Belgalse suurim dilemma

Kui Taani prints mõtiskles, kas üldse olla, siis korralik belglane mõtleb mida süüa. Nii on Uku viimaste päevade peamine jututeema sünnipäevalaua menüü.

Õudselt rakse on otsustada, kas pannkoogid või tort, kas spageti või hamburger. Igastahes ei saa jätta vaesekest torkimata küsimusega, kas shokolaadikook või teeme seekord hoopis maasikate ja kummikarudega. Minu menüüs on belglane omas mahlas ;P

Masendav statistika

Üks naine viiest toob Flandrias oma lapse ilmale keisrilõikega. Umbes 1 lõige kümnest on nö on demand. Naise nõudmisel ilma meedilise näidustuseta. 75% sünnitab epiduraaliga. Isegi mitte tervelt üks naine kümnest ei sünnita esilekutsumise, epiduraali ja lahklihalõiketa. Viimane fakt paneb kohe lausa minestama. Teeks kohe valimiste eel partei :)

Toreda nimega Dr Cammule peaks emadepäevaks vist lillekimbu saatma tema võtluses keisrilõigete osakaalu tõusu vastu. Muidu ma ainult nahutan siin günekolooge.

Eesti depressiivsed usupühad

Nädsa, lõpuks keegi võtab ka imestada. Nic üllatus juba aastaid tagasi, et pühitsetakse inimese surma. Tema katoliiklik hing alustab aastat ikka valgemast poolest.

Ma olen alati naernud, et suitsiidne soomeugrilane ei saa ju ometi midagi nii helget nagu Kristuse ülestõusmine tähistada. Ei sobi rahvuslikku depressiivuse valemisse. Tuleb leinata ja tööd rügada, mitte puhata ja mängida. Kuigi vaadates missat saaks Benedictuse aadressil sapikarika raskusteta täis.

Eestlane. Siuke vä?

Muuseas, tõsiasi, et mul ID kaart (peaaegu) alati taskus on pigem mu nahas elava belglase tunnus.

Selgest taevast võib pussnuge tulla

Ausalt. Vahel ei saa kohe jupp aega aru kuhu äike lõi, saad ainult aru, et midagi oli väga ootuspäratut. Nagu eile kultuuriuudistes. Ja siis tulevad veel spordiuudised otsa, kus ennast kogunud Nic vähemalt jõuab pista, et Eesti külateed ongi sellised. No päris sellised ei ole.

Elu õppetunnid

1. Kui emasüda ütleb, et nüüd tuleb kõvemat häält teha, siis tuleb seda kuulda võtta. P..sse mahedad kasvatusmeetodid.

2. Saatuse irooniana satud sa haiglasse just siis, kui viimases EOSe nubmris ilmub nupuke haiglainfektsioonidest. Belgias sureb igal aastal üle 17 tuhande haiglas infektsiooni saanud inimese, sh hinnanguliselt 2600 sureb puhtalt infektsiooni tõttu. Meeltesse tulvab imeline turvatunne... Tegelikult tasub sealt rahustuseks hoopis kliimasoojenemise juttu lugeda :)

Imelikud brüssellased

Brüssel mõjub ajudele. Ausalt. Esiteks saadab Eesti diplomaatilise korpuse esindaja "kohalike" listi teate, mis toob meelde mulle kunagise "Haiguste ravi...". Mäletab veel keegi NL lõpupäevade-EV alguspäevade ullikest, kes graffitit kribas igale poole näiteks Kiek in de Köki veerule? Katrin Saksa reportaaz otse Brüsselist on vähemalt Päevalehes saanud suht sama vormi. Ladusalt loetav, aga iva leidmisega jääb hätta. Millal ennem on ökonomistid ja poliitikud ühel meelel olnud?

Lisaks lööb kodust kaugel välja suuremat sorti patriotism. Ekspressi veergudel tunnistas keegi, et karaskit teeb Eestist toodud rukkijahust :) Mu leivatööstus kuivaks siis küll päris kokku, kui ainult sünnimaist tootjat toetaksin. Veel otsis ta kaks aastat Brüsselist hapukoort. Naljatilk. Jah, koor on prantsuses crème. Neid "kreeme" pole supermarketite riiulis nii palju midagi, et läbiproovimine kaks aastat aega võtaks. Leidub kohalikku hapukoort küll, maitselt mahedam ja rasvasisalduselt rikkalikum, aga päris lähedane sellele tõelisele hapukoorele. Aga inimene, kes ei tea hapukoore vene köögi päritolu, ei peakski hapukoort sööma :P

Polüglott

Õhtune magamaminek. Uku unustas oma kaisuka allkorrusele.
- Oh! I forgot my Mõmmi!
- (Nägu nagu Toy Storyst Bullseyel) ??? ... I go and bring it to you?
- That's fine. Thank you!
Väheke ennast kogununa Mõmmiga tagasi.
- Parlevuu fransee ossii? Sprehhhen si doitššššš?
- Eeee, mis see veel on?
- Prantsuse keel ja saksa keel.
- Ooo, maailmas on palju keeli...
- Ja, ikka hea hulk.

Tundub, et need päevad, kus me Niciga vahel inglise keelt klatšimiseks kasutasime on möödas.

Kadunud sall

Need akadeemiliste inimeste ajud töötavad ikka vähe teistmoodi. Eelmise viisaastaku maili-sõda oli ajendatud kondoomiaparaatide paigutusest, kusjuures teavitusmaili, kus nad lõpuks oma asukoha leidsid, ma ei saanudki. Ehk täitsa teadmatuses elan :)

Jooksva viisastaku feimikasti tegi linnukese kellegi õnnetu kadunud sall. Nimelt keegi teine hea südamega inimene saatis laiali meili teatega leitud sallist. Kellelgi kolmandal viskas üle, et talle sellist rämpsu kasti saadetakse ja saatis vastu rämpspalve sellist rämpsu mitte enam saata. Nii need pallid veerema lähevad.

Keegi pistnud prõõkama septembris, kui terve ülikool järjekindlalt viagra-reklaame sai. Mina ka mitte, kuigi itindust õpetaval ülikoolil peaks piisavalt kompetentsi olema, et selline jama meiliserveris juba ära lõpetada. Ma tegin lihtsalt Outlooki rule'i. Salli teemal olen ma nüüdseks juba rohkem meile saanud kui viagrast :)

Vannis

Kaks paksu, st Uku ja Fay, istuvad vannis. Peale poolt päeva ligunemist on suhteliselt ootuspärane, et vannivesi kipub jahedaks muutuma. Suur vend keerab vee vähe soojemaks ja kraani lahti. Hoiatus "Kuum vesi" tõlkub kõigi väikeste õdede keelde, kui "proovi oma näpuga järgi".
Vesi päris põletav ei ole, aga paneb väikese õe nentima siisi: "Uhhh! Warm!" ("Uhhh! Soe!"). Ning tips asub hoolega veejoa peale puhuma.

Kui palju on su's veel eestlast?

Kunagi üks staazikas väliseestlane nentis, et enamuse immigrantide elus on periood, kus sünnimaaga hakkab side nõrgenema, aga kodumaal oled ikka veel välismaalane. Esimene indikaator on see, kui hakkad kroonides hindu eurodesse ümber arvestama, ikka 150 krooni on umbes 10 eurot :)

Täna ma tulin teise hea testi idee peale - igal rahval on oma eritoidud näiteks tassisin ma kunagi kolleegi prantslasest kaasale Pariisist kuivatatud vorsti, soomlastel on oma karjalapirukad jne. Minu postkasti maandus üleskutse avaldada oma eelistusi Eesti toitude osas, mida võiks skandinaavlaste poe riiulitelt-lettidelt leida. (Luxemburgi Eesti Seltsi lehelt leiab peegelduse ka.)

Ja ma hakkasin mõtlema, mida ma siis tahaksin. Purgisuppe? Ei, mul õnnestus isegi tudengiaeg pea prugisupivabalt mööda saata :) Õlut? Ökoinimene õlleparadiisis ja tassib veel 2000 km tagant õlut? Tangaineid nagu tatar, helbed, manna? Kodutee peale jäävast ökupoest saab neid igas mastis. Shokolaad? Kui keegi tahab, siis ma võin oma laste jõulupakikommid vahetada Belgia käsitööshokolaadi vastu suhtes 2:1. Leib? Teen ise ja, tehke, mis tahate, tööstustoodang ikka käsitöö vastu ei saa :) Liha-kala? Hollandlaste maatje on täitsa heeringas, aga mulle on alati maitsenud ABBA purgiheeringad rohkem ;) Sprotid olen ma juba kord elus peale paariaastast laagerdamist ära visanud. Vorstiga meenub mul alati Võru LK tehnoloogi väide, et doktorivorst on puhas raiskamine, kuna sinna läheb 50% liha. Kohukesi? Neid saab juba Brüsselist, ainult ma ei ole viitsinud viimase kuue aasta jooksul neile järgi minna. Vaevalt, et see trend tulevase kuue aasta jooksul muutub. Kui keegi, näiteks vanemad, koju kätte toovad, siis sprotisaatus neid ei taba.

Ma tahaks hoopis metsmaasika toormoosi ja muid koduseid moose. Marineeritud kuuseriisikaid. Soolatud metsaseeni. Pudelisse-purki pandud pohli ja jõhvikaid. Aga neid peab vist ise minema koha peale tegema. :)

Rahvusvaheline jääkarude päev

Üldiselt tundub, et meie pere vaatevinklist võetuna võiks kevad tulla küll. Uku võttis üks päev kätte ja pani väljaminemise eesmärgil lühikesed püksid jalga. Päike soojendas läbi aknaklaasi tõesti päris mõnusalt. Ainult väljas oli siiski ainult 4-5 plussipügalat.

Ettepanekusse pikemad jalavarjud jalga tõmmata suhtus ta suuremat sorti umbusuga. Nii saigi ta õue lastud lühikeste pükstega. Õueskäik piirdus see kord rekordilise veerandtunniga. Aga see eest on ukusugustele pühendatud tänane päev - täna on nimelt rahvusvaheline jääkarude päev :)

Vabariigi aastapäeva eel

Kui meil õnnestub Niciga lapsed "kuhugi", tavaliselt vanaisa juurde, ööseks ära sokutada, siis on meil alati kohustuslik kahepunktiline programm - süüa kuskil ja nautida kultuuri.

Esimese punkti täitmine Belgias probleeme ei tekita. Kultuuriprogrammi osas olime me aga juba mõnda aega tahtnud Frost/Nixonit vaadata. Suur oli me üllatus, kui ühestki suurest kinost me filmi, mis kõigest natuke üle kuu tagasi alles jooksma hakkas, ei leidnud. Kõige lähem koht vaatamiseks oli Gendi kultuurfilmide kino. Ikkagist kultuursed inimesed :)

Kuna me Genti kella viieks pungestada ei viitsinud, siis me käisime hoopis Antwerpeni kultuurfilmide kinos Mickey't vaatamas. Vääris vaatamist ja kuulamist. Nagu Nic ütles, et soundtrackil polnud küll pea ühtegi lugu, mida ta ei teadnuks.

Reedel paastuajale mõeldes

Hollandlastel on terve rida "hädasid". Aga vahel nad siiski komistavad pärli otsa ka. Nende kodussünnituse süsteemi ees teen ma sügava kummarduse. Nüüd on hollandlased ilmutanud uue filmi - Meat the truth. Eesti loomakaitsjatele (ja rohelistele) hea vihje, kuidas suhteliselt marginaalse karusnahastatuse juures vähe rohkem kandepinda omavate teemadeni jõuda.

Näituseks Belgia veggiedonderdag (e vegetaarne neljapäev) annaks Hollandis efekti, mis võrduks miljoni auto teelt eemaldamisega. Mul oleks ettepanek veel kõik hollandlased korralikeks katoliiklasteks kasvatada :) Kodusel postil pean ma ainult maha vaikima, et Nici jäle nimekaim vegetaarlust propageerib.

Kraabi ja kraabi

Minu arust külm, jää ja lumi jälitavad mind. See tähendab, et nad on mu järjekodselt maamunalt üles leidnud.

Lumi on tore, aga pidevalt autot jääst välja kraapida-sulatada üldsegi mitte. Ma olen täiesti valmis selle mugavuse nimel vihma taluma. Valged käekesed ei ole harjunud enam seda tööd tegema. Kuigi ma õpetasin hiljuti muiates Nici, et auto saab kõige lihtsamini lahtise lume alt kätte väikese harjaga. Ask the expert! Naabrimees vaatas, manas heureka!-ilme ette ja läks tõi samuti harja. Ega kõik Kalevipojad ole, mõni peab siili rolli ka täitma.

The devil is in the details

Oi-oi-oi, lisaks majandusele on äripäeval ka raskusi Euroopa kaardistamisega rahvuslikul alusel. Huvitav mida üks hollandlane arvab, kui tast kirjutatakse pealkirja all laisk flaamlane ja usin eestlane?

Tõsi, natsionalism pole popp, on teine päris poliitilise ebakorrektsuse piirimail kõlkuv nähtus. Siiski algab ja lõpeb Euroopas elu rahvusega. Nemad-meie. Mitmes variatsioonis ja erineva kujundusega nagu birkenstocki plätud, aga oma olemuselt siiski ühed plätud kõik.

Kuu varjukülg

Noormees, 20-aastane, rikka ja sooja kodu võsuke. Kandis kunagi pikki juukseid ja kuulas gothic metali. Mis sest ikka, ma kuulan veel tänasel päevalgi Sisters of Mercy't. Oli pigem nutikas, aga väga endassesulgunud. Tjah, paljud eestlased ei armasta tere-head aega öelda. Keeldus vanemate kingiks pakutud autost ja sõitis jalgrattaga kõikjale. Nii ta istuski ühel päeval Sint-Niklaasis jalgratta selga ja asus Dendermonde poole väntama.

Kui ta võttis kõige otsesema tee, sõitis ta mõnesaja meetri kauguselt me kodust mööda. Algkoolist kiriku vastas ta mööda ei sõitnud, sest paberil ta taskus seisis teine aadress. Tee viis üle jõe ja silla, ristmikul keeras ta paremale, kuigi oleks võinud ka vasakule keerata. Aadress oli lihtsalt paberil selline. Ja seal ta läks, noad, kirves ja püstolimakett seljakotis... Ning sellest ajast alates said Belgia lasteasutused sõrmejäljetuvastusega ukselukud.

Pühapäev koogiga

Jäätisest jääb sageli munavalgeid üle ja nendega peaks ka midagi ette võtma. Nami-namist leidsin kuue munavalgega koogiretsepti, millest tegin oma versiooni - kakao ja kohupiimakreemiga.

Kui jumal magab, juhtub koledaid asju

Meie kaitseinglid olid õnneks tööhoos, aga jahmatavalt lähedalt see hoop mööda läks. Nii ootamatult, et alles eile õhtul kuuldes, et lapsehoidja oli saanud kõne kõik uksed kindlalt sulgeda ja Uku pidi lõunapausi ülerahvastatud söögisaalis mööda saatma, jõudis reaalsus teadvusesse.

Ilus poisslapse nimi

Uku joonistab dinosaurusele väikest venda.
- Emps, ma tean ühte ilusat poisinime - Jeesus!
- Aaa, kas sa veel mõnda tead?
- Tean küll, aga praegu ei tule meelde... Kes see on?
- Kass.
- Ja mis kassi nimi on?
- Miisu.
- Oi, ilus nimi! Kas see on poisi või tüdruku nimi?
- Kassitürduku nimi.