Thursday, March 29, 2007

Polegi metsapoolne vaid hoopis trendsetter

Lugedes eilast De Morgenit pole ma sugugi hull, vaid täiesti trenditeadlik tibi. Nimelt on Flandria kodusünnituste arv kasvanud 1997. aaasta 545-lt 799 sünnituseni 2005. aastal. Lisaks kodussünnitaja tavaliselt kõrgharitud ja partnerlussuhtes.

Tegelikult moodustab isegi see peaaegu 800 sünnitust kõigi sünnituste arvust natuke üle 1%, aga siiski proportsioon kasvab vaikselt. Ja kodussünnituse kasuks otsustav naine on ka rohekm metsapoole e väärtustab materiaalsete aspektide asemel rohkem elustiili ning nn hingeväärtusi.

Tuesday, March 27, 2007

Kodussünnitav mees

Mis juhtub mehega, kui talle kord öeldakse: "Kallis, ma tahan kodus sünnitada."? "Tõeline" mees ära ei minesta, samas võib tema arengus tähendada mõningaid verstaposte.

1. faas: rasedus on alles planeerimise järgus. Ettepanek kodussünnituseks saab reaktsiooni: "Et nagu Hollandis, vä?". Esimest korda tabab naispoolt tõeline hollandivihkamine, kuigi repliik oli igati prognoositav, ei taha seda kuulda. Siiski on Hollandi lähedusel oma positiivne pool, nimelt plaanile järgneb rahulik nõustumine.

2. faas: rasedustest annab punase täpi. - "Ma kavatsen endiselt kodus sünnitada." - "OK, sina sünnitad. Kui kodus, siis kodus." Varjatud sõnum on pigem stiilis, eks igaüks meist peab oma risti kandma, minul on selleks hull naine. Hea vähemalt, et naine langevarjuga hüpata ei taha, enamus hollandlasi jäävad vähemalt kodus sünnitades ellu.

3. faas: raseduse teine trimester. Selja taga on paar kohtumist ämmaemandaga ja günekoloogiga, kes ei näe kodussünnitusel takistusi. Kasvav kõht tekitab märksa reaalsema lapsesaamise õhkkonna. Väikese ingli isa hakkab planeerima, missuguses toas sünnitada, kuidas vajadusel sooja vett juurde saada, kui boilerist jagu otsa saab, ning kuhu suur vend vajadusel majutada.

4. faas: lõpusirgel. Ühel õhtul tuleb mees kaasa juurde vannituppa, võtab tal ümber kinni ja teatab, et ta on üliväga õnnelik, et me kodussünnituse kasuks otsustasime.

Otsitakse: tõeline Eesti söök

Mu ülikool on välja kuulutanud konkursi kuue "vahemere" kööki hõlmava raamatu koostamiseks. Ühe mereregioonina on ka Balti meri. Ehk nüüd on mul vaja leida veel ainult supp või pearoog, mis:

a) oleks laialt levinud ainult Eestis st. hapukapsas-verivorst ja seljanka langevad välja, Saksa- ja Venemaa on lausa Eestiga samas grupis;
b) koostisained peavad olema kohalikul turul saadaval, mis välistab kama, raskusi tekib ka ulukilihaga, põdravorsti jaoks on lihtsam üks soomlane leida ning
c) oleks söödav ka suurema osa keskeurooplaste silmis st pudrud, piimasupid ja seajalad ei sobi.

Eesti toidu nimekirja lugedes tuleb tõdeda, et Eestis pole (pikaajalist) oma toidukultuuri. Viimasega seoses meenub mulle alati mu suurepärane saastaleidmise võime Hollandi menüüdest - ma suutsin alati sealt miski jõleduse valida. Ja minu täieliku arusaamtuse peale, kuidas on võimalik normaalne ainete kooslus, millekski lateksi, saepuru ja petrooli sarnaseks muuta, seletas Nici toonane kolleeg, et neil pole lihtsalt kultuuri. Mida pole, seda pole, aga samas kõlbab enamus Eesti pubimenüüs olevatest söökidest süüa ning pole vaja menüüd uuesti küsida, et aru saada, mida sööd. Kui nüüd veel midagi originaalset ka leiaks, siis saaksin ma Eesti köögiga täiesti teenitult kokaraamatusse :D

Thursday, March 22, 2007

Võrdõiguslikkuse tähe alla alanud päev

Täna hommikul astusin ma feministijalaga voodist välja. Tööle sõites lugesin natuke ajas mahajäänuna eelmise nädala Ekspressist Barbi Pilvre juttu ja itsitasin vaikselt. Kohvipausi ajal leidsin Postimehest lisaks nupukese ootustest meessoorollidele.

Igastahes tuli mulle meelde Nici tava alati Eestist kaasa tuua venekeelne Playboy, et see uhkelt tualetti asetada ja külalisi lollitada oma keelepädevusega. Tegelikkuses lugesin ainult mina, kusjuures vahel oli seal päris toredaid pesoonijutte ning autoülevaated meeldivad mulle pea alati. Ja sai Nici kallal nokkida, kas ta Loreali uut juuksegeeli on juba proovinud.

Seoses sellega tuligi mulle idee kirjutada projekt eestikeelse Playboy väljaandmiseks. Oleks lõpuks üks eestikeelne meesteajakiri, mis pole lausporno, ning muukeelsetele meestele rohkem lugemismaterjali oma keeleoskuse arendamiseks. Viimase argumendiga võiks ju isegi kuskile integratsioonifondi veel teise projekti kirjutada.

Wednesday, March 21, 2007

Elu nagu miniatuursed Ameerika mäed

Kui ühe kandi pealt läheb kõik hästi, siis teise, täiesti ootamatu kandi pealt veab elu viltu.

Esiteks rase pool edeneb hästi. Muresid pole, tibi istub ilusti pea all ja minu vererõhk püsib kodussünnituseks vajalikes piirides (15/7). Tänaseks on nii Jo kui Catherine mul kodus "kohvil" käinud, ma olen oma materjalilisti lätte saanud ja pea kõik on kodus olemas ka. Nädalavahetusel pesin kõik Uku vanad väiksed riided ära ning ladusin kappi uut kandjat ootama, voodi on kokku kruvitud, turvahäll kapi otsast alla tõstetud, kärule tõmbasime uuesti korviosa peale.

Nüüd veel vähe kilet ja pakse meditsiinilisi sidemeid ning väike tüdrukuhakatis võib sündima hakata. Eile mõtlesime missugusel kuupäeval see toimuda võiks, igasugused arvestused annavad 6.-9. aprill. Ma avaldasin arvamust, et positiivse energia poolest pigem 9., mulle inimeste ristilöömisega lapse sündi ei meeldi seostada.

Ameerika mäe kõhus õõnsust tekitav langus on seotud meie majaehitamise projektiga, mis tundus täni libedalt edenevat. Takkajärgi vaadatuna ehk liigagi libedalt. Nimelt see neetud karjamaa on pehme pinnasega ja tugeva vundamendi tegemiseks tuleb planeeritud 1.5 m asemel pea 3 m sügavuseni kaevata-vundeerida. (Praegust tundub siiski, et maja saab sinna põhimõtteliselt püsti lüüa.) Vastasel korral võime me kümne aasta pärast köögiaknast vihmausse vahtida. Ma eelistaks pigem köögiaknale vihmaussikomposti teha. Muud häda ju pole, aga kaks korda sügavam vundament läheb ka rohkem maksma... Seega tekib nn mõtekuse küsimus, et kui palju rohkem tasub välja käia enne, kui uut krunti otsima hakata.

Saturday, March 17, 2007

Kuidas flaamlane Tallinnat näeb

De Morgeni nädalavahetuse väljaande vahel on alati ka klantsiv ajakiri, kus muuhulgas turisminurk olemas. Laupäevases lehes on seal turismisihina juttu Tallinnast!

Artikkel algab suure ülelehe pildiga... mis te arvate, millest? Vana Toomast? Ei, Nevski katedraalist. Teksti sees on küll pärast mainitud, et samast lähedalt leiab juhtumisi ka ehk lausa hinnalisema Toomkiriku.

Aga tegelikult on tõesti vanalinnas ringi liikudes raske välismaalast veenda, et eestlased vene keelt emakeelena ei räägi. Suveniiripoodidest leiab matrjoshkasid, igasuguseid NSVL temaatikaga särke jms., vene restorane on õige mitu, viin on odav ja voolab ojadena. Artiklis on muidugi Troika ära märgitud, kui parim vene restoran. Ma küll toonitaks, et lihtrahva restoran, parim pigem siiski jälle Nevski nime kandev restoran. Aga kellele matrjoshkad, kellele Pushkin :)

Kahes kohas olen ma aga autoriga täiesti nõus. Esiteks on tõesti Tallinn toredam väljaspool suvist kõrghooaega, lumesajus linn on keskeurooplasele märksa eksootilisem. Kui saaks ainult lund tellimise peale. Teiseks näeb Vanalinn kohati liiga klanitud välja, et autentset muljet jätta võrreldes näiteks läbini vuffel Bruggega. Aga aeg ja õhusaaste teevad oma tööd vääramatult.

Thursday, March 15, 2007

Wednesday, March 14, 2007

Ekstreemsportlasest kodussünnitaja

Mulle tundub, et kodussünnitamise plaanidega naist peetakse sageli süüdimatuks loteriimängijaks. Nagu kujutatakse ette, et ka langevarjurid tõmbavad lihtsalt varju selga ja astuvad lennukisse a'la Keanu Reeves Point Breakis. Hollywoodi filmid kipuvad aga tegelikkusest sama kaugel olema, kui süvaveekala Everesti tipust.

Kui langevarjur ei hüppa iga ilmaga, igasuguse varjuga ning teeb ka oma 1000.-l hüppel varuvarjuprotseduuri kuivtrenni, siis kodusünnitaja vaagib samuti oma riske. Need riskid ei ole ju midagi müstilist, vaid näituseks kuulus Kloosterman pani aluse listile, mis hollandlastel tänase päevani mõningaste täiendustega kasutusel ja internetis täitsa saadaval. Kusjuures imikute suremuse määr on Hollandis Euroopa madalaim.

Näiteks ei plaani ma kodus sugugi preeklampsiaga sünnitada. Ei kükita ma kaua kodus, kui ma sünnitavana või peale sünnitust suurel hulgal verd jooksma hakkan. Ma tahaks lihtsalt kodus sünnitada, mitte suitsiidi teha. Kogu raskus lasub tegelikult sellel, et endale selgeks teha, mis juhtuda võib ja mida siis ette võtta. Täiearuline sünnitaja ei välista haiglat, aga haiglasse ei pea ilmtingimata igaks juhuks minema.

Monday, March 12, 2007

Tahaks tantsida

Tahaks kohe tantsida! Laulma ma ei hakka, sest muidu inimesed põgeneksid 10 km raadiuses. Kui hästi läheb ei pea ma enam arsti juurde minema. Piisab ämmaemandast. Ehk ma olen kodussünnituskõlbulikuks tunnistatud, jippiiii!

Loomulikult peab mu neetud vererõhku iga nädal jälgima, aga vähemalt alumine ja oluline näit on täitsa normis. Igastahes ma jõudsin juba haiglas sünnitamise stsenaariumi ka kujutluses läbi mängida. Ehk tahtiski mu hing seda... Mulle vähemalt tundub, et kasu sellest oli. Ma võtan nüüd märksa rahulikumalt kodussünnituste lugude raamatu kätte ja poen suure taskurätikarbiga teki alla. Rasedana ei pea mu silmakraanid kohe üldse.

Sunday, March 11, 2007

Kevadekuulutajad meie külas

Tavaline märk kevadest on õitsvad viljapuud:

või kasvav jalgratturite arv:


Siis meie külas tähistavad kevade saabumist õhupallid:

Saturday, March 10, 2007

Raseda raske elu

Ebanormaalsed inimesed ei ole ka rasedana normaalsed. Normaalsel rasedal teeb valu selg või häbemeluu. Mina olen kange persest. Teeb nalja, aga mul on täitsa tõsi taga. Parem kannikas on mõnda pidi liigutades sigavalus. Tõenäoliselt olen kuskil muskli "ära tõmmanud". Paranemiseni on mul kaks tüüpi kodus, kes mu eeskujul haaravad vahel tagumikust ja soiuvad "ai-ai".

Senini lebotan ma rohkem Eesti Ekspressiga oma usspadjal ja kirun suurepärast kiirtevõrku. Tulnevalt minu tagumiksituatsioonist on ummikus istumine kohati valulik, aga neetud teadetetahvlitele riputavad nad oma ummikuinfo alles ärapööramise kohale, kui miskit enam teha ei anna. Urrr...

Friday, March 09, 2007

Lastevanemate koosolek

Koolijutsi vanemat tabab ikka lastevanemate koosoleku saatus. Eile oli esimene hindav kohtumine Uku õpsiga. Kokkuvõtvalt on tegemist kangekaelse lobamokaga. Uku teeb mida tahab ja ei ole nõus iga kord koos suure karjaga määgima. Lisaks ei lase ta suurt raamatuid ette lugeda, vaid "loeb" parema meelega ise.

Mitte just eriti üllatavad tähelepanekud, sest ka kodus kakleme me teemal, kas jope peab välja minnes selga panema või mitte. Raamatuid õnnestub mul rahulikult ette lugeda ainult siis, kui väike mürgeldis väääga väsinud on. Samas pole ta kunagi veel raamatu taha magama jäänud, mida Niciga juhtub pidevalt. Raamatute armastus on muidugi aidanud kaasa Uku laialdastele teadmistele värvide, vormide ja loomade kohta.

Kangekaelsuse kohta ütleb Nic, et, mis viga elada, kui ainult üks pujään klassis on, katsugu parem abielus sellisega olla. Lootusetu lobapidamatus on kindlalt y-kromosoomi päritoluga seotud. Aga kust pärineb Uku pidurdamatu entusiasm me küll öelda ei oska. Järsku kahe peale summana kokku...

Thursday, March 08, 2007

Tükike sürrealismi 15. sajandist

Kui juhtmed kokku jooksevad ja elu hallina tundub, lähen ma Kuninglikku ilusate kunstide muuseumi just seda pilti vaatama:


Jean Fouquet, Inglitest ümbritsetud neitsi ja laps, u 1450.

Wednesday, March 07, 2007

You have lived in Belgium

... too long if you type on the addres bar of your bowser www.epl.be and it takes you at least 20 sec to figure out why you do not see the page of an Estonian newspaper.

Tuesday, March 06, 2007

Maakeelestatud kohanimed

Eesti Päevalehe retseptum tõi mulle meelde vana tõdemuse, kuidas ma vihkan kohanimede "tõlkimist". Mäsasi on kamambäär? Kuna ma alustasin valmistamisprotsessi lugemisest, siis nuputasin tükk aega. Ei nuputanudki välja, lugesin lõpuks hoopis koostisosi ja vihje, et parim on Normandia kamambäär reetis asja olemuse. Et siis eesti keeles on nüüd Normandia küla Camembert Kamambäär? Armas Mooses...

Kuskil alles Niciga semmimise alguses nii 6-7 aastat tagasi, olen ma umbes sama lollaka näoga seisnud Pariisis SNCF-i kontoris ja kuulnud, et rongid, ammugi mitte TGV, sellisesse kohta nagu Antwerpen ei sõida. Õnneks tuli kuskilt tagaruumidest ülemus, kes siiski teadis, et Antwerpen on Anvers. Ütle veel, et bossid lollid on. Vähemalt on nad targemad, kui blondid kliendid.

Monday, March 05, 2007

Tore nädalavahetus

Nädalavahetust võib igati kordaläinuks pidada. Laupäeval käisime me loomaaias. Seekord oli meil peaaegu privaatloomaaed, sest enamus inimesi kartis öist-hommikust tormi arvestades kehva ilma. Tegelikult oli ilm lausa suurepärane - palju neid sajuta päevi Belgias ikka tuleb. Suhtelises inimtühjuses mahtusime isegi merilõvide "tsirkust" vaatama! Uku näitas veel täna hommikul, kuidas merilõvi loibadega lehvitas.

Pühapäeval vaatasin ma uudistest valimistulemuste kokkuvõtet. Seekord ei mainitudki, et Eesti õlu kõlbab juua :) Tulemustega aga võib rahule jääda, rohelised said parlamenti. Esialgsete nimekirjade põhjal on naisi Riigikogus peaaegu 25% varasema 18% asemel. Ainsa pipraterana oleks see esinduskogu vähe sotsialistlikum võinud saada. Pehmemat riiki oleks vaja. Kahaneva tööjõu, viletsa inimkapitali jms prioriteediks tõstmine kuulub hädavajaduste hulka. Muidu saab minimaalriigist väga minimaalne riik. Nii minimaalne, et on raske üldse riigist rääkida. Kõrbes kaktuse peale nina ei kirtsutata.

Thursday, March 01, 2007

Majaehitaja reklaamiõudukas

Ma olen suhteliselt antireklaamne inimene. Reklaam on mõttetu loodusressursside raiskamine. Samuti kehtib minu puhul küll 99% juhtudest relaamimurphy seadus - ma pole kunagi, vähemalt sellel momendil, vajanud reklaamitavat tavaari.

Üldiselt hoiab suure osa reklaami eemale sildike postkastil. Aga Belgias on tõsiselt ärritav nähtus - iga kord, kui su andmed kantakse kuskile registrisse, hakkad saama temaatilist reklaami viisakalt vormitud kirjadena. Majaehitusloa saamine tõi meile ehitusfirmade pakkumiste saju. Tegemist on täielise ressursiraisuga, sest meil on nn võtmed kätte projekt ning hankijate valikuring on piiratud köögi-, santehnika- ja kaminameistritega.

Lisaks, kui paberist küllalt ei saa, siis võib alati helistada. Ka õhtul kell 10. Kusjuures ehitusinimesed ei viitsi vastavat non-telemarketing listi vaadata. Vähemalt telemarketingi firmad õnneks seda teevad ja enam mulle pesupulbrit müüa ei paku. (Kes küll telefonitsi pesupulbrit ostab?) Mul on juba väljakujunenud refleks iga võõra numbri peale vuristada nagu automaatvastaja, et me ehitajaid ei otsi, meil on võtmed kätte projekt. Täna aga kostus teisest otsast naer ja vastus, et ta võtab võtmed hea meelega, kasvõi kohe, aga muidu lepib ka lõunaga.