Naistest ja poliitikast

Vahel mind panevad muidu targana tundunud inimeste avaldused natuke imestama. Näiteks Gräzini jutt telekas. Ma olen nõus, et mitmetele ühiskondlistele nähtustele nagu kriminaalsus või sooline ebavõrdsus võiks teha ideaalses maailmas lõpu ning siin sirgjoonelised lahendused ei tööta. Aga reaalses maailmas tuleb leppida nö second best lahendustega. Ära kaotamise asemel peab leppima nähtuse ulatuse vähendamisega.

Ja siin ei ole sookvoodid teps mitte jaburad, vaid võivad täiesti positiivset effekti omada. Näiteks Belgias rakendatakse sookvoote valimisnimekirjadele alates 1996. aastast. Järk-jägult vähenes maksimumkvoot ühele soole 3/4-lt 2/3-ni. Alates 2007. aasta parlamendivalimistest kehtib topeltkvoot – nimekirjades peab olema mehi ja naisi võrdselt ehk fifty-fifty klausel ja nimekirja esimesed kaks kohta peavad olema eri soost kandidaatide päralt. Belgia kuulub naiste parlamendis osaluse poolest maailma esikümnesse, naissoost esindajaid on 39% saadikutest, kusjuures veel 15 aastat tagasi oli alamkojas üksnes 12% naissaadikuid.

Ma ei kirjuta alla sookvootide blanco cheque'ile. Kindlasti sõltub sookvoodi kehtestamise positiivne mõju konkreetse meetme disainist. Kvoodi kehtestamine valimisnimekirjadele ei too endaga kaasa lööki demokraatiale, sest viimane sõna on siiski valijal, aga lihtne kvoot ei taga veel naiste asetamist valimisnimekirja etteotsa ja seeläbi valituks saamist. Belgia topeltkvoot püüab just viimast viga parandada, kuigi esimese kahe kandidaadi soo määramine mõjutab parlamendiliikmete soolist jaotust piiratud ulatuses. Seadusesõna aga ei takista parteisid rakendamast karmimat poliitikat kvoodinduses ja osad parteid kasutavad tõmblukknimekirju, kus mehed-naised kenasti vaheldumisi.

Eesti seisab IPU listis 23%ga 47. kohal, Senegali ja Araabia Ühendemiraatide ees. Eesti naiste osalemine parlamendis ei toeta kuidagi meie soovi kuuluda Põhjamaade hulka. Kvoodid valimisnimekirjadele aitaks seda ebakõla vähendada demokraatiat ohvriks toomata. Samas ainult väga naiivne inimene loodaks sellise "kvootimisega" soolist ebavõrdsust kaotada. Belgia soouurijad tähendavad, et naiste rolli suurendamine poliitiliste otsuste tegemisel parandab ka naiste väljavaateid erasektoris, kas otseselt regulatiivse raamistiku läbi või ühiskondlikke eelarvamusi muutes. Mina hunt ei ole, vaid valin naisi. Mulle sobivast parteist, loomulikult.

PS Kolga tegi Delfis ülalviidatud saatele veel freudistliku analüüsi ka. Argumenteerituse poole pealt peaks vist endalegi härra tiitlit taotlema. :)

Roiskuv roosa

Tütre emana olen ma juba mõnda aega kohati pead vangutanud. Kõik tundub olevat roosa. Eelmise nädalavahetuse lehelisa meenutas mulle seda uuesti. Roosa. Tüdrukud ja roosa. Püha kaksainsus. Fay'l on juba mõnda aega printsessid popid, ikka roosad "disnikad". Ainult vanematel viskas suht ruttu üle ja disniprintsessidele pandi embargo peale. Ja nüüd ilmnes, et on teisigi, kes arvavad, et roosa haiseb .

Ma ei saaks öelda, et mul konkreetselt värvi vastu mingi eriline viha oleks. Muuseas lehes väitis psühholoogiaekspert, et roosa vaimustus kaob u 10. eluaasta paiku ja asendub mustamaaniaga. Öökima ajab pigem roosas ringi kekutav rollimudel. Minu feminismikatlal lõi näiteks Disney Enchanted tõsise pauguga ventiili pealt. Hallooo! Meil on siiski 21. sajand käsil. Printsess maandub lesestunud üksikisa (miks on üksikisad alati lesed, mitte lihtsalt lahutatud?) korteris ja asub kohe usinalt koristama, urrr... Nüüdsest, kui keegi tahab Susan Sarandoni näha, siis on filmiks Thelma and Louise. (Disney klassika on meil lubatu nimekirjas :) Fay "luisat" ei tahtnud, aga leppis Pipiga. Fay on ise loomu poolest õnneks ka rohkem Pipi. Kui kunagi keegi läheb käed rusikas venna-õe eest kättemaksumissioonile, siis on see Fay. Kahe poisi ja ühe tüdruku kombinatsiooni paratamatus tundub olevat, et mul on funktsionaalselt kolm poega.

Lõpetuseks Ingridi ämmal oli õigus. Sinine kui neitsi Maaria värv oli kasutuses tüdrukutel ja roosa oli traditsiooniliselt poiste värv, lihtsalt aja jooksul on see muutnunud. Näiteks sellega, et natsid tähistasid roosa kolmnurgaga homosid.

Keeleprobleemid

Eks ma ikka muretsen aeg-ajalt, kuidas Ukule keelt külge pookida. Püüan uusi ja huvitavaid "meetodeid" leiutada ja kangekaelselt eestlast mängida. Ma olen hakanud Don Quichotti mõistma.

Tegelikult töötab kõige primitiivsem raamatulugemine kõige paremini. Ukule meeldib sabaga päikese luuletusi kuulata ja muti (see, kes mullas elab) raamat on tõeline hit. Kahju, et tõeliselt ilusaid, sh visuaalselt ilusaid, eestikeelseid lasteraamatuid nii vähe on, sest kõige enam meeldib Ukule piltide järgi ise jutustada.

Aga midagi siiski külje jääb. Uku teeb hollandi keeles eestikeelseid vigu. Nagu tõelisele ugrile kohane on tal probleeme tema-temakese eristamisega. Ma olen alati arvanud, et see hij-zij/he-she ei vasta 21. sajandi Euroopa mõttestandardile. Oleks juba ammu aeg ka keeleline sooline diskrimineerimine kaotada! Mu elu läheks lihtsamaks...

Valimistest

Eile jõudis kätte aeg katsetada Belgia parlamendivalimiste testi. Kui Eesti oma pani minu puhul laialt puusse ja ka eelmine Belgia test polnud kuigi täpne, siis versioon 2.0 töötab täitsa hästi.

Ootuspäraselt on medalikohtadel parempoolsed parteid - liberaalne VLD, Lijst Dedecker, kristlased CD&V. Huvi pärast vaatasin, mis osas mu roosa hing sotsialistidega (Spa) läbi ei saa. Meie vaated lähevad lahku pea eranditult majandusküsimustes: supermarketid võiksid pühapäeviti lahti olla, De Post ei peaks olema monopol, maksukuriteod ei peaks erilist tähelepanu saama, töötuabiraha saamisel peab olema KINDEL KESTVUS (praegu võib abiraha saada praktiliselt pensionini), riigipensioni iga peab tõstma jms. Ainus minu jaoks oluline lahkheli eetilisel tasandil on valimisnimekirjade tõmbluku printsiip, täiesti üllatuslikult ei poolda sotsialistid vahelduvsoolisi liste.

Hea kild oli ka saates. Diskussioon käis suitsuvabade baaride teemal. Suitsetajate pooldajate argumendiks oli, et näiteks ülekaalulised inimesed lähevad tervishoiusüsteemile rohkem maksma, aga nendele ei ole kohustust müüa ainult poolikuid portse porgandit. Suitsetamisvastane BV märkis rahus, et keegi ei sunni teda paksu inimese taldrikust sööma, aga millegi pärast peab ta koos suitsetajaga suitsetama. Ma ei avalda sageli Ameerikale armastust, aga suitsupoliitika osas küll.

Võrdõiguslikkuse tähe alla alanud päev

Täna hommikul astusin ma feministijalaga voodist välja. Tööle sõites lugesin natuke ajas mahajäänuna eelmise nädala Ekspressist Barbi Pilvre juttu ja itsitasin vaikselt. Kohvipausi ajal leidsin Postimehest lisaks nupukese ootustest meessoorollidele.

Igastahes tuli mulle meelde Nici tava alati Eestist kaasa tuua venekeelne Playboy, et see uhkelt tualetti asetada ja külalisi lollitada oma keelepädevusega. Tegelikkuses lugesin ainult mina, kusjuures vahel oli seal päris toredaid pesoonijutte ning autoülevaated meeldivad mulle pea alati. Ja sai Nici kallal nokkida, kas ta Loreali uut juuksegeeli on juba proovinud.

Seoses sellega tuligi mulle idee kirjutada projekt eestikeelse Playboy väljaandmiseks. Oleks lõpuks üks eestikeelne meesteajakiri, mis pole lausporno, ning muukeelsetele meestele rohkem lugemismaterjali oma keeleoskuse arendamiseks. Viimase argumendiga võiks ju isegi kuskile integratsioonifondi veel teise projekti kirjutada.

Mehed ja pedendus

Sattusin eelmisel nelajapäeval kuulma kahe keskkoolinolgi vestlust, mis puutus otsapidi naiste- ja meestetöödesse. Igastahes muu loba sees väitis üks tüüp teisele, et sõbrannale kooki teevad ainult peded.

See arutelu pani mind taas mõtlema ammu kummitavale küsimusele, miks osadele meestele on "pedendus" nii hingelähedane ja pidevate kommentaaride koostisosa. Miks mees mõtleb, et teatud sorti auto, söögitegemine, kodu koristamine või titelappide vahetamine on homode jaoks? Eriti naeruväärne, et mitte öelda arulage, tundub viimane arvamus, sest homo(paari)de lapsendamisõigust igas riigis pole e gaymehe kokkusattumine pampersiga ei ole sugugi igapäevane juhtum. Pigem kuuluvad mähkmed isade arsenali e mähkmeid vahetavatel meestel on olemas kindel tõestus, et neil vähemalt naiste "peale tõuseb". Ääremärkusena peab lisama, et gay kujutamine naiseliku ja pehmena, on teine juurdunud stereotüüp, mis reaalsuses alati paika ei pea.

Aga siiski, miks peab midagi tehes silmas pidama toimingu varjatud "sõnumit" oma seksuaalse orientatsiooni kohta? Mul on tuttav, kes näiteks seda jälgib. Kusjuures ta välimus kubiseb homokultuuris levinud detailidest - püstine tukk, liibuvad riided, kõrvarõngas jne. Vaatamata sellele, et ta juhindub oma elus Tõelise Mehe Koodeksist, jätab samas kogu tema olemus, vabandust, aga mulje pedest :D Isegi välimust kõrvale jättes, on ta's midagi naiselikku-gaylikku. Mistõttu kahtlustan ma juba mõnda aega, et mehed, kes rõhutavad oma (hetero)meeste hulka kuuluvust, tunnetavad viimases ehk mõningaid (ja vahel õigustatud) puudujääke.

Samuti püüdsin ma ette kujutada kahe sõbranna vestlust, kus üks laseb lendu kommentaari: "Issand, sa pumpasid omal rattakummid täis! Mingi lesbi oled, vä?". Paneb muigama. Mu sõbranna plaatis, pani parketti ning tegi muid remonditöid oma korteris, ma olen palju kandnud pükskostüümi lipsu ja meeste päevasärgiga. Ma pole selle pealegi tulnud, et seda võiks kuidagi lesbilisuse märgina tõlgendada. Ja ega vist enamus seda teegi. Seega, kus on võrdsed õigused?

Võitlev võrdõiguslane haarab kaika

Ukule meeldib vaadata www.lastekas.ee-st Jussi multikaid. Minule kui emmele meeldib see ka, sest eestikeelsetest suhtlemisvõimalustest meil peres ja lasteaias just ei uputa. Eriti praeguses semihääletus olekus, kus ettelugemine on raskendatud.

Üldiselt kuuluvad need multikad animatsiooni poolest täielise amatörismi klassi. Sisu on see-eest täitsa mõistlik, vahel lausa tore. Mis saab ühel lapsevanemal vastu olla, kui ta last õpetatakse prügi sorteerima või internetis ohutult ning eetiliselt toimetama. Aga viimane kord pidin ma saama ataki :) Nimelt Jussi pannkoogitegemise multikas jäi kõrva fraas stiilis kokkamine on tegelikult tüdrukute töö. Repliik ei omanud küll sisuliselt mingit kandepinda, aga miks peavad sellised seksistlikud fraasid üldse lastemultikas olema?

Ma möönan, et soorollid on Eestis täiesti reaalselt olemas. Piisab, kui lugeda näiteks seda artiklit. Aga seda enam ootaksin ma, et lehekülg, mida väidetavalt külastab 40 tuhat inimest päevas, ei toetaks soolise diskrimineerimise kinnistumist kasvava põlvkonna peakestes. Ma ei arva, et peaks hakkama võrdõiguslikkuse võtmes ümber kirjutama klassikalisi muinasjutte, aga ma leian, et niivõrd kaasaegne lehekülg ei peaks sisaldama niivõrd ürgaegseid seisukohti isegi mitte juhusliku märkimise vormis.

Ürgaegsetest stampidest ei ole mingit kasu, kui mammutid on juba ammu välja surnud. Pereloomise aeg nihkub järejest kõrgemasse ikka ning rohkem noori elab mõnda aega vallalisena omapäi. Iseseisvumine läheb märksa libedamalt, kui oma esimeses päris enda elamises, ei pea tutvuma põrandalapi, munapraadimse ning naela seina tagumise fenomeniga.

Kas see meeldib või mitte, suurem ühiskondlik kihistumine, elus toimetulemisest rääkimata, algab juba täna ajupotentsiaalist. Y-kromosoomi puudumine per se ei takista pilti seinale riputamast. Tavalise trelliga on seda võimalik maniküüri kahjustamata teha. Samuti ei põhjusta y-kromosoom möödapääsmatut näljasurma vaatamata külmkapi ning pliidi olemasolule. Ei ole mõtet lastele abitust õpetada.