Eile tuli mulle meelde koht ühest Theo Maasseni sõust, kus ta rääkis Hollandi pressis täiesti kajastust leidnud juhtumist. Nimelt perearst (mees) tervitas oma naispatsienti, kes juhtus olema moslem, kättpidi. Asjast sai lõpuks peaaegu rahvusvaheline skandaal.
Nüüd on mul isiklik kogemus nn kätlemiseõppetund omast käest võtta. Ma tean seda tava, aga oma õhtumaises kultuuriruumis on mul siiski raske seda aktsepteerida. Ju ma vaikimisi eeldan, et siin ma puutun kokku teatud käitumisstruktuuri ja -kultuuriga. Esimene emotsioon on ikka "on alles mats!". Mulle tundub, et vähemalt mingi iva oli selles ajalehest loetud uuringus küll, mille lõppjäreldustes tõdeti, et multikultuursus muudab inimesi üksildasemaks ja tekitab rohkem meelehärmi kui rikastab maailmapilti. Sest kaua ma selle tüübiga ei suhelnud ja ega teisedki "kristlased" seda teinud. Inimene on sotsiaalne loom ja meie-tunne vähemalt klaas-käes-üritustel mängib olulist rolli.
Kunagisel Petseri kloostri külastusel ajasime me kogu klassiga (justnimelt kogu klassiga, tüdrukute klass oli :) seelikud selga, ega näinud teksadest loobumises ohtu oma inimõigustele ja identiteedile. See võib olla päris shokeeriv elada konservatiivse araablasena keset Lääne-Euroopat ja seista iga päev silmitsi juhtumitega, mis murravad nö lahtisest aknast sisse. Theomaassenlikult - milleks siin elada, kui kõik nii paha on...
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment