Naistest ja poliitikast

Vahel mind panevad muidu targana tundunud inimeste avaldused natuke imestama. Näiteks Gräzini jutt telekas. Ma olen nõus, et mitmetele ühiskondlistele nähtustele nagu kriminaalsus või sooline ebavõrdsus võiks teha ideaalses maailmas lõpu ning siin sirgjoonelised lahendused ei tööta. Aga reaalses maailmas tuleb leppida nö second best lahendustega. Ära kaotamise asemel peab leppima nähtuse ulatuse vähendamisega.

Ja siin ei ole sookvoodid teps mitte jaburad, vaid võivad täiesti positiivset effekti omada. Näiteks Belgias rakendatakse sookvoote valimisnimekirjadele alates 1996. aastast. Järk-jägult vähenes maksimumkvoot ühele soole 3/4-lt 2/3-ni. Alates 2007. aasta parlamendivalimistest kehtib topeltkvoot – nimekirjades peab olema mehi ja naisi võrdselt ehk fifty-fifty klausel ja nimekirja esimesed kaks kohta peavad olema eri soost kandidaatide päralt. Belgia kuulub naiste parlamendis osaluse poolest maailma esikümnesse, naissoost esindajaid on 39% saadikutest, kusjuures veel 15 aastat tagasi oli alamkojas üksnes 12% naissaadikuid.

Ma ei kirjuta alla sookvootide blanco cheque'ile. Kindlasti sõltub sookvoodi kehtestamise positiivne mõju konkreetse meetme disainist. Kvoodi kehtestamine valimisnimekirjadele ei too endaga kaasa lööki demokraatiale, sest viimane sõna on siiski valijal, aga lihtne kvoot ei taga veel naiste asetamist valimisnimekirja etteotsa ja seeläbi valituks saamist. Belgia topeltkvoot püüab just viimast viga parandada, kuigi esimese kahe kandidaadi soo määramine mõjutab parlamendiliikmete soolist jaotust piiratud ulatuses. Seadusesõna aga ei takista parteisid rakendamast karmimat poliitikat kvoodinduses ja osad parteid kasutavad tõmblukknimekirju, kus mehed-naised kenasti vaheldumisi.

Eesti seisab IPU listis 23%ga 47. kohal, Senegali ja Araabia Ühendemiraatide ees. Eesti naiste osalemine parlamendis ei toeta kuidagi meie soovi kuuluda Põhjamaade hulka. Kvoodid valimisnimekirjadele aitaks seda ebakõla vähendada demokraatiat ohvriks toomata. Samas ainult väga naiivne inimene loodaks sellise "kvootimisega" soolist ebavõrdsust kaotada. Belgia soouurijad tähendavad, et naiste rolli suurendamine poliitiliste otsuste tegemisel parandab ka naiste väljavaateid erasektoris, kas otseselt regulatiivse raamistiku läbi või ühiskondlikke eelarvamusi muutes. Mina hunt ei ole, vaid valin naisi. Mulle sobivast parteist, loomulikult.

PS Kolga tegi Delfis ülalviidatud saatele veel freudistliku analüüsi ka. Argumenteerituse poole pealt peaks vist endalegi härra tiitlit taotlema. :)

Majandusest ja seadustest

Ma ei ole eriline Mart Laari fännaja. Mingi jälestaja ka mitte. Mart Laar on tore anektoodikangelane, oma likviidsuse likvideerimisega on ta ennast igaveseks ajaks igavesti kirjutanud siirdemajanduste majandusajalukku. Ainult aastaks 2010 võiks majandusteemadel sõna võttev inimene, isegi kui ta on raudse sotsialismieesriide tagant lahti pääsenud ajaloolane, olla läbi lugenud mõne raamatu veel peale Friedmani Valikuvabaduse(, mis ei tähenda, et tegemist pole lugemist väärt raamatuga).

Miks peaks kirjutama põhiseadusesse eelarve tasakaalu nõude? Esiteks kujuneb paktikas eelarve tasakaal pigem erandiks kui reegliks isegi eelnõu tasakaalu puhul - reaalselt jääb aasta lõpus ikka eelarveraha natuke või natuke rohkem üle või puudu. Teiseks on iga-aastane tasakaal majanduspoliitiliselt jabur. Domineeriv majandusmõte soovitab eelarvetasakaalu ühe äritsükli jooksul. Ilus, lihtne ja sirgjooneline soovitus. Ainumas häda on selle kõvera äritsükliga - majandusteoreetikud võivad siin pakkuda nimesid Kitchinist Kondratievini välja, kolmest viiekümne aastani.

1990.-date algul oli vastselt iseseisvunud Eestil probleeme usaldusega, rahvusvahelise ülduse ja huvigruppide veenmises jäkusuutlikus reformiprogrammis. Üleüldine Eesti valitud suund soosis konservatismi ning majanduspoliitika võimalikult ulatuslikku isoleerimist päevapoliitika aevastustest. Parimaks ning ka ekrtreemsemaks näiteks on siinkohal valuutakomitee süsteem. Peaaegu kakskümmend aastat hiljem ei tohiks Eesti valitud poliitiline suund enam jätkumise osas kahtlusi tekitada, kindlasti mitte nii suuri kahtlusi, mis vajaksid põhiseadusega kummutamist.

Mul on kogemus nende seadustesse kängitsetud majanduspoliitiku kätega ka praktiku poolelt. See ei toimi. Tekitab ainult mõttetut tõlgendamist ja paneb juriste loomingulisust üles näitama. Näiteks Eesti põhiseadus sätestab muuhulgas, et maksumäärad peavad olema kehtestatud seadusega. Ma olen näinud (ja tunnistan eelnõu osas kaasautorlust ;), kuidas Riigikogus läheb läbi seadus, kus maksumäärad või -vahemik polnud üheselt kehtestatud, kuna see polnud lihtsalt võimalik. Me nimetasime omavahel seda kunagi vihmavarju - lahtise vihmavarju - ussi m***ist läbitõmbamiseks. Raske, aga piisava määrde so poliitilise tahte puhul teostatav.

Ajakirjandussuvest

Sattusime eile meenutama suve kuumimaid punkte ajakirjanduses. Belgia ajakirjandusest ei osanudki ma midagi enda jaoks kindat esile tuua. Valimistulemuste osas pole palju spekuleerida ja läbirääkimised valitsuskoalitsiooni moodustamiseks hakkavad alles nüüd tõsiselt tuliseks minema.

Ekspressi retroperspektiivselt sirvides iseloomustab Eesti uudiseid minu silmis vähemuste teema. Mis ühist on homol ja kodussünnitajal? :) Mõlemast ei taha Eesti seadusandlik võim midagi teada. Ning korralik tavakodanik paneks mõlemad hea meelega kinni või inimõiguslastega kompromissile minnes keelaks vähemalt ära.

Mul on olemas kogemus homoabielude seadustamisest - ma sattusin juba Belgias elutsema, kui hakati homoabielusid registreerima. Ausalt, mu elus ei ole midagi muutunud sellest alates. Välja arvatud ehk üks lesbipulm, kus mul oli au külaliseks olla. Täitsa tavaline pulm oli, tehti nalja, joodi õlut-veini ja tantsiti hommikuni. Belgias on varemast olemas ka nö partnerlusseadus ning saatuse irooniana on me tutvusringkonna kaks homoseksuaalset paari ontlikult abielus, aga seaduslikult kooselavaid (kui Belgia partneriseadusest otsetõlget teha) heterosid hulgim. Siinkohal tuleb kindlasti teha viide valimi statistilisele mitterepresentatiivsusele.

Homoabielu puhul saan ma aru lapsendamise problemaatikast. Kuidas mõjub lapsele kasvamine kahe isa või emaga. Tõsi ta on, et kõrgemad imetajad õpivad hulga sotsiaalseid oskusi eeskuju matkides. Mis paneb mõtlema, mida teha näiteks naisepeksjate lastega. Aga miks peaks nii valulikult suhtuma parnerlusse? Abiellumine ei saa heteroseksuaalses maailmas ju seeläbi keelatud.

Sama kehtib kodussünnituse puhul - lugesin tobedat Ekspressi artiklit ning kommentaare sellele. Haiglad sünnitusosakondadega jäävad alles e milles probleem? Eriti äge homovastasus paneb mind pigem küsima, kas inimesel on järsku midagi hingel. Ma käisin kunagi keelekursustel Maroko poisiga, kes sattus oma välimusega mu mõttes sahtlisse "Tom of Finland". Muhameedlasele tavapäraselt oli ta tegelikkuses kategooriline homoseksuaalsuse eitaja. Aga miks peab küll kodussünnitus sellist viha tekitama? Ainsana seletusena tuleb mulle meelde jänkide filmist The Business of Being Born guru ja vana hipi ;) Michel Odenti repliik "Can we survive without love?" Nendel eriti vihastel tüüpidel on järsku jäänud kogemata see sünnitusel vallanduv armastusehormoonide tulv...

Restart

Juhtus see, mida karta oligi. Ühelt poolt sotsid ja teiselt poolt natsionalistid. Üks riik, kaks planeeti. Erilist rahuolu ja helgemat tulevikku see tulemus ei tõota.

Esiteks nii populistlikku programmi nagu sotsidel selles kampaanias pole ma tradistioonilistel parteidel ammu näinud. Elio räägib 7 miljaridst täiendavatest investeeringutest-kulutustest - see on see teine planeet, kus pole Kreekat, Hispaaniat ega riigivõlgu, mis moodustavad sisemajanduse koguproduktist 100%. Hollandikeelsed sotsid räägivad pensioni alammäära tõstmisest, aktiivsest tööturupoliitikast, investeerimisest haridusse ja alternatiivenergiasse. Lisaks peab Belgia 22,5 miljardit säästma aastaks 2015. Põhimõtteliselt noogutan ma varmalt kaasa, aga nüüd küsimus esimese kursuse majandustudengite kursusetööde kaitsmiselt - kust tuleb raha? Lugesin mina nende programmi eest ja tagant, terrassil õlleklaasi taga ja vannis, aga vastust ei leidnud. Ainsa võimaliku rahaallikana räägiti (kõige rikkamate) vara maksustamisest. Tegelikkuses on seda vara maksustamist juba kenasti - registreerimismaksud, kinnisvara maks, pärandimaksud. Mul on surnud ämm ja ma võin kinnitada, et pärandimaks on isegi täiesti keskmise inimese vara puhul märkimisväärne. Ehk kui kogu finantseerimine tuleb rikkaimate vara maksustamisest, siis võiks seda tegevust õige nimega nimetada - sellises mahus "maksu" kogumine on natsionaliseerimine.

Teiseks NVA-d eelistan ma natsionalistideks tembeldada, mitte separatistideks nagu välispress. Ma olen Belgia patrioot, aga "lahutamine" ei maitse nii kehvalt, kui näha valimiste afterparty'l parteijupstükke Vlaamse Leeuwd laulmas. See pilt tekitab vähemalt hetkelise paralleeli pildikestega 1932. aasta dokumentaalidest. Natsionalismusest puutumata programmiosa, so siis valdavalt majanduspoliitika, on täitsa söödav. Reaalsust arvestav ning, khmm, jätkusuutlik. Ma tegelikult olen isegi mõningase separatismiga, näiteks tööturu poliitika osas, igati nõus. Ja Elio Di Rupo, kes tõenäoliselt saab informatööri volitused, peab paratamatult arvestama riigistruktuuride reformimise vajadusega.

Kokkuvõtvalt - valitud ühe pühapäevaga, valitsuse moodustamisega läheb veel aega. Alati jääb võimalus kutsuda Leterme üleminekuvalitsust juhtima.

Raamatute Belgia

Kui ma eile järjekordselt üht raamatut taga ajasin, tuli mulle meelde üks Belgia omapära - raamatud. Ma ei pea silmas jutu- ega kokaraamatuid. Kui eestlased omavad tunnistusi, siis belglased raamatuid. Seaduslik liit kahe inimese vahel saab pühitset abieluraamatuga. Sinna raamatusse kantakse ka lapsed, lahtreid on me raamatus kaheksa jaoks. Kerge katoliiklik ülehindamine.

Pesa punudes võib riiulisse sigineda veel üks raamat - lastenboek. See raamat paneb paika peatöövõtja-ehitusfirma ning kliendi vahel kokku lepitud materijalide kasutamise ja tehnikad ehitises. Kindlasti on "kuluraamat" edendanud mu hollandi keelt piiridesse, mida mu emakeelsed teadmised ei kata. Vundamendiüüpide ja katuseisolatsiooni kohalt olen ma hollandi keeles märksa teadlikum.

Perelises plaanis järgnevad abieluraamatule emaraamat raseduse peegeldamiseks ning laste terviseraamatud tehnoülevaatuse ja vaktsiineerimise dokumenteerimise jaoks. Üldiselt on see raamatute täitmine päris koormav, eriti terviseraamatute täitmise osas olen ma ilmselgelt puudulik.

Küll puuduvad Belgias tööraamat, mis ka Eestis välja surnud, ning pensioniraamat. See eest on belglastel pensionideminister. Diplomaatiliselt öeldes värvikas, üldsegi mitte diplomaatiliselt öeldes pidevalt lakku täis Michel Daerden, kes lällab parlamendis keset päeva valgetest ja rohelistest raamatutest. Tegelikult võiks ju teda vabalt ennast pidevalt kordava lihtsakoelise anektoodina võtta, nagu tordiloopimisi vms. Ainus häda, et seenekujulise demograafilise püramiidi taustal toob deheer Daerden mulle pigem tulevase riigirahandusliku tuumaplahvatuse silme ette. Mõru Hiroshimanaeratus. Stubru remix ja salat fetaga on kindlasti paslik taust mõtlemaks tõsiselt järgi, kellele oma hääl 13. juunil anda.

Valitsuskriisist valitsuskriisini

Vahi saatust, saan mina täieliseks kodanikuks ja tulebki kohe oma poliitilist meelsust minna valimiskasti juurde avaldama. Igastahes ma mõistan, miks inimesed kulutavad aega järjekordse suure-suure-suure arvu nime väljamõtlemisele - läheb Belgia valitsuskriiside loendamiseks veel kunagi vaja. Ausalt, mina ei suuda meenutada, mitmes valitsuskriis see viimase kolme aasta jooksul on.

Või õigemini oli, sest seekordne vastasseis lahenes erakorraliste valimistega. Kibinal-kabinal kõik 13. juunil valima. Et siis saaks, irooniliselt öeldes, jälle uue kriisiga alustada.

Tegelikult on seekordsetes valimistes minu jaoks ka midagi sisuliselt erakordset. Esimest korda mu pesonaalse ajaarvestuse kestel arutletakse valimiskohustuse kaotamise üle. Ja on tekkinud terve näguraamatu grupp "me ei lähe valima", Stijn Meuris kirjutab ajalehes arvamusloo jne. Ma saan poliitikatülgastusest aru, aga mittevalimine ei lahenda ka midagi e Stijn õpi oma palju kuulsamalt kollegilt Stingilt, möla maha ja laul püsti. Kuna ma laia massi ei usalda, siis hoolitsen ma ise, et mu hääl parimale valikule läheks.

Ainult selle parima valimisega peab veel vaeva nägema. Natsionalism mitmes väljaandes mind ei köida. N-VA see olema ei saa ja nad said just mu konkurentsitu öka-lemmik poliitikaajakirjaniku Siegfriedi (Bracke) listitõmbajaks. Miks Vlaams Belang mu häält ei saa, olen ma kunagi kirjutanud. Mehed nimega Jean-Marie mulle ka ei meeldi.

Sotsialismust on Belgias liigagi palju. Rohelistega seoses vaevab mind juba mõnda aega huvide konflikt - keskkond mulle meeldib, aga miks peavad mittekeskondlised programmipunktid nii padusotsialistlikud või lausa kergkommunistlikud olema? Minu pikaaegne soe suhe Sir Davidiga näitab pigem looduses toimivat armutut võitlust, mis paneb ennekõike paralleele tõmbama kauboikapitalismiga.

Üleüldise majandusarengu nimel peaks siis valima kristlikdemokraadid või liberaalid. "Kristlastel" on arukad juhtfiguurid, Leterme väljaarvatud. Shanss saada esimene naispeaminister meelitab. Aga konservatiivsuse ja ametiühingu tont kummitab ka. Liberaalid pakuvad jätkusuutlikku tulevikuvisiooni, aga nende inimkapital kuulub konkurentsitult kesiseimate hulka. Kas idee või kaadrid otsustavad?

Ja presidendiks ta sai!

Esimeseks Euroopa predidendiks sai siis belglane. Kõigi hallide poliitikute kurva kuju rüütel. Mees, kes kirjutab haikusid ja kes ei säranud sugugi entusiasmist peaministri tooli vastu võttes ja pidi oma kaasaga läbirääkimisi pidama. Euroopa presidentiks saades aga sõideti naisest üle. Herman, kuidas siis niimoodu saab :) Teisalt eks värvilise Euroopa eesotsas ongi hallil kujul lihtsam.

Samas nagu täna raadios poliitikakommentaator nentis - pole ühtegi positiivset külge ilma negatiivseta (hollandi keeles kõlab see paremini - daar is geen enkel voordeel zonder nadeel). Belgia on jälle peaministrita. Parteikaaslased utsitavad ebaõnnestunud Letermet, mu arust oleks aeg Belgial esimene naispeaminister saada! Go, Marianne, go!

Valitud!

Seekordsed Belgia valimised olid sürrealismimaale igati kohased. Nimelt valimisjaoskonda jõudes tabas meid mõningane üllatus:
a) me eksisime aadressiga ja sattusime hoopis oktoberfesti laadsele üritusele;
b) üks partei korraldab oma valimistepidu otse valimisjaoskonnas, inimeste meeleolu arvestades kas CD&V või N-VA.
Koolimaja suures saalis oli nimelt väike :) baar avatud ning belglane ei ütle õllest ära. Nic sosistas selle peale ainult: "Issake, me oleme nii õigesse kohta kolinud." Äriliselt oli tegemist kindlasti igati tulusa ettevõtmisega.

Baariruumi nurga tagant leidsime me valimisbüroo siiski ka ning andsime omad hääled ära. Nic lähtus oma ema sõnadest, et alati tuleb naisi valida. Mina valisin poliitiku, kel kogemusi föderaaltasandil oma tahte läbisurumisega. Euroopa poliitika peaks selle kõrval köki-möki olema. Õlut manustasime me siiski kodus telekast valimiste ülevaadet vaadates. Vlaams Belang kukkumise kõrval rõõmustas mind pigem fakt, et Dedecker väga palju ei tõusnud. Mulle ei meeldi mehed, kelle nimi on Jean-Marie. Või õigmini see, mis neist ajakirjandusse jõuab.

Tegelikult mind üllatas "kristlaste" edu, kes peale Leterme fopaad ei oleks mina neile küll nii suurt toetust andnud. Valija mälu on järelikult lühike. Aga eks näis, mis valitsuse nad kokku panevad.

Euroopa Liidu õigusest

Ma ei ole eriline juurafänn kunagi olnud. Õigusteaduse studeerimisele olen ma alati juristide seltskonda eelistanud. Majandusstudendile õpetatavad õiguse ained olid vähemalt paduigavad. Ja õppejõud sattusid ka padukuivikud ;)

Aga tänane postkastisisu pani mind küll rahvusvahelisele õigusele mõtlema. Ülejärgmisel nädalavahetusel on kohalikud ja eurovalimised e saabus valimiskutse. Kutsega on ainult üks üllatav aspekt, nimelt ilutseb seal suurtähtedega rasvaselt VALIMINE ON KOHUSTUSLIK. Nicile kui Belgia kodanikule on oma meelsuse avaldamine tõesti kohustuslik. Mina aga kuningriigi kodanik ei ole. Vähemalt veel.

Valima on mul plaanis nii või naa minna. Ma tahan edaspidigi poliitteemadel õiendada ja kuidas sa seda teed, kui valimas ei käi. Aga puhtteoreetiliselt - kust võtavad nad õiguse mind kohustada?

Üldstreik - veel üks linnuke kirjas

Üldiselt olen ma alati seda meelt olnud, et mitte ainult teoreetilised teadmised vaid ka praktilised kogemused omavad märkimisväärset väärtust. Majandusteadlasele tuleb lisaks Lange-von Miesese debatile kasuks isiklik käsumajanduse kogemus, institutsionalist võik omada praktilist kogemust institutsioonide ülesehitamisest jne.

Käsumajanduse, siirdemajanduse, kauboikapitalismi, küpse kapitalismi ja kommunistlike printsiipide kõrval tekkis linnuke täna kasti üldstreik. Ausalt, ma arvasin tänaseni, et selline nähtus esineb 21. sajandil veel üksnes majandusajaloo õpikutes. Aga võta näpust, hommikul Ukuga kooli poole asutades polnud sugugi kindel, et me kümne minuti pärast tagasi pole. Tema kool siiski töötas. Mina oma koolini ei suuda ennast vedada, sest ühistransport ei tööta.

Kuigi ma saan aru rasketest aegadest, siis ametiühingute tänasest ettevõtmisest ma aru ei saa. Majandus on tsükliline ja äritsüklitest on teooriaid hulgim, aga võidelda tsüklilise majandusega üldstreigi vormis... Vaatamata oma sotsiaaldemokraatlikule hingele, kõlab see pehmelt öeldes jaburalt. Sealhulgas majanduskriiside seletamisel on majandusteadus üldse kehvake - iga uue kriisilainega tekib uue põlvkonna kriisiteooria. Kolm põlvkonda on juba olnud, on aeg neljanda tekkimiseks. Aga vaevalt, et nõuannetes poliitika kujundamiseks üldstreiki soovitatakse.

Lõpuks neid majanduslikke nähtusi, mida veel üle-läbi elada, palju jäänud ei ole. Kommuun näiteks. Ma juhtun ühte Šveitsis teadma. Ehk kui kriis päris ekstreemseks kisub, pakin pere sisse ja lähen mägedesse kommunistlikus vormis mahepõllumajandusega tegelema.

Lastetusemaks

Mul on vahel "keeniusepäev" e terve päev möödub "keniaalsuse" tähe all. Seekord pole ma ise küll segast pannud, aga Maalehest lugesin ühe "maksunduskeeniuse" intervjuud.

Mina ei ole juba mõned aastad Eesti maksuametiga tegemist teinud, aga maksumaksja tohtrihärra võiks ju maksuameti veebilehele kiigata. Isegi lihtsurelikul on vahel kasulik teada, kuidas teda laias laastus maksustatakse. Ja olgem ausad, füüsilise isiku maksustamisest arusaamiseks ei pea Eestis küll tuumafüüsik olema, arstidiplomist piisab. Maksuamet näiteks toob kohe ilusti välja selle aasta muudatused üksikisiku tulumaksus. Punkt kolm peaks lapsemaksundushuviliste pilku püüdma.

Alates sellest aastast maksustatakse lastetust ka Eestis e lastetu inimene maksab rohkem (tulu)maksu. Mingi täiendav maksumonstrum oleks juba ühe kärbse kahe hoobiga tapmine. Muuseas selline maksustamispraktika on Euroopas levinud, kohe omast kogemusest võin kinnitada.

(Juba mõnda aega mõtlen, et peaks muust kui lastest ka kirjutama. Aga näe ei anta asu, ikka tükivad teised vägisi mu ellu. :)

Uued liidrid

Vahel paneva mind elu kokkusattumused imestama. Näiteks eile esitlusoskuste tunnis rääkisid mu kaks kaasstudenti just vastavalt mu ammusest armastusest WTO-st ning otsestest välisinvesteeringutest - kui suur on tõenäosus, et seitsmeliikmelises sotsiaalteaduste grupis just need teemad kerkivad?

Sama suur üllatus oli läbi raskuste liikunud kahe liidri postile saamise langemine samale päevale. Nimelt hommikused uudised tutvustasid Leterme valitsust ning pealelõunased uudised teatasid ülikooli uuest rektorist. Rektori valimine läks, võrreldes Belgia valitsuse moodustamisega, märksa libedamalt. Ainult teises voorus juhtus midagi enneolematut - ligi 260 häält jagunes kahe kandidaadi vahel VÕRDSELT! Seega tuli kolmas voor veel ette võtta, mis eile sai oma loomuliku lahenduse.

Valitsuse moodustamise sünnitusvalud olid hoopis teisest kategooriast. "Kaheksajalgse" kokkuleppe sõlmimine kestis viimases otsas lausa ööd-päevad läbi. Aga milleski siiski kokku lepiti. Ainult peale dokustaadi põgusat sirvimist, on mul küll raske öelda, milles. Ma loodan, et vähemalt asjaosalised ise aru saavad ja kaheksajala üks jalg teab, mis teine teeb.

Kogu saatuse irooniana oli just tõelisel belglasel Letermel senise ajaloo suurimad probleemid valitsuse moodustamisel. Kui mees, kelles voolab võrdsel hulgal nii flaami kui vallooni verd, ei suuda riiki ühendada, kas siis peab kartma, et Belgia mudel ei ole elujõuline? Ma loodan, et nüüd tuleb vähemalt igasuguste Ceci n'est pas une pipe väänamistel paus sisse. Need väänamised kipuvad viimasel ajal juba öökima ajama.

Talvemõnud

Kui me Lõunast tagasi saabusime, oli Belgiasse saabunud lumi. Siinmail tulid vähe valgemad ajad, kui Eestis. Rõhk sõnal vähe. Mu koduaknast tavanes eile päris tore pilt. Ja mina mõtlesin, et loodusfotograafi ei saa must eal - ma ei viitsi mudas püherdada ja külmas külmetada. Aga seekord tegin lihtsalt akna lahti :)

Koos lumega saabus uus valitsus. Seda ei osanudki kohe oodata. Samuti on raske sellest valitsusest midagi oodata. Esiteks on ühe laua taha pandud kokku selline kompott, et mingit konkreetset otsustusvõimu on kabinetis raske näha. Lisaks sellele on veel tegemist ajutise valitsusega kolmeks kuuks. Ehk nagu on valitsus ja nagu ei ole ka.

Karge talvehommiku tükikesed

Esiteks sain ma metsaka listilisena hea lingi oma postkasti - kust tuleb stuff. Tasub vaadata enne jõulushopingule tormamist. Kusjuures ma (tegelikult küll Nici firma :) just hiljaaegu sain karistada oma liiga harvade investeeringute eest kuldsesse noolekesse, nimelt PSP otsustas kuus kuud peale garantii lõppemist otsad anda. Parandamine st üksnes riistapuu lahtikruvimine läheb üle poole uue hinnast maksma! Rõve sõim serbohorvaadi keeles.

Teiseks olen ma viimasel ajal mõelnud, et palju vähendab mu ökoloogilist jalajälge näiteks ökovahenditega pesemine, ainult oma elukoha lähistel kasvatatud toidu söömine ja ainult biomärgisega toidu söömine jms. Mitte, et ma senisest praktikast loobuksin, kui efekt liiga väike on, aga pigem efekti maksimeerimise eesmärgil. Kui kuskil peaks kompromissile minema, ja kompromissitult ei vea iga kord välja, siis kuidas seda kõige väiksemate kuludega teha.

Lõpetuseks, et lisaks rohehullule teenida auga välja flaami natsionalisti tiitel, leidsin ma päris hea killu viimasest Knackist. Prantsusekeelne meedia armastab flaamlasest maalida paraja koletise, kes rabab andunult tööd teha, saab selle eest kolepalju raha ja vabal ajal kõmmutab neegreid maha. Ning siit tekibki küsimus, et kui hollandikeelne osa riigist nii vastik ja jäle on, siis miks prantsusekeelsed kodanikud nii tulihingeliselt ühist riiki pooldavad? Finantssolidaarsus? Tegelikult peaks plokki küsituluse tegema, millal Belgia uue valitsuse saab. Jaanipäevaks?

Kiri Sintile

Tere, kallis Sinterklaas,

Ma olen see aasta täitsa tubli olnud. Ilusa tütrekese ilmale toonud ja natuke teadust teinud. Väänikust suure vennaga võiks vähe rohkem kannatust olla, aga ma arvan, et ka selles osas olen ma viimasel ajal tublisti arenenud.

Mulle polegi palju vaja - vähe päikest, terveid lapsi ja meest ning et maja ilusti kerkiks. Ma ei taha kaevata, aga selles viimases küsimuses teenivad me aknatreialid küll vitsakimbu. Kui sul kotis ruumi üle jääb, siis uhke kokanoa või fotoka üle oleks mul muidugi hea meel.

Tegelikult on minu suurimaks sooviks, et Belgia uue valitsuse saaks. Minu arust ei ole poliitikud see aasta küll tublid olnud. Geen flinke jongens en meisjes, eks? Tead, üks peamine põhjus, miks mulle Belgia meeldib, on selle riigi absurdsus, Magritte'ilik sürrealism, see täiesti jabur kooslus. Ma soovin, et see riik ikka kestma jääks. Ehk, kallis Sinterklaas, kas sa saaksid Belgia poliitikutele vähe kainet meelt, südametunnistust, meelekindlust ja julgust tuua? Ma väga palun.

Parimatega,

Lilly

Pöidlad pihku!

Tänasest läheb jälle aktiivselt valitsuse moodustamine lahti. Seekord mu ennustamise tänamatu töö läks täppi, ma ju ütlesin, et Laterme tuleb tagasi valitsust kokku klopsima.

Shansid on küll väikesed, aga ma siiski loodan, et "riigireform" vähemalt mõnda valdkonda jõuab. Esmajärjekorras töötuabirahade valdkonda. Tegelikult on juba abirahade seostamine föderatsiooni struktuuri reformimisega absurdne, abirahasid jagatakse ühtsete (föderaalsete) reeglite alusel. Kuigi Vallooniale langeb rahalises arvestuses suurim "pirukas", ei ole ma nõus selle teema puhul Flaami-Vallooni küsimust arutama. See on majandusliku jätkusuutlikuse säilitamiseks lihtsalt hädavajalik.

Samas hääletan ma ka riigireformi poolt. Riigimehelik mõtlemine pole ainult Eestis defitsiit. Belglasi vaevab samuti orjarahva või vähese peremehekogemusega rahva mentaliteet. Süllesadanud rahaga ei osata midagi muud teha, kui 25000-euroseid dushe ehitada. Absurdseim väide, mida jätkuvalt kuuleb kannab ideed, et Valloonia halvas seisus on rikas Flandria süüdi. Hmm, kui ma makseraskustesse satun, siis on pank süüdi, et mulle laenu andis? Ei ole mõtet raha andjat nüpeldada, parem suunata energia lõpuks ometi rajale, mis aitaks ja sunniks finantssüstidest natuke rohkem välja pigistama, kui seda praegu tehtud on.

Valitsuskriis valitsuseta

Nüüd on see siis käes. Valitsuskriis olukorras, kus veel valitsustki pole. Albert, see teine, aeti Lõuna-Prantsusmaalt puhkuselt koju tagasi ja kristlaste liider formatöör Leterme astus liivakastist välja.

Ei ole midagi uut siin päikese all, tegemist on täiesti klassikalise Flaami-Vallooni vastuseisuga. Flaamid tahavad riiki reformida, valloonid mitte. Refromide tulemusel saaks Valooniasse suunduv rahajõgi konkreetsema suuna ja kuivaks ka vähe kokku nii, et lõunapoolse osariigi vastuseis on arusaadav. Aga praeguses majanduslikus seisukorras, mis kestab juba rohkem kui ühe aastakümne, natuke ülepingutatud.

Kõige üllatavam oli hoopis juhtumi kajastus hollandikeelses ja prantsusekeelses televisioonis. Flaamid on enamuses arvamusel, et nüüd on valloonide kord järeleandmisi teha ning Yves (Laterme) võib isegi tagasi tulla valitsust moodustama. Samas prantsusekeelses televisioonis toodi välja ka võimalus, et valitsus moodustub ainult prantsusekeelsetest parteidest ning flaamid jäävad omapäi ning ongi tehtud algust kahe osariigi eraldamisega. Arvestades detsembrikuist aprillinalja ei saa ma enam üldse aru, miks flaame separatistideks peetakse.

Kunstnikusilmaga inimesena tooksin ma välja tõsiasja, et värvikombinatsioon oranz-sinine toob mu silme ette kujutise Hiina laste higiga valmisvorbitud priaatdressist kuskil suburbia turuletil. Oranzid kristlased ei passi eriti hästi siniste frankofoonsete liberaalidega kokku. Kui need kaks värvi kokku segada, tuleb pruun...

Tugitoolisport valimised

Valimistepäeva pärastlõuna on nagu olümpiamaraton - paneb punkti kampaaniakeerisele ja omab ka mõnusat tugitoolispordi funktsiooni. Kes võidab, kes kaotab missuguses valimisringkonnas. Ehk peamine küsimus, missuguse partei liikmed saavad õlut e pintje'id juua. Isegi kui pole aimu, mis riigi parlamendivalimistega tegemist, siis pidev jutt õlle ümber reedab, et Belgiaga tegu. Ei jäägi muud üle, kui külmkapist mõni parem mark välja võtta ja diivanile vaatama sättida.

Tulemustes suuri üllatajaid ei olnud. Verhofstadti hüvastijätt peaministritooliga oli suhteliselt selge. Kristlaste võit samuti. Ula peale läinud liberaal De Decker oma nimekirjaga vast oli ainus üllataja. Samas ei suuda ma otsusele jõuda, kas ma olen tulemustega rahul või mitte. Ühelt poolt konservatiivid, kes mulle suurt ei sümpatiseeri. Va ametiühingupartei nagu Nic neid kutsub. Teisalt meeldiva poole pealt sai teine ametiühingupartei e sotsialistid "tappa". Ma võin ju südamest punane olla, aga pensioniea mittetõstmist ja eluaegset töötu abiraha mulle maha ei müü. Ning rohelised on jälle parlamendis.

Valloonia poolel aga hoopis teistsugune tulemus, sotsialistid ja liberaalid edukad. See kooslus paneb mind alati muigama, sest punased sotsialistid ja sinised liberaalid moodustavad ühte potti panduna lilla koalitsiooni. Lillad ruulivad! Igastahes valitsuse kokkupanemisega pole nii lihtne. Ma teen panuse kristlaste ja liberaalide tangole.

Valimistest

Eile jõudis kätte aeg katsetada Belgia parlamendivalimiste testi. Kui Eesti oma pani minu puhul laialt puusse ja ka eelmine Belgia test polnud kuigi täpne, siis versioon 2.0 töötab täitsa hästi.

Ootuspäraselt on medalikohtadel parempoolsed parteid - liberaalne VLD, Lijst Dedecker, kristlased CD&V. Huvi pärast vaatasin, mis osas mu roosa hing sotsialistidega (Spa) läbi ei saa. Meie vaated lähevad lahku pea eranditult majandusküsimustes: supermarketid võiksid pühapäeviti lahti olla, De Post ei peaks olema monopol, maksukuriteod ei peaks erilist tähelepanu saama, töötuabiraha saamisel peab olema KINDEL KESTVUS (praegu võib abiraha saada praktiliselt pensionini), riigipensioni iga peab tõstma jms. Ainus minu jaoks oluline lahkheli eetilisel tasandil on valimisnimekirjade tõmbluku printsiip, täiesti üllatuslikult ei poolda sotsialistid vahelduvsoolisi liste.

Hea kild oli ka saates. Diskussioon käis suitsuvabade baaride teemal. Suitsetajate pooldajate argumendiks oli, et näiteks ülekaalulised inimesed lähevad tervishoiusüsteemile rohkem maksma, aga nendele ei ole kohustust müüa ainult poolikuid portse porgandit. Suitsetamisvastane BV märkis rahus, et keegi ei sunni teda paksu inimese taldrikust sööma, aga millegi pärast peab ta koos suitsetajaga suitsetama. Ma ei avalda sageli Ameerikale armastust, aga suitsupoliitika osas küll.

Vasakpoolne või parempoolne?

Meie tuliste poliitiliste vaidluste käigus küsis Nic hiljuti, kes ma siis lõpuks olen, kas liberaal või sotsialist? Igastahes tunnistasin ma, et sellele selget vastust anda ei olegi nii lihtne.

Kui ma üle 10 aasta tagasi majandusteaduskonna uksest sisse astusin, sai minust koheselt liberaal. (Tegelikult nakatusin yuppie pisikusse juba keskkoolis :) Tollal vist ainukene eesikeelne populaarmajandusteaduslik üllitis Freedmani Vabadus ja võrdsus oligi. Marxi "Kapital" oli teaduskonna raamatukogust prügimäele viidud! Ma möönan, et tegemist oli "punase" üllitisega, aga, vabandage, rookida kollektsioonist välja autor, kes teenib kõigis arvestatavates majandusmõtte arengu õpikutes omaette peatüki välja... Kahjuks läks koos pesuveega seekord ka laps.

Teisalt on minu sügavaimas hingesopis alati pesitsenud omamoodi protestiloom - kui midagi muutub väga iseendastmõistetavaks, siis paratamatult hakkab mind uskumatuse uss närima. Seetõttu cowboy-kapitalismi sirgjoonelise antikommunistliku poliitika keskteele vastandudes leidsin hulganisti lugemist turgude ebatäiuslikkusest, pika perioodi tasakaalu küsitavusest, ratsionaalse spekulandi ja hysteresis-kontseptsioonideni välja.

Freedmani päeva puhuks lugesin ma hoopis Goodwini. Looduses peab valitsema tasakaal. Eks 5. mail loen Misest. Kusjuures, ma taban ennast sageli mõttelt, et (neo)klassikud oskavad osavamalt sulega ringi käia, aga keynesiaanlased ja nn alternatiivsed mehed on originaalsemad või muidu huvitavamad. Ehk öökapile passib Hayek paremini, aga lõunatama läheks pigem Schumpeteriga.

Tegelikult praktikas kujuneb minust liberaal-sotsialist vastavalt olukorrale. Belgias olen ma mõned head korrad alustanud juttu sissejuhtatusega: "Olete kuulnud midagi turumajandusest? Koolis näiteks?" Eestis tahaks aga vahel korrutada, et turg pole veel kõik, turg peaks funktsioneerima ka. "Ja tuld saad mõlemi poole kahurist..." ütles Nic.