Jõulud omas kodus

Jõululaupäeva algus oli kõike muud, kui jõulurahust kantud. Ehtsa jõuluprae nägemine akna taga pani mu pigem kahetsema, et ma pangas kontot avades kunagi ühte korralikku kaheraudset kauba peale ei saanud. Igastahes sai home deliveryi mõistet vähe edasi arendatud.

Jõululaud oli seekord Itaaliast. Seda lihtsal põhjusel - kuna raamatud on pakitud veel kastidesse ja pööningul, siis ainus kokaraamat, mis ma leidsin oli Hõbelusika raamat. Itaallased oskavad süüa teha küll :) Kurgi-krevetisalat röstisaiaga ning pärlkana maskarponega maitsesid hääd. Eriti kurk-krevett oli ootamatult suurepärane kombinatsioon. Magustoiduks sai jõulumaitselist kõrvitsakooki vahukoorega. Nagu ikka sõi Fay kõike ja Uku praktiliselt mitte midagi, keskmiselt on meil siiski täitsa normaalse söömaga lapsed :)

Igasuguse sööma vahepeal arutasid lapsed kinke lahti, kapile oli poetatud nii pliiatseid kui kiikhobuseid, robotitest rääkimata :) Kahehäälseid oooo-sid ning wow-sid kostis hulgim. Üks laulis jingle bellsi ja teine tantsis.

Parem-vasak

Uku: Mis jalg see on?
Paps: Parem.
Uku: Ja see?
Paps: Vasak.
Uku: Aaaa... ma arvasin, et just teistpidi on...
Uku paneb jalad risti: Aga nüüd!?

Kunagine kodulinn

Nädsa eestlased kirjutavad Antwerpenist, mida ma tänaseni pooleldi kodulinnaks pean :) Antwerpenlaste prantsuse keele talumatusest olen ma ennemgi kuulnud. Samas püüdliku hollandi keele rääkijana ei ole minuga kunagi tahetud inglise keeli vestelda, vaid alati pakutud prantsuse keel välja. Ju mu "pehme keel" meenutab pigem prantsuse aktsenti. Kuigi sellest on hulka aega möödas, kui üldse arvati, et ehk ma eelistan mõnda muud keelt.

Üldiselt tundub, et peamine reisieesmärk oli shoping - miks muidu mainstream ja houte couture tänavate vaheline Rubenshuis üles leiti :) Ega poodlemisel pole häda, ka paljud Brüsseli eestlased käivad Antwerpenis poes, kuna väidetavalt on seal juba hollandlaste mõõdud, mis eestlasele paremini passivad. Muuseumide osas ma teeksin küll teistsuguse pingerea. Ikka alustades Platin-Moretusest. Rubensit vaataks ma Antwerpenis pigem mõnes kirikus, kas katedraalis, Sint-Jacobskerkis (kuhu on Rubens maetud) või Sint-Pauluskerkis. Peale Van Notenit ja Demeulemeestrit jätaks lõunasuunal Kuninglikus Kaunite Kunstide muuseumis.

Muuseas üks mitte sugugi tõesusele pretendeeriv fakt ka. Antwerp Six e Antwerpeni kuuiku tekkimise ajendiks oli kulude jagamise kõrval (Londoni moemessile minnes oli koos odavam ühte rekkat üürida) anglosakside suutmatus kokku veerida nimesid nagu Demeulemeester või Van Bierendonck. No vähemalt Bono ehk oskab viimase nime täna välja öelda.

Magusat kah

Hiljuti nami-namis surfates tuli mulle meelde mu korterielu suur unistus - rullbiskviit. Väikeses ahjus ei saanud korraliku suurt biskviiti küpsetada, nüüd normaalmõõdus ahjuga on see mure lahendatud. Tuli rullitegu ette võtta ja ajale kohane jõuluhalg meisteerdada.

Ma ei ole eriline jõuluhalu fänn muidu, täpsemalt ei maitse mulle eriti traditsiooniline võikreem. Tõelist head võikreemi kohtab harva. Kodustes tingimustes saab kasutada hoopis kohupiima-vahukoore kreemi ja paksult aprikoosimoosi. Võikreemi rammususe asendasin see kord "määrde" rikkalikusega. Läheb kõhtu nagu õlitatult.

Mäng on tõsine töö

Detsembrikuu on suur kingikuu. 6. detsembri hommikul oli käinud salamisi Sinterklaas. Sõi ära kõik valmispandud dinosauruseküpsised. Zwarte Piet hävitas tervelt kolm õlu - joonik, selline! Ka porganit oli hobune närinud. Hobusel olid kahtlaselt väikesed hambad...

Kingisaak oli see eest uhke. Serviis ja "tibikäekott", robot ning allveelaev. Nüüd tuleb tõsisem mängimine ette võtta. Emps ja paps panevad ka järgmine aasta sussid kamina ette, ehk toob meilegi Sint mõne kena kingituse.

Hammastesõbralik shokolaad

Kui hiljuti olid suured reklaamid kiudainetega piimast, siis Sinterklaasi-jõulude hoojal liigub tähelepanu Belgia rahvustoidule shokolaadile. Turule on jõudnud hammastesõbralik shokolaad.

Võid päev läbi näksida ilma kaarieseohuta. Suhkru asemel on isomaltuloos ja piimapulbri asemel üksnes piimavalk. Maitse ja mõju figuurile ühtib siiski väidetavalt traditsioonilise shokolaadiga. Lihavõtteks kergelt lahtistava toimega munad?

Ummikud

Kui islandi keeles on hunnikus sõnu erinevate lumede kohta, siis belglased suudavad väga mitmekesiselt kirjeldada liilusummikuid. Alates aeglasemast liiklusest kuni tõsiselt takistatud liikluseni. Mu lemmiksõna on akordionummik.

Lemmiksõna ei tähenda, et ummikud mu lemmikud oleksid. Aga täna hommikul oli mul küll hea meel, et ma lubatud 70 asemel 30 km/h venisin. Nimelt kumm läks katki, kõigi lastega pardal. Õnneks koduläheduses e peale paari jalgratturi pahandamist, sest kuskil (pooleldi jalgrattateel) oli vaja hetkeks kinni pidada ja olukorda uurida, keerasime otsa ümber ja läksime koju teise auto järele. Meil neid varnast võtta :)

Ja kuna ma see nädal olen üksikema, siis tuleb mul õhtul käed õliseks teha. Tegelikult on mul kaks paari kummikindaid kastis seismas. Huvitav ainult, kas kokakoola aitab tõesti tihkelt kinni mutreid lahti leotada, st kas on mõtet üksnes selle solgi pärast poodi minna. Oma tehnilises kompententsis ma ei kahtle (loe: ma kirjaoskajana loen manuaale), aga toorest jõudu napib.

Öko või öku

Tänaseid lehti lugedes tuli mulle jälle meelde sõnakäänd ütle mulle, kes on su sõbrad ja ma ütlen sulle, kes oled sa ise. Mina ikka üks õige ökuinimene ei ole, mul selliseid sõpru pole.

Ma tunnen siiski päris palju inimesi, kes oma toidulaua transpordikilomeetrite peale mõtlevad ja Uus-Meremaa maheõuna asemel tõesti pigem naabrinaise kaalikat ostavad. Ausalt, ma söön ökobanaane vahel küll. Tulevad teised nagu Chiquitadki Columbiast ainult banaanitalunikud on veel õiglast tasu saanud, loodetavalt ühe ja sama laevaga.

Enamus mu tuttavatest on kokku puutunud ka õigete valikute tegemise raskusega. Hübriidautode valmistamiseks kulub rohkem ressursse, viimaste Hollandi uuringute andmetel tekitavad tuulegeneraatorid müra, mis peletab hülgeid, ökupesupulbrite tseoliit teeb riidekiud hapramaks jne. Ning jalgratas on juba ammuilma avastatud - ainus läbini "keskkonnakindel" reegel on võimalikult vähe tarbida. Sad but true.

Olemise talumatu roppus

Ma olen üldiselt suhteliselt kaubamärgitundetu tüüp. Mis seletab ka asjaolu, miks ma pole poole aasta jooksul märganud me kraanikausi marki-märki. Täna hommikul siis nägin - kraani juures ilutseb DURAVIT. U hääldub nii hollandi kui prantsuse keeles ü-na, kuigi ma pole sugugi kindel, kas tegemist tootja peakorterimaa keelega. Kraanikauss Türa&Vitt. Ehh, proovi veel ontlik olla, kui rõvedused uksest-aknast sisse pressivad.

Tegelikult täitsa talutav roppus e kraanikausid jäävad paika, aga kirjanduslik efekt maksab ka midagi.

Mudakross

Üks oluline verstapost integreerumisprotsessis ja belgiastumises on jalgrattakross. Jalgrattasõit poris nagu Uku seda sporti kutsub. Üldiselt peegeldab ütelus spordi olemust päris täpselt, lisada tuleks veel ainult jooksmine poris, jalgratas õlal. Ja põllusõit (kui otsetõlge teha) kuulub lahutamatu osana belglase olemusse nagu maja aiakesega, singi-sigurivorm ja õlu.

Muidugi võib krossi rahumeeli kodus kamina ääres telekast vaadata. Manustades kõrvale näiteks maailma parimat Dendermonde karmeliidimunkade retsepti järgi tehtud õlut. Aga üritus võtab hoopis teise ilme, kui raja äärde kohale minna. Eriti tore, kui selleks ennast ka vähe ette valmistada - paar kuud varem saata sõpradele kutse kodukrossile koos atraktiivse afterparty menüüga ja kraamida varakult oma Eestist pärit talvevarustus välja: paks sulejope, vateeritud suusapüksid (teksad, isegi sooja aluspesuga, jäävad külmaks) ja kindlasti kummikud, sest raja kõrval on sama palju pori kui rajal.

Seekord sattus tõeline krossiilm - juba enne oli vihma sadanud e rada oli korralikult porine, aga võistluse käigus pööras täiega lumele. Uku keksis suurest õnnest ringi nagu elektrijänes, tegi memme ja vaatas, kuidas paar jalgratturit piirdesse sõitsid. Ja lõpuks nii porised olid, et pigem Zwarte Piete meenutasid ja vaevu dressi värvid ära paistsid. Tõelise kirsina tordil kaotasin ma Uku-vanaisa silmist ja pidin jala koju vantsima. Läbi lumesaju. Estonia revisited. Ausalt, Belgias sajab lund vahel ka nagu köögitaburetilt tehtud pildilt paisatab. Ning peale külma ja seiklusi maitsevad soojad vahvlid priimalt.

Pariis!

Pariis polnud oma sharmi kaotanud. Ning Pariisil oli see kord mu jaoks ka uusi tahke.

Igal linnal on oma eripärad. Genflased armastavad näiteks vilistada ja see on väga nakkav. Nii, et kunagi tagasi kodusesse Eestisse saabudes tekkis ikka momente, kus imestunud pilkude peale tuli vakselt pobiseda: "Oi, kas ma vilistasin? Vabandust, ma enam nii ei tee."

Pariislastel on kombeks püstijalu magada. Vähemalt hommikusel tipptunnil metrooga sõtes. Ma polnud seda kunagi tähendanud, ma elasin lihtsalt töökohale lähedal ja vantsisin hommikuti jala. Õhtusel, isegi hilisõhtusel ajal on magavaid inimesi metroos märksa vähem. Ja mitte ainult de Clichy ümbruses.

Vaatamata magavatele inimestele on metroo ikka endiselt Pariisi tõmblev soolikas, kus leidub igasugu karvaseid-sulelisi. La Défence'is pilvelõhkujasse suunduv ontlikus ülikonnas Dominique, kes kannab jämedat käeketti kirjaga "Dominique", helesiniste silmadega neegritar, kelle puhul pole päris ilmne, kas ta läheb tööle või tuleb töölt...

Pariis on ilus.

Flaam, kes hollandi keelest aru ei saa

On üldtuntud tõde, et hollandlased ei saa iga kord flaamide keelest aru. Nii nad ise vähemalt väidavad. Mõnel juhul olen ma valmis seda uskuma, näiteks Nici kolleegil võttis pool aastat aega, et tema ja flaamist töökaaslase õlleklaasitagusest jutuvadast aru saada.

Flaam omakorda saab aru nii kaasmaalasest, hollandlasest kui veel poolest Euroopast :) Väikerahva asi, kuigi tegelikkuses ei saa flaam iga kord flaamist aru, aga sellest vaikitakse. Mõnel flaamil on siiski hollandlase hing, Ukul näituseks.

Madalmaade natsionalistide rõõmuks on paljud multikad, näituseks Madagascar, nii hollandi kui "flaami" keeles. Väike poluvernikust natsionalist tegi eile tõsist kära, kui ma talle multika hollandi keeles käima panin.
"Eeeemps, see on vales keeeles!"
"Mäsa? Ei ole ju! Tahad inglise keeles?"
"Eeei, see on vales keeles!"
Lõpuks jõudsid blondid juhtmed siiski põhjuseni.

Eestlane ja sadam jne

Kui suur on tõenäosus, et Belgia Disney Corp kodukootud miniversioonis töötaval flaami poisil on uue kolleegi kaasa pooleestlane? Eriti kui selle flaami poisil on juba täiseestlasest kaasa ja miniversioon tähendab töötajaid 100 ja 200 vahel. 10^1000000000000?

Vahel peaaegu võimatud sündmused realiseeruvad vaatamata kõigile riskihinnangutele. Võta või jäta, aga kogu maakera rahvustepaabelist valis saatus Nici uue kolleegi naiseks just pooleeslase ja äiaks pesueht eestlase.

Ungari keel

Tänane hommik pani mind ühte vana anektooti ümber tegema... Olgu need madjarid kirutud, kisse kirjutab 21. sajandil ungari keeles. (Ilmselgelt keegi kirjutab :)

Tšuktši tuleb Ida-Euroopa reisilt tagasi ja teised küsima:
- Missugune on poola keel?
- Kas sa vene keelt tead? No vot, päris sarnane.
- Aga bulgaaria keel?
- Vene keelt tead, eks? Päris sarnane.
- Missugune on ungari keel?
- Vene keelt tead? Aga eesti keelt? Jah? Vot, üldse ei ole sarnane!

Rohelohv ja valgelohv

Kunagi oli ühes noorte inimeste :) ühenduses kombeks iga esimese teo puhul kast õlut välja teha. Selle loogika järgi peaks ma täna ka ühe kasti tooma.

Nimelt kokanduslike katsetuste vallas puutusin ma esimest korda kokku groenloofiga. Belgia rahvustoitu witloofi e maakeeli salatsigurit olen ma muidugi söönud igas variatsioonis, nii toorelt kui kuumutatult, aga rohelisest kaksikvennast polnud ma midagi kuulnud. Groenloof näeb märksa enam salati moodi välja, kui keldrikakand witloof. Mahedama maitsega on ka. Groenloof peekoni ja krõbeda juustukattega passis kartulipudru ning sortsu auhinnaks saadud Lõuna-Aafrika chardonnayga pühapäeva õhtuks hästi.

Kuidas kriis majandushuvilisi tekitab

Lagrits kirjutas hiljuti, kuidas ta kodune teismeline majandusõpinguid kaalub. Ootamatu, aga teismelise puhul arusaadav, et erinevaid võimalusi kaalutakse. Elukutse valik ei ole pagari juures magusate saiakeste valik.

Aga kui täismees hakkab majandusest jahuma, siis see on päris jahmatav. Nic on alati sõna majandus peale grimmasse teinud ja majandust õppivaid inimesi kasuahneteks parasiitideks tituleerinud. Saatuse irooniana on ta ühe sellisega abielus :) Mis omakorda tähendab seda, et ta on pea kuus aastat kannatanud õhtusöögilauas traktaate turujõududest, 70.-date naftakriisist, demograafia mõjust majandusele, murrangulisest ajast majandusteoorias jne. Õnneks haakuvad paljud teemad päevapoliitikaga ning seda jälgib ta minust isegi usinamalt.

Täna hommikul küsiti mult vannitoas, kas ma tean, mis on Bel-20. Ei jäänud muud üle, kui tunnistada jahmunult oma mõningaid teadmisi börsiindeksitest. "Aga mis firmad indeksis on?" "Pangad: Fortis, Dexia, KBC; Agfa; supermarketiketid Colruyt ja Delhaize; Belgacom ja Mobistar; Suez... Ahjaa, InterBrew, loomulikult..." "...Omega Pharma, Nyrstar, Solvay." Siinkohal pidin ma suurest vapustusest hambaharja alla neelama. "Kuule, kas su majandusharidus sulle mingit eelist aksiatesse investeerimisel ka annab?" "Ehh? No, fundamentaalanalüüsis vast ikka ja iseenesest on mul kuskil kastis ühe Standfordi kuti põhjalik raamat." "Ma mõtlen, et kunagi võiks mingi osa säästudest börsile investeerida." Uskuge mind, inimesed võivad hambaharjatopsi ära uppuda!

Ja nii ma filosofeerisin hommikul kell 7 vannitoas portfelliteooriast kõige laiemas mõttes. Ning idee, et ma räägin oma mehele TALSEst ja õppelaenuga börsile investeerimisest ning ta kuulab mind huvitatult, tekitas mus veel eile tugevaid naeruturtsatusi. Vaatamata sellele, et eeldatakse trendi jätkumist, trend siiski vahel muutub.

Üldstreik - veel üks linnuke kirjas

Üldiselt olen ma alati seda meelt olnud, et mitte ainult teoreetilised teadmised vaid ka praktilised kogemused omavad märkimisväärset väärtust. Majandusteadlasele tuleb lisaks Lange-von Miesese debatile kasuks isiklik käsumajanduse kogemus, institutsionalist võik omada praktilist kogemust institutsioonide ülesehitamisest jne.

Käsumajanduse, siirdemajanduse, kauboikapitalismi, küpse kapitalismi ja kommunistlike printsiipide kõrval tekkis linnuke täna kasti üldstreik. Ausalt, ma arvasin tänaseni, et selline nähtus esineb 21. sajandil veel üksnes majandusajaloo õpikutes. Aga võta näpust, hommikul Ukuga kooli poole asutades polnud sugugi kindel, et me kümne minuti pärast tagasi pole. Tema kool siiski töötas. Mina oma koolini ei suuda ennast vedada, sest ühistransport ei tööta.

Kuigi ma saan aru rasketest aegadest, siis ametiühingute tänasest ettevõtmisest ma aru ei saa. Majandus on tsükliline ja äritsüklitest on teooriaid hulgim, aga võidelda tsüklilise majandusega üldstreigi vormis... Vaatamata oma sotsiaaldemokraatlikule hingele, kõlab see pehmelt öeldes jaburalt. Sealhulgas majanduskriiside seletamisel on majandusteadus üldse kehvake - iga uue kriisilainega tekib uue põlvkonna kriisiteooria. Kolm põlvkonda on juba olnud, on aeg neljanda tekkimiseks. Aga vaevalt, et nõuannetes poliitika kujundamiseks üldstreiki soovitatakse.

Lõpuks neid majanduslikke nähtusi, mida veel üle-läbi elada, palju jäänud ei ole. Kommuun näiteks. Ma juhtun ühte Šveitsis teadma. Ehk kui kriis päris ekstreemseks kisub, pakin pere sisse ja lähen mägedesse kommunistlikus vormis mahepõllumajandusega tegelema.

Kuidas minust peaaegu kriminaalkurjategija oleks saanud

Et kõik ausalt ära rääkida tuleb alustada sellest õhtust, kus mu vanemad said minu nimele kirja kutsega tulla politseisse karistusseadustiku pisivarguste paragrahvi alusel. Peale telefonikõnet järgmisel päeval politseisse selgus, et asi puudutab bensiinivargust ühe Ford Escordiga selle aasta augustikuus. Seega olen ma igati globaalse haardega bensiinivaras.

Aga - ja siin on palju "agasid":
- ma ei ole kunagi olnud selle auto omanik, vaid koos emaga tehnilises passis märgitud kasutajad. Omanik oli minu isa;
- mu vanemad müüsid Fordiloksu maha aastal 2004 (kaks tuhat neli);
- ma kolisin Eestist täiesti ametlikult ära st minu aadress rahvastikuregistris vastab tegelikkusele. See juhtus juba aastal 2002;
- mu jalad pole Eesti pinda kolm aastat puutunud.

Ma olen kõnesoleva Fordiga sõitnud küll kauges minevikus, kusjuures päris palju ka paranduse vahet. Ehk päris üllatav, et selline ront veel liigub. :) Teisalt on imestamisväärne, kust küll võtab Eesti politsei oma andmed? Veel üllatavam on, et sellise informeerituse juures mõni kuritegu üldse suudetakse lahendada. Muidugi avab vähemalt neljaastane mahajäämus kasutatavates andmebaasides omakorda huvitavaid väljavaateid, selle infoga peaks ometi midagi ette võtma. Midagi kasulikku :)

Pirin

Vahelduseks peab virisema ka. Esiteks mul on küsimus, kaua kestab olümpia periood. Kuni järgmise olümpiani? Sport.err.ee saidil oli märge, et olümpia perioodil väljamaal videoklippe ei näe. Mina, blond, arvasin, et olümpia lõpeb lõputseremooniaga. Tänaseni igastahes on olümpiaperiood täies õitses ja ma ei ole ikka veel näinud Kanteri autasustamist näituseks.

Ma võin ainult Eesti rugbit terevisioonis nautida, aga kahjuks on seal illustreerivat pildimaterjali vähevõitu. Ja Eesti rugbi puhul huvitab mind kõige enam nende särk. See on ilus ja Nic soetaks omale juba ammu ühe eksemplari. Normaalinimese suuruses.

Teiseks ei näe ma ETV saadete arhiivist midagi. On nii vajalik internetikiirus, Flash Player ja igasugu scriptid lubatud. Aga bittigi mu'ni ei jõua. Kuigi varem olen ma sealt saateid vaadanud. Terevisiooni ma vaadata ei tahaks, see rugbilõik oli tegelikult nii uimane, et ma pidin lõunapausil võileiva taga magama jääma, aga Aunaste ja Treufeldti saateid vaataks vahel.

Jipiii!

Kuskil suvel treisin ma paberit ühe konverentsi jaoks. Isegi mu vanemad natuke kannatasid selle all, sest päevad venisid pikaks ja muidu jutupuhumiseks jäi aega väheks. Aga nüüd tulevad neile topeltsuured tänud lapsehoidmise eest. Paber on konverentsi kavas ja mina novembri lõpus Pariisis.

Sügis ja mina Pariisis ja veel täiesti asjalikul eesmärgil - suunurgad ütlevad kõrvadele tere.

Nädalavahetuse jutud

Kui inimene usub tingimusteta seksi olemasolusse, siis on ta viimaseks sünnipäevaks saanud lõbumaja kinkekaardi.

Suur aastalaat toimub igal aastal oktoobri esimesest reedest alates lugedes kolmandal esmaspäeval.

Ei ole midagi piinlikumat, kui kuulata juubilarile pühendatud ülistuskõnet, kus ülemaailmse rahu, Brüssel-Halle-Vilvoorde küsimuse, ökokatastroofi ja Aafrika näljahäda kõrval suudad sa personaalsemat sidet juubilariga leida üksnes jalgrattaspordis.

Keele aasta

Hollandikeelsele haridusele Belgias on iseloomulik läbiv aastateema. Tavaliselt on igal koolil oma aastateema, Uku näiteks alustas tehnoloogiaastat. (Ma ei saa küll nentida, et mul oleks selge arusaam, mida see päris täpselt tähendab.) Minister Vandenbroucke rääkis kooliaasta alguses keelest ja selle tähtsusest, kuulutas välja keeleaasta, hollandi keeles siis jaar van de taal. Võõrkeelte kõrval rõhutas herr minister eriliselt hea hollandi keele oskuse olulisust.

Eile trammis aga jõudsin ma tõdemiseni, et vahel oleks siiski parem keelest kehvemini aru saada. Alguses polnud häda midagi. Kui me vanema härra ja keskeealise prouaga koos trammi tagaosas "salongi" maandusime, siis tekkis elav arutelu, kas palavas trammis võiks tavalise pindikese kõrval ka Duvelit serveerida või mitte. Õllediskusiooni peatas vanemapoolne proua, kes vestles, so kurtis ja õiendas, ohtralt nähtamatuks tegevat kreemi tarvitava sõbrannaga.

Nähtav proua nägi keskmise flaami pensionäri kohta ebatavaliselt räsitud ja väsinud välja, tööd oleks jätkunud nii juuksurile, seljapesijale kui proteesijale. Välimusele kontrastiks käis kurtmine teemal, kuidas noored ilusad tüdrukud luku taha pannakse, kõik ilusad riided ja käekotikesed ära võetakse ning enam sealt välja ei taheta lasta. Kõik mahlakas Antwerpeni murrakus, kei-dega jne. Elu tagikoomiline iroonia. Meie salongi trio ainult ei suutnud enam sõnagi kuuldavale tuua. Õnneks väljus proua enne täielise lõualuukrambi saabumist ja võimaldas meil lihaseid vandeseltslasliku itsitamisega lõdvestada.

Beebid räägivad eesti keelt

Suure vena õpetamise kirg avaldub kõige selgemini õe juures.
Uku näitab oma uut kirjapulkade karpi: Näe, pliiats!
Fay (ajab näpu püsti): Kijk!
Uku: Eei, ütle vaata!
Uku: Nööp! Üks, kaks, kolm!
Fay korrutab ikka: Kijk!
Uku seekord hollandi keeles: Eeemps! Ütle õele, et ta peab eesti keeles rääkima! Beebid räägivad eesti keeles!
Emps: Jah? Aga järsku õde pole enam beebi?
Uku: On küll!
Viimasega õde ei nõustu ja avaldab oma pahameelt valjuhäälse tatata-misega.

Elu plastita

On üks asi, mis mulle esimestest päevadest peale uues kodus meelehärmi teeb. Kilest prügikotid, toodad prügi ja siis paned veel kotti ka. Vanas kodukohas olid konteinerid, plastist küll, aga tugevad ja praktiliselt elu lõpuni kestvad. Kuna ma tahaks prügi siiski väljas ladustada, siis tuli prügikoti kaitsmiseks kasside, hiirte ja lindude eest plastkonteiner osta. Otsides viise oma ökosüdametunnistuse lepitamiseks olen ma hoolikalt vaadanud, mis meil üldprügisse läheb. 90% kile ja taaskasutuseks mittekõlbulikud pakendeid.

Poode ja poes valides on võimalik rämpsuhunnikut oluliselt vähendada, aga ilma plastita elu tundub pea mission impossible olevat. Siiski võttis üks flaami pere ette projekti 20 päva palstikuta. Britid on selle jalgratta juba avastanud, ning BBC hõlma all viinud läbi eksperimendi. Päris 100%-line õnnestumine see polnud, aga häid nippe leiab sealt blogist hulgi.

Fotojaht: kool

Mina läksin kooli hea meelega, eriti peale auväärsesse eliitkoolilapse staatusesse tõusmist. Viimane on mõningase iroonilis-muigava varjundiga öeldud. Nic vihkas kooli ja tegi igasugu trikke, et oma munkade teelt kõrvale hoida. Uku moodustab demokraatliku segu ja suhtub kooli vaheldusrikkamalt: eelmine aasta käis vanas koolis hea meelega, nüüd uude kooli eriti ei kipu. Kas pole veel häid sõpru tekkinud või lihtsalt viskas kool üle... Ehk tegu on nii otseses kui kaudsemas mõistes unfinished businessiga.

Siiski "turnimise" tunnis talle meeldib. Ja jalgrattaga kooli sõita. Matemaatikat meeldib aga kodus empsi-papsi varvaste peal teha. Rehkendusega probleeme pole. Ainult püksid ei seisa jalas. Olgu need lühikesed jalgpallipüksid, vähe väikseks jäänud "strammis kukekad" või igati korralikud põlvjupatsid - alla vajuvad kõik pea ühte moodi. Kui Ukule kooli järgi minna, siis eksimise võimalust ei ole. See poiss, kel püksid kõige madalamal rebadel, on meite.

S nagu sürrealism

Belgia on ikka imelik maa. Kaltsukasse saabub nagu tavalistesse Meiri poodidesse UUS sügiskollektsioon. Päris uudne lähenemine vanade asjade müügistrateegias. Ja keegi geniaalne inimene on leiutanud kiudainetega piima. Võta pudel, saad ka porgandi! Või vähemalt saepuru. Mis järgmisena? Kohvi kaltsiumiga?

Billil oli viimane aeg pinsile minna

Tõdesin ma lõuna paiku. Gatesil siis. Ei ole normaalne, et va tatise IE viimase versiooni lapakale peale panek kolm tundi võtab. Kõnekas on juba töölauale tekkiv link "IE installeerimisega tekkivate probleemide lahendamine"...

Tegelikult algab hädaahel töökoha itipoistest, kel pole aega ja/või oskusi panna veebimeil lausalt jooksma ka Firefoxil ja Safaril. Siis mul poleks seda tülikat IEd vaja ning karv läigiks jälle. Samas, olemasoleva arengutrendi jätkumisel, tekib tõenäoliselt õige pea tugev või lausa möödapääsmatu motivatsioon (st patsiga poisid ei saa enam ise IE instaleerimisega hakkama) veebimeil rebasesafari kõlbulikuks treida.

Kommunistlik olümpiapere

Seekord valitses meil kodus champagnejoomises täieline võrdsus. Nii Eesti kui Belgia teenisid olümpial ühe kulla ja ühe hõbeda, kusjuures kuld tuli individuaalvõistluses ja hõbe meeskonnaalal. Kommunism on saabunud meie õuele :) Saatuse irooniana lebab mu öökapil hoopis von Misese "Liberalismus", aga ajast mahajäänuna olümpialainel olen ma seepärast, et ma tahaks "irrrmsasti" ETV saidilt lõpuks videosid vaadata, kuid ei saa. Uudistes räägidi Eesti karust, mul see loom veel oma silmaga kaemata.

Fotojaht: meri

Ma ei mäletagi, millal ma viimati Belgia rannikule sattusin, vist eelmine aasta vanemate külaskäigu ajal. Mere nägemiseks eelistan ma tegelikult Hollandi Zeelandi. Kuigi peaks minema pilti tegema Belgia rannikust küll. Nii hoiatavaks eeskujuks, sest see kilomeetrite kaupa "lasnamäge" täisehitatud rand on kole. Ainult võimalus "neljarattalisega" pikki sõite teha leevendab vähe koledust.

Pilt on aga hoopis unistuste maalt. Ma olen alati unistanud oma laevast-jahist. Seilaks vahel suviti Eestisse. Kuigi nauditavuse poolest peaksin ma jahi unustama ning pigem mootoriga jõealuse poole vaatama. Esiteks on tormiga jahiohjamine suur rabamine, teiseks jään ma merehaigeks. Seilamise praktilise poolega olen ma natuke kokku puutunud :) Vaikselt sossutades läbi Prantsusmaa veinipiirkondade sõitmine on mulle rohkem kontimööda.

Kodune piimatööstus vol 2. Kohupim, proovipartii 2

Nüüd on kohupiim olemas. Näeb välja ja maitseb nagu "õige" kohupiim. Hea soovitaja nõu töötas täitsa priimalt, ehk enne tegin joodava hapupiima - hoidsin piima soojas ühe päeva ja lisasin lusikatäie petti igaks juhtumiks nö starteriks ka. Seejärel tavapärane menetlus, pliidile kuuma. Ehk mahedast hapupiimast saab mahedat kohupiima. Kahest liitrist piimast sai umbes 400g kohupiima. Juhtus nii, et ma kõigepealt proovisin ja siis proovisin veel vähe ja siis kaalusin e tegemist on rough estimate'iga. Varsti peaks vist lehma võtma.

Anonüümse piimatehnoloogi kutsun pühapäevasele brunshile, kostitan klaasi champagnega :)

Lastetusemaks

Mul on vahel "keeniusepäev" e terve päev möödub "keniaalsuse" tähe all. Seekord pole ma ise küll segast pannud, aga Maalehest lugesin ühe "maksunduskeeniuse" intervjuud.

Mina ei ole juba mõned aastad Eesti maksuametiga tegemist teinud, aga maksumaksja tohtrihärra võiks ju maksuameti veebilehele kiigata. Isegi lihtsurelikul on vahel kasulik teada, kuidas teda laias laastus maksustatakse. Ja olgem ausad, füüsilise isiku maksustamisest arusaamiseks ei pea Eestis küll tuumafüüsik olema, arstidiplomist piisab. Maksuamet näiteks toob kohe ilusti välja selle aasta muudatused üksikisiku tulumaksus. Punkt kolm peaks lapsemaksundushuviliste pilku püüdma.

Alates sellest aastast maksustatakse lastetust ka Eestis e lastetu inimene maksab rohkem (tulu)maksu. Mingi täiendav maksumonstrum oleks juba ühe kärbse kahe hoobiga tapmine. Muuseas selline maksustamispraktika on Euroopas levinud, kohe omast kogemusest võin kinnitada.

(Juba mõnda aega mõtlen, et peaks muust kui lastest ka kirjutama. Aga näe ei anta asu, ikka tükivad teised vägisi mu ellu. :)

Fotojaht: võim

Inimese võim olla üle oma kehalistest piirangutest on uskumatu. Tahad näha tähti, aga palun! Kuigi abikaas sind blind chickiks tituleerib, paned prillid ette ja näed jälle. Tahad kuud oma käega katsuda - annab korraldada! Maakerale ringi tegemisest rääkimata. Inimese võimuses on lennata.

Oli aeg, kus võim seostus jõuga. Tänapäeval on võim informatsioon. Nagu Wall Streetis Gekko ütles: "The most valuable commodity I know of is information." Teadmiste võim aga rikub tingimusteta usu autoriteeti, mis iseenesest ei ole alati sugugi paha. Samas vahel tahaks näiteks arstirohtu pimesi uskuda, et vähemalt platseeboefekt jääks alles. Vahel tahaks tähti ainult kaugusest vaadata, et reaalsuse võim marsslasi ära ei tapaks.

Digitelevisioon

Koos uue majaga said meist ka moodsa aja inimesed. Me vaatame nüüd digitaalset televisiooni, "box" on kapis ja kanaleid jagub. Reaalsuses istume me teleka ette endiselt kolmel-neljal päeval nädalal, erandiks ehk valitsuskriisi perioodid. Kuigi viimane nähtus hakkab nii tavaliseks muutuma, et ohustab juba vähemalt me pere vaatajanumbreid.

Digitaalne telemaailm pakub ka kena hulka filme. Nii istusid poisid hiljuti diivanile ja asusid filmi otsima-ostma. Väikese sobramise tulemusena jõudsid nad Leiutajate küla Lotte hollandikeelse versioonini! Nic arvas, et võiks üks kord vaadata seda filmi nii, et ta kõigest aru saab. Uku nõustus varmalt. Natukese aja pärast tuli siirast üllatust täis fraas: "Hei! Nad räägivad väga imelikult!" Mille peale ma ei saanud Nicile torkamata jätta: "Näed, kes meist siin imelikult räägib."

Kardinate dilemma

Mul oli kapil kolm hunnikut sisustusraamatuid ja ajakirju. Lappasime neid värvilahenduste otsimisel, mina uurisin erilise hoolega kardinaid elutubades. Aknaruutmeetreid palju ning vähemalt päikesevarju vaja.

Peale paaripäevast uurimustööd olen ma jõudnud järeldusele, et inimesed, kes lasevad oma disainitud kodusid pildistada, kas
a) ei armasta hommikuti paljalt kööginurka tassikese kohvi järgi lipata; või
b) kannavad ontlikku kurguaugust varbaotsteni ulatuvat öösärki.

Kolmanda võimalusena oli kaalumisel ka kalduvus ekshibitsionismile, aga magamistubades kardinad-rulood rippusid. See eest elutubades nägin ma kolme kuhja peale rohkem vendade Eameside toole kui kardinaid! Vaatamata kõrgemat sorti seljatoele ei ole see tool siiski suurem asi päiksevari. Ehk probleem on endiselt õhus :)

Fotojaht: kivi

Peale aktiivset puhkust ja vanaema-isa külaskäiku on jälle aega ka blokk lahti lüüa. Neljapäeval sai käidud Amsterdamis. Enamus inimesi ütleb nüüd kohe punased laternad ja kohvipoed. Punased laternad olen ma kunagi varem juba üle vaadanud. Ei midagi erakordset, sama hästi võib Antwerpenis ühe tänava mitu korda läbi käia. Kohvipoodidega on see naljakas juhtum, et mu kanepisuitsetamise periood lõppes umbes sel ajal, kui ma Belgiasse kolisin. Ja saatuse irooniana käisin ma oma Belgiaelu alguses päris sageli veel Hollandis.

Aga seekord jäid laternad vaaatamata ja kohvi joomata, isegi Rijksmuseumi minemata. Amsterdamis on ka juhtumisi väike loomaaed. Seal me ringi töllerdasime. Ja proovisime riideid märjaks saada :) Riided jäid kuivaks, ainult varbad said märjaks. Tegelikult, täie raha eest käies soovitaksin ma iga kell Rijksmuseumi. Või loomaaeduritele Rotterdami Blijdorpi.

Fotojaht: metall

Metall võib olla nii kuum kui külm. Metall võib seista seinana inimeste vahel. Rootsi kardinad on metallist. Aga metall ka liidab üheks.

Liidu loomiseks peavad kaks metallosa kokku sobima. Nagu sukk ja saabas.

Teaduskonverentsi paradoks

Vahel võib teaduskonverentsi kõige huvitavam ja uudisterohkem osa olla rongis loetud EOSe artikkel kvantmehhaanikast või intervjuu Rupert Sheldrake'iga.

Kodune piimatööstus vol. 2. Kohupiim, proovipartii nr. 1

Nüüd sai kohupiimategu tehtud. Välimuselt, struktuurilt täitsa kohupiim. Maitse ainult kibedavõitu. Ehk retsept läheb täiustamisele.

Fotojaht: suur suvi

Seekordse jahiseeria alapealkirjaks on suurt suve otsides. Aeeee, suvi, kus sa oled?! Aaa, siin sa oledki! :)

Tegelikult on suure suve tunnuseks külaliste rohkus. Suvi on hea vabandus kutsuda külla sõpru ja sugulasi. Näiteks vanaema-vanaisa Eestist. Või Manni märksa lähemalt. Kena on, kui sõbrad tulevad oma koogi ja instrumentaariumiga. Kook tegelikult ei olegi nii oluline, kui intrumentaarium piisavalt äge on.

Müüt Eesti naine

Epu kirjutis tõi mulle meelde taas selle habemega müüdi Eesti naiste erakordsest ilust. Tänaseks olen ma igastahes jõudnud veendumuseni, et see on mingi kepinäljas purjus soomlaste ja Briti poissmeeste fantaasiavaene pick-up line.

Eestlane on ikka läbi aja olnud talupidajate sugu, matsirahvas. Naist hinnati pigem tööhobuse standardi alusel. Eesti naine on keskmiselt suhteliselt masajalgne, mitte siresäärne graatsia. Tal on ka keskeurooplasest kehvemad juuksed ja nahk, kaks õhukest karva kolmes reas ning kliimamuutustele kiire punetusega reageeriv nina. Ainsana on Eesti naine veel lääne sookaaslasest saledam, aga siin teeb tõusev elujärg juba oma tööd.

Jah, Eesti naisel on lühem seelik ja kunstküüned. Parem maitse, kui soovite. Paljude lääneeurooplaste silmis ainult Ida-Euroopa maitse. Idaeurooplased eristuvad vahel päris hästi näiteks Meiril poodeldes. Ei pruugi ilmtingimata ekstreemsusega tegemist olla, vahel üksnes üldine tonaalsus vihjab idapoolsele päritolule. Aga ma olen sattunud bussi ka tõelise babuuljaga - kootud mohäärmüts ja võrkkott, tekitas täielise nostalgiapuhangu sellest ajast, kui ma viie kopka eest käisin Arbatskaja metroojaamas eskalaatoriga sõitmas :) Samas ma ei nimetaks iluks seda, mis külge riputatud-peale määritud. Riietust annab muuta ja meik on mahapestav. Õnneks.

Hiljuti eestlaste jaanikul käies ma ilushokki ei saanud. Kui ei oleks teadnud, kuhu ma sattusin, oleks rahumeeli hollandi keeles juttu alustanud. Täitsa tavalised naised ja mehed. Mehed, mitte sead. Aga see on teine jutt.

Tavaline anomaalne elu

Ma olen seda trafaretset ütlemist "kõik on mõtlemises kinni" päris palju kuulnud. Öökimaajav fraas, aga sellest ei saa muidugi midagi paikapidavuse kohta järeldada. Ma täitsa usun, et mõtetega saab mägesid liigutada. Ma kardan, et vahel rohkemgi kui fraasi sagedased kasutajad. Mul on lihtsalt praktilised kogemused. Näituseks Fay olin ma oma mõtetes juba sadu kordi kodus ilmale toonud, kui ma veel reaalset rasegi polnud.

Siiani olen ma alati tõdemises, et kui midagi kõvasti tahta, siis see juhtub, tuge leidnud. Viimasel ajal aga paneb mõtte jõud mind ka kartma. Suurte muutuste keeristorm murdis Uku palavikuga maha. Kõrge palavikuga, ma registreerisin lausa 40.2. Vanni ta minna ei tahtnud, aga nõudis shokolaadikooki :), kuigi nägi väga äpu välja. Kunagi ma kuskilt (väga täpne viide, eksole?) lugesin, et haige olemise kergendamiseks tasuks teda mõtteis beebina kätel kiigutada. Oli see nüüd mõtetest või lihtsalt põletas organism viiruse "kõrgel tulel" kiirelt läbi, aga natuke jahmatama võttis küll järgmisel hommikul rübliku täiesti normaalne tuppasadamine: "Oi, ma tunnen ennast paaalju paremini."

Ma olen mitmeid kordi näinud unes Ukut arhitektnia, aga ma ei ole seda isegi Nicile maininud. Ja arhitekti kutse ei ole minu unelm, ma tahtsin väiksena moekunstnikuks või ornitoloogiks saada. Eile istusime me kahekesti diivanil ja jutt veeres elukutsetele. Ma muuhulgas uurisin, kelleks Uku saada tahab. Politseinik, tuletõrjuja ega kosmonaut ei tulnud kõne alla. "Ma hakkan maju joonistama." Mingit mitteparanormaalset seletust mu haugimälust leida ei õnnestu. Ja nüüd ma elangi teadmises, et tuleb ette vaadata, mida oma lastest mõtled.

Fotojaht: jaan

Jaan ja tuli, jaanituli. See on midagi, millest ükski eestlane mööda ei saa. Kui ikka vähemalt kaks eestlast kokku saab, siis tehakse tuld. Kui üks eestlane, siis pannakese kamin küdema.

See aasta sai päris jaanikul ära käidud. Brüsselilähedases "tagaaias". Tõestuseks Ukule, et eesti keele rääkijaid on rohkem kui üks.

Uku vaatas mõtlikult tulel ringi ja ütles papsile: "Eesti keel on ikka imelik..."
Paps kinnitas: "On jah, aga sa ju räägid ka."
"Ei, ma ei tea."
Vahepeal on õde ligi tulnud ja ütleb sõna sekka:"Tatataa, emmmm ähhh! Heee!"
"Aga õde räägib vabalt eesti keelt!"

Õhtujutt

Jalgpall on läbi ja N paneb teleka kinni. M on juba kuskil teadvuse ja teadvusetuse vahepeal. N võtab öökapilt raamatu ning asub nohisedes lugema.
- Damn, meil jäi õhtusöögist vorsti üle. Ma lähen söön selle ära.
Võtab vähemalt 20 sekundit aega, et unesegane M jagaks matsu ja meenuks, et vorsitükk maandus juba prügikastis.
Varsti tuleb N matsutades tagasi.
- Ei söö kõike mu salaamit ära.
- Ma ei söö salaamit, vaid vorsti.
- Aga ma viskasin vorsitüki ära...
- Ma tean, ma kookisin selle prügikastist uuesti välja. Mul oli raamatus juttu hot dogidest ja ma pidin jupi vorsti saama...

Fotojaht: valgus

Valguse teema pani mul juba nädala alguses kummitama Gunnar Grapsi laulu. "Valgus! Siniheleroheline valgus!" Sest kõigist võimalikest assotsiatsioonidest oli kunagi mu Ukraina päritolu kollegi esimene kommentaar Gunnar Graps.

Ning kuna see nädal on näha olnud peamiselt halli valgust, mida ma pildistama ei kipu, siis pildid on eelmisest nädalavahetusest dinosaurustest. Kõrvale tasub Youtubest GG-d kuulata :) Valgus mängib mulje tätmises suurt rolli, kollane T-Rex näeb päris pehme ja ohutu välja. Sinine see eest ehmatab täiega.

Jalgpalliõhtu põikega ajalukku

Kui Nic lubab omale vahel kommentaare minu tulbiarmastuse aadressil, siis jalka EK on hea võimalus teda tagasi torkida. Näiteks sellega, et belglased võistlustele ei jõudnud, hollandlased küll. Või eilse küsimusega, kelle poolt ta on. Vastus: ei kellegi. Minu üllatunud pilgu peale tuli muigvel vastus, et ta on Hollandi vastu. Uhhh, maakera keerleb veel endist pidi.

Ega Nic kaua ei muianud. Hakkas õige pea arutama, et peaks koos Ukuga Itaalia särgid selga tõmbama. Uku polnud erilises jalpalli vaatamise tujus, tal oli rõhk rohkem mängimisel, aga ma olen enam kui kindel, et valikuvõimaluse korral oleks ta eelistanud saatuse irooniana Hollandi särki. Lihtsalt oranz-oranje on ta lemmikvärv.

Õnneks Nic nutma ei hakanud nagu 1988. aasta finaalimängu järgselt. See finaalimäng on meil mõlemil veel tänaseni meeles, mis minu puhul on imetlusväärne. Ma ei jaga jalgpallist suurt midagi. Samas suudan ma nimetada täpselt kolm Hollandi jalgpallurit: van Basten, "Llama" Rijkaard ja Ruud Gullit, kes suprise-suprise mängisid kõik 88. aasta Euroopa meistervõiskonnas. Tegelikult ma kahtlustan, et mind ei tabanud mingi eriline valge-must kuuskantpisik, vaid Hollandi tiimis olid ilusamad poisid :)

Lõpuks mängis olulist rolli, kumbast otsast asjale vaadata. Oli aasta 1988, laulva revolutsiooni koidik ja venkud said tappa. Iga kord ei ole küsimus selles, kes võidab, vaid selles, kes kaotab. Nic valas pisaraid, mina aga juubeldasin. Kelle poolt sa oled või kelle vastu... Pannkoogid võidavad alati!

Fotojaht: A nagu dinosAurus

Mis on Euroopa dinosaurusehullu unistus? Brüsseli dinosaurusenäitus. Nii võetakse õde ja emps-paps ning minnakse loodusloomuuseumi.

Poolteist flaami õpivad eesti keelt

Nic ostsis juba ammu mingit helikandjal vestmikku, mida oleks hea autos kuulata. Korralikuks laua taga õppimiseks pole tal eriti mahti, siis selline papagoi meetod on ikka parem kui mitte midagi. Eelmine nädal ta leidis, mida otsis. Loomulikult tuli CD tellida, sest kogu laos olev tiraaz oli juba läbi müüdud :D

Eile sai ta oma CD kätte ja asus kodus kohe õppima. Uku muidugi tuli ruttu appi. Mängima :) Õppis numbreid ja kehaosi. Kordas sõnu ja fraase. Nalja sai nabani.

CD (eesti keeles): Kas siin on ohutu ujuda?
Paps (hollandi keeles): Mida see tähendab?
Uku (hollandi keeles): Ah, et haisid pole.

CD (eesti keeles): Mis kell on?
Paps (hollandi keeles): Mida see tähendab?
Uku (hollandi keeles): Oi, et ma peaksin juba ammu voodis olema.

CD (eesti keeles): Vabandust.
Uku (kordab järgi): Pardondust.

Jogurtitegu

Seoses kolimisega tekivad alati paratamatult ka uued naabrid. Me üheks uueks naabriks on mahepiimakarja talu. Ehk ehedat piima on meil vabalt käes. Teisest küljest sain ma ämmalt päranduseks jogurtimasina. See nädalavahetus said need kaks tahku me uuest elust kokku. Pühapäeva hommikuks valmis esimene oma jogurtilaar. Õhtuks on paar potti veel järgi.

Nüüd ma ootan, kuni üks viieliitrine pudel mahla alt vabaneb, sest järgmine tegemine koduses piimatööstuses on kohupiima valmistamine. Suur kohupiima plaadikook...

Fotojaht: unistamine

Ma olen sündinud väikekodanlane. Mu ema meenutas just hiljuti, et juba väikesest peale unistasin ma kolekangesti oma majast. Me elasime Õismäel, aga kõik suved saatsin vanaema juures Mulgis mööda, siis sellise kontrastse kivi-looduse tausta juures oli see minu arust täiesti mõistlik unistus. Ei ole ma linnainimene, Pariisis kordas proovisin juba järgi. Ikka lapike muru, ürdiaed ja taevas seal kohal. Kaks esmanimetatut ning saun on veel, nagu pildilt näha, realiseerumata unistused. Olemasolev "Väike Munamägi" on aga väikeste marakrattide unistus.

Eestlase seadus

Täiendust Murphy kogutud teostele:

Igas sadamas leidub vähemalt üks eestlane. Kui neid eestlasi on rohkem, siis Maret Blauberg räägib suurema tõenäosusega paremat eesti keelt kui Arvo Tamm.

Fotojaht: puud ja põõsad

Seekord plagieerisin karuema :) Meil on ka üks kodupuu, mis sümboliseerib mulle täielikku surematust. Tegemist on draakoni- või tõlvpuuga (ma kunagi ei suuda meeles pidada, mis neil vahet on), mis sai Nici kaaslaseks tema esimeses tudengistuudios üle 15 aasta tagasi. Ta on üle elanud kõigi tapmiskatsete skaala kogu laiuses. Ikka elab. On vähemalt korra olnud lihtsalt ront mullas, aga ajas jälle tupsud välja. Eks vaesel kodupuul ole paremaid aegu ka. Täna hommikul seisis ta mõnuledes väljas ning nautis öiseid vihmapiisku.

Perekond Meilikkajuhtub

Järgmise nädalavahetuse eel siis natuke meie eelmisest nädalavahetusest. Üldiselt on meil uus hobi, mis röövib kogu vaba aja. Kolimine :) Kolimisel on nii plusse kui miinuseid. Jube tüütu, kui kõik koht on kola täis ning puudub igasugune ülevaade, kus on see kast, milles on kollane tekk, sokid või kitarrikeeled. Samas mürakarud lõikavad kõvasti mänguprofiiti igast tühjaks saavast kastist, ilgelt lõbus on kasti ronida. Enamus hädavajalikku on siiski oma koha leidnud sh Nici pillid. Kaasaegses peres on mehed need igapäevased pillisööjad, eksjuonju :)

Laupäeval oligi Nicil just tabletineelamine käsil, kui bompa kola täis haagisega saabus. Nic pani tableti öökapile raamatu peale ja läks ust lahti tegema. Järgnes üleüldine transa viskamine ning asjade paigutamine. Peale õhtusööki magama sättides avastas Nic, et tablett kadunud. Ja me kumbki ei suutnud meenutada, kas ta pilli sisse võttis. Otsisime, kuulasime Uku üle. Damn, tableti saatus tuvastamatu ja tegemist pole aspiriiniga. "Antikiftitamise" keskusest soovitati kahtluse korral kiirabi.

Nii me siis läksimegi Dendermonde haiglaga tutvuma. Vaadati ja kuulati meid, kiirabiarst teatas rahulikult, et tegemist on kõige muu kõrval ka nn suitsiidipillidega. Jippiii... Kuna "mängus" oli ainult üks tablett, siis otsustati lapsed kanüülistada, kaks tundi monitoorida ja öö lasteosakonnas mööda saata. Kõige õudsam oli kanüüli panek, eriti väikesel õel. Mina püüdsin tipsi paigal hoida ja Uku kõrval hüsteeriliselt huilgas, et ei tohi õele haiget teha. Rahunedes ja oma südametoonide monotoonsel tiksumisel jäid nad õnneks magama. Kahe tunniga võis 80% kindel olla, et nemad tabletti kinni ei pistnud. Siiski saadeti meid järgmise päeva teisel tunnil lasteosakonda magama. Magamisest palju välja ei tulnud, sest õed käisid visa järjekindlusega iga kahe tunni tagant vererõhku mõõtmas, mille peale lapsed hakkasid, kas hüsteeriliselt nutma või tahtsid mängunurka mängima minna. Aga kus sa lähed mängima, kui klemmid kleepsuga kõhul ja traatidega aparaadi küljes kinni.

Pühapäeva keskpäevaks me sellest vanglast õnneks vabanesime :) Huvitav, miks sageli öeldakse, et saate hommikul vara koju, kui tegelikult tuleb arsti oodata, kes heal juhul saabub kella 10? Ja registratuuris arve väljakirjutaja tädi oli tõeline kirss tordil. Tableti saatuse osas me tänini päris kindlad ei ole, variante on kaks: kas a) Nici kõhus, või b) tolmuimejas. Aga nagu Krõlovi valmil on sel lool moraal. Järeldused on meil moraali põhjal tehtud ja tarvilised meetmed võetud. See nädalavahetus võiks vähe igavam tulla, ma hea meelega taasavastaks interneti ja teleka võlusid.

Kas Belgia või Eesti perekool?

Kuidas teha kahe maa foorumitel vahet? Esiteks on Belgia foorumid väiksema külastatavusega, kommenteerimise sagedusega. Foorumis istumine on üks väheseid aspekte, mis eestlast flaamist eristab. Mulle tundub, et foorumites esineb ka laussõimu mõõdukamalt (ei viitsinud väga palju otsida, aga ei leidnud tegelikult ühtegi tõsist solvangut) isegi, kui anonüümse regisreerimiseta foorumiga tegu.

Teisalt iseloomustab belglasi oluline struktuurne erinevus, mida peegeldab alltoodud statistiline killuke :)

teema: head fritüürid - 47 vastust
teema: õdusad söögikohad piirkonnas - 285 vastust
aga
teema: head algkoolid - 3 vastust (ja nendest üks vastus poolenisti mööda)
teema: head perearstid - 5 vastust (nendest kaks vastust osaliselt mööda).

Tekkis kange tahmine vaadata, mis saab teemaga Minu lemmikõlu. :P

Fotojaht: liikumine

Parem hilja, kui mitte kunagi. Enda vabanduseks võin öelda, et, esiteks, pole mul kodus internetti ja ma pole veel sellega harjunud ning, teiseks, võtsid nädalavahetuse seiklused oma osa, aga neist kirjutan ma varsti pikemalt. Aga nüüd liikumise juurde.

Maakeral pidi olema kaks rajatist, mis paistavad kosmosesse ära. Hiina müür ning Belgia öised valgustatud kiirteed. Kuna ma kosmonaut pole, siis on mul raske öelda, kas siin on tegemist väikerahva eneseupitamisevajadusega või tõega. Aga (kiir)teid on palju ning valgustatud on nad ka. Kui me vahel hilisõhtul puhkuselt saabume, siis paistavad koduteed kaugele ära ning tekitavad mõnusa sooja tunde. Peaaegu kodus!

Pildile sai Antwerpeni ringtee, mis väidetavalt on ühe tihedama veoautoliiklusega sõlm Euroopas. Tihe liiklus tähendab, et liikumist on tipptundidel väga vähe. Kõige ekstreemsem juhtum oli kunagi lumesaju tingimustes, kui terve ring seisis tunnikest 4-5 paigal. Automobilistide ühendus käis pakkus kuuma teed-kohvi ja juhid kahes suunas pidasid lumesõda. Keskäeval toimub siiski tavaliselt aktiivne liikumine ja pildile tuleb lisada hea annus lärmi!

Life in a box

Nüüd on siis suures osas kolitud. Ja mitte tänavale, vaid majja ning karpe õige mitu. Homme tuleb veel mööblitäiendust, kuhu ehk mõne karbi tühjendada annab. Väsitav on. Tassi karpe ja mööblit, laota aias mulda laiali. Pole mul eales füüsilise töö soont olnud ning praegune aeg utsitab jälle tööpõlgurit minus. Lisaks otsustas tips üksöö pidu panna ning, kuna praegust on väljamagamine raskendatud, siis unevõlg vajutab elule oma pitseri. Tundub, et paar aastat võin ma veel vabalt majaehituse kategooriasse kirjutada.

Aga igasuguse labidaga vehkimise ja paberisebimise käigus saab vahel aega ka tool välja tõsta ning külmkapist klaasike veini võtta. Ning vaikselt sumedas suveöös mõlgutada, et Kubrick võiks me aeda vabalt dekoratsioonina kasutada. Lihtsalt meenus üks dokumentaal, mis väitis, et ameeriklaste kuulus "small step for a man, one giant leap for mankind" filmijupp on stuudiolavastus ning reziipuldis dikteeris tegevust Kubrick ise. Kes, seda teab, mida see geenius tegi, aga hea kuumaastik on meil küll :)

Fotojaht: märgid

Märke, kui palju. Nii otseseid, kui kaudseid.

Jah, me kolime. Oma kauaoodatud-ehitatud majja. Võttis, mis ta võttis. Oma kuumaastiku aed, piimamees ja värskest krohvist lehkavad toad. Natuke kurb on ka. Wommelgemi mail siiski 5 aastat elatud, tead väikseid otselõikamise teeradu, tunned ületänava naabrimees Maurice'i, kes alati teab, mis külas teoksil, laupäeva hommikul pagari juures uurid, kuidas poja sõbrannal koolis läheb... Pole üldsegi pahad aastad olnud, jääb ainult loota, et järgmised vähemalt sama head tulevad :)

Günekoloogile panniga!

Kui ma mingi dokuseebi kodussünnituse osa eelmine aasta maha magasin, siis eila olin ma Voldi saateks valmistunud. Esiteks helises mobiil algusajal. Teiseks oli ka HD lindistama pandud, et ma saaksin ennast vahetult välja elada st möliseda ning soovi korral kaduma läinud kohti üle vaadata :)

Teemaks oli kodus- vs. haiglasünnituse turvalisus. Nagu karta oligi. Kui kõik sellised günekoloogid oleksid, siis ma käiksin kogu aeg jalad ristis ringi. Tegelikult võttis kodupoolt esindav ämmaemand Lieve Huybrechts turvalise sünnituse idee kommentaaris ilusti kokku:

"Het kunnen allebei veilige plaatsen zijn, wanneer er gewerkt wordt vanuit respect voor de kracht en de capaciteit van een vrouw om haar kind op de wereld te zetten en respect voor het kindje dat er ook voor gemaakt is om geboren te worden. Wanneer dat respect uit het oog verloren wordt en wanneer we de pretentie hebben om te denken dat wij het beter weten dan wat ons lichaam kan en doet, dan worden er pas risico’s gelopen." (Mõlemad võivad turvalised kohad olla, kui tööd tehakse austusest naise jõu ja võime ees oma laps ilmale tuua ja austusest lapse sündimise oskuse ees. Kui see austus silmist kaob ja me lähtume eelarvamusest, et me teadmised kaaluvad naise keha oma suutmise ja toimimise üle, alles siis kerkivad tõelised riskid.)

Isa, poja ja püha vaimu nimel, Aamen! Respekt oli see, mis sel günekoloogil puudus. Usaldus ei saa olla ühepoolne. Panniga talle! Ja see vahepealne põige haigla sünnitusosakonda oli masendav, rase kuulekalt voodis seliti, suures plaanis räigelt sinine günekoloogi tool ja lõpus "ülinunnu" pilt, kuidas issi oma vastset pojakest pudelist toidab... Andku Jumal mulle tervist kolmas laps ikka kunagi kodus ilmale tuua.

Viagra reklaam

Ma ei saa aru, miks mulle juba mitmendat korda samast allikast viagra reklaam postkasti sajab.

Esiteks, Lilly. Kas see tekitab mingeid kahtlusi adressaadi soos? Mida üks malbe :) naisterahvas selle viagraga teeb? Võtab filmiõhtul snäckiks?

Teiseks. Klege, google images ja otsing "lily munster"! Kas keegi tõesti arvab, et mõnel heteroseksuaalsel mehel, kes pole täiesti lootusetu juhtum, ei tõuse?

Fotojaht: volber

Ma ei ole veel Belgias kordagi volbrit kohanud, kuigi tudeng olen :) Võib olla mõned saksakeelsed peavad vaikselt isekeskis, tavaline flaami tudeng mitte, millest muidugi ei maksa järeldada, et õlut ei tarbita. Enamuse belglaste jaoks on volber ennekõike töörahva vaba päev, mis kulub grillimisele, õllele-veinile ja vaba õhu ettevõtmistele.

Meil olid teemaks rattad. Räikkonenil, kodanikunimega Ukul, oli sünnipäev. Kingiks sai kondimootoril töötava kardi. Et õde kehvem välja ei näeks, veeretati kolmerattaline ka välja. Tühja sellest, et "Booneni" jalad pedaalideni ei ulatunud.

Panni leidsin

Vahel tulevad asjad ise su ellu, kui vajadus tekib. Ma vaatasin juba ammu ringi, et leida alternatiivi teflonkattega pannile. Soovitati malmpanni, aga esiteks kukutan ma selle omale varbale :) - korralik malmpann on raske nagu pomm ning minu musklijõud väga piiratud. Teiseks malmpannil ikka ilma rasvolluseta pannkooki ei tee. Seega olin jätkuvalt suht nõutu e pannitu.

Aga nüüd leisin rohelise panni - pole teflonit ja veel hoiab energiat ka kokku. Ei jäägi midagi muud üle, kui kondid poodi vedada ning natuke tarbimise kuldsesse noolekesse panustada. Ainult see poodlemise aspekt on meil nõrkade killast, kuigi mingis meeltesegaduses Nic juba eile arvas, et võiks Hollandisse täna shopingule minna. Arvestades, et haigus ta maha niitis, siis tõenäoliselt oli lihtsalt leviva viirushaiguse esimene sümptom "ajab segast".

Kevad lööb pähe

Igal rahval on omad kiiksud. Ehk Coca-cola lightile on lisaks ummistunud torude lahtileotamisele leitud teine kasutusvaldkond - mentosepurskkaev. 1360 studenti võtsid Leuvenis ette ja tegid lausa Guinnessi rekordi ära. Teen pikal nädalavahetusel järgi. Kuna maja eest on meil nüüd täieliselt makstud, siis muuks purskkaevuks ega kallimaks meelelahutuseks hetkel niigi raha pole :) (Loodetavasti saame homme võtmed kätte.)

Teine kiiks on va ekspressbaari reklaamtabloo. Seisin valgusfoori taga ja lugesin nende sortimenti. Verse jus! Oehh, tüüpiline flaam, ei suuda otsustada, kas rääkida hollandi keelt või prantsuse keelt, ning siis räägib kompromissina mõlemat. Ja imestab, et tast aru ei saada :)

Fotojaht: linn

Eestlase ja belglase linnastandardis esineb olulisi erinevusi. Iga eestlane ütleks, et ma elan linnas, tegelikult olen ma külaelanik. Ainult "külas" elab natuke rohkem inimesi kui Haapsalu linnas. Lisaks pole Antwerpenist sõtma hakates eriti aru saada, kus küla alguse saab. Linna-külapiiri silt on ühe keskmise tänava otsas natuke põõsastunud olekus.

Pilt on siiski päris linnast. Näitab ilusti ära ka flaami talupoegliku hinge - katusekorteri omanikud püüavad ikka omale aia kujundada. Tegelikult tean ma ühte penthouse-elamist, kus peetakse kitsi ja kanu. Keset Antwerpenit kaheksandal korrusel võib naisele öelda, et lähen panen kitse vähe edasi :). Kahjuks ei saa seda ilma tuletõrje abita hästi kaamerasse püüda.

Keskpankade domeenilaiendid

Keskpangad on tähtsad istitutsioonid ja kannavad endas sageli (oma)riikluse sümboli väärikat koormat. Seepärast on ootuspärane, et Belgia keskpanga veebilehe laiend on .be, rootslastel .se jne. Peale tulutut eestipank.ee otsimist tegin ühe välkuuringu ning Euroopa Liidus on kaks "imelike" domeenilaienditega kekskpanka:
1. Malta, kus keskpank kannab laiendit .org, ja
2. Eesti, kus kekskpanga lehe laiend on .info.

.org veel, aga .info? Mingi Keenia rahapesukontor, vä? Mis sel .ee-l viga on? Ikkagi e-country :D Õnneks ei saa Eesti Panga lehele ette heita info puudumist.

Fotojaht: Märg

- Kuule, see oli küll vähe kehvake vise. Ei miskit plärtsu ja kivi kukkus peaaegu varbale. Vaata nüüd hoolega, ma näitan ette, kuidas peab!
- Ooo... OK, võtan kivi, kõvasti hoogu ja viskaaaaaan!

Üheaastane!

Eile oli mul sünna. Emps ja paps tõid mulle suuuuure kingi. Üldiselt oli kink juba pakis väga tore, sest selle najal sain ma püsti seista ja tähtsat nägu teha. Ja, ma seisan igal võimalusel. Ühe käega pean siiski kindluse mõttes kinni hoidma. Mööbelkõnnin.

Venna pesi mu hambaid ka. (Ärge küsige minu käest, miks vennal talvemüts peas on, ta on lihtsalt hulluke.) Ja siis tulid bompa ja Mieke. Ning pidu läks lahti. Alustuseks võtsime kingi lahti. Suurest kastist tuli välja nukuvanker! Väga kihvt! Ma kõndisin terve õhtu ringi. Peaaegu, eks? Kui ma ära väsisin, siis me avastasime, et tegemist ei ole ainult nuku-, vaid ka beebivankriga. :) Multifunktsionaalne, ütles emps.

Lõpuks sai küüslauguspagetit. Magustoiduks pahupidi banaanikooki. Nämmmm... Emps-paps muudkui seletasid bompa-Miekega, generatsioonidepaktist ja muudest hästi pikkadest sõnadest, ma pistsin vahel ka suure "Ooo!" või "kijk!" vahele, aga tegelikult oli mul nii palju oma kingiga tegemist, et polnud suurt aega poliitikast padrata.

Fotojaht: kollane

Me oleme ühes asjas tüüpiline flaami pere, nimelt ehitame omale maja. (Tegelikult laseme ehitada, muidugist.) Aia osas me, vähemalt veel, väga tüüpiline flaami pere ei ole. Belglaste aiad on vahel täitsa ahhetamapanevad, kusjuures aed võib vabalt taskurätisuurune olla.

Need kollased pildid on tehtud eile "objektil" ja meie stiil on metsik. See eest tegutseb noorte loodussõprade klubi aktiivselt. Eilne saak oli sõber Woud, kes tavainimeste jaoks kannab nime nälkjas. Sõber toodi me korterikoju, kuigi ma ei ole täna hommikul enam päris kindel, kas ta seal topsis lehtede ja mulla all veel olemas on.