Tavaline anomaalne elu

Ma olen seda trafaretset ütlemist "kõik on mõtlemises kinni" päris palju kuulnud. Öökimaajav fraas, aga sellest ei saa muidugi midagi paikapidavuse kohta järeldada. Ma täitsa usun, et mõtetega saab mägesid liigutada. Ma kardan, et vahel rohkemgi kui fraasi sagedased kasutajad. Mul on lihtsalt praktilised kogemused. Näituseks Fay olin ma oma mõtetes juba sadu kordi kodus ilmale toonud, kui ma veel reaalset rasegi polnud.

Siiani olen ma alati tõdemises, et kui midagi kõvasti tahta, siis see juhtub, tuge leidnud. Viimasel ajal aga paneb mõtte jõud mind ka kartma. Suurte muutuste keeristorm murdis Uku palavikuga maha. Kõrge palavikuga, ma registreerisin lausa 40.2. Vanni ta minna ei tahtnud, aga nõudis shokolaadikooki :), kuigi nägi väga äpu välja. Kunagi ma kuskilt (väga täpne viide, eksole?) lugesin, et haige olemise kergendamiseks tasuks teda mõtteis beebina kätel kiigutada. Oli see nüüd mõtetest või lihtsalt põletas organism viiruse "kõrgel tulel" kiirelt läbi, aga natuke jahmatama võttis küll järgmisel hommikul rübliku täiesti normaalne tuppasadamine: "Oi, ma tunnen ennast paaalju paremini."

Ma olen mitmeid kordi näinud unes Ukut arhitektnia, aga ma ei ole seda isegi Nicile maininud. Ja arhitekti kutse ei ole minu unelm, ma tahtsin väiksena moekunstnikuks või ornitoloogiks saada. Eile istusime me kahekesti diivanil ja jutt veeres elukutsetele. Ma muuhulgas uurisin, kelleks Uku saada tahab. Politseinik, tuletõrjuja ega kosmonaut ei tulnud kõne alla. "Ma hakkan maju joonistama." Mingit mitteparanormaalset seletust mu haugimälust leida ei õnnestu. Ja nüüd ma elangi teadmises, et tuleb ette vaadata, mida oma lastest mõtled.

Fotojaht: jaan

Jaan ja tuli, jaanituli. See on midagi, millest ükski eestlane mööda ei saa. Kui ikka vähemalt kaks eestlast kokku saab, siis tehakse tuld. Kui üks eestlane, siis pannakese kamin küdema.

See aasta sai päris jaanikul ära käidud. Brüsselilähedases "tagaaias". Tõestuseks Ukule, et eesti keele rääkijaid on rohkem kui üks.

Uku vaatas mõtlikult tulel ringi ja ütles papsile: "Eesti keel on ikka imelik..."
Paps kinnitas: "On jah, aga sa ju räägid ka."
"Ei, ma ei tea."
Vahepeal on õde ligi tulnud ja ütleb sõna sekka:"Tatataa, emmmm ähhh! Heee!"
"Aga õde räägib vabalt eesti keelt!"

Õhtujutt

Jalgpall on läbi ja N paneb teleka kinni. M on juba kuskil teadvuse ja teadvusetuse vahepeal. N võtab öökapilt raamatu ning asub nohisedes lugema.
- Damn, meil jäi õhtusöögist vorsti üle. Ma lähen söön selle ära.
Võtab vähemalt 20 sekundit aega, et unesegane M jagaks matsu ja meenuks, et vorsitükk maandus juba prügikastis.
Varsti tuleb N matsutades tagasi.
- Ei söö kõike mu salaamit ära.
- Ma ei söö salaamit, vaid vorsti.
- Aga ma viskasin vorsitüki ära...
- Ma tean, ma kookisin selle prügikastist uuesti välja. Mul oli raamatus juttu hot dogidest ja ma pidin jupi vorsti saama...

Fotojaht: valgus

Valguse teema pani mul juba nädala alguses kummitama Gunnar Grapsi laulu. "Valgus! Siniheleroheline valgus!" Sest kõigist võimalikest assotsiatsioonidest oli kunagi mu Ukraina päritolu kollegi esimene kommentaar Gunnar Graps.

Ning kuna see nädal on näha olnud peamiselt halli valgust, mida ma pildistama ei kipu, siis pildid on eelmisest nädalavahetusest dinosaurustest. Kõrvale tasub Youtubest GG-d kuulata :) Valgus mängib mulje tätmises suurt rolli, kollane T-Rex näeb päris pehme ja ohutu välja. Sinine see eest ehmatab täiega.

Jalgpalliõhtu põikega ajalukku

Kui Nic lubab omale vahel kommentaare minu tulbiarmastuse aadressil, siis jalka EK on hea võimalus teda tagasi torkida. Näiteks sellega, et belglased võistlustele ei jõudnud, hollandlased küll. Või eilse küsimusega, kelle poolt ta on. Vastus: ei kellegi. Minu üllatunud pilgu peale tuli muigvel vastus, et ta on Hollandi vastu. Uhhh, maakera keerleb veel endist pidi.

Ega Nic kaua ei muianud. Hakkas õige pea arutama, et peaks koos Ukuga Itaalia särgid selga tõmbama. Uku polnud erilises jalpalli vaatamise tujus, tal oli rõhk rohkem mängimisel, aga ma olen enam kui kindel, et valikuvõimaluse korral oleks ta eelistanud saatuse irooniana Hollandi särki. Lihtsalt oranz-oranje on ta lemmikvärv.

Õnneks Nic nutma ei hakanud nagu 1988. aasta finaalimängu järgselt. See finaalimäng on meil mõlemil veel tänaseni meeles, mis minu puhul on imetlusväärne. Ma ei jaga jalgpallist suurt midagi. Samas suudan ma nimetada täpselt kolm Hollandi jalgpallurit: van Basten, "Llama" Rijkaard ja Ruud Gullit, kes suprise-suprise mängisid kõik 88. aasta Euroopa meistervõiskonnas. Tegelikult ma kahtlustan, et mind ei tabanud mingi eriline valge-must kuuskantpisik, vaid Hollandi tiimis olid ilusamad poisid :)

Lõpuks mängis olulist rolli, kumbast otsast asjale vaadata. Oli aasta 1988, laulva revolutsiooni koidik ja venkud said tappa. Iga kord ei ole küsimus selles, kes võidab, vaid selles, kes kaotab. Nic valas pisaraid, mina aga juubeldasin. Kelle poolt sa oled või kelle vastu... Pannkoogid võidavad alati!

Fotojaht: A nagu dinosAurus

Mis on Euroopa dinosaurusehullu unistus? Brüsseli dinosaurusenäitus. Nii võetakse õde ja emps-paps ning minnakse loodusloomuuseumi.

Poolteist flaami õpivad eesti keelt

Nic ostsis juba ammu mingit helikandjal vestmikku, mida oleks hea autos kuulata. Korralikuks laua taga õppimiseks pole tal eriti mahti, siis selline papagoi meetod on ikka parem kui mitte midagi. Eelmine nädal ta leidis, mida otsis. Loomulikult tuli CD tellida, sest kogu laos olev tiraaz oli juba läbi müüdud :D

Eile sai ta oma CD kätte ja asus kodus kohe õppima. Uku muidugi tuli ruttu appi. Mängima :) Õppis numbreid ja kehaosi. Kordas sõnu ja fraase. Nalja sai nabani.

CD (eesti keeles): Kas siin on ohutu ujuda?
Paps (hollandi keeles): Mida see tähendab?
Uku (hollandi keeles): Ah, et haisid pole.

CD (eesti keeles): Mis kell on?
Paps (hollandi keeles): Mida see tähendab?
Uku (hollandi keeles): Oi, et ma peaksin juba ammu voodis olema.

CD (eesti keeles): Vabandust.
Uku (kordab järgi): Pardondust.

Jogurtitegu

Seoses kolimisega tekivad alati paratamatult ka uued naabrid. Me üheks uueks naabriks on mahepiimakarja talu. Ehk ehedat piima on meil vabalt käes. Teisest küljest sain ma ämmalt päranduseks jogurtimasina. See nädalavahetus said need kaks tahku me uuest elust kokku. Pühapäeva hommikuks valmis esimene oma jogurtilaar. Õhtuks on paar potti veel järgi.

Nüüd ma ootan, kuni üks viieliitrine pudel mahla alt vabaneb, sest järgmine tegemine koduses piimatööstuses on kohupiima valmistamine. Suur kohupiima plaadikook...

Fotojaht: unistamine

Ma olen sündinud väikekodanlane. Mu ema meenutas just hiljuti, et juba väikesest peale unistasin ma kolekangesti oma majast. Me elasime Õismäel, aga kõik suved saatsin vanaema juures Mulgis mööda, siis sellise kontrastse kivi-looduse tausta juures oli see minu arust täiesti mõistlik unistus. Ei ole ma linnainimene, Pariisis kordas proovisin juba järgi. Ikka lapike muru, ürdiaed ja taevas seal kohal. Kaks esmanimetatut ning saun on veel, nagu pildilt näha, realiseerumata unistused. Olemasolev "Väike Munamägi" on aga väikeste marakrattide unistus.

Eestlase seadus

Täiendust Murphy kogutud teostele:

Igas sadamas leidub vähemalt üks eestlane. Kui neid eestlasi on rohkem, siis Maret Blauberg räägib suurema tõenäosusega paremat eesti keelt kui Arvo Tamm.

Fotojaht: puud ja põõsad

Seekord plagieerisin karuema :) Meil on ka üks kodupuu, mis sümboliseerib mulle täielikku surematust. Tegemist on draakoni- või tõlvpuuga (ma kunagi ei suuda meeles pidada, mis neil vahet on), mis sai Nici kaaslaseks tema esimeses tudengistuudios üle 15 aasta tagasi. Ta on üle elanud kõigi tapmiskatsete skaala kogu laiuses. Ikka elab. On vähemalt korra olnud lihtsalt ront mullas, aga ajas jälle tupsud välja. Eks vaesel kodupuul ole paremaid aegu ka. Täna hommikul seisis ta mõnuledes väljas ning nautis öiseid vihmapiisku.

Perekond Meilikkajuhtub

Järgmise nädalavahetuse eel siis natuke meie eelmisest nädalavahetusest. Üldiselt on meil uus hobi, mis röövib kogu vaba aja. Kolimine :) Kolimisel on nii plusse kui miinuseid. Jube tüütu, kui kõik koht on kola täis ning puudub igasugune ülevaade, kus on see kast, milles on kollane tekk, sokid või kitarrikeeled. Samas mürakarud lõikavad kõvasti mänguprofiiti igast tühjaks saavast kastist, ilgelt lõbus on kasti ronida. Enamus hädavajalikku on siiski oma koha leidnud sh Nici pillid. Kaasaegses peres on mehed need igapäevased pillisööjad, eksjuonju :)

Laupäeval oligi Nicil just tabletineelamine käsil, kui bompa kola täis haagisega saabus. Nic pani tableti öökapile raamatu peale ja läks ust lahti tegema. Järgnes üleüldine transa viskamine ning asjade paigutamine. Peale õhtusööki magama sättides avastas Nic, et tablett kadunud. Ja me kumbki ei suutnud meenutada, kas ta pilli sisse võttis. Otsisime, kuulasime Uku üle. Damn, tableti saatus tuvastamatu ja tegemist pole aspiriiniga. "Antikiftitamise" keskusest soovitati kahtluse korral kiirabi.

Nii me siis läksimegi Dendermonde haiglaga tutvuma. Vaadati ja kuulati meid, kiirabiarst teatas rahulikult, et tegemist on kõige muu kõrval ka nn suitsiidipillidega. Jippiii... Kuna "mängus" oli ainult üks tablett, siis otsustati lapsed kanüülistada, kaks tundi monitoorida ja öö lasteosakonnas mööda saata. Kõige õudsam oli kanüüli panek, eriti väikesel õel. Mina püüdsin tipsi paigal hoida ja Uku kõrval hüsteeriliselt huilgas, et ei tohi õele haiget teha. Rahunedes ja oma südametoonide monotoonsel tiksumisel jäid nad õnneks magama. Kahe tunniga võis 80% kindel olla, et nemad tabletti kinni ei pistnud. Siiski saadeti meid järgmise päeva teisel tunnil lasteosakonda magama. Magamisest palju välja ei tulnud, sest õed käisid visa järjekindlusega iga kahe tunni tagant vererõhku mõõtmas, mille peale lapsed hakkasid, kas hüsteeriliselt nutma või tahtsid mängunurka mängima minna. Aga kus sa lähed mängima, kui klemmid kleepsuga kõhul ja traatidega aparaadi küljes kinni.

Pühapäeva keskpäevaks me sellest vanglast õnneks vabanesime :) Huvitav, miks sageli öeldakse, et saate hommikul vara koju, kui tegelikult tuleb arsti oodata, kes heal juhul saabub kella 10? Ja registratuuris arve väljakirjutaja tädi oli tõeline kirss tordil. Tableti saatuse osas me tänini päris kindlad ei ole, variante on kaks: kas a) Nici kõhus, või b) tolmuimejas. Aga nagu Krõlovi valmil on sel lool moraal. Järeldused on meil moraali põhjal tehtud ja tarvilised meetmed võetud. See nädalavahetus võiks vähe igavam tulla, ma hea meelega taasavastaks interneti ja teleka võlusid.

Kas Belgia või Eesti perekool?

Kuidas teha kahe maa foorumitel vahet? Esiteks on Belgia foorumid väiksema külastatavusega, kommenteerimise sagedusega. Foorumis istumine on üks väheseid aspekte, mis eestlast flaamist eristab. Mulle tundub, et foorumites esineb ka laussõimu mõõdukamalt (ei viitsinud väga palju otsida, aga ei leidnud tegelikult ühtegi tõsist solvangut) isegi, kui anonüümse regisreerimiseta foorumiga tegu.

Teisalt iseloomustab belglasi oluline struktuurne erinevus, mida peegeldab alltoodud statistiline killuke :)

teema: head fritüürid - 47 vastust
teema: õdusad söögikohad piirkonnas - 285 vastust
aga
teema: head algkoolid - 3 vastust (ja nendest üks vastus poolenisti mööda)
teema: head perearstid - 5 vastust (nendest kaks vastust osaliselt mööda).

Tekkis kange tahmine vaadata, mis saab teemaga Minu lemmikõlu. :P

Fotojaht: liikumine

Parem hilja, kui mitte kunagi. Enda vabanduseks võin öelda, et, esiteks, pole mul kodus internetti ja ma pole veel sellega harjunud ning, teiseks, võtsid nädalavahetuse seiklused oma osa, aga neist kirjutan ma varsti pikemalt. Aga nüüd liikumise juurde.

Maakeral pidi olema kaks rajatist, mis paistavad kosmosesse ära. Hiina müür ning Belgia öised valgustatud kiirteed. Kuna ma kosmonaut pole, siis on mul raske öelda, kas siin on tegemist väikerahva eneseupitamisevajadusega või tõega. Aga (kiir)teid on palju ning valgustatud on nad ka. Kui me vahel hilisõhtul puhkuselt saabume, siis paistavad koduteed kaugele ära ning tekitavad mõnusa sooja tunde. Peaaegu kodus!

Pildile sai Antwerpeni ringtee, mis väidetavalt on ühe tihedama veoautoliiklusega sõlm Euroopas. Tihe liiklus tähendab, et liikumist on tipptundidel väga vähe. Kõige ekstreemsem juhtum oli kunagi lumesaju tingimustes, kui terve ring seisis tunnikest 4-5 paigal. Automobilistide ühendus käis pakkus kuuma teed-kohvi ja juhid kahes suunas pidasid lumesõda. Keskäeval toimub siiski tavaliselt aktiivne liikumine ja pildile tuleb lisada hea annus lärmi!

Life in a box

Nüüd on siis suures osas kolitud. Ja mitte tänavale, vaid majja ning karpe õige mitu. Homme tuleb veel mööblitäiendust, kuhu ehk mõne karbi tühjendada annab. Väsitav on. Tassi karpe ja mööblit, laota aias mulda laiali. Pole mul eales füüsilise töö soont olnud ning praegune aeg utsitab jälle tööpõlgurit minus. Lisaks otsustas tips üksöö pidu panna ning, kuna praegust on väljamagamine raskendatud, siis unevõlg vajutab elule oma pitseri. Tundub, et paar aastat võin ma veel vabalt majaehituse kategooriasse kirjutada.

Aga igasuguse labidaga vehkimise ja paberisebimise käigus saab vahel aega ka tool välja tõsta ning külmkapist klaasike veini võtta. Ning vaikselt sumedas suveöös mõlgutada, et Kubrick võiks me aeda vabalt dekoratsioonina kasutada. Lihtsalt meenus üks dokumentaal, mis väitis, et ameeriklaste kuulus "small step for a man, one giant leap for mankind" filmijupp on stuudiolavastus ning reziipuldis dikteeris tegevust Kubrick ise. Kes, seda teab, mida see geenius tegi, aga hea kuumaastik on meil küll :)

Fotojaht: märgid

Märke, kui palju. Nii otseseid, kui kaudseid.

Jah, me kolime. Oma kauaoodatud-ehitatud majja. Võttis, mis ta võttis. Oma kuumaastiku aed, piimamees ja värskest krohvist lehkavad toad. Natuke kurb on ka. Wommelgemi mail siiski 5 aastat elatud, tead väikseid otselõikamise teeradu, tunned ületänava naabrimees Maurice'i, kes alati teab, mis külas teoksil, laupäeva hommikul pagari juures uurid, kuidas poja sõbrannal koolis läheb... Pole üldsegi pahad aastad olnud, jääb ainult loota, et järgmised vähemalt sama head tulevad :)

Günekoloogile panniga!

Kui ma mingi dokuseebi kodussünnituse osa eelmine aasta maha magasin, siis eila olin ma Voldi saateks valmistunud. Esiteks helises mobiil algusajal. Teiseks oli ka HD lindistama pandud, et ma saaksin ennast vahetult välja elada st möliseda ning soovi korral kaduma läinud kohti üle vaadata :)

Teemaks oli kodus- vs. haiglasünnituse turvalisus. Nagu karta oligi. Kui kõik sellised günekoloogid oleksid, siis ma käiksin kogu aeg jalad ristis ringi. Tegelikult võttis kodupoolt esindav ämmaemand Lieve Huybrechts turvalise sünnituse idee kommentaaris ilusti kokku:

"Het kunnen allebei veilige plaatsen zijn, wanneer er gewerkt wordt vanuit respect voor de kracht en de capaciteit van een vrouw om haar kind op de wereld te zetten en respect voor het kindje dat er ook voor gemaakt is om geboren te worden. Wanneer dat respect uit het oog verloren wordt en wanneer we de pretentie hebben om te denken dat wij het beter weten dan wat ons lichaam kan en doet, dan worden er pas risico’s gelopen." (Mõlemad võivad turvalised kohad olla, kui tööd tehakse austusest naise jõu ja võime ees oma laps ilmale tuua ja austusest lapse sündimise oskuse ees. Kui see austus silmist kaob ja me lähtume eelarvamusest, et me teadmised kaaluvad naise keha oma suutmise ja toimimise üle, alles siis kerkivad tõelised riskid.)

Isa, poja ja püha vaimu nimel, Aamen! Respekt oli see, mis sel günekoloogil puudus. Usaldus ei saa olla ühepoolne. Panniga talle! Ja see vahepealne põige haigla sünnitusosakonda oli masendav, rase kuulekalt voodis seliti, suures plaanis räigelt sinine günekoloogi tool ja lõpus "ülinunnu" pilt, kuidas issi oma vastset pojakest pudelist toidab... Andku Jumal mulle tervist kolmas laps ikka kunagi kodus ilmale tuua.

Viagra reklaam

Ma ei saa aru, miks mulle juba mitmendat korda samast allikast viagra reklaam postkasti sajab.

Esiteks, Lilly. Kas see tekitab mingeid kahtlusi adressaadi soos? Mida üks malbe :) naisterahvas selle viagraga teeb? Võtab filmiõhtul snäckiks?

Teiseks. Klege, google images ja otsing "lily munster"! Kas keegi tõesti arvab, et mõnel heteroseksuaalsel mehel, kes pole täiesti lootusetu juhtum, ei tõuse?

Fotojaht: volber

Ma ei ole veel Belgias kordagi volbrit kohanud, kuigi tudeng olen :) Võib olla mõned saksakeelsed peavad vaikselt isekeskis, tavaline flaami tudeng mitte, millest muidugi ei maksa järeldada, et õlut ei tarbita. Enamuse belglaste jaoks on volber ennekõike töörahva vaba päev, mis kulub grillimisele, õllele-veinile ja vaba õhu ettevõtmistele.

Meil olid teemaks rattad. Räikkonenil, kodanikunimega Ukul, oli sünnipäev. Kingiks sai kondimootoril töötava kardi. Et õde kehvem välja ei näeks, veeretati kolmerattaline ka välja. Tühja sellest, et "Booneni" jalad pedaalideni ei ulatunud.

Panni leidsin

Vahel tulevad asjad ise su ellu, kui vajadus tekib. Ma vaatasin juba ammu ringi, et leida alternatiivi teflonkattega pannile. Soovitati malmpanni, aga esiteks kukutan ma selle omale varbale :) - korralik malmpann on raske nagu pomm ning minu musklijõud väga piiratud. Teiseks malmpannil ikka ilma rasvolluseta pannkooki ei tee. Seega olin jätkuvalt suht nõutu e pannitu.

Aga nüüd leisin rohelise panni - pole teflonit ja veel hoiab energiat ka kokku. Ei jäägi midagi muud üle, kui kondid poodi vedada ning natuke tarbimise kuldsesse noolekesse panustada. Ainult see poodlemise aspekt on meil nõrkade killast, kuigi mingis meeltesegaduses Nic juba eile arvas, et võiks Hollandisse täna shopingule minna. Arvestades, et haigus ta maha niitis, siis tõenäoliselt oli lihtsalt leviva viirushaiguse esimene sümptom "ajab segast".