Kõik uus on septembrikuus

Uku on nüüd päris koolilaps. Selles mõttes, et õpib ka midagi peale koerusetegemise. Tähti ja rehkendust. Toosis on juba õige mitu tähte. Ainsana teeb peavalu i-täht. Mingil kummalisel moel saab i-st e - Rik - ik - ... E :) Steineril oli igastahes õigus, kui ta pani lapsed kõigepealt kirjutama ja seejärel alles lugema. Rehkenduse poole pealt võiks Uku kohe kolmandasse klassi astuda. Tegemist ei ole siiski geeniusega, vaid, khm, vanemate arendustegevusega.

Kui Uku aasta tagasi nõudis temaga male mängimist, siis ei arvanud lapsevanemad teps mitte, et septembris 2010 läheb ta malekooli. Üle aasta oli aega huvil lahtuda, papsi-empsi poolne initsiatiiv puudus täiesti. Aga saatuse eest ei põgene. Sai pakutud nii jalg- kui korvpalli, mis lükati viisakalt tagasi. Nüüd saab iga pühapäev Genti külastatud. Kui juba maletada, siis klubis, kuhu kuulub Belgia ainumas suurmeister :)

Fay kohta see aasta enam ei öelda neutraalne. Peale esimese nädala ma-tahan-tagasi-nijntje-klassi näitab ta nüüd koolis ka välja oma huvi etlemise, laulmise ja joonistamise vastu. Kandvate pauside pidamine hästi välja ei tule. Ning lärmi tegemise kohta viimast väita ei saa. Lootusetu aktivist. Drama Queen. See aasta on ta õps ka sarnasest puust e kooli väravas on mulle peale musi juba rahumeeli tatatud, et ma võin minna. Fay suust kõlas see küll rohkem polkovniku moodi "Laiali minna!". Kõige raskemini läheb Stannul, kel uus lapsehoidja. Siiski on temagi avastanud, et uuel tädil on igati toredad kapid. Stannu on meil tunnustatud kapipede - kui saab, siis näeb ainult tagumikku kapi ukse vahelt. Pottide pannidega pole hullu, aga jahukoti jaole saades kipub seda segadust natuke palju tekkima.

Lisaks on Uku hakanud peale vanaema külaskäiku oluliselt rohkem eesti keelt tönkama. Vanaemad mõjuvad lastelastele hästi. Teisalt Fay ei jaga veel kahest keelest eriti midagi. Lõunalauas vesteldes ütleb ta peale seletamist lihtsalt juustkaas. Stannu lemmiksõna "kaka" on õnneks internatsionaalne.

Külalislapsed

Jälle rahvuslus päevakorral. Vana lemmik Pullerits võtab sõna. Esiteks välimus ei tähenda absoluutset edukust meeste jahtimisel. Väline ilu paistab ehk esmajoones välja, aga sisemine tahk tuleb lähedamalt suheldes ju ometi ka paratamatult ilmsiks. Minul on küll olnud paar eesti mehest poiss-sõpra, kes tõenäoliselt tänaseni kergendatult ohkavad, et hullust lahti said. ;) Välimus ja rahvus ei pruugi veel head tiimi kokku anda.

Mina räägin siiski rahumeeli oma lastega eesti keelt. Kusjuures mu vanem, kel tagatipuks ürgeesti nimi (ja ürgeestlased ei olnud Kevinid), läheb sügisest päriskooli. Eesti keel tundub lihtsalt kõige loomulikum. Kuigi nii võib ka kehalisi vigastusi tekitada - mu poja klassikaaslane on kordas mu eesti keele peale suu ammuli vastu posti kõndinud. Vahel räägin mehega ka eesti keeles. Tema selle peale vastu posti kõndinud ei ole. Aga nüüd loota, et sellise ühe tilkuva eestikeelse mulinaga lapsed eesti keelt ladusalt rääkima hakkaksid, on pehmelt öeldes naiivne.

Küll saavad lapsed raskusteta aru ema (st minu) keelest ja vajadusel selgitavad umbkeelsele vanaemale Monopoli mängu reeglid ära. Motivatsioon on oluline :) Õnneks passivad hollandi ja eesti keeled blondide lastega kokku. Hoidku veel lingvistilis-eksterjöörse kakofoonia eest! Ausalt, ma ei olnud veel kunagi mõelnud, et sellist asja peaks silmas pidama.

Kui nüüd jõuda rahvuse defineerimiseni ja emamaaga sidemete hoidmisesse, siis läheb pilt märksa sogasemaks. Ma ei arva, et eesti keele rääkimine lastega ja nende reeglipärane Eestisse tarimine ilmtingimatta enesepettus peaks olema. Mingid sidemed nii säilivad, kui tugevad, on iseküsimus. Ma ei looda, et ma kasvataksin kolme padueestlast. Nad on ju nö poluvernikud e milleks reaalsust püüda eitada?

Keele ja elukeskkonna roll rahvuse määramisel ei ole nii ilmselge, kui Pullerits seda välja paista laseb. Jah, eestlane peab rääkima eesti keelt. Samas ukrainlasi on hulgim, kes ukraina keelest heal juhul aru saavad. Belgia lahkuv peaminister on kahevereline ning perfektselt kakskeelne, ometi positsioneerib ta ennast vähemalt poliitikamaailmas flaamina. Mitut heebrea keelt või idishit rääkivat ja Israelis elavat juuti te teate? Ja mitut, kes neid kriteeriume ka parima tahtmise juures ei täida? Maroko emigrantide järglasi, kes kogu elu Belgias mööda on saatnud ja ehedat kohalikku murrakut suudavad rääkida, leidub Antwerpenis hulgim. Siiski eelistavad osad kasutada aarabia hülgeaktsendiga hollandi keelt.

Mu poeg peab ennast täiseestlaseks, kuigi vaevalt enamus tõsisemaid rahvuslasi tema positsiooni toetaks. Näiteks Soome teab ajaloost perioodi, kus saami kogukond tegi läbi plahvatusliku kasvu. Demograafiaga polnud situatsioonil muidugi miskit pistmist, vaid vähemuse-väikerahvaste trendikaks muutumisega. Ehk rahvuse juures mängib ennekõike rolli, kellena inimene ennast ise tahab tunda. Ja vanaema maasikamoos aitab eestlase-poole hammasrattaid õlitada küll.

Ros Beiaard

Elas kord üks obene. Suur nagu dinosaurus. Kandis nelja rüütlit turjal, mõistis inimkeelt ja pahandas Karl Suurt. Viimane aga polnud vähemalt südamelt suur ning nõudis hobuse tapmist. Peale mitut katset Ros ka Scheldes Denderi suudmes oma otsa leidis.

Ja nüüd marsivad dendermondelased Rosi auks iga kümne aasta tagant läbi linna. Peaosas puuhobune, mida kannavad 12 meest. Raekojaplatsi tribüünide piletid on juba kolm aastat tagasi ette ära müüdud. Pidu on nii uhke, et isegi Flandria karnevalipealinna Aalsti inimesed kipuvad kadedusest rohetama. Naabrite asi, millegi pärast peab ju kana kitkuma. UNESCO kandis igastahes Rosi tähelepanuväärse inimkonna kultuuripärandi nimistusse.

Beiaard on nii popp, et linnaosad teevad kohalikke rongkäike. Uku-Fay kool korraldas me "külas" siis oma hobukäigu. Ikka nagu päris - hiiglased-gigandid, klounid, lipulehvitajad, tõrvikukandjad, rüütlid ja aadlipreilid ning, loomulikult, hobune. Lapsed marssimas ning vanemad vaatamas. Pärast sai koolis kohalikku õlut ja karastusjooke. Hobusefileed ei pakutudki, hoopis Dendermonds kopvlees, mis pärines maitse järgi seapeast, seisis menüüs :) Vanematele meeldis väiksem rahvahulk, lapsed said tõelises rongkäigus kaasa teha. Soe ehedus sai ilusa ilmaga premeeritud. Kümne aasta pärast on Stannu kord.

Kaks tilka vett

Fay: Vaata, Musti!
Emps: Hello, Kitty.
Fay: Hellõukitti... Aaa! Musti! Jupiii!

Räägi, mis sa räägid, aga Musti oli, on ja jääb. Kohe näha, et laps hollandikeelsest kultuuriruumist pärit. Lisaks kõigele sahistatakse, et ka Kitty disainis Dick Bruna. Kes teab, kuidas see tegelikult oli, aga sarnasus on mahasalgamatu.

Arenguvestlus

Enne kooliaasta läbisaamist peab ruttu kribima paar rida ka koolilaste arenguvestlusest. Flaamid nimetavad seda küll tagasihoidlikult kontaktõhtuks vanematega, aga sisu on sama.

"Meneer" Uku tunnistati koolikõlbuliseks e tal tuli lahendada rida õpsi poolt antud ülesandeid. Ma ristisin need kohe tuututamiseks ajendatuna hollandikeelsest toeterprovenist e koolikatsetest. Ootuspäraselt st arvestades geenetilist tausta, oli Uku tugev matemaatikas ning loogikat nõudvates tegevustes. Mitteootuspäraselt näitab ta üles ka suurt keelelist nutti. Peene taju keelisis aspektides saab ehk täies mahus kakskeelsuse kaela ajada. Igastahes geneetiline taust on selles punktis tuhm ja kokutav.

Endiselt on Uku täielik kobakäpp, lonkab nii kehaline kui käeline motoorika, mis omakorda paneb mind mõtlema, et järsku peaks teda selles osas arendama. Arendamise idee aga paneb mind pead kratsima. Esiteks juba arendamine üleüldiselt - kas peaks üldse viieaastasega nö tõmblema. Minu arust areneb ta ise suurepäraselt ja mühinaga. Laob lego, mängib malet, vaatab Life'i ja seejärel aias ämblikke jne. Seda kõike omal initsiatiivil. Et kas peaks nüüd veel organiseeritult hakkama meisterdamise ning turnimisega tegelema. Teiseks tekib mul alati küsimus nö tasandamise ulatuses - ilmselgelt on inimesel mõne asja peale rohkem hakkamist kui teisel alal, kas tegeleda annete või andetuse arendamisega :) Uku ei põlga pintslit-paberit sugugi ära, ainult õige pea kaob ta mujale asjatama ja me maalime koos Fayga edasi. Omast lapsepõlvest mäletan, kuidas ma jälestasin "kõik kunstiklassi tüdrukud peavad klassi ansamblis laulma". Nii mõttetu tundus see möödalaulmise tund. Eriti arvestades, et spordi ning kunsti kõrvalt ei jäänud mul palju vaba aega, mistõttu diivanillösutamise tunnike omas täiesti kosmilistes mastaapides suuremat piirtulu.

Ja lõpuks Fay on kirss tordil. Pere suurim kisakõri ja aktivist käib koolis mööda seinaääri. Õps kasutas väljendit neutraalne. Saatus on karm, sest seda "ole nüüd natuke neutraalne ka" kuuleb Fay veel aastaid :) Võib olla on see alguse asi, koolilaps on Fay alles jaanuarist. Senini paneb Fay hasartselt tegutsema koolis ainult laulmine. Muusika talle meeldib. Nagu ka maalimine ja joonistamine. Teemaks printsessid, ülla-ülla ... ja - kotid! Käekotid ikka. Mul on kodus kaust, mille ma pidin karmil sunnil joonistama kaanest kaaneni täis kottidega printsesse. Palun mulle normaalsust :)

Roiskuv roosa

Tütre emana olen ma juba mõnda aega kohati pead vangutanud. Kõik tundub olevat roosa. Eelmise nädalavahetuse lehelisa meenutas mulle seda uuesti. Roosa. Tüdrukud ja roosa. Püha kaksainsus. Fay'l on juba mõnda aega printsessid popid, ikka roosad "disnikad". Ainult vanematel viskas suht ruttu üle ja disniprintsessidele pandi embargo peale. Ja nüüd ilmnes, et on teisigi, kes arvavad, et roosa haiseb .

Ma ei saaks öelda, et mul konkreetselt värvi vastu mingi eriline viha oleks. Muuseas lehes väitis psühholoogiaekspert, et roosa vaimustus kaob u 10. eluaasta paiku ja asendub mustamaaniaga. Öökima ajab pigem roosas ringi kekutav rollimudel. Minu feminismikatlal lõi näiteks Disney Enchanted tõsise pauguga ventiili pealt. Hallooo! Meil on siiski 21. sajand käsil. Printsess maandub lesestunud üksikisa (miks on üksikisad alati lesed, mitte lihtsalt lahutatud?) korteris ja asub kohe usinalt koristama, urrr... Nüüdsest, kui keegi tahab Susan Sarandoni näha, siis on filmiks Thelma and Louise. (Disney klassika on meil lubatu nimekirjas :) Fay "luisat" ei tahtnud, aga leppis Pipiga. Fay on ise loomu poolest õnneks ka rohkem Pipi. Kui kunagi keegi läheb käed rusikas venna-õe eest kättemaksumissioonile, siis on see Fay. Kahe poisi ja ühe tüdruku kombinatsiooni paratamatus tundub olevat, et mul on funktsionaalselt kolm poega.

Lõpetuseks Ingridi ämmal oli õigus. Sinine kui neitsi Maaria värv oli kasutuses tüdrukutel ja roosa oli traditsiooniliselt poiste värv, lihtsalt aja jooksul on see muutnunud. Näiteks sellega, et natsid tähistasid roosa kolmnurgaga homosid.

Kakskeelsus praktikas

Ingridi komm hambaharjajutus pani mind mõtlema, et oleks aeg "keelearuannet" teha - jutt poluvernikute kasvatamisest :)

Eks alustama peab ikka tõdemisest, et Uku, Fay ja Stan kasvavad täitsa tavaliste flaami laste moodi natuke ebatavalises flaami peres. Eesti keelega kokkupuuted on neil väga stohhastilised, ainus konstantne eestikeelne pinin lekib süsteemi ema keelena. Lisaks käib meil vahel vanaema-isa ja Mann külas. Kõige selle ootuspärane tulemus avaldub Uku-Fay napis eesti keele rääkimises. Uku, kel on kahe keele olemasolu täiesti selge, kasutab tavaliselt minuga viisakusväljendeid a'la tänan-palun. Vahel suure näljaga saab ta hakkama "Palun mulle üks vahvel" ütlemisega. Suvel vanaemaga, kelle hollandi keel on kindlasti teinud viie aasta jooksul olulisi edusamme, aga ei võimalda kaugeltki ladusat suhtlemist, sai Uku isegi "kas jalgratas on valmis" (oli teine paranduses, st jalgratas) öeldud. Kuskil ajusopis see eesti keel järelikult pesitseb, kui väga vaja, saab Uku enam-vähem hakkama. Minu puhul kasutab ta vahel küll umbkeelse taktikat - ma ei saa aru, zeg het in het Nederlands. Aga sellistel puhkudel on tal ka hollandi keeles asjast arusaamisega raskusi a'la raku töö ja ribonukleiinhape.

Fay eesti keel on parem kui Ukul kaheaastasena. "Hambahari" näiteks ütleb õhtul lapsehoidja juures autosse istudes alati "Koju!". Ka siis, kui Nic marakratte koju toob. Tundub, et tal on hetkel selline "hall faas" - päris veel kahe keele olemasolu ei adu, aga mingit vahet teeb. Minuga olles on jõgi kindlalt "vesi", aga papsiga "water", minu käest küsib "juua", papsilt "drinken". Omavahel räägivad Uku-Fay tavaliselt hollandi keelt, paar korda olen ma nad leidnud vaidlemas igihaljas Hamleti stiilis - kas on hobune või paard :) Uku püüdis seletada, kusjuures täiesti laitmatus Algemeen Nederlands'is (AN), eesti keele fenomeni. Eesti keelele omaseid vokaalühendeid, mis väljamaalaste keeli sõlme ajavad, hääldavad nad mõlemad mängleva lihtsusega välja. Beebieas on nad mõlemad piisavalt eesti keelt kuulnud ja vajalikud häälikumudelid kinnistunud.

Aga keel ja selle omastamine on üldse vahel müstika valdkonda kuuluv nähtus. Kasvõi Uku dialektivaba hollandi keel... Kodus kuuleb ta valdavalt tomboonenit :), koolis peaksid õpsid ametlikult AN-i rääkima, aga ega nad suurt ei räägi, kohalik hääldusviis lööb ikka läbi. Telekas? Või hoopis mina? :D

Hambahari

Me ehitasime maja arvestusega igale lapsele oma tuba. Praeguse seisuga võiksin ma rahumeeli bed&breackfasti avada. Nimelt Uku ja Fay kolisid ühte tuppa magama. Idee sai see korraldus unejutu lugemise produktiivsuse tõstmise programmst, kole aegavõttev oli lugeda-laulda kõigepealt pool tundi ühes kambris ja siis pool tundi teises. Lisaks oli õrnuke lootus ehk hakkab Fay paremini magama. Ülla-ülla, Fay magab paremini. Ning kumbki naudivad koosmagamist, vähemalt ei ole õhtuti me veel pidanud tülisid lahendama, toast kostub vahel ainult juttu ja kihistamist.

Fay, see ainumas unetute klubi liige me majas, oli seekord nädalavahetusest korralikult ära väsitanud ning magas pool kaheksa veel õiglase und. Igastahes astus Uku toast välja.
- Hommikut!! Magasid hästi?
- Eiii... Fay norskab nagu hambahari. (Natuke mõtlikku sügamist.) Nagu hambahari, mida lülitatakse pidevalt sisse ja välja.

Täiseestlane

Uku arutab papsiga teemal jalgpall. Teemaks Belgia-Türgi ning Belgia-Eesti mängud. Paps küsib muuseas, kas Ukul koolis-klassis mõni türgi juurtega laps ka on. Tõenäosus on küll väike, et katoliiklikus koolis türklasi leiab.
- Aga mõnest teisest rahvusest?
- Ei ole.
- Sina oled siis ainus pooleldi eestlane...
- Ei, ma olen täiseestlane.
- Kudanii?
- Ma saan ju kõigest aru, mis eesti keeles räägitakse!
Rahvuslist kasvatust võib vist õnnestunuks pidada :)

Kivipallur ja tükike Eestimaad

Lego on üks tänuväärsemaid mänguasju - kui majas kisa taevani tõuseb, siis legoklotsid toovad õndsa rahu jälle tagasi. Kuni järgmise korrani. Kusjuures naistorujüride traditsioon jätkub ka järgmises põlves - legotamises (ja joonistamises) on Fay märksa kibadam käsi kui suur vend. Igasugune klotside nägemine tekitab temas tõelise entusiasmipuhangu. Üks uuselamurajooni rõõme on ehitusmaterjalide vedelemine ümbruskonnas. Nii on jätnud teeladujad hunniku poolitatud tänavakive meie tänavaotsa. "Jupiii!!! Klotsid!" ja läinud ta ongi. Mõne aja pärast on kerkinud järjekordne ridaelamublokk naabrite kassidele.

Lego toetab tõhusalt ka eestluse kujundamist. Sini-must-valge legotorniga on igati sobiv minna konsulaati asju ajama. Veel kolme eestikeelt kõneleva inimese nägemine pani Uku küsima, kas me oleme Eestis ja kas vanaema-isa elavad siin. Vanaema-isa kahjuks Brüsselis villas ei ela, aga omamoodi tükike Eestimaad seal rohelises äärelinnas tõesti on. Ma pole tükk aega nii heldinult mõelnud ühele kolhoosisauna eesruumile :)

Mängud

Paar nädalat tagasi võttis Uku lihtsalt kapist malenupud ja -laua välja. Sättis tooli laua juurde ja palus Stannule laua ääres tissi anda. Initsiatiiv meil kodus karistatav ei ole. Samas oli igati selge, et nupud lauale ja käigud ette näidata õpetusstiil on viieaastase jaoks natuke suur tükk korraga haugata. Täpsemalt öeldes mängulõbu kipub kaudma minema, kui kahest tunnist mänguajast emps poolteist tundi tutvustab reegleid.

Tuli hankida natuke literatuuri väikelapse malepedagoogika vallast. Ühes Genti raamatupoes küsides saadeti meid hoopis Gentbruggesse malepoodi. Seal poes polnud millestki maleteemalisest puudus :) Saime nii raamatuid, kui arvutimängu. Raamat väidab, et enamus suurmeistreid ongi viienda eluaasta ümbruses malega tutvust teinud. Meistrid meistriteks, aga vanemad püüavad nüüd ka hispaania ja shoti avangutest lugeda ning iga õhtu ühe partii mängida, et reel püsida.

Teisalt läks Uku jalgpalli mängima. Male näitel on päris lihtne seletada jalgpallimängu loogikat, igastahes saadeti ta laupäeval kohe võistlustele. Platsi äärde saabudes asus Uku rahumeeli malest rääkima. Uups! Pstt, Uku, vale mäng... Ega ta isegi tea veel, kas üldse tahab palli taguda. Vaadates pilte, kuidas võstlustel lahtine jalaluumurd saadakse, pole ma üldse kindel, kas ma tahan, et Uku jalkat mängib. Mõni idamaine võistluskunst tundub ohutumana :)

Koolipidu jaanisel aal

Igal aastal juuni lõpus korraldatakse Ukul koolis kollektiivne grillimine. Grill lüüakse püsti, vanemad luhtitavad rahakotti ning lapsed saavad püünel etelda. Eelmine aasta ei tahtnud Uku lavale ronida, see aasta tuli keskmist kinni hoida. Järgmine aasta peaks siis statistikale kohaselt normaalne tulema.

Kõik see kokku tähendab, et jaanitulele jõudmisega on meil lähimate aastate jooksul raskusi. Ning kuna aednik laseb ennast, mitte päris surnuks, aga pensionini vähemalt oodata, siis pole meil see aasta isegi grillida kuskil. Praeahjus ainult saab, mis keskkonda silmas pidades polegi väga halb idee.

Uus beebi

Kokkuvõte esimesest kolmest nädalast - väike Stan on ainus normaalne laps me peres. Magab, pissib ja kakab nagu beebile kohane. Väärib rahulikkusega igati oma Ghandi-eeskuju. Viimase punkti osas reserveerin ma küll õiguse teha edaspidi korrektuure.

Suur vend see-eest määrib spekuloosipastat pähe. Ei ole suurem asi juuksemask, liiga rasvane ja raske välja pesta. Suur õde teatab veel kell 11 õhtul, et tema tantsib vähe. Paneb va mängusüntesaatori mängima ja tantsibki, ise on kella kuuest hommikul üleval... Tegelikult on kolmeaastase ohjamine beebi kõrvalt palju lihtsam kui kaheaastase. Ehk väikese vahega lapsed on pigem nuhtlus ;)

Sündinud 4. mail

Algus

Rasedus nagu rasedus ikka. Lihtsalt järjekorras kolmas. Mulle tüüpiliselt ei mingeid muid muresid kui vererõhk. Seekord ainult asus keha kõvasti mu poolele - ma ei ole kunagi varem endas tundnud nii kõikevõitvat sisemist sundi vegetaarluseks. Nagu oleks väike Gandhi kõhus kasvamas. Kas nüüd lähedastest suhetest "veggi"-menüüdga või lihtsalt saatusest tõugatuna, arsti nägin ma seekord tõesti loetud korrad. Isegi roheline kittel ei suutnud mu kodussünnitusekõlbulikkust kõigutada.

Veel 34.-dal nädalal istus väike tegelane ilusti pepu all. Aga kui muu elu meid haiglasse viis ja me sealt jälle eluga välja saime, siis mu küsimus haiglas, kas ta tahab tõesti sellises kohas ilmavalgust näha ja esimesed päevad veeta, oli saanud vastuse. Gandhi otsustas siiski joogat natuke teha.

Päevaks kalkuleerisin 5. mai. Päev peale suure venna sünnipäeva. Uku, kelle jaoks üks päev pole midagi, elas täies veendumuses, et ta saab sünnipäevakingiks väikse venna. Mina elevanttüüpi rasedana suurt usku nii varase sünnituse osas ei jaganud. Suur vend aga jätkas rahumeeli oma liini.

Esmaspäevane päev

Päev varem sattusin ma pisikesele limatükikese peale. Rahulik istumine õhtul kamina ees mingit kinnitust ei andnud ja suure venna suuri ootusi ei toetanud. Ei mingeid valupojukesekesi, olgu ehtsad või libad.

Kell neli esmaspäeva hommikul aga oli uni pühitud. Peale pooletunnist mõtlemist tuli selgus - kerged valud, ei midagi erilist, aga piisavad, et magamisele kriips peale tõmmata. Läksin parem alla kile, kausside ja prügikottide järgi, et need ka käepärast oleks. Nic ärkas selle peale üles ning tuli asja uurima. "Ega sa see nädal vist tööle suurt ei lähe..." Ja kaasa siirdus rahulikult vanni puhtaks ning voodisse-maha pesa tegema. Vanaisa sai varajase äratuse ja kompensatsiooniks hommikusöögi pagariäri esindusliku valikuga, kaks mudilast kauba peale.

Päev aga veeres rahulikus tempos, väikevennal kiiret kuhugi polnud. Me jõudsime Niciga tervelt kolm filmi ära vaadata, lõunat süüa ja kodust rahu nautida. Pool viis saabus teadmine, et täna ma sünnitan ja sellest rõõmustavast faktist sai ka ämmaemandat informeeritud. Valves olev Hilde arvas, et tuleb vaatab mind korraks. Tunnistas sünnitavaks ja lubas 9-10 paiku tagasi tulla.

Õhtu tuli

Vaatamata kõigele pani ämmaemanda külaskäik väikese Stani liigutama, sünnitegevus hakkas vaikselt tuure üles võtma, minu hingamist vannitoas kuulis ka Nic alumisel korral. Siiski kobisin ma varsti vannist välja, ringikõndimine ja trepimademel hingamisharjutuste tegemine sobisid rohkem. Peale kolme kategoorilist keeldumist sai Nic veerand üheksa volitused ämmaemandale helistada. Tal oli number juba valmis toksitud.

Ämmaemanda saabumise hetkeks oli galopeerivast gasellist saanud istuv hirv, padjakuhi pakkus intensiivsete tuhude juures veel ainsat elamisväärset kohta. Hilde vaatas üle ukse, uuris, kuidas läheb, ning siirdus oma kottide järgi. Nic tegi paanilist nägu, sest, helde aeg, aga ta naine ju kohe sünnitab! Kottidega jõudis Hilde tagasi, aga kindaid enam kätte panna polnud aega. Oli esimene võimas press, kui ma hetkeks hirmuga mõtlesin, et nüüd ta tõesti sünnib. Miks hirmuga, ma ei tea, aga sellele järgnes hingetõmbepaus mõttega: tule siis. Ja ta tuli. Järgmise tuhuga koos vetega, libedalt nagu lutsukala :) Meie väike, vanaisa järgi nime saanud Stanneke. Esimese asjana demonstreeris Stan oma suurepärast pissimiseoskust - ilus sillerdav purskkaev :)

Ajaloolise tõe huvides peab mainima, et väike Stan just pole, mõõtmistulemused andsid 4060 g ja 54 cm. 30 g vennast kergem, viis aastat ja pool tundi hiljem ilmale tulnud. Kuidas suur vend seda teadis...

Linnakodanikuks saamine

Siiski ei läinud kõik nii libedalt. Nic viis järgmisel päeval ilusti nö elussünnist teatamise dokustaadi me linnaosavalitsuse postkasti. Ja läks ülejärgmisel päeval "peavalitsusse" Stanile nime panema. Kus maailma kõige sibulkibestunum ametnik tahtis sünnidokumenti saada. "Härra, kas see on teil esimene laps?" "Ei." "Aga siis te peaksite ju teadma, et sündi registreeritakse linnavalitsuses. Te ju ei käinud Antwerpenis linnaosavalitsuses." "Käisin küll ja sain probleemideta lapse registreeritud ka." "Nojah, Antwerpen on suur linn..." "Vabandust???"

Peale paari telefonikõnet leiti avamata ümbrikust ;) sünnidokustaat me linnaosavalitsusest üles, kus Nic sel postiteenuse osutamise korras järel käis. Sünnipaberi nägemisel võeti Nic lõpuks tõelise "formulariga" jutule ning Stan on nüüd täiesti ametlikult olemas.

Belgalse suurim dilemma

Kui Taani prints mõtiskles, kas üldse olla, siis korralik belglane mõtleb mida süüa. Nii on Uku viimaste päevade peamine jututeema sünnipäevalaua menüü.

Õudselt rakse on otsustada, kas pannkoogid või tort, kas spageti või hamburger. Igastahes ei saa jätta vaesekest torkimata küsimusega, kas shokolaadikook või teeme seekord hoopis maasikate ja kummikarudega. Minu menüüs on belglane omas mahlas ;P

Vannis

Kaks paksu, st Uku ja Fay, istuvad vannis. Peale poolt päeva ligunemist on suhteliselt ootuspärane, et vannivesi kipub jahedaks muutuma. Suur vend keerab vee vähe soojemaks ja kraani lahti. Hoiatus "Kuum vesi" tõlkub kõigi väikeste õdede keelde, kui "proovi oma näpuga järgi".
Vesi päris põletav ei ole, aga paneb väikese õe nentima siisi: "Uhhh! Warm!" ("Uhhh! Soe!"). Ning tips asub hoolega veejoa peale puhuma.

Rahvusvaheline jääkarude päev

Üldiselt tundub, et meie pere vaatevinklist võetuna võiks kevad tulla küll. Uku võttis üks päev kätte ja pani väljaminemise eesmärgil lühikesed püksid jalga. Päike soojendas läbi aknaklaasi tõesti päris mõnusalt. Ainult väljas oli siiski ainult 4-5 plussipügalat.

Ettepanekusse pikemad jalavarjud jalga tõmmata suhtus ta suuremat sorti umbusuga. Nii saigi ta õue lastud lühikeste pükstega. Õueskäik piirdus see kord rekordilise veerandtunniga. Aga see eest on ukusugustele pühendatud tänane päev - täna on nimelt rahvusvaheline jääkarude päev :)

Kui jumal magab, juhtub koledaid asju

Meie kaitseinglid olid õnneks tööhoos, aga jahmatavalt lähedalt see hoop mööda läks. Nii ootamatult, et alles eile õhtul kuuldes, et lapsehoidja oli saanud kõne kõik uksed kindlalt sulgeda ja Uku pidi lõunapausi ülerahvastatud söögisaalis mööda saatma, jõudis reaalsus teadvusesse.

Ilus poisslapse nimi

Uku joonistab dinosaurusele väikest venda.
- Emps, ma tean ühte ilusat poisinime - Jeesus!
- Aaa, kas sa veel mõnda tead?
- Tean küll, aga praegu ei tule meelde... Kes see on?
- Kass.
- Ja mis kassi nimi on?
- Miisu.
- Oi, ilus nimi! Kas see on poisi või tüdruku nimi?
- Kassitürduku nimi.

Parem-vasak

Uku: Mis jalg see on?
Paps: Parem.
Uku: Ja see?
Paps: Vasak.
Uku: Aaaa... ma arvasin, et just teistpidi on...
Uku paneb jalad risti: Aga nüüd!?