PPP e piiskoppidest, preestritest ja pedofiilidest

"Power tends to corrupt, and absolute power corrupts absolutely. Great men are almost always bad men." (1887, Lord Acton kirjas piiskop Mandell Creightonile)

Juba kuid ei ole olnud eetris uudistesaadet, mis ei puudutaks pedofiiliaskandaali Belgia katoliiklikus kirikus. Ning eilses õhtusöögilauas võtsin ma just eelneva motoga jutuajamise kokku. Täna hommikul tabas mind paras jahmatus, kui ütlemise autorit netis kindlaks tehes selgus, et tsitaat pärineb kirjast piiskopile!

Võimu omavad inimesed ei käi sellega iga kord tasakaalukalt ning hoolivalt ringi. Pedofiilia on kole, ühiskondlikult mitteaktsepteeritav ja õigustatult kriminaalselt karistatav. Laste seksuaalse kuritarvitamise korral on kuritarvitaja sageli omast perest. Koletu, aga sugulasi peab kahtlustama.

Samas viimaste kuude sadadesse ulatuvate kaebuste tulv toob ka kehva maitse suhu. Kusjuures valdavalt on tegu juriidiliselt aegunud juhtumitega. Ma saan aru ohvrite soovimatusest "kapist välja tulla", aga õigeaegne kellalöömine oleks ehk ohvrite arvu vähendanud. Igasugused viited laste teadmatusele nii kauges minevikus, teistele aegadele ning seksist mitterääkimisele kõlavad jaburalt - kakskümmend aastat tagasi (nii kaugest ajast enamus "keisse" pärineb) oli tegemist aastaga 1990. Madonna album Like A Virgin nägi ilmavalgust 1984, 9 1/2 nädalat esilinastus aastal 1986 :). Vagadus on voorus, aga puritaanlus näib kohatu.

Teisest külest tekkis mul mõte, et paljud ametid tõmbavad ligi teatud omadustega inimesi. Raamatupidajad on kuivikud, politseinikud vägivaldsusele kalduvad või vähemalt füüsilist kontakti mittepelgavad jne. Muidugi ei maksa sellist stereotüpiseerimist absoluutselt võtta. Aga katoliku preestri amet kipub keskmiselt rohkem pedofiile kokku meelitama. Vahel astuvad inimesed vabatahtlikult tsölibaati mitte joogi eesmärgiga oma (seksuaal)energiat nirvaanasse jõudmiseks kasutada, vaid hoopis oma hinge räpase tahu varjamiseks.

Ajakirjandussuvest

Sattusime eile meenutama suve kuumimaid punkte ajakirjanduses. Belgia ajakirjandusest ei osanudki ma midagi enda jaoks kindat esile tuua. Valimistulemuste osas pole palju spekuleerida ja läbirääkimised valitsuskoalitsiooni moodustamiseks hakkavad alles nüüd tõsiselt tuliseks minema.

Ekspressi retroperspektiivselt sirvides iseloomustab Eesti uudiseid minu silmis vähemuste teema. Mis ühist on homol ja kodussünnitajal? :) Mõlemast ei taha Eesti seadusandlik võim midagi teada. Ning korralik tavakodanik paneks mõlemad hea meelega kinni või inimõiguslastega kompromissile minnes keelaks vähemalt ära.

Mul on olemas kogemus homoabielude seadustamisest - ma sattusin juba Belgias elutsema, kui hakati homoabielusid registreerima. Ausalt, mu elus ei ole midagi muutunud sellest alates. Välja arvatud ehk üks lesbipulm, kus mul oli au külaliseks olla. Täitsa tavaline pulm oli, tehti nalja, joodi õlut-veini ja tantsiti hommikuni. Belgias on varemast olemas ka nö partnerlusseadus ning saatuse irooniana on me tutvusringkonna kaks homoseksuaalset paari ontlikult abielus, aga seaduslikult kooselavaid (kui Belgia partneriseadusest otsetõlget teha) heterosid hulgim. Siinkohal tuleb kindlasti teha viide valimi statistilisele mitterepresentatiivsusele.

Homoabielu puhul saan ma aru lapsendamise problemaatikast. Kuidas mõjub lapsele kasvamine kahe isa või emaga. Tõsi ta on, et kõrgemad imetajad õpivad hulga sotsiaalseid oskusi eeskuju matkides. Mis paneb mõtlema, mida teha näiteks naisepeksjate lastega. Aga miks peaks nii valulikult suhtuma parnerlusse? Abiellumine ei saa heteroseksuaalses maailmas ju seeläbi keelatud.

Sama kehtib kodussünnituse puhul - lugesin tobedat Ekspressi artiklit ning kommentaare sellele. Haiglad sünnitusosakondadega jäävad alles e milles probleem? Eriti äge homovastasus paneb mind pigem küsima, kas inimesel on järsku midagi hingel. Ma käisin kunagi keelekursustel Maroko poisiga, kes sattus oma välimusega mu mõttes sahtlisse "Tom of Finland". Muhameedlasele tavapäraselt oli ta tegelikkuses kategooriline homoseksuaalsuse eitaja. Aga miks peab küll kodussünnitus sellist viha tekitama? Ainsana seletusena tuleb mulle meelde jänkide filmist The Business of Being Born guru ja vana hipi ;) Michel Odenti repliik "Can we survive without love?" Nendel eriti vihastel tüüpidel on järsku jäänud kogemata see sünnitusel vallanduv armastusehormoonide tulv...

Saladuslik elukoht

Mu õudusunenägude portfell ei ole väga mitmekesine, väliseestluse vallast on seal ainult üks esindaja. See on selliseks väliseestlaseks saamine, kes küsib küüditamisejuttude peale, miks te politseid ei kutsunud.

Päevalehest aga sedasorti intervjuusid lugedes tekib mus kerge "politsei" paanika. Ma lihtsalt ei saa aru, mis kohutav vabaduse piiramine on elukoha kohustuslikus korras registreerimise nõue. Eriti Eesti tingimustes, kus ID kaardi-lugejaga asi lahendatav loetud minutitega. Tegemist pole mingi nõukoguliku igandiga. Terves Euroopas on oma elukohast teavitamise kohustus pigem reegel, kui erand. Ja tavaline inimene selles probleemi ei näe. Seadusekuulekas inimene. Muidugi ei meeldi selline situatsioon neile, kes lapse hoodustasu maksmisest kõrvale hoiavad või lausa kriminaalses tegevusega hõivatud on.

Igasugune totaalse kontrolli nägemine asjas on puhas demagoogia. Palju me elust annab piisavalt paksu värvi kasutades farsiks keerata. Nii remargina mõtlesin ma just, palju hr Nutt näiteks pangakaarti maksmisel kasutab, kas ta ikka sellega arvestab, kui palju delikaatset informatsiooni on võimalik inimese tarbimiskäitumisest välja lugeda. Siiski mõistlikkuse piires asju defineerides on totalitarismist võimalik vabalt hoiduda. Elukoha registreerimine ei pea tähendama oma kahenädalasest Normandiapuhkusest teavitamist ja miks ei või elukohti inimesel mitu olla.

E-country

Eile õhtul tuli mul meelde oma kunagise ülemuse sõnavõtud ühes Genfis asuvas rahvusvahelises organisatsioonis, mis algasid vahel fraasiga "Estonia supports the position of other e-countries...". Eesti esindaja istus tollal kenasti lähestikku Egiptuse ja Equadoriga, mis lõi ka parajalt tumeda tausta blondidele põhjamaiste tüüpidele. Kõige otsesemas mõttes öelduna.

Eesti on kindlasit tähelepanuväärne e-maa oma üle 90%-lise internet penetration rate'iga. Aga Fay ja Stannu 60-aastasel lapsehoidjal on FB-s 49 sõpra, minul 15. Ma pole küll suurt aktiivsust oma listi täiendamisel üles näidanud, aga ikkagi...

W nagu Wiktor

Ma just üks päev mõtlesin, millega ma hollandi keeles takerdun. Arstile aega kinni pannes tuli mulle meelde - v-tähega. Mu pehme keel ei suuda v-d piisavalt pahvides välja öelda, ikka pannakse paberile w. Selleks puhuks on retsept lihtne, tuleb kasutada NATO whiskei-yankee-zulu tähestikku. V nagu Victor ja pole probleemi, isegi elektrikud teavad kuidas Victor kirjutatakse.

Ainult kohaliku haigla administreeriv personal jääb hätta ja kirjutab vist Wiktor. Kusjuures nii telefoni teel aega kinni pannes kui juba arstile minnes pabereid määrides. "Vabandage, aga Wiktor kirjutatakse selle teise veega..." Nüüd ma harjutan, verkeersituatie in Vlaanderen ja vrouwelijke verpleegster :)

Koolipidu jaanisel aal

Igal aastal juuni lõpus korraldatakse Ukul koolis kollektiivne grillimine. Grill lüüakse püsti, vanemad luhtitavad rahakotti ning lapsed saavad püünel etelda. Eelmine aasta ei tahtnud Uku lavale ronida, see aasta tuli keskmist kinni hoida. Järgmine aasta peaks siis statistikale kohaselt normaalne tulema.

Kõik see kokku tähendab, et jaanitulele jõudmisega on meil lähimate aastate jooksul raskusi. Ning kuna aednik laseb ennast, mitte päris surnuks, aga pensionini vähemalt oodata, siis pole meil see aasta isegi grillida kuskil. Praeahjus ainult saab, mis keskkonda silmas pidades polegi väga halb idee.

Euroopa Liidu õigusest

Ma ei ole eriline juurafänn kunagi olnud. Õigusteaduse studeerimisele olen ma alati juristide seltskonda eelistanud. Majandusstudendile õpetatavad õiguse ained olid vähemalt paduigavad. Ja õppejõud sattusid ka padukuivikud ;)

Aga tänane postkastisisu pani mind küll rahvusvahelisele õigusele mõtlema. Ülejärgmisel nädalavahetusel on kohalikud ja eurovalimised e saabus valimiskutse. Kutsega on ainult üks üllatav aspekt, nimelt ilutseb seal suurtähtedega rasvaselt VALIMINE ON KOHUSTUSLIK. Nicile kui Belgia kodanikule on oma meelsuse avaldamine tõesti kohustuslik. Mina aga kuningriigi kodanik ei ole. Vähemalt veel.

Valima on mul plaanis nii või naa minna. Ma tahan edaspidigi poliitteemadel õiendada ja kuidas sa seda teed, kui valimas ei käi. Aga puhtteoreetiliselt - kust võtavad nad õiguse mind kohustada?

Masendav statistika

Üks naine viiest toob Flandrias oma lapse ilmale keisrilõikega. Umbes 1 lõige kümnest on nö on demand. Naise nõudmisel ilma meedilise näidustuseta. 75% sünnitab epiduraaliga. Isegi mitte tervelt üks naine kümnest ei sünnita esilekutsumise, epiduraali ja lahklihalõiketa. Viimane fakt paneb kohe lausa minestama. Teeks kohe valimiste eel partei :)

Toreda nimega Dr Cammule peaks emadepäevaks vist lillekimbu saatma tema võtluses keisrilõigete osakaalu tõusu vastu. Muidu ma ainult nahutan siin günekolooge.

Elu õppetunnid

1. Kui emasüda ütleb, et nüüd tuleb kõvemat häält teha, siis tuleb seda kuulda võtta. P..sse mahedad kasvatusmeetodid.

2. Saatuse irooniana satud sa haiglasse just siis, kui viimases EOSe nubmris ilmub nupuke haiglainfektsioonidest. Belgias sureb igal aastal üle 17 tuhande haiglas infektsiooni saanud inimese, sh hinnanguliselt 2600 sureb puhtalt infektsiooni tõttu. Meeltesse tulvab imeline turvatunne... Tegelikult tasub sealt rahustuseks hoopis kliimasoojenemise juttu lugeda :)

Imelikud brüssellased

Brüssel mõjub ajudele. Ausalt. Esiteks saadab Eesti diplomaatilise korpuse esindaja "kohalike" listi teate, mis toob meelde mulle kunagise "Haiguste ravi...". Mäletab veel keegi NL lõpupäevade-EV alguspäevade ullikest, kes graffitit kribas igale poole näiteks Kiek in de Köki veerule? Katrin Saksa reportaaz otse Brüsselist on vähemalt Päevalehes saanud suht sama vormi. Ladusalt loetav, aga iva leidmisega jääb hätta. Millal ennem on ökonomistid ja poliitikud ühel meelel olnud?

Lisaks lööb kodust kaugel välja suuremat sorti patriotism. Ekspressi veergudel tunnistas keegi, et karaskit teeb Eestist toodud rukkijahust :) Mu leivatööstus kuivaks siis küll päris kokku, kui ainult sünnimaist tootjat toetaksin. Veel otsis ta kaks aastat Brüsselist hapukoort. Naljatilk. Jah, koor on prantsuses crème. Neid "kreeme" pole supermarketite riiulis nii palju midagi, et läbiproovimine kaks aastat aega võtaks. Leidub kohalikku hapukoort küll, maitselt mahedam ja rasvasisalduselt rikkalikum, aga päris lähedane sellele tõelisele hapukoorele. Aga inimene, kes ei tea hapukoore vene köögi päritolu, ei peakski hapukoort sööma :P

Vabariigi aastapäeva eel

Kui meil õnnestub Niciga lapsed "kuhugi", tavaliselt vanaisa juurde, ööseks ära sokutada, siis on meil alati kohustuslik kahepunktiline programm - süüa kuskil ja nautida kultuuri.

Esimese punkti täitmine Belgias probleeme ei tekita. Kultuuriprogrammi osas olime me aga juba mõnda aega tahtnud Frost/Nixonit vaadata. Suur oli me üllatus, kui ühestki suurest kinost me filmi, mis kõigest natuke üle kuu tagasi alles jooksma hakkas, ei leidnud. Kõige lähem koht vaatamiseks oli Gendi kultuurfilmide kino. Ikkagist kultuursed inimesed :)

Kuna me Genti kella viieks pungestada ei viitsinud, siis me käisime hoopis Antwerpeni kultuurfilmide kinos Mickey't vaatamas. Vääris vaatamist ja kuulamist. Nagu Nic ütles, et soundtrackil polnud küll pea ühtegi lugu, mida ta ei teadnuks.

Kraabi ja kraabi

Minu arust külm, jää ja lumi jälitavad mind. See tähendab, et nad on mu järjekodselt maamunalt üles leidnud.

Lumi on tore, aga pidevalt autot jääst välja kraapida-sulatada üldsegi mitte. Ma olen täiesti valmis selle mugavuse nimel vihma taluma. Valged käekesed ei ole harjunud enam seda tööd tegema. Kuigi ma õpetasin hiljuti muiates Nici, et auto saab kõige lihtsamini lahtise lume alt kätte väikese harjaga. Ask the expert! Naabrimees vaatas, manas heureka!-ilme ette ja läks tõi samuti harja. Ega kõik Kalevipojad ole, mõni peab siili rolli ka täitma.

The devil is in the details

Oi-oi-oi, lisaks majandusele on äripäeval ka raskusi Euroopa kaardistamisega rahvuslikul alusel. Huvitav mida üks hollandlane arvab, kui tast kirjutatakse pealkirja all laisk flaamlane ja usin eestlane?

Tõsi, natsionalism pole popp, on teine päris poliitilise ebakorrektsuse piirimail kõlkuv nähtus. Siiski algab ja lõpeb Euroopas elu rahvusega. Nemad-meie. Mitmes variatsioonis ja erineva kujundusega nagu birkenstocki plätud, aga oma olemuselt siiski ühed plätud kõik.

Kuu varjukülg

Noormees, 20-aastane, rikka ja sooja kodu võsuke. Kandis kunagi pikki juukseid ja kuulas gothic metali. Mis sest ikka, ma kuulan veel tänasel päevalgi Sisters of Mercy't. Oli pigem nutikas, aga väga endassesulgunud. Tjah, paljud eestlased ei armasta tere-head aega öelda. Keeldus vanemate kingiks pakutud autost ja sõitis jalgrattaga kõikjale. Nii ta istuski ühel päeval Sint-Niklaasis jalgratta selga ja asus Dendermonde poole väntama.

Kui ta võttis kõige otsesema tee, sõitis ta mõnesaja meetri kauguselt me kodust mööda. Algkoolist kiriku vastas ta mööda ei sõitnud, sest paberil ta taskus seisis teine aadress. Tee viis üle jõe ja silla, ristmikul keeras ta paremale, kuigi oleks võinud ka vasakule keerata. Aadress oli lihtsalt paberil selline. Ja seal ta läks, noad, kirves ja püstolimakett seljakotis... Ning sellest ajast alates said Belgia lasteasutused sõrmejäljetuvastusega ukselukud.

Kui jumal magab, juhtub koledaid asju

Meie kaitseinglid olid õnneks tööhoos, aga jahmatavalt lähedalt see hoop mööda läks. Nii ootamatult, et alles eile õhtul kuuldes, et lapsehoidja oli saanud kõne kõik uksed kindlalt sulgeda ja Uku pidi lõunapausi ülerahvastatud söögisaalis mööda saatma, jõudis reaalsus teadvusesse.

Lumi on sulanud, elagu lumi!

Ajaloolised sündmused peab jäädvustama - nimelt tuleb amelikult kuulutada lõppenuks mu Belgiaelu kõige pikem lume- ja külmaperiood. Kaks nädalat sai lund näha ja külma tunda, tavapärane keskmine neli lumepäeva aastas sai seekord kuhjaga ületatud. Juhtunu erakordsust kinnitab veel fakt, et jääkaru reinkarnatsioon Nic pühapäeval arvas, et vahelduseks võiks ilm vähe soojemaks ka minna.

Maja soojapidavuse ja radiaatorite piisavuse seisukohast sai nüüd hea testi teha. Vaatamata sellele, et küttekehade võimsus on eluruumi pinna jaoks piiri peal, kütab küll. Täitsa piisavalt. Kui veel kamina küdema paneb, siis võib paljalt ringi lipata.

Aga eilseks olid ka viimased lumeriismed varjudest sulanud e tuleb jälle soojaga ennast harjutada. Et shokk liiga suur ei oleks, tähistasime me seda koduse jäätiseteoga, mis pühkis väiksed kahetsuseohked esimese lusikatäiega.

Jõulud omas kodus

Jõululaupäeva algus oli kõike muud, kui jõulurahust kantud. Ehtsa jõuluprae nägemine akna taga pani mu pigem kahetsema, et ma pangas kontot avades kunagi ühte korralikku kaheraudset kauba peale ei saanud. Igastahes sai home deliveryi mõistet vähe edasi arendatud.

Jõululaud oli seekord Itaaliast. Seda lihtsal põhjusel - kuna raamatud on pakitud veel kastidesse ja pööningul, siis ainus kokaraamat, mis ma leidsin oli Hõbelusika raamat. Itaallased oskavad süüa teha küll :) Kurgi-krevetisalat röstisaiaga ning pärlkana maskarponega maitsesid hääd. Eriti kurk-krevett oli ootamatult suurepärane kombinatsioon. Magustoiduks sai jõulumaitselist kõrvitsakooki vahukoorega. Nagu ikka sõi Fay kõike ja Uku praktiliselt mitte midagi, keskmiselt on meil siiski täitsa normaalse söömaga lapsed :)

Igasuguse sööma vahepeal arutasid lapsed kinke lahti, kapile oli poetatud nii pliiatseid kui kiikhobuseid, robotitest rääkimata :) Kahehäälseid oooo-sid ning wow-sid kostis hulgim. Üks laulis jingle bellsi ja teine tantsis.

Ummikud

Kui islandi keeles on hunnikus sõnu erinevate lumede kohta, siis belglased suudavad väga mitmekesiselt kirjeldada liilusummikuid. Alates aeglasemast liiklusest kuni tõsiselt takistatud liikluseni. Mu lemmiksõna on akordionummik.

Lemmiksõna ei tähenda, et ummikud mu lemmikud oleksid. Aga täna hommikul oli mul küll hea meel, et ma lubatud 70 asemel 30 km/h venisin. Nimelt kumm läks katki, kõigi lastega pardal. Õnneks koduläheduses e peale paari jalgratturi pahandamist, sest kuskil (pooleldi jalgrattateel) oli vaja hetkeks kinni pidada ja olukorda uurida, keerasime otsa ümber ja läksime koju teise auto järele. Meil neid varnast võtta :)

Ja kuna ma see nädal olen üksikema, siis tuleb mul õhtul käed õliseks teha. Tegelikult on mul kaks paari kummikindaid kastis seismas. Huvitav ainult, kas kokakoola aitab tõesti tihkelt kinni mutreid lahti leotada, st kas on mõtet üksnes selle solgi pärast poodi minna. Oma tehnilises kompententsis ma ei kahtle (loe: ma kirjaoskajana loen manuaale), aga toorest jõudu napib.

Olemise talumatu roppus

Ma olen üldiselt suhteliselt kaubamärgitundetu tüüp. Mis seletab ka asjaolu, miks ma pole poole aasta jooksul märganud me kraanikausi marki-märki. Täna hommikul siis nägin - kraani juures ilutseb DURAVIT. U hääldub nii hollandi kui prantsuse keeles ü-na, kuigi ma pole sugugi kindel, kas tegemist tootja peakorterimaa keelega. Kraanikauss Türa&Vitt. Ehh, proovi veel ontlik olla, kui rõvedused uksest-aknast sisse pressivad.

Tegelikult täitsa talutav roppus e kraanikausid jäävad paika, aga kirjanduslik efekt maksab ka midagi.

Mudakross

Üks oluline verstapost integreerumisprotsessis ja belgiastumises on jalgrattakross. Jalgrattasõit poris nagu Uku seda sporti kutsub. Üldiselt peegeldab ütelus spordi olemust päris täpselt, lisada tuleks veel ainult jooksmine poris, jalgratas õlal. Ja põllusõit (kui otsetõlge teha) kuulub lahutamatu osana belglase olemusse nagu maja aiakesega, singi-sigurivorm ja õlu.

Muidugi võib krossi rahumeeli kodus kamina ääres telekast vaadata. Manustades kõrvale näiteks maailma parimat Dendermonde karmeliidimunkade retsepti järgi tehtud õlut. Aga üritus võtab hoopis teise ilme, kui raja äärde kohale minna. Eriti tore, kui selleks ennast ka vähe ette valmistada - paar kuud varem saata sõpradele kutse kodukrossile koos atraktiivse afterparty menüüga ja kraamida varakult oma Eestist pärit talvevarustus välja: paks sulejope, vateeritud suusapüksid (teksad, isegi sooja aluspesuga, jäävad külmaks) ja kindlasti kummikud, sest raja kõrval on sama palju pori kui rajal.

Seekord sattus tõeline krossiilm - juba enne oli vihma sadanud e rada oli korralikult porine, aga võistluse käigus pööras täiega lumele. Uku keksis suurest õnnest ringi nagu elektrijänes, tegi memme ja vaatas, kuidas paar jalgratturit piirdesse sõitsid. Ja lõpuks nii porised olid, et pigem Zwarte Piete meenutasid ja vaevu dressi värvid ära paistsid. Tõelise kirsina tordil kaotasin ma Uku-vanaisa silmist ja pidin jala koju vantsima. Läbi lumesaju. Estonia revisited. Ausalt, Belgias sajab lund vahel ka nagu köögitaburetilt tehtud pildilt paisatab. Ning peale külma ja seiklusi maitsevad soojad vahvlid priimalt.