Ros Beiaard

Elas kord üks obene. Suur nagu dinosaurus. Kandis nelja rüütlit turjal, mõistis inimkeelt ja pahandas Karl Suurt. Viimane aga polnud vähemalt südamelt suur ning nõudis hobuse tapmist. Peale mitut katset Ros ka Scheldes Denderi suudmes oma otsa leidis.

Ja nüüd marsivad dendermondelased Rosi auks iga kümne aasta tagant läbi linna. Peaosas puuhobune, mida kannavad 12 meest. Raekojaplatsi tribüünide piletid on juba kolm aastat tagasi ette ära müüdud. Pidu on nii uhke, et isegi Flandria karnevalipealinna Aalsti inimesed kipuvad kadedusest rohetama. Naabrite asi, millegi pärast peab ju kana kitkuma. UNESCO kandis igastahes Rosi tähelepanuväärse inimkonna kultuuripärandi nimistusse.

Beiaard on nii popp, et linnaosad teevad kohalikke rongkäike. Uku-Fay kool korraldas me "külas" siis oma hobukäigu. Ikka nagu päris - hiiglased-gigandid, klounid, lipulehvitajad, tõrvikukandjad, rüütlid ja aadlipreilid ning, loomulikult, hobune. Lapsed marssimas ning vanemad vaatamas. Pärast sai koolis kohalikku õlut ja karastusjooke. Hobusefileed ei pakutudki, hoopis Dendermonds kopvlees, mis pärines maitse järgi seapeast, seisis menüüs :) Vanematele meeldis väiksem rahvahulk, lapsed said tõelises rongkäigus kaasa teha. Soe ehedus sai ilusa ilmaga premeeritud. Kümne aasta pärast on Stannu kord.

Šokikunst

Naljakas, kui natsionalismisüüdistustele reageerivad eestlased sageli väga valuliselt, siis päevalehed ja err.ee ei kosta kõppugi sellest, et üks tšehh nimega David Cerny Eestimaa sirbi ja vasara alla paigutas :) Ega tõenäoliselt polekski uudisega tegemist, kuigi teos sisaldab veel märksa tundlikuma Bulgaaria-tüki, aga suuremõõtmeline teos ripub Brüsselis ühes institutsioonide hoones laiale publikule imetleda.

Belglased kekkasid uudistes küll oma pooleldi nahka pistetud šokolaadikarbiga. Eks nälgivad kunstnikud taha ka midagi haugata.

Kunagine kodulinn

Nädsa eestlased kirjutavad Antwerpenist, mida ma tänaseni pooleldi kodulinnaks pean :) Antwerpenlaste prantsuse keele talumatusest olen ma ennemgi kuulnud. Samas püüdliku hollandi keele rääkijana ei ole minuga kunagi tahetud inglise keeli vestelda, vaid alati pakutud prantsuse keel välja. Ju mu "pehme keel" meenutab pigem prantsuse aktsenti. Kuigi sellest on hulka aega möödas, kui üldse arvati, et ehk ma eelistan mõnda muud keelt.

Üldiselt tundub, et peamine reisieesmärk oli shoping - miks muidu mainstream ja houte couture tänavate vaheline Rubenshuis üles leiti :) Ega poodlemisel pole häda, ka paljud Brüsseli eestlased käivad Antwerpenis poes, kuna väidetavalt on seal juba hollandlaste mõõdud, mis eestlasele paremini passivad. Muuseumide osas ma teeksin küll teistsuguse pingerea. Ikka alustades Platin-Moretusest. Rubensit vaataks ma Antwerpenis pigem mõnes kirikus, kas katedraalis, Sint-Jacobskerkis (kuhu on Rubens maetud) või Sint-Pauluskerkis. Peale Van Notenit ja Demeulemeestrit jätaks lõunasuunal Kuninglikus Kaunite Kunstide muuseumis.

Muuseas üks mitte sugugi tõesusele pretendeeriv fakt ka. Antwerp Six e Antwerpeni kuuiku tekkimise ajendiks oli kulude jagamise kõrval (Londoni moemessile minnes oli koos odavam ühte rekkat üürida) anglosakside suutmatus kokku veerida nimesid nagu Demeulemeester või Van Bierendonck. No vähemalt Bono ehk oskab viimase nime täna välja öelda.

Meestest, ikka nendest, va, välismaistest

Naised ukradina!!! Minu ettekujutus röövimisest erineb Pulleritsu omast kardinaalselt. Kott pähe ja kahekümneaastase romu pagasnikusse - nii need kallid Eesti naised küll jalga lasknud pole.

Esimese asjana tekitab mus alati nõutust sõnapaar välismaine mees. Et siis vahet pole, kas tegemist on 50-aastase pakistanlase või 30-aastase baierlasega? Enamasti peetakse siiski silmas euroopaliku kultuuriruumi meessoost esindajat. Samas vähemalt flaami mehed, kelle hulgast on mul korralik statistiliselt representatiivne valim võtta :), erinevad oma olemuselt sama palju nagu see keel, mida nad räägivad.

Teiseks ma ei räägiks niivõrd suurest meeste vahest, pigem teatud vahest ühiskondlises mõttes üldiselt. Edule orienteeritus, materiaalsete väärtuste hindamine on midagi üdini omast kõigile postsotialistlikele riikidele. Mulle meenub kunagine teema Perekooli foorumist, kus küsimuseks olid väärtushinnangute muutused seoses lapse saamisega. Minu suureks jahmatuseks jahus enamus noori emasid oma ostukorvi osakaalude ja rahapaigutuste prioriteetide muutustest. Ja ometigi on lapsesaamine niivõrd ebamaine sündmus! Kui arvestada, et naised omavad valdavalt võnevõrra pehmemat maailmavaadet, siis tõenäoliselt tekibki eesti naiste ja "välismaa" meeste vahel lihtsamini klapp.

Siiski tuua välja mingi üldine mudel tundub mõttetu. Pigem võiks rääkida teatud tüüpi paaridest. Kindlasti on neid naisi, kes on oma au pair'i karjääri jätkanud koduperenaise vormis. Teisalt tundub mulle, et ka välismaale õppima-töötama siirdunud eestlaste hulgas on rohkem naisi. Siinkohal tuleb muidugi arvestada minu georgaafilist lähdust Brüsselile. Õppima minek eeldab sageli kodumaa ülikooli nimekirjas olemist, rahvusvahelistes organisatsioonides domineerivad avaliku sektori taustaga töötajad ning Brüsseli tõlkemahud vajavad palju filolooge - kõik valdkonnad, kus Eestis on naised ülekaalus. Rohkem võrdõiguslikkust viiks ehk vähem naisi (ja rohkem mehi) üle piiri.

Feminism toob mind aga kolmanda grupini e nö eneseteadlike naisteni. Eesti valvefeministi mees peaks mu mäletamist mööda olema soomlane, eks? Tehes tuttavate hulgas statistikat saan ma kümme segapaari sh kaks erandlikku Eesti meest. Pooled "röövitud" Eesti naised on aga olnud vähemalt magistrikraadiga ning kolmekümne ümber. Kõik taandub siiski mitte rahvusliku kuuluvuse, vaid pott-kaas printsiibile. Lihtsalt Lääne-Euroopa mehed on rohkem võrdõiguslikkusega läbi loputatud.

Lõppeks ei abiellu eestlased muust rahvusest kaasadega sagedamini kui teised rahvused. Ma suudan oma tutvuskonnast leida mitmeid paare, kus üks kaasa on muurahvuseline, teine kohalik. Me peretuttav on shveitslane, kunagise kollegi õde on abielus iirlasega, Nici sõprade vanem vend elab taanlannaga Taanis, Uku õps on sakslanna jne. Globaalküla ja avatud Euroopa tingimustes tundub paratamatu, et veri seguneb.

Raamatuketikas

Vahel mulle kettkirjad täitsa meeldivad. Ehk 106 kõige mitteloetavamat raamatut, siit leidsin, aga alguse on see veel kuskilt mujalt saanud. Rasvane on loetud ning lugemist väärt raamat, kaldkirjas alustatud oopused ning pruunid on kategooriasse "kaka" kuuluvad.

Jonathan Strange & Mr Norrell
Anna Karenina
Kuritöö ja karistus
Catch-22
Sada aastat üksindust
Vihurimägi
Silmarillion
Pii elu
Roosi nimi
Don Quijote
Moby Dick
Ulysseus
Madame Bovary
Odüsseia
Uhkus ja Eelarvamus
Jane Eyre
Lugu kahest linnast (või oli eestikeelne pealkiri “Kaks linna”)
Vennad Karamazovid
Guns, Germs, and Steel: The Fates of Human Societies
Sõda ja rahu
Edevuse laat
Ajaränduri naine
Ilias
Emma
Pime palgamõrvar
The Kite Runner
Mrs. Dalloway
Suured lootused
American Gods
A Heartbreaking Work of Staggering Genius
Atlas Shrugged
Reading Lolita in Tehran : A Memoir in Books
Memoirs of a Geisha
Middlesex
Quicksilver
Wicked : the Life and Times of the Wicked Witch of the West
Cantenbury lood
The Historian : A Novel
Kunstniku noorpõlveportree
Armastus koolera ajal
Hea uus ilm
The Fountainhead
Foucault pendel
Middlemarch
Frankenstein
Krahv Monte Cristo
Dracula
Kellavärgiga apelsin
Anansi Boys
The Once and Future King
Vihakobarad
The Poisonwood Bible : A Novel
1984
Inglid ja deemonid
The Inferno
Saatanlikud värsid
Mõistus ja tunded
Dorian Gray portree
Mansfield Park
Lend üle käopesa
Tuletorni juurde
D’Urberville’de Tess
Oliver Twist
Gulliveri reisid
Hüljatud
The Corrections- Parandused e.k. Pooleli tegelikult, aga saab lõpetatud :)
The Amazing Adventures of Kavalier and Clay
Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal
Düün
Vürst
Hälin ja raev
Angela tuhk
Väikeste asjade jumal
A People’s History of the United States : 1492-Present
Cryptonomicon
Neverwhere
A Confederacy of Dunces
A Short History of Nearly Everything
Dublinlased
Olemise talumatu kergus
Beloved
Tapamaja, korpus viis
Tulipunane kirjatäht
Eats, Shoots & Leaves
Avaloni udud
Orüks ja Ruik
Collapse : How Societies Choose to Fail or Succeed
Cloud Atlas
The Confusion
Lolita
Persuasion
Northangeri klooster
Kuristik rukkis
Teel
Jumalaema kirik Pariisis
Freakonomics : A Rogue Economist Explores the Hidden Side of Everything
Zen and the Art of Motorcycle Maintenance : An Inquiry into Values
The Aeneid
Watership Down
Gravity’s Rainbow
Kääbik
Külmavereliselt : A True Account of a Multiple Murder and its Consequences
Valged hambad
Aarete saar
David Copperfield
Kolm Musketäri

Listis peitub minu konkurentsitu mitteilukirjanduslik lemmik: A Short History of Nearly Everything. Odüsseiast või Iliasest olen keskoolis tükikesi lugenud, Tolkieni pole ma vist küll ühtegi raamatut suutnud korralikult läbi lugeda.