Pudrust roheliseks

Ma ei ole kunagi suurt aru saanud põhja/venemaisest pudrusöömise traditsioonist. Mul seda pudrusoolikat ei ole ja mannapudruga seondub mu lapsepõlve suurim trauma (millest võib omakorda järeldada, et mul oli õnnelik lapsepõli) - mu ema pidi mind alati peale hommikusööki lasteaeda viima ja kinnitama, et ma olen kodus söönud. Aga muidugi on olemas erand. Tatrapuder. Vot tatraputru olen ma alati hea meelega söönud.

Tatar ainult pole Lääne-Euroopas väga popp. Seda tangu tavalisest poest naljalt ei leia ja mõned aastad tagasi muutus mul Eesti kaubandusvõrgu teenuse tarbimine oluliselt raskemaks. Teisalt olin ma varustatud prantslasest demograafi-geograafi vms väitega, et keskajal kasvatati tatart laialdaselt, kuna andis ka halbadel aastatel rahuldavalt saaki. Seda põllumajandusajaloolist fakti ma kunagi kontrollinud ei ole, aga ma eeldasin, et tatart siiski saab lähemalt ka. Kuidagi jabur tundus, ja tundub tänaseni, hakata Eestist pudrutangu vedama.

E-eestlane alustab oma otsinguid e-maailmast. Tööl oli mul kenake valik elektroonilisi Dikke Van Dalesid e hollandi keele sõnaraamatuid, mis andsid guuglisse toksimise sõnaks boekweit. See otsing viis mind looduspoodideni, kusjuures need ei asunud sugugi viimsetes karu p****s, vaid ühe leidsin lausa Antwerpeni poodlemistänava kõrvaltänavalt.

Lõunapaus saigi sisustatud kaubandushorisontide avardamisega. Poes oli terve pikk riiul tangude, helveste, läätsede, ubade jms. Keskmiselt riikulilt täitsa keskelt leidsin ma oma otsitud boekweiti, oli natuke imelikult rohekas, aga kindlalt tatar. Pilk jäi mul peatuma naaberpakkidele, mis tundusid kuidagi eriti kodused. Nimelt ilutses seal kiri "kasha" - röstitud tatar e see "õige" tatar. Sooja nostalgiapuhangu ajel sai äri omale kohe lemmikpoe tiitli. Pärast kodus uurisin kaasahaaratud voldikust, mis on "biologisch". Toimus pöördumatu peast roheliseks pööramine :)

Piparkoogid

Mida teeb inimene selle asemel, et tööturu paindlikkusest kirjutada? Loeb piparkoogi retsepte, loomulikult. Mida siis veel?

Pimedal ajal tunnen ma alati keskmisest suuremat hingesugulust Põhjamaiste kangelastega. Küsimus on selles, kas segada tainas kokku või mitte. Probleemiks on seekord just normaalsus - kas on normaalne tainas kokku segada ja siis see ära süüa. Või peaks vähemalt hariduslikel eesmärkidel ka mõned koogid küpsetama, sest ma kardan, et keegi, eesotsas mu endaga, kuumtöödeldud tainast ei söö. Igastahes on selge, miks ma normaalsust ei armasta.

Rahvuslik saatus - vahvlid

Üks peamisi otsinguid, millega siia blogisse jõutakse, on "Belgia vahvlid". Seega vastu tulles üldsuse soovile - tadadaaa! vahvlid. Belgia vahvlid on umbes sama konkreetne termin kui Eesti rahvariided. Neid on igasuguseid, petiga, pärmiga, õllega... Tavaliselt mõeldakse Belgia vahvlite all kas õhulisi Brüsseli vahvleid või pakse magusaidLiege vahvleid. Enamus pakse vahvleid on parimad soojast peast, jahtudes kaotavad nad oma krõbeduse ja maitses.

Meie tegime see kord külapalagani lõpetuseks brunshiks vahvleid vanaema stiilis:
5 dl piima
300 g jahu
100 g võid
75 g suhkrut
2 muna
10 g küpsetuspulbrit
1 kotike vanillsuhkrut
Sulatatud või ja munad segada kuivainetega, lisada tasapisis piim. Segada ühtlaseks suhteliselt vedelaks taignaks. Vahvlirauad (4x7) ajada kuumaks ja küpsetada vahvlid. Portsust saab u 12-14 vahvlit, kui ma lugemisega väga sassi ei läinud :) Serveerida vahukoore, pruuni suhkru ja maasikatega.

Tere hommikust, põllumehed!

Muru on meil nüüd lõpuks olemas. Mai algusest sai sujuvalt augusti algus. See on tegelikult esimene kord, kui asjad ei edene nii nagu plaanitud. Ma sajatasin aiamehe aadressil piisavalt, sest kolme mürsiku haldamine aiatutes tingimustes on nuhtlus. Lõpuks polnud enam isegi naljakas vedada iga õhtu kihla, kas järgmine päev Koen tuleb või mitte.

Loomulikult saabus koos mättaga suve pikim kuivaperiood e nädala aega ei tulnud tilkagi ja pügalad küündisid kohati üle kolmekümne. Hommikune kastmine oli minu õlul ja nii ma siis koidu-aal ennast pidzaamas kastma vedasin vaikselt kut! pomisedes. Aga kasvama läiks kõik see muru.

Teine selle suve sport on meil nö eelista kohalikku. Vanaisa irvitas, et piim tuleb naabrimehelt ja lihaollus naaberkülast talupoest. Me oleme kolkapatrioodid :) Tegelikult unustas vanaisa ära, et naaberkülades on meil veel õuna-pirnikasvatus ning moltexitehas. Seetõttu astusin ma laupäeval lihapoest võduka naeratusega välja, kuna ma leidsin sealt juustu-piimatalu reklaami. Ainult mõnd vabrikupoega väiketootjat õllesektoris pole me veel leidnud.

Belgalse suurim dilemma

Kui Taani prints mõtiskles, kas üldse olla, siis korralik belglane mõtleb mida süüa. Nii on Uku viimaste päevade peamine jututeema sünnipäevalaua menüü.

Õudselt rakse on otsustada, kas pannkoogid või tort, kas spageti või hamburger. Igastahes ei saa jätta vaesekest torkimata küsimusega, kas shokolaadikook või teeme seekord hoopis maasikate ja kummikarudega. Minu menüüs on belglane omas mahlas ;P

Pühapäev koogiga

Jäätisest jääb sageli munavalgeid üle ja nendega peaks ka midagi ette võtma. Nami-namist leidsin kuue munavalgega koogiretsepti, millest tegin oma versiooni - kakao ja kohupiimakreemiga.

Magusat kah

Hiljuti nami-namis surfates tuli mulle meelde mu korterielu suur unistus - rullbiskviit. Väikeses ahjus ei saanud korraliku suurt biskviiti küpsetada, nüüd normaalmõõdus ahjuga on see mure lahendatud. Tuli rullitegu ette võtta ja ajale kohane jõuluhalg meisteerdada.

Ma ei ole eriline jõuluhalu fänn muidu, täpsemalt ei maitse mulle eriti traditsiooniline võikreem. Tõelist head võikreemi kohtab harva. Kodustes tingimustes saab kasutada hoopis kohupiima-vahukoore kreemi ja paksult aprikoosimoosi. Võikreemi rammususe asendasin see kord "määrde" rikkalikusega. Läheb kõhtu nagu õlitatult.

Rohelohv ja valgelohv

Kunagi oli ühes noorte inimeste :) ühenduses kombeks iga esimese teo puhul kast õlut välja teha. Selle loogika järgi peaks ma täna ka ühe kasti tooma.

Nimelt kokanduslike katsetuste vallas puutusin ma esimest korda kokku groenloofiga. Belgia rahvustoitu witloofi e maakeeli salatsigurit olen ma muidugi söönud igas variatsioonis, nii toorelt kui kuumutatult, aga rohelisest kaksikvennast polnud ma midagi kuulnud. Groenloof näeb märksa enam salati moodi välja, kui keldrikakand witloof. Mahedama maitsega on ka. Groenloof peekoni ja krõbeda juustukattega passis kartulipudru ning sortsu auhinnaks saadud Lõuna-Aafrika chardonnayga pühapäeva õhtuks hästi.

Kodune piimatööstus vol 2. Kohupim, proovipartii 2

Nüüd on kohupiim olemas. Näeb välja ja maitseb nagu "õige" kohupiim. Hea soovitaja nõu töötas täitsa priimalt, ehk enne tegin joodava hapupiima - hoidsin piima soojas ühe päeva ja lisasin lusikatäie petti igaks juhtumiks nö starteriks ka. Seejärel tavapärane menetlus, pliidile kuuma. Ehk mahedast hapupiimast saab mahedat kohupiima. Kahest liitrist piimast sai umbes 400g kohupiima. Juhtus nii, et ma kõigepealt proovisin ja siis proovisin veel vähe ja siis kaalusin e tegemist on rough estimate'iga. Varsti peaks vist lehma võtma.

Anonüümse piimatehnoloogi kutsun pühapäevasele brunshile, kostitan klaasi champagnega :)

Kodune piimatööstus vol. 2. Kohupiim, proovipartii nr. 1

Nüüd sai kohupiimategu tehtud. Välimuselt, struktuurilt täitsa kohupiim. Maitse ainult kibedavõitu. Ehk retsept läheb täiustamisele.

Jogurtitegu

Seoses kolimisega tekivad alati paratamatult ka uued naabrid. Me üheks uueks naabriks on mahepiimakarja talu. Ehk ehedat piima on meil vabalt käes. Teisest küljest sain ma ämmalt päranduseks jogurtimasina. See nädalavahetus said need kaks tahku me uuest elust kokku. Pühapäeva hommikuks valmis esimene oma jogurtilaar. Õhtuks on paar potti veel järgi.

Nüüd ma ootan, kuni üks viieliitrine pudel mahla alt vabaneb, sest järgmine tegemine koduses piimatööstuses on kohupiima valmistamine. Suur kohupiima plaadikook...

Elevandiluust tornist väjudes

Üldiselt ma eriti ei üllatu toidupoes ringi vaadates. Ma olen juba harjunud, et mitte kõik lettidel ja riiulites seisvast kraamist ei kõlba seespidiselt tarvitada, vaid sobib pigem pinnasetäiteks või ehitustegevuseks. Sealhulgas mõni toiduaine sobib nii söömiseks kui maalritööks.

Ma ei ole suurem jogurtisööja. Esimene tuhin läks üle, kui ma sattusin piimakombinaadi toorainelattu. Kruuda Ferrari jäi nägemata, aga jogurtimoos pani kukalt sügama. Moos peaks põhiosas marjadest-fruktidest koosnema, eksju? Teiseks armastan ma ajast ja arust inimesena täisjogurtit, mille valik tänapäeva light-ajastul on kesisevõitu. Seega ma lisan tavaliselt naturaalsele täisjogurtile isetehtud st iseblenderdatud toormoosi.

Vahel ma siiski seisan jogurtiriiuli ees. Laupäeval jäi mulle silma tops, milles nurgas silt "no sugar". Hetkeline üllatus asendus halvaendelise ehh?-momendiga, kui ma asusin silti lugema. Kahtlus saigi kinnitust - nad topivad jogurtisse ka aspartaami. Õumaigaad, milleks küll? Ja leidub hulle, kes selle veel tõenäoliselt ära ka söövad.

Kaapemuffinid

Leivatainast jäi üle ja sai muffinivormidesse pandud - nagu vansti tehti kaapekakku. Kahju, et lõhna pildistada ei saa.

Uus aasta leivaga

Vana-aasta leiva asemel sai hoopis uut. Juuretiseks kasutasin täiesti suvalist Euroshopi rukkileiba, peaks laskma omale Eestist ikka ühe 100% rukkileiva ka saata. Aga leib tuli täitsa kobe, kuigi ma tegin vähe valskust ;) Peale hapendamist panin ikka nisu-linnasejahu segu lisaks, et juuretise nõrkust kompenseerida e PÄRIS rukkileib veel ei ole. Kerkis leib täitsa hästi, ainult hapum võiks olla :)

Lubaduste täitmine

Kunagi lubasin suure suuga Nicile ise leivateoga maha saada. Nüüd siis võtsin käsile, täna hommikul panin juuretise hakkama. Loodetavalt saab siis veel selle aastanumbri sees esimest leiba proovida. Karta on, et see nüüd superõnnestumine olema ei saa. Aga järgmine aasta täitsa omas kodus peaks juba korralik leivategu tulema :P

Tõelise jõulurahu algus

Käesolevaga tuleb tõdeda, et igasugune tüütu asjaajamine on ajatud ning jääb üle ainult oma kondid koju vedada.

Kingid on ostetud. Vähe, asjalikud ja summa ei küündinud mitte ligilähedalegi keskmise flaami 600 eurole. Kohe hea tunne - pole vaja enam poodi minna ja keskkonna suhtes sõbralik.

Lisaks jõusin ma tõdemusele, et hapukapsas-verivorst siiski see aasta jõululauale ei jõua. Raseda isud, mis teha :) Tegelikult hakkavad mul kõrvetised tekkima ning paljast rasvase hapukapsa mõttest lööb kõri tulitama. Seega sai pereparlamendis selline jõulumenüü kinnitatud:
Aperatiiv - Kreglingeri aastakäigu vahuvein (ma isegi ei teadnud, et Tasmaanias veini tehakse :)
1. käik - avokaado-kurgisalat värskete täisterakuklitega
Pearoog - pardifilee siidris ahjukartulite ja paprika-oliivi salatiga, Schlumbergeri pinot gris
3. käik - Belgia juustuvalik
4. käik - shokolaadikook, espresso-cappuccino.

Kus on mu diivan, pleed ja raamat?

Kõhust veel

Viimase aja suurim mittepoliitiline skandaal on samuti seotud toiduga. Ja Michelini tähtedega, mis kuuluvad jalgpalli, jalgrattasõidu ja maksupettuse kõrval rahvusspordialade esiviisikusse.

Nimelt tipprestoran Comme chez Soi kaotas oma kolmanda tähe. Belgia poole pealt vaadates muidugi täielik ebaõiglus. Aga tõenäoliselt ongi koht endiselt kolme tähe tasemel. Teisalt tuleks kasutada võimalust ja küsida kolmanda tähe allahindlust :) Kuigi rahakoti poole pealt ei olegi palju vahet, kas süüa Belgia kolmetähe või Eesti tähtedeta restoranis.

Flaami primitiiv

Kunagi Epp rääkis, et ta teeb üksi kodus olles piimasuppi. Tollal ei suutnud ma välja mõelda, mida mina üksi kodus mugin sellist, mida Nic keeldub söömast. Põhjus ehk selles, et tegemist pole eestipärase toiduga :). Hoopis toiduga, mida võiks Belgia köögi flaami primitiiviks nimetada - riisipudinguga. Juba Bruegel olevat rijstpapi maalinud. Viimane on sulaselge saunajutt - sel ajal said ülikudgi üliharva riisi maitsta, talupojad ei osanud sellest undki näha.

Jõuluturule!

1. detsembril avatakse ametlikult Brüsseli jõuluturg, kus Tallinn see aasta aukülaline.
Käsitööd ja pannkooki, embargoalust Kalevi kommi(, mis ei kannata niigi kohalikku konkurentsi välja,) saab. Viina ka, nii, et jälle seleta, et kõik ei ole Eestis joodikud. Mida ei ole on leib :( Ja kohukesed...

Hinge- ja kõhutoit

Uskumatu, aga vahel võib isegi prime-time televisiooniprogrammis nalja saada.
- Kas sa tõesti maksid zuriile altkäemaksu?
- Ei, ma tegin lihtsalt kingitusi. Meessoost zürii liikmed said kingi, mis jõuab 0-100 umbes 4 sekundiga. Porsche nimelt. Naiste kink jõuab 0-100 ühe sekundiga. Ehk siis kaal.

Aga ma parem kasvatan ja söön idusid :)