12.04.2007

... kell 5.30 sündis väike tüdruk Fay omas kodus emme, issi ja väikese suure venna suureks rõõmuks.

Rasedusväsimus

Kui olla selline elevanttüüpi rase, siis varem või hiljem hakkab rasedus üle viskama. Üheksa kuud on tore, aga elevantsi moodi 22 kuud rase olla ei taha.

Estieks hakkab rasedus painama puht füüsiliselt. Ilgelt tüütu on kingi jalga panna suure "oehh!" saatel. Can-cani ei saa hästi tantsida jne. Lisaks on harjumatu, et kui sa püüad kuskilt külg ees läbi pugeda, siis jääd hoopis kitsikusse, ei ole harjunud külgprofiilis laiem olema.

Teiseks on tüütud küsimised stiilis "ühes tükis?". Mamps küsib juba iga päev, kas ma midagi tunnen. Ei tunne, Catherine kontrollis täna ettevaatlikult, kõik on kinni. Loodetavasti mitte just naelutatud.

(Tegelikult on alaseljas imelik tunne... ;)

Kunstilised munad

Munad on värvitud!

Rasedad lihavõtted

Esiteks günekoloog pani jälle mööda oma 6. aprilliga. Tegelikult ei uskunud ma seda kunagi. Jo-Catherini 9. aprillini on veel paar päeva aega. Aga mu sisetunne ütleb, et ma saan teisipäeval veel Catheriniga kohata. Kuigi vahel tundub, et seekord nagu mingid libavalude moodi asjad mul on, ristluudesse lööb kerge pinge sisse. Või on see hoopis mu suur kõht, mis kehva selga painab, sest ussipatja kohendades ebamugavus kaob...

Teisalt ei saanud ma esimest korda Nicilt mingit kommentaari, kui ma kahe suure tulbikimbuga koju vajusin. Tavaliselt olen ma ikka kuulnud, et tulbid on Hollandist vms. Nagu ma ei teaks, aga mulle on tulbid alati väga meeldinud oma minimalistliku "disaini" poolest. Samas ma armastan neid külluslikus koguses vaasi torgata.

Kõht kasvab

Peab tõdema, et esmaspäeval alanud kodune elu on märksa väsitavam kui töine. Koristamine kipub juba konti murdma ja Uku ratta järgi lidumine võtab võhmale.

Murelaps vererõhk küll püsib õnneks normis, aga Catherine eile suurt lootust lähima nädala jooksul uuele ilmakodanikule ei andnud. Kuigi Ukuga ütles günekoloog ka, et kohtume järgmine nädal, aga kohtusime hoopis järgmine päev. Pigem oma hing sosistab tüdrukutirtsule, et oleks aeg vaikselt sündimisele mõtlema hakata. Mingeid märke tähtsa sündmuse saabumisest pole, kuigi eelmine kord sündis väike väänik "lambist". Viimane aeg veel kihlvedusid sõlmida - kas tuleb lihavõttelaps või mitte?

Värske jalgrattaomanik

Uku on meil värske jalgrattaomanik. Küsimus on ainult selles, kas Kirsipuu või Bonen.

Peale väikest põntsu kannab väntjalg ka toas kiivrit:


Sest kunagi ei või ju teada, millal sa diivani pealt alla kukud:

Polegi metsapoolne vaid hoopis trendsetter

Lugedes eilast De Morgenit pole ma sugugi hull, vaid täiesti trenditeadlik tibi. Nimelt on Flandria kodusünnituste arv kasvanud 1997. aaasta 545-lt 799 sünnituseni 2005. aastal. Lisaks kodussünnitaja tavaliselt kõrgharitud ja partnerlussuhtes.

Tegelikult moodustab isegi see peaaegu 800 sünnitust kõigi sünnituste arvust natuke üle 1%, aga siiski proportsioon kasvab vaikselt. Ja kodussünnituse kasuks otsustav naine on ka rohekm metsapoole e väärtustab materiaalsete aspektide asemel rohkem elustiili ning nn hingeväärtusi.

Kodussünnitav mees

Mis juhtub mehega, kui talle kord öeldakse: "Kallis, ma tahan kodus sünnitada."? "Tõeline" mees ära ei minesta, samas võib tema arengus tähendada mõningaid verstaposte.

1. faas: rasedus on alles planeerimise järgus. Ettepanek kodussünnituseks saab reaktsiooni: "Et nagu Hollandis, vä?". Esimest korda tabab naispoolt tõeline hollandivihkamine, kuigi repliik oli igati prognoositav, ei taha seda kuulda. Siiski on Hollandi lähedusel oma positiivne pool, nimelt plaanile järgneb rahulik nõustumine.

2. faas: rasedustest annab punase täpi. - "Ma kavatsen endiselt kodus sünnitada." - "OK, sina sünnitad. Kui kodus, siis kodus." Varjatud sõnum on pigem stiilis, eks igaüks meist peab oma risti kandma, minul on selleks hull naine. Hea vähemalt, et naine langevarjuga hüpata ei taha, enamus hollandlasi jäävad vähemalt kodus sünnitades ellu.

3. faas: raseduse teine trimester. Selja taga on paar kohtumist ämmaemandaga ja günekoloogiga, kes ei näe kodussünnitusel takistusi. Kasvav kõht tekitab märksa reaalsema lapsesaamise õhkkonna. Väikese ingli isa hakkab planeerima, missuguses toas sünnitada, kuidas vajadusel sooja vett juurde saada, kui boilerist jagu otsa saab, ning kuhu suur vend vajadusel majutada.

4. faas: lõpusirgel. Ühel õhtul tuleb mees kaasa juurde vannituppa, võtab tal ümber kinni ja teatab, et ta on üliväga õnnelik, et me kodussünnituse kasuks otsustasime.

Otsitakse: tõeline Eesti söök

Mu ülikool on välja kuulutanud konkursi kuue "vahemere" kööki hõlmava raamatu koostamiseks. Ühe mereregioonina on ka Balti meri. Ehk nüüd on mul vaja leida veel ainult supp või pearoog, mis:

a) oleks laialt levinud ainult Eestis st. hapukapsas-verivorst ja seljanka langevad välja, Saksa- ja Venemaa on lausa Eestiga samas grupis;
b) koostisained peavad olema kohalikul turul saadaval, mis välistab kama, raskusi tekib ka ulukilihaga, põdravorsti jaoks on lihtsam üks soomlane leida ning
c) oleks söödav ka suurema osa keskeurooplaste silmis st pudrud, piimasupid ja seajalad ei sobi.

Eesti toidu nimekirja lugedes tuleb tõdeda, et Eestis pole (pikaajalist) oma toidukultuuri. Viimasega seoses meenub mulle alati mu suurepärane saastaleidmise võime Hollandi menüüdest - ma suutsin alati sealt miski jõleduse valida. Ja minu täieliku arusaamtuse peale, kuidas on võimalik normaalne ainete kooslus, millekski lateksi, saepuru ja petrooli sarnaseks muuta, seletas Nici toonane kolleeg, et neil pole lihtsalt kultuuri. Mida pole, seda pole, aga samas kõlbab enamus Eesti pubimenüüs olevatest söökidest süüa ning pole vaja menüüd uuesti küsida, et aru saada, mida sööd. Kui nüüd veel midagi originaalset ka leiaks, siis saaksin ma Eesti köögiga täiesti teenitult kokaraamatusse :D

Võrdõiguslikkuse tähe alla alanud päev

Täna hommikul astusin ma feministijalaga voodist välja. Tööle sõites lugesin natuke ajas mahajäänuna eelmise nädala Ekspressist Barbi Pilvre juttu ja itsitasin vaikselt. Kohvipausi ajal leidsin Postimehest lisaks nupukese ootustest meessoorollidele.

Igastahes tuli mulle meelde Nici tava alati Eestist kaasa tuua venekeelne Playboy, et see uhkelt tualetti asetada ja külalisi lollitada oma keelepädevusega. Tegelikkuses lugesin ainult mina, kusjuures vahel oli seal päris toredaid pesoonijutte ning autoülevaated meeldivad mulle pea alati. Ja sai Nici kallal nokkida, kas ta Loreali uut juuksegeeli on juba proovinud.

Seoses sellega tuligi mulle idee kirjutada projekt eestikeelse Playboy väljaandmiseks. Oleks lõpuks üks eestikeelne meesteajakiri, mis pole lausporno, ning muukeelsetele meestele rohkem lugemismaterjali oma keeleoskuse arendamiseks. Viimase argumendiga võiks ju isegi kuskile integratsioonifondi veel teise projekti kirjutada.

Elu nagu miniatuursed Ameerika mäed

Kui ühe kandi pealt läheb kõik hästi, siis teise, täiesti ootamatu kandi pealt veab elu viltu.

Esiteks rase pool edeneb hästi. Muresid pole, tibi istub ilusti pea all ja minu vererõhk püsib kodussünnituseks vajalikes piirides (15/7). Tänaseks on nii Jo kui Catherine mul kodus "kohvil" käinud, ma olen oma materjalilisti lätte saanud ja pea kõik on kodus olemas ka. Nädalavahetusel pesin kõik Uku vanad väiksed riided ära ning ladusin kappi uut kandjat ootama, voodi on kokku kruvitud, turvahäll kapi otsast alla tõstetud, kärule tõmbasime uuesti korviosa peale.

Nüüd veel vähe kilet ja pakse meditsiinilisi sidemeid ning väike tüdrukuhakatis võib sündima hakata. Eile mõtlesime missugusel kuupäeval see toimuda võiks, igasugused arvestused annavad 6.-9. aprill. Ma avaldasin arvamust, et positiivse energia poolest pigem 9., mulle inimeste ristilöömisega lapse sündi ei meeldi seostada.

Ameerika mäe kõhus õõnsust tekitav langus on seotud meie majaehitamise projektiga, mis tundus täni libedalt edenevat. Takkajärgi vaadatuna ehk liigagi libedalt. Nimelt see neetud karjamaa on pehme pinnasega ja tugeva vundamendi tegemiseks tuleb planeeritud 1.5 m asemel pea 3 m sügavuseni kaevata-vundeerida. (Praegust tundub siiski, et maja saab sinna põhimõtteliselt püsti lüüa.) Vastasel korral võime me kümne aasta pärast köögiaknast vihmausse vahtida. Ma eelistaks pigem köögiaknale vihmaussikomposti teha. Muud häda ju pole, aga kaks korda sügavam vundament läheb ka rohkem maksma... Seega tekib nn mõtekuse küsimus, et kui palju rohkem tasub välja käia enne, kui uut krunti otsima hakata.

Kuidas flaamlane Tallinnat näeb

De Morgeni nädalavahetuse väljaande vahel on alati ka klantsiv ajakiri, kus muuhulgas turisminurk olemas. Laupäevases lehes on seal turismisihina juttu Tallinnast!

Artikkel algab suure ülelehe pildiga... mis te arvate, millest? Vana Toomast? Ei, Nevski katedraalist. Teksti sees on küll pärast mainitud, et samast lähedalt leiab juhtumisi ka ehk lausa hinnalisema Toomkiriku.

Aga tegelikult on tõesti vanalinnas ringi liikudes raske välismaalast veenda, et eestlased vene keelt emakeelena ei räägi. Suveniiripoodidest leiab matrjoshkasid, igasuguseid NSVL temaatikaga särke jms., vene restorane on õige mitu, viin on odav ja voolab ojadena. Artiklis on muidugi Troika ära märgitud, kui parim vene restoran. Ma küll toonitaks, et lihtrahva restoran, parim pigem siiski jälle Nevski nime kandev restoran. Aga kellele matrjoshkad, kellele Pushkin :)

Kahes kohas olen ma aga autoriga täiesti nõus. Esiteks on tõesti Tallinn toredam väljaspool suvist kõrghooaega, lumesajus linn on keskeurooplasele märksa eksootilisem. Kui saaks ainult lund tellimise peale. Teiseks näeb Vanalinn kohati liiga klanitud välja, et autentset muljet jätta võrreldes näiteks läbini vuffel Bruggega. Aga aeg ja õhusaaste teevad oma tööd vääramatult.

Minu uus imago

Tatatttaaaa! Siin mu uus immits on, st minu uued prillid:

Ekstreemsportlasest kodussünnitaja

Mulle tundub, et kodussünnitamise plaanidega naist peetakse sageli süüdimatuks loteriimängijaks. Nagu kujutatakse ette, et ka langevarjurid tõmbavad lihtsalt varju selga ja astuvad lennukisse a'la Keanu Reeves Point Breakis. Hollywoodi filmid kipuvad aga tegelikkusest sama kaugel olema, kui süvaveekala Everesti tipust.

Kui langevarjur ei hüppa iga ilmaga, igasuguse varjuga ning teeb ka oma 1000.-l hüppel varuvarjuprotseduuri kuivtrenni, siis kodusünnitaja vaagib samuti oma riske. Need riskid ei ole ju midagi müstilist, vaid näituseks kuulus Kloosterman pani aluse listile, mis hollandlastel tänase päevani mõningaste täiendustega kasutusel ja internetis täitsa saadaval. Kusjuures imikute suremuse määr on Hollandis Euroopa madalaim.

Näiteks ei plaani ma kodus sugugi preeklampsiaga sünnitada. Ei kükita ma kaua kodus, kui ma sünnitavana või peale sünnitust suurel hulgal verd jooksma hakkan. Ma tahaks lihtsalt kodus sünnitada, mitte suitsiidi teha. Kogu raskus lasub tegelikult sellel, et endale selgeks teha, mis juhtuda võib ja mida siis ette võtta. Täiearuline sünnitaja ei välista haiglat, aga haiglasse ei pea ilmtingimata igaks juhuks minema.

Tahaks tantsida

Tahaks kohe tantsida! Laulma ma ei hakka, sest muidu inimesed põgeneksid 10 km raadiuses. Kui hästi läheb ei pea ma enam arsti juurde minema. Piisab ämmaemandast. Ehk ma olen kodussünnituskõlbulikuks tunnistatud, jippiiii!

Loomulikult peab mu neetud vererõhku iga nädal jälgima, aga vähemalt alumine ja oluline näit on täitsa normis. Igastahes ma jõudsin juba haiglas sünnitamise stsenaariumi ka kujutluses läbi mängida. Ehk tahtiski mu hing seda... Mulle vähemalt tundub, et kasu sellest oli. Ma võtan nüüd märksa rahulikumalt kodussünnituste lugude raamatu kätte ja poen suure taskurätikarbiga teki alla. Rasedana ei pea mu silmakraanid kohe üldse.

Kevadekuulutajad meie külas

Tavaline märk kevadest on õitsvad viljapuud:

või kasvav jalgratturite arv:


Siis meie külas tähistavad kevade saabumist õhupallid:

Raseda raske elu

Ebanormaalsed inimesed ei ole ka rasedana normaalsed. Normaalsel rasedal teeb valu selg või häbemeluu. Mina olen kange persest. Teeb nalja, aga mul on täitsa tõsi taga. Parem kannikas on mõnda pidi liigutades sigavalus. Tõenäoliselt olen kuskil muskli "ära tõmmanud". Paranemiseni on mul kaks tüüpi kodus, kes mu eeskujul haaravad vahel tagumikust ja soiuvad "ai-ai".

Senini lebotan ma rohkem Eesti Ekspressiga oma usspadjal ja kirun suurepärast kiirtevõrku. Tulnevalt minu tagumiksituatsioonist on ummikus istumine kohati valulik, aga neetud teadetetahvlitele riputavad nad oma ummikuinfo alles ärapööramise kohale, kui miskit enam teha ei anna. Urrr...

Lastevanemate koosolek

Koolijutsi vanemat tabab ikka lastevanemate koosoleku saatus. Eile oli esimene hindav kohtumine Uku õpsiga. Kokkuvõtvalt on tegemist kangekaelse lobamokaga. Uku teeb mida tahab ja ei ole nõus iga kord koos suure karjaga määgima. Lisaks ei lase ta suurt raamatuid ette lugeda, vaid "loeb" parema meelega ise.

Mitte just eriti üllatavad tähelepanekud, sest ka kodus kakleme me teemal, kas jope peab välja minnes selga panema või mitte. Raamatuid õnnestub mul rahulikult ette lugeda ainult siis, kui väike mürgeldis väääga väsinud on. Samas pole ta kunagi veel raamatu taha magama jäänud, mida Niciga juhtub pidevalt. Raamatute armastus on muidugi aidanud kaasa Uku laialdastele teadmistele värvide, vormide ja loomade kohta.

Kangekaelsuse kohta ütleb Nic, et, mis viga elada, kui ainult üks pujään klassis on, katsugu parem abielus sellisega olla. Lootusetu lobapidamatus on kindlalt y-kromosoomi päritoluga seotud. Aga kust pärineb Uku pidurdamatu entusiasm me küll öelda ei oska. Järsku kahe peale summana kokku...

Tükike sürrealismi 15. sajandist

Kui juhtmed kokku jooksevad ja elu hallina tundub, lähen ma Kuninglikku ilusate kunstide muuseumi just seda pilti vaatama:


Jean Fouquet, Inglitest ümbritsetud neitsi ja laps, u 1450.

You have lived in Belgium

... too long if you type on the addres bar of your bowser www.epl.be and it takes you at least 20 sec to figure out why you do not see the page of an Estonian newspaper.

Maakeelestatud kohanimed

Eesti Päevalehe retseptum tõi mulle meelde vana tõdemuse, kuidas ma vihkan kohanimede "tõlkimist". Mäsasi on kamambäär? Kuna ma alustasin valmistamisprotsessi lugemisest, siis nuputasin tükk aega. Ei nuputanudki välja, lugesin lõpuks hoopis koostisosi ja vihje, et parim on Normandia kamambäär reetis asja olemuse. Et siis eesti keeles on nüüd Normandia küla Camembert Kamambäär? Armas Mooses...

Kuskil alles Niciga semmimise alguses nii 6-7 aastat tagasi, olen ma umbes sama lollaka näoga seisnud Pariisis SNCF-i kontoris ja kuulnud, et rongid, ammugi mitte TGV, sellisesse kohta nagu Antwerpen ei sõida. Õnneks tuli kuskilt tagaruumidest ülemus, kes siiski teadis, et Antwerpen on Anvers. Ütle veel, et bossid lollid on. Vähemalt on nad targemad, kui blondid kliendid.

Tore nädalavahetus

Nädalavahetust võib igati kordaläinuks pidada. Laupäeval käisime me loomaaias. Seekord oli meil peaaegu privaatloomaaed, sest enamus inimesi kartis öist-hommikust tormi arvestades kehva ilma. Tegelikult oli ilm lausa suurepärane - palju neid sajuta päevi Belgias ikka tuleb. Suhtelises inimtühjuses mahtusime isegi merilõvide "tsirkust" vaatama! Uku näitas veel täna hommikul, kuidas merilõvi loibadega lehvitas.

Pühapäeval vaatasin ma uudistest valimistulemuste kokkuvõtet. Seekord ei mainitudki, et Eesti õlu kõlbab juua :) Tulemustega aga võib rahule jääda, rohelised said parlamenti. Esialgsete nimekirjade põhjal on naisi Riigikogus peaaegu 25% varasema 18% asemel. Ainsa pipraterana oleks see esinduskogu vähe sotsialistlikum võinud saada. Pehmemat riiki oleks vaja. Kahaneva tööjõu, viletsa inimkapitali jms prioriteediks tõstmine kuulub hädavajaduste hulka. Muidu saab minimaalriigist väga minimaalne riik. Nii minimaalne, et on raske üldse riigist rääkida. Kõrbes kaktuse peale nina ei kirtsutata.

Mis on Eesti parteidel homode vastu?

Majaehitaja reklaamiõudukas

Ma olen suhteliselt antireklaamne inimene. Reklaam on mõttetu loodusressursside raiskamine. Samuti kehtib minu puhul küll 99% juhtudest relaamimurphy seadus - ma pole kunagi, vähemalt sellel momendil, vajanud reklaamitavat tavaari.

Üldiselt hoiab suure osa reklaami eemale sildike postkastil. Aga Belgias on tõsiselt ärritav nähtus - iga kord, kui su andmed kantakse kuskile registrisse, hakkad saama temaatilist reklaami viisakalt vormitud kirjadena. Majaehitusloa saamine tõi meile ehitusfirmade pakkumiste saju. Tegemist on täielise ressursiraisuga, sest meil on nn võtmed kätte projekt ning hankijate valikuring on piiratud köögi-, santehnika- ja kaminameistritega.

Lisaks, kui paberist küllalt ei saa, siis võib alati helistada. Ka õhtul kell 10. Kusjuures ehitusinimesed ei viitsi vastavat non-telemarketing listi vaadata. Vähemalt telemarketingi firmad õnneks seda teevad ja enam mulle pesupulbrit müüa ei paku. (Kes küll telefonitsi pesupulbrit ostab?) Mul on juba väljakujunenud refleks iga võõra numbri peale vuristada nagu automaatvastaja, et me ehitajaid ei otsi, meil on võtmed kätte projekt. Täna aga kostus teisest otsast naer ja vastus, et ta võtab võtmed hea meelega, kasvõi kohe, aga muidu lepib ka lõunaga.

Patriotism

Lugesin Pulleritsu juttu patriotismist ja mõtlesin, kas ma ka sellesse mudelisse passin.

Ma ei ole kunagi arvanud, et Eestis koletult paha on. Kuigi ma võin hea portsu näiteid tuua, mis mulle Eestis ei meeldi. Näiteks loodusega ringi käimine, sellise tempoga saastades ei saa turismimagnetiks kuulutatud puutumatust loodusest varsti enam rääkida. Või üleüldine varakapitalistlik mentaliteet. Võtab päris nõutuks, kui inimese käest küsida tema väärtuste muutumise kohta ja ta hakkab sulle oma uuest korterist ja palgatõusust rääkima. Aga ma ei elanud Eestis hambad risti kannatades, kuigi mu kohver oli alati poolpakitud.

Teisalt on mu isamaalised tunded suhteliselt leiged. Rusikatega vastu rinda ei tao ja Belgiat nimetan kodumaaks, sest siin on mu kodu. Eestit aga sünnimaaks, sest seal olen ma sündinud. Tore, et eesti keel sellise keelekeeramise võimaluse annab.

Samas pole ma kunagi varem nii palju leiba söönud, kui viimase kahe kuu jooksul alates minu leivavabriku käimalükkamisest. Ahjusoe leib maitseb muidugi teisiti, kui Eestis poest ostetud kilekotihoidis. Siiski hapukapsast söön Alsaci restoranis, viina ei joo ja putru ei söö. Valimas käin usinalt, aga siin võib ka belgiastumist kahtlustada. Kui lihtsalt enamusel suhtlusringkonnast kuulub valimine kohustuslikku programmi, siis hakkab endalegi iga nelja aasta tagant saatkonda kobimine vältimatu paratamatusena tunduma.

Pigem avardab teises kultuuris elamine maailmapilti. Tekib kohati ehmatav tõdemus, et elada saab ka teisiti. Just teisiti, mitte halvemini või paremini.

Vererõhk rõhub

Ikka kisub vererõhk arsti juures kõgeks. Godverdikke! Muidu tibens-tobens, veri pulli oma. Tegelikult on raud madal, aga mis sa 34. nädala rasedast ikka tahad. Ma veel mõtlen ja teades oma pikka põhjamaist meelt, siis tõenäoliselt kuni sünnituseni, kas ma selle rauapreparaadi välja ostan. Parem teen kodus peedimahla. Ja lisaks hakkan kohe tuvastama, kuidas aroonia hollandikeeli kõlab.

Aga rõõmsama poole pealt saan ma varsti omale diiselmootoriga õmblusmasina, mis peidab ennast Aigo nime taha. Ja Nic teatas pühapäeval TopGeari vaadates, et ma meenutan oma olemuselt ja väljendusmaneerilit Kristin Scott Thomast. Ma ei tea, võib olla tõesti, ise ennast kõrvalt eriti ei näe. Igastahes autode osas me maitsed kattuvad. Elukoha osas ka, Pariis on iga kell etem kui London.

Sünnipäev, vabariigi oma

Mida isamaalist teha nädalavahetusel? Pää on tühi. Leiba teen, turska juurviljagratiniga ka. Viimane vist küll eriti rahvuslik pole.

Teha nagu ei oskagi midagi. Teeks paraadi? Naabri koera (väike, armetu ja ragnisjalgne segavereline krants) laenaks pommikoeraks. Veel võiks minna Brüsselisse pissivat poissi vaatama, aga ma kardan, et kaks külastust ühe kuu jooksul on minusuguse brüsselipõlguri jaoks liiast :) Samas võib poisi ju jäätisesöömisega ühendada. Või hoopis asendada. Vastuvõtule mind kutsutud ei ole. Mitte, et see mind üllataks, ma ju ei tee Eesti riigi heaks midagi, Euroopa pealinna satun heal juhul kord aastas, valimiste aastal kaks korda. Aga vähemalt paras hulk asjaosalisi eestlasi on kutsumata ja solvunud. Kuigi Luxemburgi eestlased võtavad rõõmsalt kõik vastu ja annavad pitsi viina hapukurgiga.

See viimane kombinatsioon tõi mulle meelde ainsama korra, kui ma suutsin Nicile Eestis kultuurishoki tekitada. Ega belglased vähe ei joo, aga stiil on teine ning paljudel neist õlleklaas juba käe külge kasvanud. Samas Eesti maapiirkonna vanemate inimeste viinavõtmine rabas. Sellest ajast peale tuleb Tallinnast väljapoole külla minnes, hoolimata minu kinnitustest ja seletustest näit. võõrustajate pealinna päritolu kohta, alati bensukast külm pakk õlut kaasa osta. Kui ma kutsuks Nici Luxemburgi ja mainiks tervitusnapsi, siis läheks ta kindlasti oma trappistiga kohale :) Aga me parem säästame loodust ja läheme hoopis kondijõul veerevate ratastega vurama.

Vastlapäev

Meil oli liiter vahukoort 18 kukli peale. Naljakas, aga vahukoorest tuli puudus... Huvitav, kuhu see kõik kaotsi läks?



Nic küsis, millal järgmine nädal vastlapäev on?

Katoliiklane või mitte?

Tavaliselt belglaste religioossus eriti silma ei torka. Ja näiteks mu kunagine marokolasest keelekursuslane tegi suhteliselt sapise näo katoliikluse teema juures. Aga ta ei teadnud, et esimene Jerusalemma kuningas oli belglane ega kristlik-demokraatide paarikümnese valitsemisaja tagamaid eelmisel sajandil. Samuti põrus Pappenheimeris eelmisel pühapäeval üks islamiusku tüüp Piibliteemaga, mille ta lollist peas vabatahtlikult valis ja vastasvõiskonna tavaliste pintje-käes flaamide käest haledalt kolki sai. Kusjuures Ali oli oma neegrist sõbraga üldsummas tegelikult targem.

Belglase katoliiklikku südant ja teadmisi kristlusest ei maksa alahinnata. Kindlasti ei hulbi religioon paksu kihina pinnal, samas lööb ta vahel ikka ootamatult välja. Minu tööandja nimes oli näiteks kunagi Sint-Ignatius (väga sobiv kõrgemale haridusasutusele :). Tükikeste ühendamisega läksid küll kõik varasemad "väikeste" nimed kaduma, aga Ignatiuse vaim hõljub veel ikka vähe ringi.

Pea nelja aasta jooksul ei ole kunagi varem tekkinud nii pikka meili-fleimi, kui eile õhtul kondoomiaparaatide teemal. Nimelt on kõikides teistes campustes automaadid olemas va linnacampuses. Selle kohta siis ka meil, et kuhu panna ja kas ikka peetakse vajalikuks. Tegelikult on katoliiklus natuke devalveerunud küll, sest mittepanemist ei soovinud keegi. Aga ärgu nende kallist aega selliste meilidega enam raisatagu. Et pange automaadid, aga me ei taha sellest midagi teada. Heldeke, iga reede tuleb samasugune spämmeil happy hour' kohta kooli kohvikus. Õllejoojaid on ehk rohkem, aga ega siis kõik tsölibaadis ei ela. Huvitav, kui massinad püsti, kas tuleb teavitamise meil ka?

Läänerindel muutusteta

See nädal pidin Catherine juures käima nägu näitamas. Oli mul teine täitsa olemas :) Muidu ponks rase ja kodukõlbulik sünnitaja. Vererõhk 14/7 juures, kodus on küll alati veel madalam olnud, aga püsin normis. Eks ma vaatan, mis tohter järgmine nädal mu vere kohta kostab. Catheriniga mõtlesime proovida vähe rauarikast dieeti. Tuleb spirulina kapist välja kookida, peedi-juustusalat läheks ka täitsa.

Ma olen tänini vaikselt mõelnud oma rasedus-sünnitushirmude peale. Tundub, et vähemalt üks hirm on seotud haiglaga, märksa rahulikum on elu kodukõlbulikuna. Hahhaaa, ja vererõhk langeb!

PS Päris naljakas on nüüd ajalehest valimisjuttu lugeda. Tahaks Vallatutes kurvides Panso tegelaskuju moodi küsida: "Kuhu nad kõik nii väga tormavad?"

Kodanikukohus täidetud

Selleks korraks on hääl antud. Ja just kuulan Keskpäevatunnist, et valijaid jääb iga aastaga järjest vähemaks. Tuleb ka vist valimine kohustusena säädusesse kirja panna. Belglased peavad häältamisest kõrvale hoidudes hea põhjuse puududes lausa trahvi maksma. Kui riigi elus kaasa rääkida ei taha, siis panustad oma rahakoti sisust. Lihtne.

Karnevalile!

Mulle on alati meeldinud katoliiklik "filosoofia" langeda süüdimatult pattu ja seejärel paluda pühapäeval andestust. Enne suurt paastu tuleb ennast korralikult välja pidutseda. Kes läheb Brasiiliasse, kes jääb koju! Peaasi, et kanakostüümis mind pühapäeval valima lastakse :D

Vabastaja, anastaja, terrorist ja saatan

Ajalugu on subjektiivne. Hvostov alustab oma "Mõttelist Eestit" tagasivaatega ajaloo kirjutamise protsessile e kuidas peale II maailmasõda üleeuroopalises koostöös kujundati nn poliitiliselt korrektne ajalugu või pigem poliitiliselt vastuvõetav nii prantslastele, sakslastele, inglastele, poolakatele jne.

Päevalehest läbi lipsanud nupuke pani mind järjekordselt tajuma olulist konsensuslikku aja loo lahknevust Lääne-Euroopa ja "Uue-Euroopa" vahel. Mul on juudist kolleeg, tegelikult on neid rohkem, aga ma pean ühte konkreetset siinjuures silmas. Kunagi paari aasta eest mainisin ma talle muuseas, et Holokaust pole minu jaoks väga aktuaalne teema.

Järgnes ärev seletamine minu nooruse ja kehva kujutlusvõime teemal. Seepeale järgnes minu küsimus, et kas ta on kunagi elanud, kasvõi alaealisena, totalitaarse reziimi tingimustes. Ei olnud. Ma olen ja see ehk kompenseerib isegi minu piiratud kujutlusvõime. Ma lihtsalt nõuan ühe koletise mitte-eelistamist teisele ja ka näiteks viiendiku Siberisse saadetud eestlase kannatuse austamist. Soovitasin tal Solzenitsõnit lugeda. Ja meeles pidada, et toimus vähemalt Nürnberg, aga nõukogude poole kuritegude hukkamõistmisega edeneb asi märksa kehvemalt.

Ja nii see asi jäi... paariks nädalaks soiku. Mul igastahes see kirgedest kõetud diskussioon ununes. Kuni ühel päeval koputas keegi mu uksele. Juudist kolleeg astus sisse. Vabandas oma ebaõigluse pärast, ütles, et ta luges venelaste tegudest, et ta saab mu meelehärmist aru. Ärgu ma solvugu. Ei solvunud, aga vahel on vaja vähe tolmu üles keerutada, et panna inimesi asjadesse süvenema :)

PS. Itar-Tass my ass: "... Eesti Riigikogu otsus pronkssõdur maha võtta /on/ põhjustanud Belgias avalikkuse elava vastukaja." Ega ikka ei ole küll, ma loen lehti ja vaatan telekast uudiseid päris regulaarselt. Testisin Nici ka, kes küsis wat bedoel je? Üldiselt alamkoja komisjonide arutelud mõne parlamendiliikme järelpärimisele, mis sisaldavad sõna võimalik, suurt elavat vastukaja ei tekita.

Good news-bad news

Vahel tundub juba hommikul, et poolsitt e poolpehme päev tuleb. Parema meelega tahaks lihtsalt midagi rutiinset teha ja rahulikult päeva õhtusse saata. Eelmine kord tabas see tunne mind paar nädalat tagasi Jo juurde minnes. Oleks tahtnud lihtsalt kodus diivanile kerra tõmmata, mitte mööda ilma konnata. Siiski ära tulin heas meeles ja soojus hinges. Vahel tuleb poolpehmel päeval õigeid inimesi kohata.

Eile oli jälle see tobe tunne - joonistaks parema meelega natuke graafikuid, kribiks artiklile kokkuvõtet ja läheks koju küüslaugupastat tegema ning naba imetlema. Aga selle asemel oli kavas kohting günekoloogiga. Ning esimene üllatus - vererõhk kõrge. K*t! Ma olin õhtul ikka suht morn, poetasin pisara...

Samas rõõmu oli ka. Tibi võttis mind ilusti kuulda ja mängib nüüd tublilt kosmonauti. Vist on vähem kangekaelne, kui Uku, kellega sai omal ajal Hiina harjutust ja muid tükke tehtud. Sealhulgas kosmonaudi sõna kohta ma pean veel tulevikus seletust andma, miks emme räägib kosmonaudist ja issi astronaudist. Mina ei tea, miks see nii on. Sovjeetlik veidrus? Kuigi ma pole veel ennast lootusetuks preeklampsikuks tunnistanud, sest täna hommikul oli rõhk okidoki - 13/7. Järsku on mul rasedusega süvenev valge kitli sündroom? Andku Jumal, et see nii oleks.

Lumi!

Jipiii, saabus selle talve teine ja seekord vähe tõsisem lumi! Aknast paistab päris ilus pilt - ainult valged katused. Üldiselt on need keskmiselt kaks¨lumepäeva aastas, kui ma saan alati Nici kallal nokkida: "It never snows in Belgium.". Sest nii ta mulle kunagi väitis ja valetas ;). Nüüd tuleb veel ainult mõelda, kuidas koju õhtul saab...

Ökojala suurus

Vahel peab tõele näkku ka vaatama. Kuigi ma kartsin isegi hullemat.
Ökoloogiline jalajälg:
CATEGORY-GLOBAL HECTARES

FOOD 1.3
MOBILITY 0.1
SHELTER 0.8
GOODS/SERVICES 0.7
TOTAL FOOTPRINT 2.9

IN COMPARISON, THE AVERAGE ECOLOGICAL FOOTPRINT IN YOUR COUNTRY IS 6.7 GLOBAL HECTARES PER PERSON.
WORLDWIDE, THERE EXIST 1.8 BIOLOGICALLY PRODUCTIVE GLOBAL HECTARES PER PERSON.
IF EVERYONE LIVED LIKE YOU, WE WOULD NEED 1.6 PLANETS.

Tuleb hakata taimetoitlaseks ja lasta saiajahu tsisterniga koju toimetada.

Vasakpoolne või parempoolne?

Meie tuliste poliitiliste vaidluste käigus küsis Nic hiljuti, kes ma siis lõpuks olen, kas liberaal või sotsialist? Igastahes tunnistasin ma, et sellele selget vastust anda ei olegi nii lihtne.

Kui ma üle 10 aasta tagasi majandusteaduskonna uksest sisse astusin, sai minust koheselt liberaal. (Tegelikult nakatusin yuppie pisikusse juba keskkoolis :) Tollal vist ainukene eesikeelne populaarmajandusteaduslik üllitis Freedmani Vabadus ja võrdsus oligi. Marxi "Kapital" oli teaduskonna raamatukogust prügimäele viidud! Ma möönan, et tegemist oli "punase" üllitisega, aga, vabandage, rookida kollektsioonist välja autor, kes teenib kõigis arvestatavates majandusmõtte arengu õpikutes omaette peatüki välja... Kahjuks läks koos pesuveega seekord ka laps.

Teisalt on minu sügavaimas hingesopis alati pesitsenud omamoodi protestiloom - kui midagi muutub väga iseendastmõistetavaks, siis paratamatult hakkab mind uskumatuse uss närima. Seetõttu cowboy-kapitalismi sirgjoonelise antikommunistliku poliitika keskteele vastandudes leidsin hulganisti lugemist turgude ebatäiuslikkusest, pika perioodi tasakaalu küsitavusest, ratsionaalse spekulandi ja hysteresis-kontseptsioonideni välja.

Freedmani päeva puhuks lugesin ma hoopis Goodwini. Looduses peab valitsema tasakaal. Eks 5. mail loen Misest. Kusjuures, ma taban ennast sageli mõttelt, et (neo)klassikud oskavad osavamalt sulega ringi käia, aga keynesiaanlased ja nn alternatiivsed mehed on originaalsemad või muidu huvitavamad. Ehk öökapile passib Hayek paremini, aga lõunatama läheks pigem Schumpeteriga.

Tegelikult praktikas kujuneb minust liberaal-sotsialist vastavalt olukorrale. Belgias olen ma mõned head korrad alustanud juttu sissejuhtatusega: "Olete kuulnud midagi turumajandusest? Koolis näiteks?" Eestis tahaks aga vahel korrutada, et turg pole veel kõik, turg peaks funktsioneerima ka. "Ja tuld saad mõlemi poole kahurist..." ütles Nic.

Mis loom on roheline?

Juku-Kalle Raid kirjutas Ekspressis "rohelistest ullikestest". Üldiselt pani mind see artikkel järjekordselt mõtlema, kas loomakaitsjad, vegetaarlased, inimesed, kes eelistavad oma lapsi valikuliselt või üldse mitte vaksineerida ja kasutavad palju alternatiivseid ravimeetodeid, on ikka tõesti rohelise maailmavaatega? Muuseas, ma olen tõesti kõikide selliste inimeste suunas kõverdatud suuga "roheline" terminit kuulnud-lugenud kasutatavat.

Ma pean ennast roheliseks küll, aga loomakaitsjaks või taimetoitlaseks mitte. Koerale ma jalaga ei viruta, aga loomkatsete vastane pole puhtalt protestist, sest ebaeetilisuse vastu võiks võidelda siiski ausate vahenditega, mis peegeldavad lõviosa tegelikkusest, asendagu need auguga kassi- ja jänesepildid 300 laborihiirega ja ma olen poolt. Rohelisena kannan ma aga parem nafta semel dubljonkat, taimpargitud ja naabrist mahetalumehe karjamaalt pärit.

Lisaks söön ma dubljonka seest enne lamba ära. Ma ei tituleeri sugugi roheliseks vegetaarlast, kes pistab laias skaalas mineraalväetatud ja pestitsiiditud "maltsa". Ma olen enam kui veendunud, et mu võileib mahehobusesingiga ja bioloogilisest jahust sepikust on märksa rohelisem. Kuigi ka paljud mittetaimetoitlased hakkavad mu hobuse söömise peale oigama. Samas Uus-Meremaa maheõuna ja kodumaise lihtõuna juures jään ma ökoloogiliselt kokutama. Kumba võtta? Siiani olen ma probleemi lahendanud lihtsalt muud geograafiliselt lähedast mahetoodangut ostes.

Ehk roheline ei kaitse ainult loomi, vaid loodust tevikuna. Kindlasti ei söö roheline ilmtingimata ainult rohelist. Rohelise mõtteviisiga inimene püüab oma ökoloogilst jalajälge vähendada ehk ei arvesta oma elus ainult küülikute või spinatiga vaid keskkonnaga tervikuna. Kusjuures minuga nõustub ka ÕS, täitsa tasuta netis saadaval!

Ei ole Brüsselist ja telekat ei vaata

... ütlen ma selle peale.

Huvitav, kas siis Belgiast "panni" ostes, seda kuidagi õiges suunas rihtida ei anna? Pluss vajalikud litsentsid soetada? Tegelikult suurt ei huvita, nii kui nii istume me enamus ajast televiisori ees diivanil ja loeme raamatut.

Ainult pühapäeva õhtuti on nüüd kell 9 garanteeritud TV-tund. "Hampster" is back!

Pedagoogiline talent

Peale mõningast intensiivsemat tarkuse tagaajamise perioodi esinevad mul järelnähud ning mõtted on sageli õppimise ja õpetamise juures kinni. Tõuke andis selleks ka hommikune stseen koolis, kus Uku saabub mänguruumi ja õpetaja palub "boekentas"i seljast võtta. Uku seletas jupp aega, et see on "ranits".

Minu arust on Ukul parandamatu soov õpetada, ehk ka natuke pedagoogilist talenti. Hilissuvel vaidlesime me tunde stiilis: "Veoauto!" "Nee, vrachtwagen!". Lapsehoidja juures aga teadsid teised lapsed, et must auto on must auto ning väljas sajab vihma :D Kuigi vähemalt minu hollandikeelsesse vestlusesse meelitamiseks peab väike marakratt oma tehnikat täiustama.

Poliitiline vaade

Avastasin Postimehe valimistesti. Oi, mulle meeldib selliseid teste teha :D Ainult minu sobivaim partei Eesti Iseseisvupartei 38%-ga. Esiteks pole ma sellisest parteikesest elu sees miskit kuulnud. Nüüd samas Postimehe lehelt lugesin.

Teiseks, mina ja natsionalist? Eheee, naerukoht. Kusjuures EU rolli suurendasin ma küsitluses maksimaalsele, pooldasin venekeelset algharidust ja kvalifitseeritud võõrtööjõu lubamist riiki. Ja välja tuli ... natsionalist! Kuigi ka Belgia testides skoorib paremnatsionalistlik Vlaams Belang mul korralikult, aga seal ennekõike esimese poole st parem pärast, nende majandusprogramm on päris mõistlik. Ega nad mu häält ikka saa, pigem sotsiaaldemokraadid või rohelised.

Torm ja raju

Eilne ilm pani mind küll mõtlema, et milleks kinno mõnd orkaanifilmi vaatama minna, kui seda kõike võib rahulikult koduaknast, lambanahksed sussid jalas, vaadata. Tassi tee hinnaga.

Lisaks on Uku uuest aastast alates väike "koolilaps" ja kuna kool st lasteaed on meil kodust kaks korda kiviga visata, siis sinna käime me jala. Aga eilne kojutulek võttis topeltaja ja õnneks oli kõige tuulisemal kirikuplatsi lõigul piisavalt käsipuid ja jalgrattaposte, kust kinni võtta. Ukut küll tuul päris minema ei viinud, Nici konturi katusest paraja tüki küll.

Kusjuures mu allalaaditud eilne uudistesaade kestab tund aega tavapärase 30 minuti asemel!!!! Igastahes Belgia sadamate läheduses ootab 25 laeva kailepääsemist... Ma ei oleks kohe sugugi tahtnud viimast 24 tundi laeva peal veeta, kodune voodigi kippus veidi kõikuma :)

Hollandikeelsete estofiilide kodu

Leidsin st Nic saatis mulle eesti keele internetilehe hollandikeelsetele inimestele - eestikeel.nl. Eestlane leiab sealt sõnaraamatu, natuke kehva küll näit. lollus ja vasikas jäid tõlkimata, loll ning iseseisvus said tõlgitud.

Mehed ja pedendus

Sattusin eelmisel nelajapäeval kuulma kahe keskkoolinolgi vestlust, mis puutus otsapidi naiste- ja meestetöödesse. Igastahes muu loba sees väitis üks tüüp teisele, et sõbrannale kooki teevad ainult peded.

See arutelu pani mind taas mõtlema ammu kummitavale küsimusele, miks osadele meestele on "pedendus" nii hingelähedane ja pidevate kommentaaride koostisosa. Miks mees mõtleb, et teatud sorti auto, söögitegemine, kodu koristamine või titelappide vahetamine on homode jaoks? Eriti naeruväärne, et mitte öelda arulage, tundub viimane arvamus, sest homo(paari)de lapsendamisõigust igas riigis pole e gaymehe kokkusattumine pampersiga ei ole sugugi igapäevane juhtum. Pigem kuuluvad mähkmed isade arsenali e mähkmeid vahetavatel meestel on olemas kindel tõestus, et neil vähemalt naiste "peale tõuseb". Ääremärkusena peab lisama, et gay kujutamine naiseliku ja pehmena, on teine juurdunud stereotüüp, mis reaalsuses alati paika ei pea.

Aga siiski, miks peab midagi tehes silmas pidama toimingu varjatud "sõnumit" oma seksuaalse orientatsiooni kohta? Mul on tuttav, kes näiteks seda jälgib. Kusjuures ta välimus kubiseb homokultuuris levinud detailidest - püstine tukk, liibuvad riided, kõrvarõngas jne. Vaatamata sellele, et ta juhindub oma elus Tõelise Mehe Koodeksist, jätab samas kogu tema olemus, vabandust, aga mulje pedest :D Isegi välimust kõrvale jättes, on ta's midagi naiselikku-gaylikku. Mistõttu kahtlustan ma juba mõnda aega, et mehed, kes rõhutavad oma (hetero)meeste hulka kuuluvust, tunnetavad viimases ehk mõningaid (ja vahel õigustatud) puudujääke.

Samuti püüdsin ma ette kujutada kahe sõbranna vestlust, kus üks laseb lendu kommentaari: "Issand, sa pumpasid omal rattakummid täis! Mingi lesbi oled, vä?". Paneb muigama. Mu sõbranna plaatis, pani parketti ning tegi muid remonditöid oma korteris, ma olen palju kandnud pükskostüümi lipsu ja meeste päevasärgiga. Ma pole selle pealegi tulnud, et seda võiks kuidagi lesbilisuse märgina tõlgendada. Ja ega vist enamus seda teegi. Seega, kus on võrdsed õigused?

Lilly Munster on surnud

Õigemini üks teine "tibi", kes ka tema nime all esinenud ja talle näo andnud :) Yvonne De Carlo nimelt. Vampiirid ei ole siiski surematud, kuigi elavad keskmisest oodatavast elueast kauem. R.I.P.

Värske trükivärvi lõhn

Ei ole midagi mõnusamat, kui tulla õhtul koju ja võtta postkastist Eesti Ekspress. Küll neli päeva peale ilmumist, aga ehtne ja paberil. Tegemist on mu sünnipäevakingitusega, nimelt sain Ekspressi aastatellimuse :).

Aga see on järjekordne tõestus, et kingitused on antirohelisest saatanast. Esiteks paberi st tselluloosi tootmine on väga loodustsaastev tegevus ja trükivärvid mürgised. Teiseks pakitakse mulle saadetav leht kahte kilesse. Kolmandaks tuleb ta lennupostiga. Lugemiserõõm läheb kalliks, aga pattu langemine on neetult magus.

Pühad Jumalaga

Pühade hea omadus on see, et jätkub rohkem aega lugemiseks. Kui mina olen pea lõpusirgel oma Hvostoviga (ja keskpaigas Romeri Advanced Macroeconomicsiga), siis Nic võttis ette raamatu, mis püüab tõestada Jumala mitteeksisteerimist ja veenda lugejat lausa ateistiks hakkama.

Jaburamal teemal 500-leheküljelist üllitist valmis punuda on suht raske. Kuigi vähemalt ühes punktis mu maailmavaade raamatuga kattub - religioon ja Jumala kuju kasutamine on paljuski seotud inimese piiritu sooviga leida kõigile siin maailmas seletus. Teaduse saame, kui religioon saab optimeeritud, ratsionaliseeritud ja tõestatud seletuse :).

Jumal iseeseses on tegelikult monoistlikus religioonis suhteliselt jõuetu vennike. Olgu ta nimi Jehoova või Allah, väge tal suurt pole. Sest relvastatud masse liigutab Kesk-Euroopast Jeruusalemma ning paneb inimesi pommidega ostukeskustesse minema hoopis usk. Usk on vägi. Usk on jõud. Ma loeks parem sellest jõust raamatuid.

Uus aasta leivaga

Vana-aasta leiva asemel sai hoopis uut. Juuretiseks kasutasin täiesti suvalist Euroshopi rukkileiba, peaks laskma omale Eestist ikka ühe 100% rukkileiva ka saata. Aga leib tuli täitsa kobe, kuigi ma tegin vähe valskust ;) Peale hapendamist panin ikka nisu-linnasejahu segu lisaks, et juuretise nõrkust kompenseerida e PÄRIS rukkileib veel ei ole. Kerkis leib täitsa hästi, ainult hapum võiks olla :)

Viimane päev

Aasta viimasel päeval käisime lõpuks ka jõuluturul ära. Esiteks muidugi ei tunnistanud GPS hollandikeelset aadressi ja me tuletasime jupp aega prantsusekeelset - godverdomme, Brüssel on kakskeelne linn! Peab seda härrastele GPSi-treialitele meelde tuletama.

Aga turg oli nagu turg ikka. Ma ostsin poti magusat :) Mett nimelt! Ja platsil oli väga uhke karusell, kus Uku nõudis tiiru tegemist. Ja ainult obese, täpsemalt tiivulise Pegasuse, seljas! Lennukat uut aastat! Rakette tuleb meil see aasta virtuaalselt lasta, sest tormi tõttu suuremat tulevärki ei taheta lubada...

Lubaduste täitmine

Kunagi lubasin suure suuga Nicile ise leivateoga maha saada. Nüüd siis võtsin käsile, täna hommikul panin juuretise hakkama. Loodetavalt saab siis veel selle aastanumbri sees esimest leiba proovida. Karta on, et see nüüd superõnnestumine olema ei saa. Aga järgmine aasta täitsa omas kodus peaks juba korralik leivategu tulema :P

Kingirõõm

Viimane kord pidime Ukuga restoranis 6 korda tualetis käima põhjuseks mitte tõsised põiehädad, vaid lihtsalt suure WC erakordsus ja uudsus, siis jõulukingiks sai marakratt oma väikese prill-laua ja astme. Kingituse väärtust peegeldab suurepäraselt fakt, et ülejäänud pereliikmed sh rase mina tahan vahel hädas juba naabrite ukse taha minna. Meie WC on okupeerinud väike päkapikk, kes veedab seal pool päevast värskema lastekirjanduse ja reklaamidega tutvudes :)

Kui enam kannatada ei anna, tuleb väike kunstnik maalima meelitada. Häid jõule kõigile!

Tõelise jõulurahu algus

Käesolevaga tuleb tõdeda, et igasugune tüütu asjaajamine on ajatud ning jääb üle ainult oma kondid koju vedada.

Kingid on ostetud. Vähe, asjalikud ja summa ei küündinud mitte ligilähedalegi keskmise flaami 600 eurole. Kohe hea tunne - pole vaja enam poodi minna ja keskkonna suhtes sõbralik.

Lisaks jõusin ma tõdemusele, et hapukapsas-verivorst siiski see aasta jõululauale ei jõua. Raseda isud, mis teha :) Tegelikult hakkavad mul kõrvetised tekkima ning paljast rasvase hapukapsa mõttest lööb kõri tulitama. Seega sai pereparlamendis selline jõulumenüü kinnitatud:
Aperatiiv - Kreglingeri aastakäigu vahuvein (ma isegi ei teadnud, et Tasmaanias veini tehakse :)
1. käik - avokaado-kurgisalat värskete täisterakuklitega
Pearoog - pardifilee siidris ahjukartulite ja paprika-oliivi salatiga, Schlumbergeri pinot gris
3. käik - Belgia juustuvalik
4. käik - shokolaadikook, espresso-cappuccino.

Kus on mu diivan, pleed ja raamat?

Blogimine on intellektuaalne tervisejooks

"Bloggen is intellectueel joggen," ütleb ex Belgia Microsofti boss Bruno Segers tänases päevalehes, kui juttu tuleb blogimisest ja mõningasest järjepidevuse vajadusest selleks. Ta oli pea esimesi Belgia firma tippjuhte, kes pani blogi püsti veel siis, kui ta ametis oli. Ja nüüd peab loenguid teemal internetiturundus, user generated content ja firmade vajadus paidlikult reageerida maailmatrendidele. Mees teab, mis mees räägib, tema blogi saab nädalas umbes 15 tuh külastajat maailmas, kus hollandi keelt räägib umbes 21 miljonit inimest. Minu blogi nii 110-120 lugejat nädalas 1 miljoni eestikeelse inimese maailmas, aga ma pole ka isegi endine Eesti Microsofti boss :).

Aga tervisejooksu olen ma alti vihanud, pigem on blogimine ikka teatud ekshibitsionismi väljendus. Kuigi ma tõsiselt kahetsen, et varem päevikut pidama ei hakanud. Alati kui ma satun kedagi Belgia teemadel ahhetamas kuulma mõtlen, et kas mina ka selline paar aastat tagasi olin. Praegu tundub, et ei olnud, aga dokumentaalne tõestus kuluks ära.

Aga Belgia-Hollandi blogid teevad ilma - miskis blogide võistluses Weblog Awards hääletati Euroopa parimaks hollandikeelne retecool.com. Teise koha sai vähemalt natuke loogilisemalt inglisekeelne the Brussels Journal, mida toimetavad siiski ka hollandikeelsed inimesed :). Muuseas retecooli Foto Fuck Frijdag, kus presenteeritakse nädala parimaid fotoshopitud hiirekeerutusi, on vahel päris naljakas hollandi keelest midagi jagamatagi.

Mõttetud tsiteerijad ja tsitaadid

Kunagi üks majandusmõtleja (järsku lausa Mark Blaug) mainis, et Adam Smith on kõige enam ja kõige kohatumalt tsiteeritud majandusteoreetikust autor maailmas. Viimase nädala jooksul tundub tõesti nii.

Mida ühist on indiviidi huvidel "nähtamatu käe" peatükist ja mingil "liiderluse" meetodil... Et juhi võim töötab nagu turg või alluvad käituvad nagu turg? Siis me oleks kõik sündinud juhid :) Kas Machiavelli pole piisavalt seksikas? Kõige sagedamini tsiteerivad Smithi inimesed, kes ise pole teda lugenud. Aga selle mehe ja paljude teiste varajaste majandusteadlaste tööd täitsa tasuta netis kõlkumas (pole enam autoriõigustega kaitstud ju).

Kohtumine teise poolega

Nüüd olen ma oma ämmakate tiimi teise poole ka ära näinud. Catherine on täielik Karu Kati :), korduvalt tuli mulle meelde Ukuga nädalavahetusel vaadatud Mõmmi aabits. Asjast, st rasedusest, meil midagi suurt rääkida ei olnud, ma olen endiselt muretu rase, ainult jalakrambid piinasid vahepeal, aga magneesiumijooki luristades sain lahti, ja mu ajuainevahetuse häiretega migreeni kujul pole suurt midagi peale hakata.

Pigem kippus meie jutuajamine nihkuma hoopis lingvistilisse valdkonda. Pikemalt lobisedes ei õnnestu mul muidugimõista inimesi oma päritolu suhtes lollitada ja ikka küsitakse, kust ma pärit olen. Seega jõudsime me soome ja eesti keele täieliku ebamaisuseni ning kakskeelse pere naljadeni. Näiteks kuidas ma vaatan Ukuga kuud taevas ja seletan: "Vaata, kuuuuu!". Ja Uku vaatab ja teatab: "Nee, geen lehm!". Nimelt hollandikeelne lehm koe hääldub kui kuu ning see kera taevas pole mingi lehm. Siililegi selge. Igastahes naeris Catherine jupp aega, et Nic suudab perfektses eesti keeles öelda: "Palun mulle veel üks õlu!" Ellujäämine ikka kõigepealt :D

Jõulupidu nr. 2

Jõulupidu nr. 2 toimus tsirkuses. Nimelt korraldas Nici tööandja see aasta Sinterklaasi peo asemel jõulupeo ja seda tsirkuses. Tsirkuseetendus oli täiskasvanu jaoks suhteliselt mage. Häda ka selles, et mu kogemused-mälestused seotud rohkem Vene tipptsirkustega ja viimane külastus oli hoopis Cirque Soleil ehk maitse on "rikutud".

Lapsed aga vaatasid suud ammuli ja plaksutasid hea meelega kaasa. Kuigi mitte ainult Uku arvates oli toredaim atraktsioon eesruumis püsti löödud täispuhutavad kindlused ja koletised, kus sai hüpata ning karata. Ainus, mis veel tsirkusest järgmisel hommikul meenus, olid raudpallis ringisõitnud mootorrattad :) Ning see, et kommi sai ja kommi ka koju toodi. Seega pühapäev läks täie ette.

Kas me ärkasime täna ikka veel Belgias?

... oli minu hommikune esimene küsimus. Tundub küll. Kuigi eilne RTBF-i libauudis haakus suurepäraselt mu kaoseteooria loenguga, kus liblika tiivalöök tekitab troopilise tormi. Uudis jõudis ekraanile erakorralisena ja tekitas ennekõike valloonide seas paraja paanika. Sa võid olla aastaid töötu või majanduse überstruktureerimises täielik käpard, aga teade rahalehma surmast võtab põlvist nõrgaks :)

Iseenesest ei ole separatistlikud ideed flaamide seas mingi uudis, Vlaams Belangi programmis seisab see täiesti ühe punktnina ning ka eile ei jätnud deheer Dewinter oma kommentaaris mainimata, et on rõõmustav näha, et ka vallooni pool hakkab vaikselt tunnistama tulevast paratamatust. Ülejäänud nii prantsuse- kui hollandikeelsed parteid sumisevad nagu herilasepesa, prantsusekeelsed püüavad asju siluda, hollandikeelsed lubavad omale sekka sapised märkusi lõunanaabrite teistegi apsakate suhtes a'la kahe olulise linna peade vangisviibimine. Ehk lahvatas jälle tuli, mis on kogu aeg tuha all hõõgunud. Kui prantsusekeelne leht kirjutab, et tegemist võib olla ei olegi väljamõeldisega, siis kindlasti on see peale teleprogrammi väiksem fiktsioon kui enne.

Belgia on kunstlik moodustis. Minu arvates moodustis, mis püsib suures osas hollandlaste vihkamisel - ühised (viha)vaenlased liidavad ja suhteliselt hästi :). Seega küluks nüüd üks Hollandi poolne aktsioon ära ning elu suubuks jälle oma endistesse kallastesse.

Keel ja flaam

Urrrrr... sellist asja nagu flaami keel ei ole olemas. Vähemalt meinstriim keeleteaduses mitte. Eksisteerib ametlik rahvusvaheline suhtluskeel - hollandi keel. Aga flaamid ja hollandlased on küll erinevast puust tehtud :)

Kauksi Ülle räägib võro kiilest, aga ega kiil veel keel ole. Flaami keeleks võib soovi korral nimetada Belgia pehmet hääldust. Flaami keelteks (mitmuses!) võib nimetada mitmekesist Flandria murrakute maailma. 60% belglasi on siiski ametlikult hollandikeelsed (Nederlandstalig). Mulle meeldib germaani keelte võimalus rääkida "English"'i või "Vlaams"i ilma keele-sõna sisse toomata...

Muidugi, kui te istute Belgia poole peal baaris, siis tasub nentida, et eestlaste arvates räägivad hollandlased flaami keelt. Saab paar õltut uute sõprade kulul ja eestlaste terviseks juua :D

Kodussünnitamine

Kui Amnesty International muretseb Eesti vähemuste õiguste pärast, siis tegelikult on Eestis lausa üks enamus, kelle õigusi eiratakse. Nimelt Eesti Vabariik vilistab tänaseni naiste õigusele saada sõltumata sünnituskohast sünnitusel adekvaatset meditsiinilist abi, mis kaudselt tähendab ka sünnituskoha valiku õiguse eiramist. Ehk tulevased valimised viivad lõpuks Eesti arenenud ja inimõigusi austavate riikide ritta?

Iseenesest ei ole see ju nii raske ega kulukas. Kodussünnituse idee puudutab üldiselt ikka madala rasedusriskidega naisi, kes meditsiinilist abi vajavad minimaalselt. Igasugune kulukas vilkuvate tulukestega instrumentaarium kuulub eranditult haiglate väljapanekusse, Belgia ämmaemandate peamiseks töövahendiks on näiteks auto ja mobiiltelefon :).

Ainus tõke on tegelikult Eesti väike rahvaarv ja hõre asustatus. Elades ühes Euroopa tihedamalt asustatud piirkonnas, saan ma reaalselt valida kolme ämmaemanda vahel ja seda tingimustes, kus kodussünnitus on täiesti marginaalne nähtus. Ideaalis võiksid ämmaemandad olla ju iseseisvad, aga karta on, et Eesti kodussünnituste hulga juures jäävad nad siiski haiglaga seotuks. Võib olla olen ma paranoiline, aga haiglal on siis vähemalt de facto suur sõnaõigus ämmaemanda tegutsemise üle, mis kahjuks ei pruugi alati lähtuda naise ja lapse huvidest vaid finantsmotivatsioonidest. Kes ei tahaks ühtse fikseeritud kompleksteenuse hinnaga oma katuse alla sünnitama madalariskilist st väikesekululist rasedat?

Tegelikult võiks sotsiaalministeerium vähemalt üldise perearstide harimise osas anda välja "Kodussünnitanud naise ja vastsündinu käsitsemisjuhend. 1. osa. Administratiivsed toimingud". Neid isikukoodide Kolgata lugusid jääks ehk vähemaks.

OT - ma kipun sageli ühe "s" unetama ja kodusünnitus kirjutama. Et sünnitaks nagu kodu :D

Jõulupidu Nr.1

Detsembrikuu, pidukuu. Eilsega on algus tehtud, nimelt Uku käis Eesti laste jõulupidus. Üle ootuste ja oluliselt liikluseeskirju rikkumata jõudsime kohale õigeks ajaks. Esimese raksuga oli küll üllatav näha, et kõik su ümber räägivad emmega sama keelt. Ning muidu ka kole palju rahvast väikseks jäävas pidusaalis, sebi suurte jalgade vahel. Lisaks nägi jõuluvana kahtlaselt liba välja.

Aga kommipakk lahendas kõik probleemid. Lõpuks tunnistati isegi punases meest ja tehti "Ta-daa, Sinterklaas!" :). Aga tantsulõvi Ukust ei saa, paras väike karu, pigem ärandatakse papsi trummikomplekt või jorisetakse niisama laulda. Põrdajama ja Sinterklaas-kapoentje tulevad täiesti õigesti välja. Tõeline hitt oli jõulukuusk, peab ka kodus kuuse püsti panema.

Naljakas, aga Eesti madal iive paistis ka peol ära. Nimelt vanemaid oli vähemalt alustuseks rohkem kui lapsi :). Muidugi Nici lastemeelejahutusega tegelevas firmas on vist keskmisest kõrgem iive ootuspärane - va üks koleeg on teistel lähimatest "võitluskaaslastest" kõigil kolm last. Üllatusega avastasin, et ka minu akateemilistel kolleegidel on kõigil kolm last - statistika seda küll ei prognoosi. Aga ehk on majandusteoreetikute usk klassikalisesse majanduskasvu mudelisse suurem ja lapsed missiooniga tehtud :)

Fotograafi lemmik

Sinterklaas!

Siiani suhtus Uku Sinterklaasi suhteliselt külma kõhuga. Oli rohkem selline vatever-mees. Täna hommikult tekitas aga see pühak tõeliselt tundelise "OOOO!". Nimelt oli ilmselgelt Sint öösel käinud, veini ära joonud, hobune porgandi ära söönud ning Zwarte Piet kirja lugenud. Mis peamine, Sint oli jätnud sussi kõrvale hulga raamatuid ja Lego rongi :D

Sinterklaas kapoentje,
gooi wat in mijn schoentje,
gooi wat in mijn laarsje,
dank u, Sinterklaasje.

Magusast, vähist ja täiesti mitteteaduslikult

Aspartaamijutust siin ja seal, näiteks metsapoosles, panin eile mingist kolleegide dieeditamise jutust ajendatuna Nicile hingele, et ta sellist solki omale sisse ei sööks. "Ja, ma tean. Muuseas, mamps kasutas magusa asemel palju neid suhkruasendajaid." Tõsi ta on, Mimil oli alati väike suhkruasendaja tabletipurk kotis. Ja suitsupakk ka. Aga lugu oli pea nagu Theo Maasseni jutushous:
"Maar, gelukkig hebben ze in Amerika Coca-Cola Light, van Coca-Cola Light wordt je niet dik want daar zit geen suiker in maar aspartaam en aspartaam is kankerverwekkend en van kanker word je heel slank..." (Aga õnneks on neil Ameerikas Coca-Cola Light, Coca-Cola Lightist ei lähe sa paksuks, kuna seal pole suhkrut sees, vaid aspartaam, ja aspartaam tekitab vähki ja vähist jääd sa väga kõhnaks...)

Tüdruk!

Üldiselt olen ma endiselt rase ja täna tuli siis järjekordselt arstionu juures käia. Ta habe ei ole sugugi tihedamaks läinud, näeb endiselt välja nagu Nicil keskkoolis.

Peategelane tunneb ennast hästi ja ROOSALT :) Täitsa tüdruk! Ja igati komplektne, ise nägin, et isegi varbaid oli 5+5. Aga vist jalpallitüdruk tuleb. Ja hirmude sektsioonist ma see kord pääsesin, arst pidi sünnitusele lippama ja polnud aega rasedaid hullutada. Ilusaid tütarlapse nimesid on nüüd vaja. Vana-Eesti või flaami omi.

Päeva lõpetuseks tegin ma veel rekordi ka. Nimelt soetasin pudeli champagnet supermarketist õhtupoolsel ajal 7 (seitsme) minutiga.

Igapäevaelu Euroopa

Maailma on tekkinud on veel üks blogi (kus ka mina kaasa löön ;) - seekord Euroopast ja inimestele :D Hääd lugemist!

Aastaringsed päkapikud

Meie majaehitus on viinud mind täielisele veendumusele, et Belgia on väikekodanlik paradiis. Laias laastus neli belglast viiest elab oma majas. Väikeses ja aiapäkapikuga jalgtee otsas :D Flandria osas lisandub idülli kindlasti taskurätisuuruse aed. Mis teha, inimesi palju ja ruumi napilt.

Me oleme viimasel ajal palju ühes läbini belglaslikus majapidamises sorteerinud, äi kavatseb siiski valusaid mälestusi täis elamisest loobuda ning uut elu alustada. Vanast "kolast" leiab hulgim aardeid a'la Nici koolitunnistused (väga kehvad, kui matat, füssat ja ajalugu mitte arvestada). Aga ka häid mööblitükke, nõusid ja jalgrattaid. Mimi ei olnud õnneks päris päkapiku-tüüp. Aga see eest tuulasin ma läbi eeskujuliku käsitööajakirjade kollektsiooni - valdavalt ristpistes piltidega ja filee heegeldustega, kusjuures heegeldatud laudlinu ja pilte oli majapidamises umbes 4 tükki :). Siiski sobib see kõik mudelisse barokilik majasisustus ja külluslik Inglise aed moodustades ühtse terviku. Ning tekitavad selge arusaama, miks Rubens sündis flaamlase nahas või juugendimeister Horta Brüsselis tegutses.

Kuigi ma suurt ei oska karjus-lammas portselanist lugu pidada, eelistan ma päkapikke, see kukub belglastel lihtsalt stiilipuhtalt välja. Viimane minimalismist arusaamise piir läheb nimelt Belgia-Hollandi vahelt - kui hollandlased suudavad veel vahel täiesti talutavaid minimalistlik-modernseid ehitisi püsti lükata, siis belglased ebaõnnestuvad täiega. Need minimalistlikud kodud, mida ma ajakirju lehitsedes viimase aasta jooksul näinud olen, kuuluvad eranditult käkk-kategooriasse. Skandinaavlased ja jaapanlased suudavad elada tühjuse kõiksuses hingega, belglased jätavad ainult pingutatud riidepuu-kõhus mulje. Lõpuks pean ma siiski möönma, et Antwerpeni uus kohtumaja on päris shikk, aga selle taga on britist arhitekt ja minimalismi vähe :)

Kõhust veel

Viimase aja suurim mittepoliitiline skandaal on samuti seotud toiduga. Ja Michelini tähtedega, mis kuuluvad jalgpalli, jalgrattasõidu ja maksupettuse kõrval rahvusspordialade esiviisikusse.

Nimelt tipprestoran Comme chez Soi kaotas oma kolmanda tähe. Belgia poole pealt vaadates muidugi täielik ebaõiglus. Aga tõenäoliselt ongi koht endiselt kolme tähe tasemel. Teisalt tuleks kasutada võimalust ja küsida kolmanda tähe allahindlust :) Kuigi rahakoti poole pealt ei olegi palju vahet, kas süüa Belgia kolmetähe või Eesti tähtedeta restoranis.

Flaami primitiiv

Kunagi Epp rääkis, et ta teeb üksi kodus olles piimasuppi. Tollal ei suutnud ma välja mõelda, mida mina üksi kodus mugin sellist, mida Nic keeldub söömast. Põhjus ehk selles, et tegemist pole eestipärase toiduga :). Hoopis toiduga, mida võiks Belgia köögi flaami primitiiviks nimetada - riisipudinguga. Juba Bruegel olevat rijstpapi maalinud. Viimane on sulaselge saunajutt - sel ajal said ülikudgi üliharva riisi maitsta, talupojad ei osanud sellest undki näha.

Jõuluturule!

1. detsembril avatakse ametlikult Brüsseli jõuluturg, kus Tallinn see aasta aukülaline.
Käsitööd ja pannkooki, embargoalust Kalevi kommi(, mis ei kannata niigi kohalikku konkurentsi välja,) saab. Viina ka, nii, et jälle seleta, et kõik ei ole Eestis joodikud. Mida ei ole on leib :( Ja kohukesed...

Majatest

You scored as Townhouse. You should live in a townhouse, townhouses are ok as long as they are nice Townhouse 56% Mansion 55% Split level 22% Apartment 22% Trailor 11% What kind of house should you live in? created with QuizFarm.com

Uhhh, napilt... Mõisapidamine ei ole isegi Eestis odav. Linnamaja sobib mulle küll :)

Personaalsest ajaloost

Ma ikka veel üllatun, kui sarnased erineva kultuuritaustaga inimesed on. Uku vaatas hommikul telekast "Dag, Sinterklaasi!". Ning kui Uku tegi poole riietumise peal seakisa, hakkas Nic rahumeeli nähtud paremaid palu kordama. Nii nagu iga eestlane teatab, et "lammas konsummeeris apellatsiooni!" või "me oleme Tallinnast, me maksame!", oskab iga korralik flaami poiss etendada tükikesi Jan Decleiri repertuaarist. Naerda suudan ma küll mõlemi peale :D

Harry Potter jääb tõenäoliselt peaministriks*

Niivõrd tasavägist valimiskampaaniat ja raskesti prognoositavat valimiste tulemust pole Hollandil jupp aega olnud.

Ma olin lausa üllatunud, kui veel valimistepäeva eelsel s.o. teisipäeva õhtul liberaalid olid täies paraadrivistuses telestuudios ja esinesid avaldustega kadunud Pim Fortuyni repertuaarist "Valige meid ja Holland jääb Hollandiks!" :O Pim Fortuyn - ainuke stiilne Hollandi mees, aga kahjuks väga gey ning surnud - ei olnud muuseas liberaal :) Kas siit võib järeldada, et rahvuslikud ideed koguvad järjest jõudsamalt populaarsust ka Euroopa mainstream poliitikas? Igastahes, kas selliste avalduste tõttu või vaatamata nendele säilitasid liberaalid ja "kristlased" oma juhtpositsiooni parlamendis. Kuigi sotsialistid olid suurimad võitjad. Ehk veel neli aastat Jan Peter Balkendet alias supervõlur Harry Potterit!

*Paar aastat tagasi tekitas Karel De Gucht Belgia-Hollandi diplomaatilisele skandaali, nimetades hollandlaste peaministrit Harry Potteriks. Peale esimese shoki vaibumist möönsid isegi mõned Potteri-teisiku kaasmaalased, et on, jah, Potter, aga võluda ei oska.

Sügishala ja shokolaad

Nüüd on käes halamise kord - migreen ja külm. Esiteks on külm. Tuli kindad täna kapist välja otsida. Ja ikka on külm. Teiseks on mul migreen ja minu emaduseks sobimatu kupli teooria tundub paika pidavat. Seetõttu on päris tore järgmises kuus aasta vanemaks saada :) Aga mõne vana nõeltega hiinlase otsin ma üles. Igastahes olen ma valmis kõiki alternatiivseid ja vähem alternatiivseid migreenivastaseid vahendeid proovima. Välja arvatud giljotiin.

Siiski saabus laupäeval Antwerpeni sadamasse täiesti ehtne ja see kõige õigem Sinterklaas koos Zwarte Pietidega. Kõik halvad lapsed jäävad 6. detsembri hommikul kingita, aga neid see aasta ei olnud. Head lapsed saavad piiramatult s.o. kuni kõhuvaluni oma kvartali shokolaaditreiali toodangut pruukida ja kingitusi. Peab veel mõtlema, mida teha Eesti laste jõulupeolt saadavate Kalevi kommidega e. kuidas seletada Ukule, et neid komme me ei söö. Paneks kilo Belgia käsitöömeistrite toodangut kõrvale? :P Tegelikult võib lasta vanaemal hoopis Eesti väikeettevõtjate eksporti arendada. Minu arust ravib shokolaad edukalt migreeni.

Hinge- ja kõhutoit

Uskumatu, aga vahel võib isegi prime-time televisiooniprogrammis nalja saada.
- Kas sa tõesti maksid zuriile altkäemaksu?
- Ei, ma tegin lihtsalt kingitusi. Meessoost zürii liikmed said kingi, mis jõuab 0-100 umbes 4 sekundiga. Porsche nimelt. Naiste kink jõuab 0-100 ühe sekundiga. Ehk siis kaal.

Aga ma parem kasvatan ja söön idusid :)

Meeleheitel roheline koduperenaine

Tegelikult ma meeleheitel ei ole, sest küürimistegevusega püüan ma ennast minimaalselt vaevata ning mõningasse kultuuri(loe: tolmu)kihti suhtun ma kui objektiivsesse paratamatusse. Aga kuna telekast ei tulnud eile midagi vähegi mõistlikku, isegi Belgia jalgpalli mitte :), siis tabas mind saiamasina nühkimise tuhin.

Peale tolmu ja sokolaadisõrmejälgede eemaldamist särab massin väljastpoolt. Sisse on aga aja jooksul tekkinud pruunikas kiht. Proovisin nõudepesuvahendi ja äädikaga. Punase veini äädikaga, kuna seda oli parasjagu 0.75-liitrine pudel võtta :) See noore keemiku katse tuleb tunnistada läbikukkunuks. Huvitav siiski, kas tuleks äädikamarki vahetada või mõnd muud keemilist ühendit otsida, millega üldse rohelised inimesed ahju küürivad või on neil kõigil pürolüüsahjud... Igastahes palgapaidlikkuse ja tööturu institutsionaalse raamistikuga saan ma palju paremini hakkama kui koduperenaiselike probleemidega.

Mõttetuim tükk Belgiast

Neid asju, mis panevad mind "Paaahhhh!" ütlema, pole Belgias palju. Tegelikult on neid ainult üks - JALGPALL. Jalgpalli allergiat mul ei ole, ma võin jalkat vaadata ja isegi hoolitseda, et külmikus piisavalt õlut oleks ja varuda aegsasti kuivatatud vorstikesi ning juustu. Kui tegemist mõne hea mänguga, näiteks tiitlivõstlustega või Llama saadab oma väed Reali vastu või mõni premier league'i mäng.

Belgia jalgpall kuulub aga täieliku luuserluse tipu hulka, sõltumatu kategooria "Pathetic" liider. Olgu siis tegemist rahvuskoondise mänguga või Jupiler liigaga. Erandina saavad Zulte-Waregemi kingamüüjad, pagarid ja torujürid mu silmis armu, neitsilik amatörism vähemalt :) Aga miks Nic sellist jaburust vaadata viitsib, ma ei saa tänaseni aru. Puhtast patriotismist vist, mis belglasi küll päiksevarjutuse sagedusega tabab.

Võitlev võrdõiguslane haarab kaika

Ukule meeldib vaadata www.lastekas.ee-st Jussi multikaid. Minule kui emmele meeldib see ka, sest eestikeelsetest suhtlemisvõimalustest meil peres ja lasteaias just ei uputa. Eriti praeguses semihääletus olekus, kus ettelugemine on raskendatud.

Üldiselt kuuluvad need multikad animatsiooni poolest täielise amatörismi klassi. Sisu on see-eest täitsa mõistlik, vahel lausa tore. Mis saab ühel lapsevanemal vastu olla, kui ta last õpetatakse prügi sorteerima või internetis ohutult ning eetiliselt toimetama. Aga viimane kord pidin ma saama ataki :) Nimelt Jussi pannkoogitegemise multikas jäi kõrva fraas stiilis kokkamine on tegelikult tüdrukute töö. Repliik ei omanud küll sisuliselt mingit kandepinda, aga miks peavad sellised seksistlikud fraasid üldse lastemultikas olema?

Ma möönan, et soorollid on Eestis täiesti reaalselt olemas. Piisab, kui lugeda näiteks seda artiklit. Aga seda enam ootaksin ma, et lehekülg, mida väidetavalt külastab 40 tuhat inimest päevas, ei toetaks soolise diskrimineerimise kinnistumist kasvava põlvkonna peakestes. Ma ei arva, et peaks hakkama võrdõiguslikkuse võtmes ümber kirjutama klassikalisi muinasjutte, aga ma leian, et niivõrd kaasaegne lehekülg ei peaks sisaldama niivõrd ürgaegseid seisukohti isegi mitte juhusliku märkimise vormis.

Ürgaegsetest stampidest ei ole mingit kasu, kui mammutid on juba ammu välja surnud. Pereloomise aeg nihkub järejest kõrgemasse ikka ning rohkem noori elab mõnda aega vallalisena omapäi. Iseseisvumine läheb märksa libedamalt, kui oma esimeses päris enda elamises, ei pea tutvuma põrandalapi, munapraadimse ning naela seina tagumise fenomeniga.

Kas see meeldib või mitte, suurem ühiskondlik kihistumine, elus toimetulemisest rääkimata, algab juba täna ajupotentsiaalist. Y-kromosoomi puudumine per se ei takista pilti seinale riputamast. Tavalise trelliga on seda võimalik maniküüri kahjustamata teha. Samuti ei põhjusta y-kromosoom möödapääsmatut näljasurma vaatamata külmkapi ning pliidi olemasolule. Ei ole mõtet lastele abitust õpetada.

Pangarööv päise päeva ajal

Juba mõnda ega veereb mu elu suht rutiinset rada mööda tehes väikseid haake kõrvale. Aga kindlasti ei ole ma isegi unes näinud, et tööle minnes võiks midagi ekstreemset ette tulla. Maksimaalselt võib paaril päeval aastas lund sadada ning seetõttu liikluskaos tekkida. Mispeale mõistlikud inimesed nagu mina :) ei asu loodusjõududega võitlusesse, vaid helistavad sekretärile ja teatavad erakorralisest kodukontori päevast.

Eile lund ei sadanud. Politsei oli hoopis tänava teadmata ajaks sulgenud. Ei mingeid selgitusi a'la Iraani mulla külastab moskeed Antwerpenis või muud taolist. Isegi jala ei lastud läbi. Nii ma siis kõmpisin linna äärest mööda väikeseid kõrvaltänavaid tööle. Õhtul uudistes selgus, et toimus PANGARÖÖV! Kaks kutti võtsid sularahapuuduses ette üht tavalist pangakontorit röövida. Kõlab väga möödunud sajandi juhtumina.

Missugused ullikesed tulevad küll sellisele mõttele? Pangakontorid kubisevad turvasüsteemidest, iga väike ööpood on palju lihtsam puistamise siht, kui röövimismeetod seisneb kahes turskes jorsis. Lisaks on suur raha valdavalt binaarses vormis. Selle järgi ei pea üldse pangakontorisse minema. Aga kui pea ei jaga, siis peavad jalad jagama. :) Igastahes ootan ma huviga tegijate paljastamist. Seniks on mul rääkida jutt, kuidas ma keset pangaröövi sattusin.

Eestlased Belgias netiseerusid

Selts sai loodud ja nüüd ka täitsa oma weebilehekülg www.eestimaja.be!

Sügismasendus

Varahommik algas migreenihalo ja valutava kaelaga. Kell 11 päeval on ikka selline tunne, et alles hakkab valgeks minema. Ühtlane uduvihm paneb kõik villased jakid, sallid, tekid lamba järele haisema nii, et tahaks iga nurga peale panna shotiliku liiklusmärgi "Sheep, 3 miles".

Siiski tuleb naeratus huultele. Sest järsku, üle hulga aja, reastusid mu mõtteis kõik need küljed ja tükikesed, mis ta nii kalliks teevad. See kuidas me vaatame dokumentaali Kremlist ja ütleme kooris "Trotski", see, kui hästi ta lõhnab, kui hea on teda kallistada...

Kaks kärbest ühe hoobiga

Kuidas lähendada kultuure ja reklaamida tervislikku toitumist tudengite seas? Väga lihtne - korraldage interkultuuriline hommikusöök.

Tudeng on alati näljane. Seega pange biopoed, supermarketiketid jms ühiselt tervislikku ja mahedat toidulauda tasuta pakkuma ja osavõtjaid jätkub. Vähemalt vahelduseks saavad emad kergendunult ohata, et nende võsukesed ka peale fritüüri menüü midagi muud söövad.

Täis kõht aga tekitab mõnusa rahulolu tunde ning muudab inimesed "teistsuguste" suhtes leebeks. Isegi äärmusmoslemid loobuvad küsimustest stiilis "Kas sa tõesti arvad, et Jeesus oli jumal ning suri inimkonna hüvanguks?" ning "flaamiblokkerid" tunnistavad, et enamus immigrante saab integreerumisega täitsa hakkama. Juttu jätkub hoopis teistel teemadel kauemaks.

Tulemus: studendid söönud ja neegrid elus :D

Babyboomerid ja luuserid

Nädalavahetuse lehe intervjuu Paul De Grauwega ajendas mindki põlvkondade ja õigluse üle mõlema. Kui Eestis on vahetult peale II maailmasõda sündinute põlvkond üks kõige rohkem "lüpsta" saanud grupp, siis arenenud maailmas sündis babyboomerite põlvkond õnnesärgis. Boomerid nautisid viimase 100 aasta ajaloo kõige pikemat 60.-te-70.-te majanduskasvu perioodi. Nad elasid tingimustes, kus 4-5%line majanduskasv tundus igavesti jätkuva seaduspärasusena ja aastapalga eest sai omale maja soetada. Sel pildil polegi ju väga viga...

Kui ainult bebyboomerid ei tahaks pensionile minna. Belgias läheb täna töötaja pensionile 7 aastat varem kui 30 aastat tagasi. Keskmine eluiga on selle aja jooksul tõusnud 7 aasta võrra. 14 aasta jagu rohkem regulaarseid väljamakseid eelarvest, kusjuures arvestuse aluseks on viimati teenitud palk. Kogu lõbu peab kinni maksma tänane töötaja nn luuserite põlvkonnast, kes esindab tunduvalt langenud iibest tingitud kahanevat majanduslikult aktiivset elanikkonda. Samas ei kannata maksutase enam täiendavat koormust, 2005. aastal läks üksiku keskmise tööstustöötaja palgast 55% maksudeks, kusjuures marginaalne määr oli lausa 66%. Ma ei julge välja võtta oma eelmise aasta tuludeklaratsiooni, et vaadata palju me valgekraedena maksime... Kindlasti ei ole ka laenamine reaalne võimalus kasvõi EMU seisukohast vaadatuna, Belgial juba on natuke enam kui piisav laenukoormus kukil, mis tuleb samuti "luuseritel" tagasi maksta.

Mis oleks lahendused? Paul De Grauwe pakub pensioniea tõstmist, pikemaajalise hõive soodustamist ja garanteeritud pensioni vähendamist. Selle plaaniga saab üks "luuser" küll ainult päri olla. Aga ilusal lahendusel on "aga". Nimelt on babyboomerid poliitilise tüüri juures, vananevas ühiskonnas lihtsalt pensionärid ning pensionieelikud omavad suuremat poliitilist jõudu. Reaalsuesse saab see plaan "lekkida" ainult läbi ühiskondliku leppe. Sellised kompromissid võtavad kõvasti aega ning Keynesi tsiteerides: "In the long run we are all dead". Ma kardan, et tõuke kokkuleppeks annab hoopis tõelise kriisi terendamine silmapiiril, mistõttu lepe läheb lõpuks optimaalsest kallimaks.

Nii mõnigi kord tekitavad suured muutused ja vana süsteemi lammutamine pingeid, aga plats-puhtaks või format c: tehnikatel on kindlasti omad eelised. Noorus ja traditsioonide puudumine pole nii läbini paha, kui kaasliitlased-vanakesed EUs seda Eestile serveerida armastavad. Kas keegi märkas kirglikku ühiskondlikku debatti pensionireformi teemadel? Suurt mitte, ja kirest oli asi kaugel, isegi põhjamaiste standardite järgi. See-eest on Eestil jäkusuutlik pensionipoliitika, mida Belgial (veel) ei ole.

Kuul-pähe blondiin

Üksnes paari puhkusepäevaga möödunud nädalal on toimunud totaalne ajude pehmenemine. >:( Blondistunud mina ei suuda enam selle peale tulla, et programmid defineerivad log-tähist vaikimisi erinevate alustega. Aga kui arvu 100 logaritmides, saada tulemuseks 2, siis peaks ju selge olema, et aluseks 10 on. Lähen nüüd nurka häbenema. Või veel parem, tagasi Reaali.

Õlleprobleem

Meil on majas järjest kasvav õlleprobleem - pole Eesti õlut homse Kanepi mängu ajaks :D Belgia õlut, mis praeguse mängu seisuga tundub on ka homme täitsa kohane, on mitmest sordist.

Tegelikult ootan ma mängu päris huviga, sest me ühise elu jooksul ei ole individuaalalal eestlane-belglane kokku läinud :)

Rohelised paljunevad

Ja saabki Eesti omale rohelise partei! Jääb ainult tegijatele jõudu ning edukat täielise parteiplatvormi kokkuklopsimist soovida.

Koolivaheaeg

Kuidas aru saada, et on koolivaheaeg? Oled kodus ja päevas tekib poolteist pesumasinatäit nõusid.

Tegelikult tähendab puhkamine mulle intentsiivset estaõpsi ametit. Vaja ju siiski Ukule mingit "praktikat" eesti keeles. Kuigi kahepoolese jõmpsika keelekasutuse põhjal ei ole raske arvata, et ta enamuse ajast siiski hollandikeelse mula keskel veedab. Igastahes on see nädal emakeele (kõige otsesemas mõttes) nädalaks kuulutatud.

Tegelikult on kaks kindlat juhtu, kui Uku eesti keelt räägib. Esiteks siis, kui ta on teinud pahandust ja ta tahab emmelt vähe "leebemat" karistust, näiteks topib näppe kuuma kõrvitsasupi potti, aga tahab täielise pagenduse asemel siiski pliidi äärde jääda. Teiseks siis, kui ta on hollandikeelse sõna unustanud.

Kindlasti saab ta aru kahe erineva keele olemasolust. Eile Mõmmi aabitsat vaadates seletas ta rahumeeli eesti keeles, aga kui paps kõrvale istus, hakkas pea koheselt tõlkima Mõmmi tegemisi. Et ikka kõik aru saaksid, mis telekas toimub. Tõlkel polnudki väga viga :D Ainult mina nägin pärast vaeva, kuidas kõrvad jooksevad sita/mineraalvett hollandi keelde panna.

Eilne päev tõi mulle ühe erinevuse Eestiga meelde. Belglased ei põleta surnuaial suurt küünlaid ja aed on ka suurtel pühadel kottpime. Meie viisime küünla. Küll ametlikust pühast päev varem :) Aga tore oli vaadata, kui veel surnuaia väravas üksik tuluke ära paistis.

Hulluksajav linn

Hollandikeelne seltskond maandub Brüsseli kohvikus. Saabub ettekandja.
Mina: Goededag, voor mij een espresso en coupe advocaat.
Ettekandja (arglikult): Bonjour...
Ja jookseb minema. Saabub uus ettekandja.
Mina: Bonjour, pourmouaunespressoencoupeadvocat.
Ettekandja: Met of zonder slagroom?
Mina (mõttes): Krt küll, kas nad ei võiks kanda otsa ees kleepekat oma keelekompetentsuse kohta? - kõvasti: Zonder slagroom.
Lõppvaatus: lauale saabub jäätis vahukooreGA, kuigi tellimus oli vahukooreTA. Räägi või ära räägi.

Sürrealismi loogika

Sattusin hiljuti seminarile, mis nägi paberil palju parem välja kui tegelikkuses. Juhtub. Aga kodus Niciga arutades mainisin, et esinejad ei suutnud diskussiooni arendada, artiklid ei läinud teemasse, aga kohvilaua küpsised olid vapustavad ning ma jäin päeva teiseks pooleks kohale. Millegipärast sain ma naerupahvaku ja tõdemuse "Sa oled nii belglane" osaliseks.

Viimane remark pani mind tõsisemalt mõtlema, et kui belglane ma siis olen. Ma armastan hästi süüa, pigem vähem, aga kvaliteetselt :) Siiski ei pane hea ninaesine mind lollust kaasa tegema, vaid surematu lootus, et ehk läheb midagi paremaks. Lootus jääb küll vahel üksnes lootuseks.

Samas ma pole jupp aega enam Belgias millegi üle imestanud. Mu värske britist kolleeg just teatas reede lõunal jahmunult: "Kas sa teadsid, et Belgias on 6 valitsust? See on ju täielik sürr!" Loomulikult ma teadsin. Esiteks on see standardne expat-quiz küsimus ja iga väljamaalane, kes vähegi tunneb huvi riigi poliitilise elu vastu, saab sellest faktist teadlikuks hiljemalt oma esimese kuu jooksul Belgias.

Teiseks 6 valitsust 10 miljoni elaniku kohta tundub normaalsena, sest tegelikult toimib valitsuste vahel tööjaotus, mida juba Smith pidas majanduse kasvu allikaks. ;D Kusjuures ma suudan suure osa eluvaldkondi õigesti paigutada erinevate valitsuste jurisdiktsiooni alla. Minu arust ei ole see sugugi kaootiline süsteem, sellest on võimalik täiesti mõistusega aru saada. Kuigi sürrealismis loogika nägemine kõlab väga ... belglaslikult. Hmm, Nicil on vist vahel isegi õigus.

Star Wreck

Mõnda aega tagasi oli kultuurikanalil Canvas Soome nädal. Programmi kuulus ka kultusfilmi staatuses Star Wreck. Kuna tollal polnud mingil põhjusel filmi vaadata mahti, siis eile kookisin kapist kasseti välja ja vaatasin ära.

Ei olnud naljakas. Lihtsalt vannitoas (ok, tegelikult küll väikses elutoas) tehtud amatöörfilm. Tegijatel oli kindlasti lõbus ja said palju tarkust juurde :) Aga vaatajat naerma suurt ei ajanud, mulle läks muidugi soome keele erakordsus kaduma - põhjaeestlasele ei kõla soome keel naljakalt, ma saan isegi pingutamata sellisest veidrusest aru :D Kuigi ma olen kogenud, et inimesed jäävad mulle suu ammuli otsa vaatama, kui juhtun telefonis emakeeli rääkima. Antud juhul jäi järgi üksnes nadi film.

Natuke soome keele mahlakust siiski säilis. Lõppude lõpuks on soome keel mu jaoks nn second best option, kõige lähedasem eesti keele aseaine. Ning Hessburgeri pakendid how-they-made-it piltidel omavad kindlasti ohkamapanevat nostalgilist väärtust.

Modell Uku

Lasteaeda tuleb fotograaf. Ja Ukule tegi paps kodus selgitustööd, kes on fotograaf ja kust lind välja tuleb. Uku vaatas suurte silmadega otsa ning noogutas. Tegelikult oleks ta hea meelega oma sõrmed hoopis fotokale taha ajanud. Lõpuks jõudis jutt selleni, et naeratada tuleb. Küsimusle, kas Uku naeratada oskab, järgnes tõeline hambad paljad jõehobu hirnatus :)

Sünnitajad kahelt planeedilt

Kui vaadata Euroopa poliitilist kaarti, siis kahe suure gigandi, Saksamaa ja Prantsusmaa, vahele on pitsitatud kaks väikest riiki (ja üks mikroriik). Arvestades, et sellest kolmikust on alguse saanud üle Euroopa laiuv majanduslik integratsioon, siis võiks ju eeldada Belgia ja Holland suhteliselt sarnased maad. Riigikeeledki osaliselt lausa kattuvad.

Ehk see vahel peab paikagi, aga sünnitajad elavad kahes riigis küll hoopis erinevates päikesesüsteemides. Üks tavaline Hollandi rase ei näe kogu oma raseduse jooksul günekoloogi.
Belglane ei tunnista ämmaemandat varem, kui haiglas juba sünnitades ning ka seal võtab lapse ikka lõpuks vastu arst. Belglane ei tea, mida tähendab Doptone ja vaatab igal günekoloogi visiidil oma maailmaimet ultraheli "televiisorist".

30% hollandlastest näeb ilmale tulles esimesena oma kodu. Metsa, vabandust Hollandi, poole belglasi on 1% kõigist sünnitajatest. Kuigi keelepõhine ülekandeefekt on selge, 10 kodusünnitajast räägib 9 hollandi keel, samas kui 10 belglasest 6 peavad hollandi keelt oma emakeeleks. Belgia hiilgab rohekarvuliste keisrilõigete ja eeskujuliku meditsiinitehnikaga. Teate ju neid masinaid, mis teevad "Ping!".

Kas lõpptulemus on erinev? Ei ole, erinevus tuleb välja ainult ravikindlustuse eelarvetes. Madalad emade, neo- ja perinataalsete suremuse määrad on kindlasti mõlema riigi ühine nimetaja.

Hollandi keel

Hollandi keelega seoses on mind tabanud viimasel ajal omamoodi deja vu hetked. Nimelt leian ma ennast kasutamas sõnu ja väljendeid, mida ma ei tea. Vähemalt teadvuses ei ole sellised sõnad mul esindatud, aga täna hommikul kontrollisin mõned sõnaraamatust üle ja täitsa õigeid sõnu õiges kontekstis kasutan :D Lihtsalt vähe freaky tundub, kuigi eks ma need sõnad kuskilt televiisorist, ajalehest või raamatust endale külge pookinud olen.

Hollandi keel tekitas ka minu elu sügavaima frustratsioonihetke. Nimelt peale aastast intensiivset keeleõpet ja muidu -kümblust sain ma omast arust päris lahedalt aru uudistest ja nn ametlikust keelest. Nic aga on suur Theo Maasseni fän ning parasjagu tulid välja tema DVD. Ma pole ennast kunagi nii blondina tundnud - kuidas ma püüdsin suu lahti ja kõrvad laperdamas aru saada hollandikeelsest stand-up koomikust. Nüüd paneb see olukord naerma, aga tookord olid ikka pisarad varuks. Eks ma saan nüüd Theo Maasseni naljadest aru ka. Nii 80-90%.

Teemasse ka

Eile käisin siis esimesel visiidil ämmaemanda Jo juures. Ta meenutab mulle mõneti Uku sünni juures olnud haiglaämmakat, täpsemalt tema vanemat versiooni. Natuke ümar ja leebe kui kevadtuul :) Selline, kes siiralt rõõmustab pikaaegse imetamise ja valuvaigistiteta sünnituse valiku üle. "Oi, sa oled ikka väga tubli! Kui kõik ka edaspidi nii ilusti läheb, siis on kodusünnitamine täiesti võimalik."

Muidu seisnes visiit jutustamises :) - rääkisime mu eelmisest sünnitusest, mille käigus sain ma turbosünnitaja tiitli, muidu tervisest ja raseduse kulust. Ma arvan, et mul on valge kitli sündroom kõige otsesemas mõttes. Vererõhk on mul alati madalam perearsti ja nüüd ka viimati ämmaemanda juures, kes võtavad vastu tsiviilriietuses. Günekoloogi juures, kus mõõtjaks on tavaliselt valges kitlis õde, on kõrgem.

Nalja sai ka. Lõpuks kuulas Jo peamise asjaosalise südant "pulgaga". Lõi nagu kell. Paps küsis Uku käest, et kas ta teab, kes see on. Uku vastas endastmõistetaval toonil: "Rong." Ja nüüd ongi mul kõhus rong kasvamas :D

Pariis

Ma tahaks Pariisi. Praegu ja kohe. Ärge saage minust valesti aru, ma ei ole üldse suurlinnatüüp, aga hetkel on kange tahtmine tajuda seda sagimist ja suurust. Tahan minna Champsil Cafe Le Paris'sse, et teha väike kellaviie espresso ning creme brule. Vaadata igavesti tõttavaid inimesi, vihmahalli linna ja nautida õhtusöögi eelset aega. Olles ise kindlalt paigal :)

Äripäeva fenomen

Kunagi lugesin ma hoolega Äripäeva. Kuldsel kauboikapitalismi ajastul , kui ma vaatasin ka Wall Streeti ja Glengarry Glen Rossi. Kes näinud ei ole, soovitan soojalt. Siis läksin ma majandnust õppima ning lehte lugedes hakkasid ilmnema esimesed kriitilised kulmukortsutused minu näos.

Edasises professionaalses elus puutusin kokku ka paari Äripäeva ajakirjanikuga, kes minu suureks üllatuseks jagasid arvamust, et nende lugeja ei suuda üle 10-sõnalisest paari kõrvallausega lausestruktuurist aru saada. Ammugi pole detailid olulised. Tühja kah, aga kuna mulle ei paku natuke keerulisemad semantilised konstruktsioonid raskusi ning olen korduvalt kogenud, et devil is in details, siis järelikult ei kuulu ma nende lugejate sihtgruppi.

Vahel ma siiski löön lehe netis lahti ja oma hämmastuseks avastan sealt alati mingi "kala", kohutava üldistuse või lauslolluse nagu viimane kord: "/Ta/ paistab silma hea maitse ja trendika riietumisstiiliga – tal on väga palju riideid ja nende juurde sobivaid aksessuaare igasugusteks elujuhtumiteks. Ta on keskkonnasäästlikult mõtlev maailmakodanik." Kuulutaks tänase päeva võtame-ajud-külmkapist-välja päevaks!

Ja valimistulemused

Saigi üks roheline hing me vallaviletsusse - tulemused !

Lisaks väike pildike elust:
Isa (31): Uku, kelle sina valiksid? Kas VLD, Sp.a, CD & V, Vlaams Belangi või Rohelised?
Poeg (2.5): Rohelised!
Ema (naerdes): Lapse suu ei valeta!

Valimiste päev

Täna sai, vabandust pidi, järgnevaks 6 aastaks omale vallavalitseja ja provintsivalitsuse valima :) Tähtis päev.

Kõige naljakam oli eilne õhtusöögilaud, kus mu mees tõsimeeli küsis, kas ta võib roheliste poolt hääletada. Tundub, et ma olen ta hästi välja koolitanud, muaahhh. Mispeale tekkis üleüldine võistuvaidlemine, kes on rohkem roheline st rohelisem kui muru. Praktiseeriva rohelise tiitliga polnud probleeme. Minu pesupähklite jm ökokodukeemia kasutamine ning kohati maniakaalne prügisorteerimine on tuntud "hullused". Raskusi tekkis ideelise rohelise määramisega. Nic on üldühiskonnakorralduses mõnevõrra sotsialistlikuma ja reglementeeritud loodussäästliku poole eelistaja. Kuigi ma suutsin ikka piisavalt palju turutõrgete jms tolmu üles keerutada. Libekeelse majandusteadlase asi.

Aga rohelised said valitud. Jääb ainult loota, et nad valimiskünnise ületavad.

Julgusest ja sünnitusest

Mind on viimasel ajal kummitanud nn julguse küsimus. Nii mõnesti foorumist käivad läbi ahhetavad kommentaarid kodusünnitajate aadressil: "Julged naised. Mina ei julgeks.". Kas ma olen hulljulge?

Ei, ma ei ole sugugi julge. Vastupidi. Ma kardan kasvõi köögilauale ronida, et lambipirni vahetada. Julged naised lähevad haiglasse ja sünnitavad seal, nagu tahavad. Mina kardan, et ma ei suuda sünnitavana piisavalt suhtlusaldis olla ja oma koha eest siin päikese all võidelda. Ma ei karda oma keha ja usaldan väikest põnni, mu hirm peitub kontrolli kaotamises sündmuste üle, kui ma haigla uksest sisse astun. Eks saab haiglaski loomulikult sünnitada, aga ma olen selgrootu ja lähen kergema vastupanu teed. Arg olen hoopis. Zajats, noh :D

Siniste varvaste hooaeg

Oktoobriga sai alguse ka sügis. Kuid mõned kuumaverelised või muidu inertsed inimesed pole veel märganud, et suvise 25° asemel on temperatuur 16-17 kandis. Seega plätudes sinised varbad on in.

0110

Pühapäeval olid suured kontserdid Antwerpenis, Brüsselis ja Gentis - nn 0110 kontserdid. Iseenesest tore ettevõtmine ja üllas moto, Uku jalg tatsus ning emme-issi said rahvamassis peitust mängida. Aga kas see kontsert oli nüüd sallivuse poolt või Vlaams Belangi vastu? Või teeb see sama välja?
Vlaams Belang on parempoolsete natsionalistlike vaadetega partei, kelle peamine loosung on "Oma rahvas kõigepealt". Ei midagi erakordset, mõttekaaslasi leiab nii Hollandist kui Austriast. Ma pean tunnistama, et mu paaris valimiseelses valimistestis, on VB päris kõrgelt skoorinud. VB majandusprogramm mulle kui üliliberaalsest Eestist tulnule, meeldib. Vaadates Belgia maksukoormust, mis toidab küll üht parimat sotsiaalsüsteemi Euroopas, tundub maksude vähendamine ja üldine vabaturumajanduse turgutamine päris asjakohasena.
Põhjus, miks must kunagi VB valijat ei saa, on siiski kaudselt seotud partei slõuganiga. Ma ei usu eriti separatistlikesse ideedesse ja Hollandiga sõbrustamisesse. Või õigemini ma ei taha midagi teada Hollandi köögist :D Belgia nimelt püsib koos tänu liitvale Hollandi vihkamisele :D Siia lisanduvad veel homoabielude ja abordivastasus.
VB kõige skandaalsem külg on muidugi väljamaalaste temaatika. Nõudmine, et kodakondsuse saab üksnes keele- ja kultuurieksami läbinu, klassifitseerub diskrimineerimiseks. Mitte assimileerunud võidakse riigist välja saata. Ma parem ei räägi Eesti süsteemist. Mis aga eristab tõeliselt VB muidu unisest Belgia poliitikast, on liidrite kirg ja pühendumus. Filip Dewinter vähemalt näib tõsiselt uskuvat oma sõnumisse ja see on enesega rahulolevas rasvases demokraatias haruldane. Ning ilmselt annab mõne protsendi hääli juurde.
Kas salliv ei paks olema ka Vlaams Belangi suhtes? Eks hääle annab inimene ikka oma südamehäält kuulates.