäändeks ennast Uku kõrvale suurt loomaraamatut vaatama sättida.

Hollandi keele õpetaja

Lubage esitleda, alates eilsest olen ma me pere hollandi keele õpetaja. Nimelt kannan ma hoolt, et mõnel erandlikul päeval me kodus vähemalt üks väike poisimasuurikas ka tõesti hollandi keelt räägib, mitte mingit "vluamsi". Vahelduva eduga.

Uku põristab "monster"-autoga:
- En ik rij keisnel... prrrr!
- Heel snel.
- Keisnel!
- (Paganama, antverpenlane!) Oerend hard!
Paps naerab, kõht kõveras... Ukut tabab jahmunud vaikus ja piidleb meid uudishimulikult :D.

Shokist ja kultuurist

Ma ei saanudki täna aru, miks Nic minu "pakjes"-t kole seksikaks peab. Soomeugri aktsent tõenäoliselt... Igastahes liikus meie jutt kohanemisteemadele ja Nici tõdemisele, et tema arvates erilist kultuurishokki mul polegi olnud. Vist pole tõesti. Ainus üllatus, mis meenub, oli jalutuskäik ametlikult metsaks kutsutavas keskkonnas, kus puud kasvasid nöörsirges rivis.

Peale seda ei suutnud ma pea aasta Nici vanemate juurde sõites hoiduda kommentaarist: "Kuule, siin on midagi viltu, puud ei kasvagi korralikult rivis!". Ta vanemad elasid nimelt padukolkas st kiirteelt maha sõites pidi veel tervelt(!) pool tundi sõitma väiksemaid teid pidi, mida ääristas täiesti eestilik võsa. Peale aastat leidsin, et tuleb anda oma panus looduse säilitamisse.

Aga tegelikult on flaamid peaaegu nagu eeslased. Nad on harva oma maal peremehed olnud. Ikka pidanud võõra võimu all kummardama. Ning seda orjamentaliteeti vihkan ma nii eestlaste kui flaamide puhul. Miks, paganamasepäralt, peab riigist alati kolmandas isikus rääkima.

Nende keel on sageli nn talupojakeel olnud. Nic ütleb ikka, et ta räägib talupojadialekti. Aga minu minu kommentaari peale, et missugune flaami dialekt kõrgklassidialekt on, pidi möönma, et sellist pole.

Flaamid hiilgavad isegi oma enesetappude näitajaga. Kindlasti ei jõua see soomeugri tasemele, aga kõrgem näiteks töötuse all ägisevast Vallooniast on see küll. Töö ja raha ei ole veel õnn. Aga katsu seda inimestele selgeks teha...