Naistest ja poliitikast

Vahel mind panevad muidu targana tundunud inimeste avaldused natuke imestama. Näiteks Gräzini jutt telekas. Ma olen nõus, et mitmetele ühiskondlistele nähtustele nagu kriminaalsus või sooline ebavõrdsus võiks teha ideaalses maailmas lõpu ning siin sirgjoonelised lahendused ei tööta. Aga reaalses maailmas tuleb leppida nö second best lahendustega. Ära kaotamise asemel peab leppima nähtuse ulatuse vähendamisega.

Ja siin ei ole sookvoodid teps mitte jaburad, vaid võivad täiesti positiivset effekti omada. Näiteks Belgias rakendatakse sookvoote valimisnimekirjadele alates 1996. aastast. Järk-jägult vähenes maksimumkvoot ühele soole 3/4-lt 2/3-ni. Alates 2007. aasta parlamendivalimistest kehtib topeltkvoot – nimekirjades peab olema mehi ja naisi võrdselt ehk fifty-fifty klausel ja nimekirja esimesed kaks kohta peavad olema eri soost kandidaatide päralt. Belgia kuulub naiste parlamendis osaluse poolest maailma esikümnesse, naissoost esindajaid on 39% saadikutest, kusjuures veel 15 aastat tagasi oli alamkojas üksnes 12% naissaadikuid.

Ma ei kirjuta alla sookvootide blanco cheque'ile. Kindlasti sõltub sookvoodi kehtestamise positiivne mõju konkreetse meetme disainist. Kvoodi kehtestamine valimisnimekirjadele ei too endaga kaasa lööki demokraatiale, sest viimane sõna on siiski valijal, aga lihtne kvoot ei taga veel naiste asetamist valimisnimekirja etteotsa ja seeläbi valituks saamist. Belgia topeltkvoot püüab just viimast viga parandada, kuigi esimese kahe kandidaadi soo määramine mõjutab parlamendiliikmete soolist jaotust piiratud ulatuses. Seadusesõna aga ei takista parteisid rakendamast karmimat poliitikat kvoodinduses ja osad parteid kasutavad tõmblukknimekirju, kus mehed-naised kenasti vaheldumisi.

Eesti seisab IPU listis 23%ga 47. kohal, Senegali ja Araabia Ühendemiraatide ees. Eesti naiste osalemine parlamendis ei toeta kuidagi meie soovi kuuluda Põhjamaade hulka. Kvoodid valimisnimekirjadele aitaks seda ebakõla vähendada demokraatiat ohvriks toomata. Samas ainult väga naiivne inimene loodaks sellise "kvootimisega" soolist ebavõrdsust kaotada. Belgia soouurijad tähendavad, et naiste rolli suurendamine poliitiliste otsuste tegemisel parandab ka naiste väljavaateid erasektoris, kas otseselt regulatiivse raamistiku läbi või ühiskondlikke eelarvamusi muutes. Mina hunt ei ole, vaid valin naisi. Mulle sobivast parteist, loomulikult.

PS Kolga tegi Delfis ülalviidatud saatele veel freudistliku analüüsi ka. Argumenteerituse poole pealt peaks vist endalegi härra tiitlit taotlema. :)

Majandusest ja seadustest

Ma ei ole eriline Mart Laari fännaja. Mingi jälestaja ka mitte. Mart Laar on tore anektoodikangelane, oma likviidsuse likvideerimisega on ta ennast igaveseks ajaks igavesti kirjutanud siirdemajanduste majandusajalukku. Ainult aastaks 2010 võiks majandusteemadel sõna võttev inimene, isegi kui ta on raudse sotsialismieesriide tagant lahti pääsenud ajaloolane, olla läbi lugenud mõne raamatu veel peale Friedmani Valikuvabaduse(, mis ei tähenda, et tegemist pole lugemist väärt raamatuga).

Miks peaks kirjutama põhiseadusesse eelarve tasakaalu nõude? Esiteks kujuneb paktikas eelarve tasakaal pigem erandiks kui reegliks isegi eelnõu tasakaalu puhul - reaalselt jääb aasta lõpus ikka eelarveraha natuke või natuke rohkem üle või puudu. Teiseks on iga-aastane tasakaal majanduspoliitiliselt jabur. Domineeriv majandusmõte soovitab eelarvetasakaalu ühe äritsükli jooksul. Ilus, lihtne ja sirgjooneline soovitus. Ainumas häda on selle kõvera äritsükliga - majandusteoreetikud võivad siin pakkuda nimesid Kitchinist Kondratievini välja, kolmest viiekümne aastani.

1990.-date algul oli vastselt iseseisvunud Eestil probleeme usaldusega, rahvusvahelise ülduse ja huvigruppide veenmises jäkusuutlikus reformiprogrammis. Üleüldine Eesti valitud suund soosis konservatismi ning majanduspoliitika võimalikult ulatuslikku isoleerimist päevapoliitika aevastustest. Parimaks ning ka ekrtreemsemaks näiteks on siinkohal valuutakomitee süsteem. Peaaegu kakskümmend aastat hiljem ei tohiks Eesti valitud poliitiline suund enam jätkumise osas kahtlusi tekitada, kindlasti mitte nii suuri kahtlusi, mis vajaksid põhiseadusega kummutamist.

Mul on kogemus nende seadustesse kängitsetud majanduspoliitiku kätega ka praktiku poolelt. See ei toimi. Tekitab ainult mõttetut tõlgendamist ja paneb juriste loomingulisust üles näitama. Näiteks Eesti põhiseadus sätestab muuhulgas, et maksumäärad peavad olema kehtestatud seadusega. Ma olen näinud (ja tunnistan eelnõu osas kaasautorlust ;), kuidas Riigikogus läheb läbi seadus, kus maksumäärad või -vahemik polnud üheselt kehtestatud, kuna see polnud lihtsalt võimalik. Me nimetasime omavahel seda kunagi vihmavarju - lahtise vihmavarju - ussi m***ist läbitõmbamiseks. Raske, aga piisava määrde so poliitilise tahte puhul teostatav.

Kõik uus on septembrikuus

Uku on nüüd päris koolilaps. Selles mõttes, et õpib ka midagi peale koerusetegemise. Tähti ja rehkendust. Toosis on juba õige mitu tähte. Ainsana teeb peavalu i-täht. Mingil kummalisel moel saab i-st e - Rik - ik - ... E :) Steineril oli igastahes õigus, kui ta pani lapsed kõigepealt kirjutama ja seejärel alles lugema. Rehkenduse poole pealt võiks Uku kohe kolmandasse klassi astuda. Tegemist ei ole siiski geeniusega, vaid, khm, vanemate arendustegevusega.

Kui Uku aasta tagasi nõudis temaga male mängimist, siis ei arvanud lapsevanemad teps mitte, et septembris 2010 läheb ta malekooli. Üle aasta oli aega huvil lahtuda, papsi-empsi poolne initsiatiiv puudus täiesti. Aga saatuse eest ei põgene. Sai pakutud nii jalg- kui korvpalli, mis lükati viisakalt tagasi. Nüüd saab iga pühapäev Genti külastatud. Kui juba maletada, siis klubis, kuhu kuulub Belgia ainumas suurmeister :)

Fay kohta see aasta enam ei öelda neutraalne. Peale esimese nädala ma-tahan-tagasi-nijntje-klassi näitab ta nüüd koolis ka välja oma huvi etlemise, laulmise ja joonistamise vastu. Kandvate pauside pidamine hästi välja ei tule. Ning lärmi tegemise kohta viimast väita ei saa. Lootusetu aktivist. Drama Queen. See aasta on ta õps ka sarnasest puust e kooli väravas on mulle peale musi juba rahumeeli tatatud, et ma võin minna. Fay suust kõlas see küll rohkem polkovniku moodi "Laiali minna!". Kõige raskemini läheb Stannul, kel uus lapsehoidja. Siiski on temagi avastanud, et uuel tädil on igati toredad kapid. Stannu on meil tunnustatud kapipede - kui saab, siis näeb ainult tagumikku kapi ukse vahelt. Pottide pannidega pole hullu, aga jahukoti jaole saades kipub seda segadust natuke palju tekkima.

Lisaks on Uku hakanud peale vanaema külaskäiku oluliselt rohkem eesti keelt tönkama. Vanaemad mõjuvad lastelastele hästi. Teisalt Fay ei jaga veel kahest keelest eriti midagi. Lõunalauas vesteldes ütleb ta peale seletamist lihtsalt juustkaas. Stannu lemmiksõna "kaka" on õnneks internatsionaalne.

PPP e piiskoppidest, preestritest ja pedofiilidest

"Power tends to corrupt, and absolute power corrupts absolutely. Great men are almost always bad men." (1887, Lord Acton kirjas piiskop Mandell Creightonile)

Juba kuid ei ole olnud eetris uudistesaadet, mis ei puudutaks pedofiiliaskandaali Belgia katoliiklikus kirikus. Ning eilses õhtusöögilauas võtsin ma just eelneva motoga jutuajamise kokku. Täna hommikul tabas mind paras jahmatus, kui ütlemise autorit netis kindlaks tehes selgus, et tsitaat pärineb kirjast piiskopile!

Võimu omavad inimesed ei käi sellega iga kord tasakaalukalt ning hoolivalt ringi. Pedofiilia on kole, ühiskondlikult mitteaktsepteeritav ja õigustatult kriminaalselt karistatav. Laste seksuaalse kuritarvitamise korral on kuritarvitaja sageli omast perest. Koletu, aga sugulasi peab kahtlustama.

Samas viimaste kuude sadadesse ulatuvate kaebuste tulv toob ka kehva maitse suhu. Kusjuures valdavalt on tegu juriidiliselt aegunud juhtumitega. Ma saan aru ohvrite soovimatusest "kapist välja tulla", aga õigeaegne kellalöömine oleks ehk ohvrite arvu vähendanud. Igasugused viited laste teadmatusele nii kauges minevikus, teistele aegadele ning seksist mitterääkimisele kõlavad jaburalt - kakskümmend aastat tagasi (nii kaugest ajast enamus "keisse" pärineb) oli tegemist aastaga 1990. Madonna album Like A Virgin nägi ilmavalgust 1984, 9 1/2 nädalat esilinastus aastal 1986 :). Vagadus on voorus, aga puritaanlus näib kohatu.

Teisest külest tekkis mul mõte, et paljud ametid tõmbavad ligi teatud omadustega inimesi. Raamatupidajad on kuivikud, politseinikud vägivaldsusele kalduvad või vähemalt füüsilist kontakti mittepelgavad jne. Muidugi ei maksa sellist stereotüpiseerimist absoluutselt võtta. Aga katoliku preestri amet kipub keskmiselt rohkem pedofiile kokku meelitama. Vahel astuvad inimesed vabatahtlikult tsölibaati mitte joogi eesmärgiga oma (seksuaal)energiat nirvaanasse jõudmiseks kasutada, vaid hoopis oma hinge räpase tahu varjamiseks.

Ajakirjandussuvest

Sattusime eile meenutama suve kuumimaid punkte ajakirjanduses. Belgia ajakirjandusest ei osanudki ma midagi enda jaoks kindat esile tuua. Valimistulemuste osas pole palju spekuleerida ja läbirääkimised valitsuskoalitsiooni moodustamiseks hakkavad alles nüüd tõsiselt tuliseks minema.

Ekspressi retroperspektiivselt sirvides iseloomustab Eesti uudiseid minu silmis vähemuste teema. Mis ühist on homol ja kodussünnitajal? :) Mõlemast ei taha Eesti seadusandlik võim midagi teada. Ning korralik tavakodanik paneks mõlemad hea meelega kinni või inimõiguslastega kompromissile minnes keelaks vähemalt ära.

Mul on olemas kogemus homoabielude seadustamisest - ma sattusin juba Belgias elutsema, kui hakati homoabielusid registreerima. Ausalt, mu elus ei ole midagi muutunud sellest alates. Välja arvatud ehk üks lesbipulm, kus mul oli au külaliseks olla. Täitsa tavaline pulm oli, tehti nalja, joodi õlut-veini ja tantsiti hommikuni. Belgias on varemast olemas ka nö partnerlusseadus ning saatuse irooniana on me tutvusringkonna kaks homoseksuaalset paari ontlikult abielus, aga seaduslikult kooselavaid (kui Belgia partneriseadusest otsetõlget teha) heterosid hulgim. Siinkohal tuleb kindlasti teha viide valimi statistilisele mitterepresentatiivsusele.

Homoabielu puhul saan ma aru lapsendamise problemaatikast. Kuidas mõjub lapsele kasvamine kahe isa või emaga. Tõsi ta on, et kõrgemad imetajad õpivad hulga sotsiaalseid oskusi eeskuju matkides. Mis paneb mõtlema, mida teha näiteks naisepeksjate lastega. Aga miks peaks nii valulikult suhtuma parnerlusse? Abiellumine ei saa heteroseksuaalses maailmas ju seeläbi keelatud.

Sama kehtib kodussünnituse puhul - lugesin tobedat Ekspressi artiklit ning kommentaare sellele. Haiglad sünnitusosakondadega jäävad alles e milles probleem? Eriti äge homovastasus paneb mind pigem küsima, kas inimesel on järsku midagi hingel. Ma käisin kunagi keelekursustel Maroko poisiga, kes sattus oma välimusega mu mõttes sahtlisse "Tom of Finland". Muhameedlasele tavapäraselt oli ta tegelikkuses kategooriline homoseksuaalsuse eitaja. Aga miks peab küll kodussünnitus sellist viha tekitama? Ainsana seletusena tuleb mulle meelde jänkide filmist The Business of Being Born guru ja vana hipi ;) Michel Odenti repliik "Can we survive without love?" Nendel eriti vihastel tüüpidel on järsku jäänud kogemata see sünnitusel vallanduv armastusehormoonide tulv...

Külalislapsed

Jälle rahvuslus päevakorral. Vana lemmik Pullerits võtab sõna. Esiteks välimus ei tähenda absoluutset edukust meeste jahtimisel. Väline ilu paistab ehk esmajoones välja, aga sisemine tahk tuleb lähedamalt suheldes ju ometi ka paratamatult ilmsiks. Minul on küll olnud paar eesti mehest poiss-sõpra, kes tõenäoliselt tänaseni kergendatult ohkavad, et hullust lahti said. ;) Välimus ja rahvus ei pruugi veel head tiimi kokku anda.

Mina räägin siiski rahumeeli oma lastega eesti keelt. Kusjuures mu vanem, kel tagatipuks ürgeesti nimi (ja ürgeestlased ei olnud Kevinid), läheb sügisest päriskooli. Eesti keel tundub lihtsalt kõige loomulikum. Kuigi nii võib ka kehalisi vigastusi tekitada - mu poja klassikaaslane on kordas mu eesti keele peale suu ammuli vastu posti kõndinud. Vahel räägin mehega ka eesti keeles. Tema selle peale vastu posti kõndinud ei ole. Aga nüüd loota, et sellise ühe tilkuva eestikeelse mulinaga lapsed eesti keelt ladusalt rääkima hakkaksid, on pehmelt öeldes naiivne.

Küll saavad lapsed raskusteta aru ema (st minu) keelest ja vajadusel selgitavad umbkeelsele vanaemale Monopoli mängu reeglid ära. Motivatsioon on oluline :) Õnneks passivad hollandi ja eesti keeled blondide lastega kokku. Hoidku veel lingvistilis-eksterjöörse kakofoonia eest! Ausalt, ma ei olnud veel kunagi mõelnud, et sellist asja peaks silmas pidama.

Kui nüüd jõuda rahvuse defineerimiseni ja emamaaga sidemete hoidmisesse, siis läheb pilt märksa sogasemaks. Ma ei arva, et eesti keele rääkimine lastega ja nende reeglipärane Eestisse tarimine ilmtingimatta enesepettus peaks olema. Mingid sidemed nii säilivad, kui tugevad, on iseküsimus. Ma ei looda, et ma kasvataksin kolme padueestlast. Nad on ju nö poluvernikud e milleks reaalsust püüda eitada?

Keele ja elukeskkonna roll rahvuse määramisel ei ole nii ilmselge, kui Pullerits seda välja paista laseb. Jah, eestlane peab rääkima eesti keelt. Samas ukrainlasi on hulgim, kes ukraina keelest heal juhul aru saavad. Belgia lahkuv peaminister on kahevereline ning perfektselt kakskeelne, ometi positsioneerib ta ennast vähemalt poliitikamaailmas flaamina. Mitut heebrea keelt või idishit rääkivat ja Israelis elavat juuti te teate? Ja mitut, kes neid kriteeriume ka parima tahtmise juures ei täida? Maroko emigrantide järglasi, kes kogu elu Belgias mööda on saatnud ja ehedat kohalikku murrakut suudavad rääkida, leidub Antwerpenis hulgim. Siiski eelistavad osad kasutada aarabia hülgeaktsendiga hollandi keelt.

Mu poeg peab ennast täiseestlaseks, kuigi vaevalt enamus tõsisemaid rahvuslasi tema positsiooni toetaks. Näiteks Soome teab ajaloost perioodi, kus saami kogukond tegi läbi plahvatusliku kasvu. Demograafiaga polnud situatsioonil muidugi miskit pistmist, vaid vähemuse-väikerahvaste trendikaks muutumisega. Ehk rahvuse juures mängib ennekõike rolli, kellena inimene ennast ise tahab tunda. Ja vanaema maasikamoos aitab eestlase-poole hammasrattaid õlitada küll.

Eestlane Ida-Euroopast

Jaanipäeva ja võidupüha paiku on sobiv mõelda eestlase identiteedi üle. Kes me oleme ja kust tuleme on küsimus, mis kerkib teatud perioodilisusega pidevalt aruteluteemaks. Abdul Turay artikkel Postimehes pani järjekordse palli veerema.

Jah, tal on õigus. Suur osa belglasi Ida-Euroopas riike ei erista ja paneb kõik ühte postkommunistlike riikide katlasse. Ma ei saaks öelda, et ma oma päritolu häbeneks või lausa salgaks, aga ma kasutan formuleeringut sealt Soome lähedalt, 80 km Helsingist lõunasse. See on parem Baltikumi kontseptist - Baltikum tõlkub Lääne inimese peas Balkaniks. Ma ei saaks öelda, et mu edu 100-protsendiline oleks. Oma ma arhitektilt kuulsin ma igal kohtumisel küsimusi stiilis "te tulete Rumeeniast või Poolast?". Miks ta täiesti irrelevantseid paare moodustas, ei suutnud ma ära arvata.

Sellel õppeaastal tekkisid mu laste kooli kolm slovakist venda. Ma kuulsin vähemalt paar korda otse direktorilt, kuidas neil on koolis lapsed sealt minu lähedalt. Ei saanud jätta mainimata, et ruumilisest kaugusest lähtuvalt on Bratislava siiski mõne penikoorma Brüsselile lähemal kui Tallinnale. Lähedus on muidugi suhteline mõiste, kindlasti aduvad austraallane, brasiillane ja hollandlane kilomeetreid erinevalt.

Teisalt olen ma kunagi istunud ühes külakõrtsis ja õlle taga jalgpalli vaadanud. Ning noormees üle laua ei teadnud ainult kõiki kolme Balti riiki, vaid lausa nende iseseisvuse perioodi. Ta teadis üdlse ajaloost palju ja oskas lausa vanakreeka keelt, mis tagasid talle püsiva positiivse rahavoo muuhulgas külakõrtsis õlle eest tasumiseks. Ehk kindlasti ei maksa inimest tänavalt alahinnata. Vaikselt muutub ka stereotüüpne Ida-Euroopa kuvand, näiteks Flaami koolilaste vanemate ajakirjas paiknes Euroopa mängus Eesti ilusti Soome ja Rootsiga ühel lehel (lk 10 ;)

Ma pean Eesti teadmist heaks silmaringi testiks. Ja ma ei väida, et silmaring ning intelligentsus üks-üheselt seotud oleks, aga tugev positiivne korrelatsioon on seal tähendatav küll.

Restart

Juhtus see, mida karta oligi. Ühelt poolt sotsid ja teiselt poolt natsionalistid. Üks riik, kaks planeeti. Erilist rahuolu ja helgemat tulevikku see tulemus ei tõota.

Esiteks nii populistlikku programmi nagu sotsidel selles kampaanias pole ma tradistioonilistel parteidel ammu näinud. Elio räägib 7 miljaridst täiendavatest investeeringutest-kulutustest - see on see teine planeet, kus pole Kreekat, Hispaaniat ega riigivõlgu, mis moodustavad sisemajanduse koguproduktist 100%. Hollandikeelsed sotsid räägivad pensioni alammäära tõstmisest, aktiivsest tööturupoliitikast, investeerimisest haridusse ja alternatiivenergiasse. Lisaks peab Belgia 22,5 miljardit säästma aastaks 2015. Põhimõtteliselt noogutan ma varmalt kaasa, aga nüüd küsimus esimese kursuse majandustudengite kursusetööde kaitsmiselt - kust tuleb raha? Lugesin mina nende programmi eest ja tagant, terrassil õlleklaasi taga ja vannis, aga vastust ei leidnud. Ainsa võimaliku rahaallikana räägiti (kõige rikkamate) vara maksustamisest. Tegelikkuses on seda vara maksustamist juba kenasti - registreerimismaksud, kinnisvara maks, pärandimaksud. Mul on surnud ämm ja ma võin kinnitada, et pärandimaks on isegi täiesti keskmise inimese vara puhul märkimisväärne. Ehk kui kogu finantseerimine tuleb rikkaimate vara maksustamisest, siis võiks seda tegevust õige nimega nimetada - sellises mahus "maksu" kogumine on natsionaliseerimine.

Teiseks NVA-d eelistan ma natsionalistideks tembeldada, mitte separatistideks nagu välispress. Ma olen Belgia patrioot, aga "lahutamine" ei maitse nii kehvalt, kui näha valimiste afterparty'l parteijupstükke Vlaamse Leeuwd laulmas. See pilt tekitab vähemalt hetkelise paralleeli pildikestega 1932. aasta dokumentaalidest. Natsionalismusest puutumata programmiosa, so siis valdavalt majanduspoliitika, on täitsa söödav. Reaalsust arvestav ning, khmm, jätkusuutlik. Ma tegelikult olen isegi mõningase separatismiga, näiteks tööturu poliitika osas, igati nõus. Ja Elio Di Rupo, kes tõenäoliselt saab informatööri volitused, peab paratamatult arvestama riigistruktuuride reformimise vajadusega.

Kokkuvõtvalt - valitud ühe pühapäevaga, valitsuse moodustamisega läheb veel aega. Alati jääb võimalus kutsuda Leterme üleminekuvalitsust juhtima.

Grillihooaja soovitus

Sööge rohekem köögivilju! Originaalne ei ole mitte soovitus vaid põhjendus. Nimelt on geniaalsed toidukeemiatöösturid leiutanud lihaliimi. Euroopa Parlament küll thrombini turule veel ei lubanud. Aga sellega kipub olema nagu püssiga seinal eisemeses vaatuses - viimases siiski pauk käib. Nii võib tulevikus poest kaasa haarata tee-ise-biifstükk paketi, lastele oma pakk miki hiire kuju kokkukleepimiseks. Legoliha. Järjest raskemaks läheb järgida printsiipi, et toiduga ei mängita.

Raamatute Belgia

Kui ma eile järjekordselt üht raamatut taga ajasin, tuli mulle meelde üks Belgia omapära - raamatud. Ma ei pea silmas jutu- ega kokaraamatuid. Kui eestlased omavad tunnistusi, siis belglased raamatuid. Seaduslik liit kahe inimese vahel saab pühitset abieluraamatuga. Sinna raamatusse kantakse ka lapsed, lahtreid on me raamatus kaheksa jaoks. Kerge katoliiklik ülehindamine.

Pesa punudes võib riiulisse sigineda veel üks raamat - lastenboek. See raamat paneb paika peatöövõtja-ehitusfirma ning kliendi vahel kokku lepitud materijalide kasutamise ja tehnikad ehitises. Kindlasti on "kuluraamat" edendanud mu hollandi keelt piiridesse, mida mu emakeelsed teadmised ei kata. Vundamendiüüpide ja katuseisolatsiooni kohalt olen ma hollandi keeles märksa teadlikum.

Perelises plaanis järgnevad abieluraamatule emaraamat raseduse peegeldamiseks ning laste terviseraamatud tehnoülevaatuse ja vaktsiineerimise dokumenteerimise jaoks. Üldiselt on see raamatute täitmine päris koormav, eriti terviseraamatute täitmise osas olen ma ilmselgelt puudulik.

Küll puuduvad Belgias tööraamat, mis ka Eestis välja surnud, ning pensioniraamat. See eest on belglastel pensionideminister. Diplomaatiliselt öeldes värvikas, üldsegi mitte diplomaatiliselt öeldes pidevalt lakku täis Michel Daerden, kes lällab parlamendis keset päeva valgetest ja rohelistest raamatutest. Tegelikult võiks ju teda vabalt ennast pidevalt kordava lihtsakoelise anektoodina võtta, nagu tordiloopimisi vms. Ainus häda, et seenekujulise demograafilise püramiidi taustal toob deheer Daerden mulle pigem tulevase riigirahandusliku tuumaplahvatuse silme ette. Mõru Hiroshimanaeratus. Stubru remix ja salat fetaga on kindlasti paslik taust mõtlemaks tõsiselt järgi, kellele oma hääl 13. juunil anda.

Ros Beiaard

Elas kord üks obene. Suur nagu dinosaurus. Kandis nelja rüütlit turjal, mõistis inimkeelt ja pahandas Karl Suurt. Viimane aga polnud vähemalt südamelt suur ning nõudis hobuse tapmist. Peale mitut katset Ros ka Scheldes Denderi suudmes oma otsa leidis.

Ja nüüd marsivad dendermondelased Rosi auks iga kümne aasta tagant läbi linna. Peaosas puuhobune, mida kannavad 12 meest. Raekojaplatsi tribüünide piletid on juba kolm aastat tagasi ette ära müüdud. Pidu on nii uhke, et isegi Flandria karnevalipealinna Aalsti inimesed kipuvad kadedusest rohetama. Naabrite asi, millegi pärast peab ju kana kitkuma. UNESCO kandis igastahes Rosi tähelepanuväärse inimkonna kultuuripärandi nimistusse.

Beiaard on nii popp, et linnaosad teevad kohalikke rongkäike. Uku-Fay kool korraldas me "külas" siis oma hobukäigu. Ikka nagu päris - hiiglased-gigandid, klounid, lipulehvitajad, tõrvikukandjad, rüütlid ja aadlipreilid ning, loomulikult, hobune. Lapsed marssimas ning vanemad vaatamas. Pärast sai koolis kohalikku õlut ja karastusjooke. Hobusefileed ei pakutudki, hoopis Dendermonds kopvlees, mis pärines maitse järgi seapeast, seisis menüüs :) Vanematele meeldis väiksem rahvahulk, lapsed said tõelises rongkäigus kaasa teha. Soe ehedus sai ilusa ilmaga premeeritud. Kümne aasta pärast on Stannu kord.

Kaks tilka vett

Fay: Vaata, Musti!
Emps: Hello, Kitty.
Fay: Hellõukitti... Aaa! Musti! Jupiii!

Räägi, mis sa räägid, aga Musti oli, on ja jääb. Kohe näha, et laps hollandikeelsest kultuuriruumist pärit. Lisaks kõigele sahistatakse, et ka Kitty disainis Dick Bruna. Kes teab, kuidas see tegelikult oli, aga sarnasus on mahasalgamatu.

Valitsuskriisist valitsuskriisini

Vahi saatust, saan mina täieliseks kodanikuks ja tulebki kohe oma poliitilist meelsust minna valimiskasti juurde avaldama. Igastahes ma mõistan, miks inimesed kulutavad aega järjekordse suure-suure-suure arvu nime väljamõtlemisele - läheb Belgia valitsuskriiside loendamiseks veel kunagi vaja. Ausalt, mina ei suuda meenutada, mitmes valitsuskriis see viimase kolme aasta jooksul on.

Või õigemini oli, sest seekordne vastasseis lahenes erakorraliste valimistega. Kibinal-kabinal kõik 13. juunil valima. Et siis saaks, irooniliselt öeldes, jälle uue kriisiga alustada.

Tegelikult on seekordsetes valimistes minu jaoks ka midagi sisuliselt erakordset. Esimest korda mu pesonaalse ajaarvestuse kestel arutletakse valimiskohustuse kaotamise üle. Ja on tekkinud terve näguraamatu grupp "me ei lähe valima", Stijn Meuris kirjutab ajalehes arvamusloo jne. Ma saan poliitikatülgastusest aru, aga mittevalimine ei lahenda ka midagi e Stijn õpi oma palju kuulsamalt kollegilt Stingilt, möla maha ja laul püsti. Kuna ma laia massi ei usalda, siis hoolitsen ma ise, et mu hääl parimale valikule läheks.

Ainult selle parima valimisega peab veel vaeva nägema. Natsionalism mitmes väljaandes mind ei köida. N-VA see olema ei saa ja nad said just mu konkurentsitu öka-lemmik poliitikaajakirjaniku Siegfriedi (Bracke) listitõmbajaks. Miks Vlaams Belang mu häält ei saa, olen ma kunagi kirjutanud. Mehed nimega Jean-Marie mulle ka ei meeldi.

Sotsialismust on Belgias liigagi palju. Rohelistega seoses vaevab mind juba mõnda aega huvide konflikt - keskkond mulle meeldib, aga miks peavad mittekeskondlised programmipunktid nii padusotsialistlikud või lausa kergkommunistlikud olema? Minu pikaaegne soe suhe Sir Davidiga näitab pigem looduses toimivat armutut võitlust, mis paneb ennekõike paralleele tõmbama kauboikapitalismiga.

Üleüldise majandusarengu nimel peaks siis valima kristlikdemokraadid või liberaalid. "Kristlastel" on arukad juhtfiguurid, Leterme väljaarvatud. Shanss saada esimene naispeaminister meelitab. Aga konservatiivsuse ja ametiühingu tont kummitab ka. Liberaalid pakuvad jätkusuutlikku tulevikuvisiooni, aga nende inimkapital kuulub konkurentsitult kesiseimate hulka. Kas idee või kaadrid otsustavad?

Arenguvestlus

Enne kooliaasta läbisaamist peab ruttu kribima paar rida ka koolilaste arenguvestlusest. Flaamid nimetavad seda küll tagasihoidlikult kontaktõhtuks vanematega, aga sisu on sama.

"Meneer" Uku tunnistati koolikõlbuliseks e tal tuli lahendada rida õpsi poolt antud ülesandeid. Ma ristisin need kohe tuututamiseks ajendatuna hollandikeelsest toeterprovenist e koolikatsetest. Ootuspäraselt st arvestades geenetilist tausta, oli Uku tugev matemaatikas ning loogikat nõudvates tegevustes. Mitteootuspäraselt näitab ta üles ka suurt keelelist nutti. Peene taju keelisis aspektides saab ehk täies mahus kakskeelsuse kaela ajada. Igastahes geneetiline taust on selles punktis tuhm ja kokutav.

Endiselt on Uku täielik kobakäpp, lonkab nii kehaline kui käeline motoorika, mis omakorda paneb mind mõtlema, et järsku peaks teda selles osas arendama. Arendamise idee aga paneb mind pead kratsima. Esiteks juba arendamine üleüldiselt - kas peaks üldse viieaastasega nö tõmblema. Minu arust areneb ta ise suurepäraselt ja mühinaga. Laob lego, mängib malet, vaatab Life'i ja seejärel aias ämblikke jne. Seda kõike omal initsiatiivil. Et kas peaks nüüd veel organiseeritult hakkama meisterdamise ning turnimisega tegelema. Teiseks tekib mul alati küsimus nö tasandamise ulatuses - ilmselgelt on inimesel mõne asja peale rohkem hakkamist kui teisel alal, kas tegeleda annete või andetuse arendamisega :) Uku ei põlga pintslit-paberit sugugi ära, ainult õige pea kaob ta mujale asjatama ja me maalime koos Fayga edasi. Omast lapsepõlvest mäletan, kuidas ma jälestasin "kõik kunstiklassi tüdrukud peavad klassi ansamblis laulma". Nii mõttetu tundus see möödalaulmise tund. Eriti arvestades, et spordi ning kunsti kõrvalt ei jäänud mul palju vaba aega, mistõttu diivanillösutamise tunnike omas täiesti kosmilistes mastaapides suuremat piirtulu.

Ja lõpuks Fay on kirss tordil. Pere suurim kisakõri ja aktivist käib koolis mööda seinaääri. Õps kasutas väljendit neutraalne. Saatus on karm, sest seda "ole nüüd natuke neutraalne ka" kuuleb Fay veel aastaid :) Võib olla on see alguse asi, koolilaps on Fay alles jaanuarist. Senini paneb Fay hasartselt tegutsema koolis ainult laulmine. Muusika talle meeldib. Nagu ka maalimine ja joonistamine. Teemaks printsessid, ülla-ülla ... ja - kotid! Käekotid ikka. Mul on kodus kaust, mille ma pidin karmil sunnil joonistama kaanest kaaneni täis kottidega printsesse. Palun mulle normaalsust :)

Otsitakse: valitsuse võlakirjad

Viimane konvergentsiraport kuupäevaga 7. mai 2008 kirjutab:
"As a result of Estonia's low level of government indebtedness, no benchmark longterm government bond or comparable security is available to assess the durability of convergence as reflected in long-term interest rates. On the basis of developments in an interest rate indicator based on kroon-denominated bank loans to households and non-financial businesses and taking into account, inter alia, the low level of government debt, there is no reason to conclude that Estonia would not fulfil the criterion on the convergence of long-term interest rates."

Majandusteadlane aga väidab, et intressikriteeriumi Eesti ei täida. Siit küsimus - millal on Eesti valitus pikaajalised võlakirjad emiteerinud? Ja miks sellest ainult valitud teavad? Ma saan aru, et Eestil pole korrektset näitajat, mida intressikriteeriumiga kõrvutada. Mistõttu võib pildituseni vaielda, kas siis kriteerium on täidetud või mitte. Aga härra Raju väidab, et laiutab üle 2%-line auk.

Ma tahaks intressistatistikat kolekangesti kaeda. Numbripede asi, eksjuonju. Sest selle võlakirjatusega on väga sarnane situatsioon Eesti kunagise tollimaksutusega. Keegi ei uskunud, et tollimakse pole, eriti põllumajandustoodangul. USA kaubandusesindaja käis nagu halb uni ühes rahvusvahelises organisatsioonis pidevalt korrutamas, et ta tahab saada "tariff book"-i. Kuni ühel legendaarsel Eesti põllumajandusfunktsionäril viskas üle, võttis lehe paberit, murdis selle kokku, kirjutas the tariff book of the republic of estonia peale ning andis kummarduse saatel ameeriklastele üle. Täitsa päriselt juhtunud lugu, ausalt. Tollimaksud me Euroopaga liitudes saime. Võlakirjade osas valdab mind siiani kerge hämmeldus ja infosulg. Näed, mida 2000 km siiski infoaajstul tähendab.

Saladuslik elukoht

Mu õudusunenägude portfell ei ole väga mitmekesine, väliseestluse vallast on seal ainult üks esindaja. See on selliseks väliseestlaseks saamine, kes küsib küüditamisejuttude peale, miks te politseid ei kutsunud.

Päevalehest aga sedasorti intervjuusid lugedes tekib mus kerge "politsei" paanika. Ma lihtsalt ei saa aru, mis kohutav vabaduse piiramine on elukoha kohustuslikus korras registreerimise nõue. Eriti Eesti tingimustes, kus ID kaardi-lugejaga asi lahendatav loetud minutitega. Tegemist pole mingi nõukoguliku igandiga. Terves Euroopas on oma elukohast teavitamise kohustus pigem reegel, kui erand. Ja tavaline inimene selles probleemi ei näe. Seadusekuulekas inimene. Muidugi ei meeldi selline situatsioon neile, kes lapse hoodustasu maksmisest kõrvale hoiavad või lausa kriminaalses tegevusega hõivatud on.

Igasugune totaalse kontrolli nägemine asjas on puhas demagoogia. Palju me elust annab piisavalt paksu värvi kasutades farsiks keerata. Nii remargina mõtlesin ma just, palju hr Nutt näiteks pangakaarti maksmisel kasutab, kas ta ikka sellega arvestab, kui palju delikaatset informatsiooni on võimalik inimese tarbimiskäitumisest välja lugeda. Siiski mõistlikkuse piires asju defineerides on totalitarismist võimalik vabalt hoiduda. Elukoha registreerimine ei pea tähendama oma kahenädalasest Normandiapuhkusest teavitamist ja miks ei või elukohti inimesel mitu olla.

Roiskuv roosa

Tütre emana olen ma juba mõnda aega kohati pead vangutanud. Kõik tundub olevat roosa. Eelmise nädalavahetuse lehelisa meenutas mulle seda uuesti. Roosa. Tüdrukud ja roosa. Püha kaksainsus. Fay'l on juba mõnda aega printsessid popid, ikka roosad "disnikad". Ainult vanematel viskas suht ruttu üle ja disniprintsessidele pandi embargo peale. Ja nüüd ilmnes, et on teisigi, kes arvavad, et roosa haiseb .

Ma ei saaks öelda, et mul konkreetselt värvi vastu mingi eriline viha oleks. Muuseas lehes väitis psühholoogiaekspert, et roosa vaimustus kaob u 10. eluaasta paiku ja asendub mustamaaniaga. Öökima ajab pigem roosas ringi kekutav rollimudel. Minu feminismikatlal lõi näiteks Disney Enchanted tõsise pauguga ventiili pealt. Hallooo! Meil on siiski 21. sajand käsil. Printsess maandub lesestunud üksikisa (miks on üksikisad alati lesed, mitte lihtsalt lahutatud?) korteris ja asub kohe usinalt koristama, urrr... Nüüdsest, kui keegi tahab Susan Sarandoni näha, siis on filmiks Thelma and Louise. (Disney klassika on meil lubatu nimekirjas :) Fay "luisat" ei tahtnud, aga leppis Pipiga. Fay on ise loomu poolest õnneks ka rohkem Pipi. Kui kunagi keegi läheb käed rusikas venna-õe eest kättemaksumissioonile, siis on see Fay. Kahe poisi ja ühe tüdruku kombinatsiooni paratamatus tundub olevat, et mul on funktsionaalselt kolm poega.

Lõpetuseks Ingridi ämmal oli õigus. Sinine kui neitsi Maaria värv oli kasutuses tüdrukutel ja roosa oli traditsiooniliselt poiste värv, lihtsalt aja jooksul on see muutnunud. Näiteks sellega, et natsid tähistasid roosa kolmnurgaga homosid.

E-country

Eile õhtul tuli mul meelde oma kunagise ülemuse sõnavõtud ühes Genfis asuvas rahvusvahelises organisatsioonis, mis algasid vahel fraasiga "Estonia supports the position of other e-countries...". Eesti esindaja istus tollal kenasti lähestikku Egiptuse ja Equadoriga, mis lõi ka parajalt tumeda tausta blondidele põhjamaiste tüüpidele. Kõige otsesemas mõttes öelduna.

Eesti on kindlasit tähelepanuväärne e-maa oma üle 90%-lise internet penetration rate'iga. Aga Fay ja Stannu 60-aastasel lapsehoidjal on FB-s 49 sõpra, minul 15. Ma pole küll suurt aktiivsust oma listi täiendamisel üles näidanud, aga ikkagi...

Pudrust roheliseks

Ma ei ole kunagi suurt aru saanud põhja/venemaisest pudrusöömise traditsioonist. Mul seda pudrusoolikat ei ole ja mannapudruga seondub mu lapsepõlve suurim trauma (millest võib omakorda järeldada, et mul oli õnnelik lapsepõli) - mu ema pidi mind alati peale hommikusööki lasteaeda viima ja kinnitama, et ma olen kodus söönud. Aga muidugi on olemas erand. Tatrapuder. Vot tatraputru olen ma alati hea meelega söönud.

Tatar ainult pole Lääne-Euroopas väga popp. Seda tangu tavalisest poest naljalt ei leia ja mõned aastad tagasi muutus mul Eesti kaubandusvõrgu teenuse tarbimine oluliselt raskemaks. Teisalt olin ma varustatud prantslasest demograafi-geograafi vms väitega, et keskajal kasvatati tatart laialdaselt, kuna andis ka halbadel aastatel rahuldavalt saaki. Seda põllumajandusajaloolist fakti ma kunagi kontrollinud ei ole, aga ma eeldasin, et tatart siiski saab lähemalt ka. Kuidagi jabur tundus, ja tundub tänaseni, hakata Eestist pudrutangu vedama.

E-eestlane alustab oma otsinguid e-maailmast. Tööl oli mul kenake valik elektroonilisi Dikke Van Dalesid e hollandi keele sõnaraamatuid, mis andsid guuglisse toksimise sõnaks boekweit. See otsing viis mind looduspoodideni, kusjuures need ei asunud sugugi viimsetes karu p****s, vaid ühe leidsin lausa Antwerpeni poodlemistänava kõrvaltänavalt.

Lõunapaus saigi sisustatud kaubandushorisontide avardamisega. Poes oli terve pikk riiul tangude, helveste, läätsede, ubade jms. Keskmiselt riikulilt täitsa keskelt leidsin ma oma otsitud boekweiti, oli natuke imelikult rohekas, aga kindlalt tatar. Pilk jäi mul peatuma naaberpakkidele, mis tundusid kuidagi eriti kodused. Nimelt ilutses seal kiri "kasha" - röstitud tatar e see "õige" tatar. Sooja nostalgiapuhangu ajel sai äri omale kohe lemmikpoe tiitli. Pärast kodus uurisin kaasahaaratud voldikust, mis on "biologisch". Toimus pöördumatu peast roheliseks pööramine :)

Uuel aastal uus keel

Investeeringud fikseeritud sektorisse. Peale mõningat jõllitamist tulin ma ideele panna see termin sõna-sõnalt inglise keelde. Aru sain :) Ainult milleks siis seda kõike eesti keeles lugeda, parem juba kohe inglises.