Friday, March 26, 2010

Otsitakse: valitsuse võlakirjad


Viimane konvergentsiraport kuupäevaga 7. mai 2008 kirjutab:
"As a result of Estonia's low level of government indebtedness, no benchmark longterm government bond or comparable security is available to assess the durability of convergence as reflected in long-term interest rates. On the basis of developments in an interest rate indicator based on kroon-denominated bank loans to households and non-financial businesses and taking into account, inter alia, the low level of government debt, there is no reason to conclude that Estonia would not fulfil the criterion on the convergence of long-term interest rates."

Majandusteadlane aga väidab, et intressikriteeriumi Eesti ei täida. Siit küsimus - millal on Eesti valitus pikaajalised võlakirjad emiteerinud? Ja miks sellest ainult valitud teavad? Ma saan aru, et Eestil pole korrektset näitajat, mida intressikriteeriumiga kõrvutada. Mistõttu võib pildituseni vaielda, kas siis kriteerium on täidetud või mitte. Aga härra Raju väidab, et laiutab üle 2%-line auk.

Ma tahaks intressistatistikat kolekangesti kaeda. Numbripede asi, eksjuonju. Sest selle võlakirjatusega on väga sarnane situatsioon Eesti kunagise tollimaksutusega. Keegi ei uskunud, et tollimakse pole, eriti põllumajandustoodangul. USA kaubandusesindaja käis nagu halb uni ühes rahvusvahelises organisatsioonis pidevalt korrutamas, et ta tahab saada "tariff book"-i. Kuni ühel legendaarsel Eesti põllumajandusfunktsionäril viskas üle, võttis lehe paberit, murdis selle kokku, kirjutas the tariff book of the republic of estonia peale ning andis kummarduse saatel ameeriklastele üle. Täitsa päriselt juhtunud lugu, ausalt. Tollimaksud me Euroopaga liitudes saime. Võlakirjade osas valdab mind siiani kerge hämmeldus ja infosulg. Näed, mida 2000 km siiski infoaajstul tähendab.

Wednesday, March 03, 2010

Saladuslik elukoht


Mu õudusunenägude portfell ei ole väga mitmekesine, väliseestluse vallast on seal ainult üks esindaja. See on selliseks väliseestlaseks saamine, kes küsib küüditamisejuttude peale, miks te politseid ei kutsunud.

Päevalehest aga sedasorti intervjuusid lugedes tekib mus kerge "politsei" paanika. Ma lihtsalt ei saa aru, mis kohutav vabaduse piiramine on elukoha kohustuslikus korras registreerimise nõue. Eriti Eesti tingimustes, kus ID kaardi-lugejaga asi lahendatav loetud minutitega. Tegemist pole mingi nõukoguliku igandiga. Terves Euroopas on oma elukohast teavitamise kohustus pigem reegel, kui erand. Ja tavaline inimene selles probleemi ei näe. Seadusekuulekas inimene. Muidugi ei meeldi selline situatsioon neile, kes lapse hoodustasu maksmisest kõrvale hoiavad või lausa kriminaalses tegevusega hõivatud on.

Igasugune totaalse kontrolli nägemine asjas on puhas demagoogia. Palju me elust annab piisavalt paksu värvi kasutades farsiks keerata. Nii remargina mõtlesin ma just, palju hr Nutt näiteks pangakaarti maksmisel kasutab, kas ta ikka sellega arvestab, kui palju delikaatset informatsiooni on võimalik inimese tarbimiskäitumisest välja lugeda. Siiski mõistlikkuse piires asju defineerides on totalitarismist võimalik vabalt hoiduda. Elukoha registreerimine ei pea tähendama oma kahenädalasest Normandiapuhkusest teavitamist ja miks ei või elukohti inimesel mitu olla.