Eestlane Ida-Euroopast

Jaanipäeva ja võidupüha paiku on sobiv mõelda eestlase identiteedi üle. Kes me oleme ja kust tuleme on küsimus, mis kerkib teatud perioodilisusega pidevalt aruteluteemaks. Abdul Turay artikkel Postimehes pani järjekordse palli veerema.

Jah, tal on õigus. Suur osa belglasi Ida-Euroopas riike ei erista ja paneb kõik ühte postkommunistlike riikide katlasse. Ma ei saaks öelda, et ma oma päritolu häbeneks või lausa salgaks, aga ma kasutan formuleeringut sealt Soome lähedalt, 80 km Helsingist lõunasse. See on parem Baltikumi kontseptist - Baltikum tõlkub Lääne inimese peas Balkaniks. Ma ei saaks öelda, et mu edu 100-protsendiline oleks. Oma ma arhitektilt kuulsin ma igal kohtumisel küsimusi stiilis "te tulete Rumeeniast või Poolast?". Miks ta täiesti irrelevantseid paare moodustas, ei suutnud ma ära arvata.

Sellel õppeaastal tekkisid mu laste kooli kolm slovakist venda. Ma kuulsin vähemalt paar korda otse direktorilt, kuidas neil on koolis lapsed sealt minu lähedalt. Ei saanud jätta mainimata, et ruumilisest kaugusest lähtuvalt on Bratislava siiski mõne penikoorma Brüsselile lähemal kui Tallinnale. Lähedus on muidugi suhteline mõiste, kindlasti aduvad austraallane, brasiillane ja hollandlane kilomeetreid erinevalt.

Teisalt olen ma kunagi istunud ühes külakõrtsis ja õlle taga jalgpalli vaadanud. Ning noormees üle laua ei teadnud ainult kõiki kolme Balti riiki, vaid lausa nende iseseisvuse perioodi. Ta teadis üdlse ajaloost palju ja oskas lausa vanakreeka keelt, mis tagasid talle püsiva positiivse rahavoo muuhulgas külakõrtsis õlle eest tasumiseks. Ehk kindlasti ei maksa inimest tänavalt alahinnata. Vaikselt muutub ka stereotüüpne Ida-Euroopa kuvand, näiteks Flaami koolilaste vanemate ajakirjas paiknes Euroopa mängus Eesti ilusti Soome ja Rootsiga ühel lehel (lk 10 ;)

Ma pean Eesti teadmist heaks silmaringi testiks. Ja ma ei väida, et silmaring ning intelligentsus üks-üheselt seotud oleks, aga tugev positiivne korrelatsioon on seal tähendatav küll.

Restart

Juhtus see, mida karta oligi. Ühelt poolt sotsid ja teiselt poolt natsionalistid. Üks riik, kaks planeeti. Erilist rahuolu ja helgemat tulevikku see tulemus ei tõota.

Esiteks nii populistlikku programmi nagu sotsidel selles kampaanias pole ma tradistioonilistel parteidel ammu näinud. Elio räägib 7 miljaridst täiendavatest investeeringutest-kulutustest - see on see teine planeet, kus pole Kreekat, Hispaaniat ega riigivõlgu, mis moodustavad sisemajanduse koguproduktist 100%. Hollandikeelsed sotsid räägivad pensioni alammäära tõstmisest, aktiivsest tööturupoliitikast, investeerimisest haridusse ja alternatiivenergiasse. Lisaks peab Belgia 22,5 miljardit säästma aastaks 2015. Põhimõtteliselt noogutan ma varmalt kaasa, aga nüüd küsimus esimese kursuse majandustudengite kursusetööde kaitsmiselt - kust tuleb raha? Lugesin mina nende programmi eest ja tagant, terrassil õlleklaasi taga ja vannis, aga vastust ei leidnud. Ainsa võimaliku rahaallikana räägiti (kõige rikkamate) vara maksustamisest. Tegelikkuses on seda vara maksustamist juba kenasti - registreerimismaksud, kinnisvara maks, pärandimaksud. Mul on surnud ämm ja ma võin kinnitada, et pärandimaks on isegi täiesti keskmise inimese vara puhul märkimisväärne. Ehk kui kogu finantseerimine tuleb rikkaimate vara maksustamisest, siis võiks seda tegevust õige nimega nimetada - sellises mahus "maksu" kogumine on natsionaliseerimine.

Teiseks NVA-d eelistan ma natsionalistideks tembeldada, mitte separatistideks nagu välispress. Ma olen Belgia patrioot, aga "lahutamine" ei maitse nii kehvalt, kui näha valimiste afterparty'l parteijupstükke Vlaamse Leeuwd laulmas. See pilt tekitab vähemalt hetkelise paralleeli pildikestega 1932. aasta dokumentaalidest. Natsionalismusest puutumata programmiosa, so siis valdavalt majanduspoliitika, on täitsa söödav. Reaalsust arvestav ning, khmm, jätkusuutlik. Ma tegelikult olen isegi mõningase separatismiga, näiteks tööturu poliitika osas, igati nõus. Ja Elio Di Rupo, kes tõenäoliselt saab informatööri volitused, peab paratamatult arvestama riigistruktuuride reformimise vajadusega.

Kokkuvõtvalt - valitud ühe pühapäevaga, valitsuse moodustamisega läheb veel aega. Alati jääb võimalus kutsuda Leterme üleminekuvalitsust juhtima.

Grillihooaja soovitus

Sööge rohekem köögivilju! Originaalne ei ole mitte soovitus vaid põhjendus. Nimelt on geniaalsed toidukeemiatöösturid leiutanud lihaliimi. Euroopa Parlament küll thrombini turule veel ei lubanud. Aga sellega kipub olema nagu püssiga seinal eisemeses vaatuses - viimases siiski pauk käib. Nii võib tulevikus poest kaasa haarata tee-ise-biifstükk paketi, lastele oma pakk miki hiire kuju kokkukleepimiseks. Legoliha. Järjest raskemaks läheb järgida printsiipi, et toiduga ei mängita.

Raamatute Belgia

Kui ma eile järjekordselt üht raamatut taga ajasin, tuli mulle meelde üks Belgia omapära - raamatud. Ma ei pea silmas jutu- ega kokaraamatuid. Kui eestlased omavad tunnistusi, siis belglased raamatuid. Seaduslik liit kahe inimese vahel saab pühitset abieluraamatuga. Sinna raamatusse kantakse ka lapsed, lahtreid on me raamatus kaheksa jaoks. Kerge katoliiklik ülehindamine.

Pesa punudes võib riiulisse sigineda veel üks raamat - lastenboek. See raamat paneb paika peatöövõtja-ehitusfirma ning kliendi vahel kokku lepitud materijalide kasutamise ja tehnikad ehitises. Kindlasti on "kuluraamat" edendanud mu hollandi keelt piiridesse, mida mu emakeelsed teadmised ei kata. Vundamendiüüpide ja katuseisolatsiooni kohalt olen ma hollandi keeles märksa teadlikum.

Perelises plaanis järgnevad abieluraamatule emaraamat raseduse peegeldamiseks ning laste terviseraamatud tehnoülevaatuse ja vaktsiineerimise dokumenteerimise jaoks. Üldiselt on see raamatute täitmine päris koormav, eriti terviseraamatute täitmise osas olen ma ilmselgelt puudulik.

Küll puuduvad Belgias tööraamat, mis ka Eestis välja surnud, ning pensioniraamat. See eest on belglastel pensionideminister. Diplomaatiliselt öeldes värvikas, üldsegi mitte diplomaatiliselt öeldes pidevalt lakku täis Michel Daerden, kes lällab parlamendis keset päeva valgetest ja rohelistest raamatutest. Tegelikult võiks ju teda vabalt ennast pidevalt kordava lihtsakoelise anektoodina võtta, nagu tordiloopimisi vms. Ainus häda, et seenekujulise demograafilise püramiidi taustal toob deheer Daerden mulle pigem tulevase riigirahandusliku tuumaplahvatuse silme ette. Mõru Hiroshimanaeratus. Stubru remix ja salat fetaga on kindlasti paslik taust mõtlemaks tõsiselt järgi, kellele oma hääl 13. juunil anda.

Ros Beiaard

Elas kord üks obene. Suur nagu dinosaurus. Kandis nelja rüütlit turjal, mõistis inimkeelt ja pahandas Karl Suurt. Viimane aga polnud vähemalt südamelt suur ning nõudis hobuse tapmist. Peale mitut katset Ros ka Scheldes Denderi suudmes oma otsa leidis.

Ja nüüd marsivad dendermondelased Rosi auks iga kümne aasta tagant läbi linna. Peaosas puuhobune, mida kannavad 12 meest. Raekojaplatsi tribüünide piletid on juba kolm aastat tagasi ette ära müüdud. Pidu on nii uhke, et isegi Flandria karnevalipealinna Aalsti inimesed kipuvad kadedusest rohetama. Naabrite asi, millegi pärast peab ju kana kitkuma. UNESCO kandis igastahes Rosi tähelepanuväärse inimkonna kultuuripärandi nimistusse.

Beiaard on nii popp, et linnaosad teevad kohalikke rongkäike. Uku-Fay kool korraldas me "külas" siis oma hobukäigu. Ikka nagu päris - hiiglased-gigandid, klounid, lipulehvitajad, tõrvikukandjad, rüütlid ja aadlipreilid ning, loomulikult, hobune. Lapsed marssimas ning vanemad vaatamas. Pärast sai koolis kohalikku õlut ja karastusjooke. Hobusefileed ei pakutudki, hoopis Dendermonds kopvlees, mis pärines maitse järgi seapeast, seisis menüüs :) Vanematele meeldis väiksem rahvahulk, lapsed said tõelises rongkäigus kaasa teha. Soe ehedus sai ilusa ilmaga premeeritud. Kümne aasta pärast on Stannu kord.

Kaks tilka vett

Fay: Vaata, Musti!
Emps: Hello, Kitty.
Fay: Hellõukitti... Aaa! Musti! Jupiii!

Räägi, mis sa räägid, aga Musti oli, on ja jääb. Kohe näha, et laps hollandikeelsest kultuuriruumist pärit. Lisaks kõigele sahistatakse, et ka Kitty disainis Dick Bruna. Kes teab, kuidas see tegelikult oli, aga sarnasus on mahasalgamatu.

Valitsuskriisist valitsuskriisini

Vahi saatust, saan mina täieliseks kodanikuks ja tulebki kohe oma poliitilist meelsust minna valimiskasti juurde avaldama. Igastahes ma mõistan, miks inimesed kulutavad aega järjekordse suure-suure-suure arvu nime väljamõtlemisele - läheb Belgia valitsuskriiside loendamiseks veel kunagi vaja. Ausalt, mina ei suuda meenutada, mitmes valitsuskriis see viimase kolme aasta jooksul on.

Või õigemini oli, sest seekordne vastasseis lahenes erakorraliste valimistega. Kibinal-kabinal kõik 13. juunil valima. Et siis saaks, irooniliselt öeldes, jälle uue kriisiga alustada.

Tegelikult on seekordsetes valimistes minu jaoks ka midagi sisuliselt erakordset. Esimest korda mu pesonaalse ajaarvestuse kestel arutletakse valimiskohustuse kaotamise üle. Ja on tekkinud terve näguraamatu grupp "me ei lähe valima", Stijn Meuris kirjutab ajalehes arvamusloo jne. Ma saan poliitikatülgastusest aru, aga mittevalimine ei lahenda ka midagi e Stijn õpi oma palju kuulsamalt kollegilt Stingilt, möla maha ja laul püsti. Kuna ma laia massi ei usalda, siis hoolitsen ma ise, et mu hääl parimale valikule läheks.

Ainult selle parima valimisega peab veel vaeva nägema. Natsionalism mitmes väljaandes mind ei köida. N-VA see olema ei saa ja nad said just mu konkurentsitu öka-lemmik poliitikaajakirjaniku Siegfriedi (Bracke) listitõmbajaks. Miks Vlaams Belang mu häält ei saa, olen ma kunagi kirjutanud. Mehed nimega Jean-Marie mulle ka ei meeldi.

Sotsialismust on Belgias liigagi palju. Rohelistega seoses vaevab mind juba mõnda aega huvide konflikt - keskkond mulle meeldib, aga miks peavad mittekeskondlised programmipunktid nii padusotsialistlikud või lausa kergkommunistlikud olema? Minu pikaaegne soe suhe Sir Davidiga näitab pigem looduses toimivat armutut võitlust, mis paneb ennekõike paralleele tõmbama kauboikapitalismiga.

Üleüldise majandusarengu nimel peaks siis valima kristlikdemokraadid või liberaalid. "Kristlastel" on arukad juhtfiguurid, Leterme väljaarvatud. Shanss saada esimene naispeaminister meelitab. Aga konservatiivsuse ja ametiühingu tont kummitab ka. Liberaalid pakuvad jätkusuutlikku tulevikuvisiooni, aga nende inimkapital kuulub konkurentsitult kesiseimate hulka. Kas idee või kaadrid otsustavad?

Arenguvestlus

Enne kooliaasta läbisaamist peab ruttu kribima paar rida ka koolilaste arenguvestlusest. Flaamid nimetavad seda küll tagasihoidlikult kontaktõhtuks vanematega, aga sisu on sama.

"Meneer" Uku tunnistati koolikõlbuliseks e tal tuli lahendada rida õpsi poolt antud ülesandeid. Ma ristisin need kohe tuututamiseks ajendatuna hollandikeelsest toeterprovenist e koolikatsetest. Ootuspäraselt st arvestades geenetilist tausta, oli Uku tugev matemaatikas ning loogikat nõudvates tegevustes. Mitteootuspäraselt näitab ta üles ka suurt keelelist nutti. Peene taju keelisis aspektides saab ehk täies mahus kakskeelsuse kaela ajada. Igastahes geneetiline taust on selles punktis tuhm ja kokutav.

Endiselt on Uku täielik kobakäpp, lonkab nii kehaline kui käeline motoorika, mis omakorda paneb mind mõtlema, et järsku peaks teda selles osas arendama. Arendamise idee aga paneb mind pead kratsima. Esiteks juba arendamine üleüldiselt - kas peaks üldse viieaastasega nö tõmblema. Minu arust areneb ta ise suurepäraselt ja mühinaga. Laob lego, mängib malet, vaatab Life'i ja seejärel aias ämblikke jne. Seda kõike omal initsiatiivil. Et kas peaks nüüd veel organiseeritult hakkama meisterdamise ning turnimisega tegelema. Teiseks tekib mul alati küsimus nö tasandamise ulatuses - ilmselgelt on inimesel mõne asja peale rohkem hakkamist kui teisel alal, kas tegeleda annete või andetuse arendamisega :) Uku ei põlga pintslit-paberit sugugi ära, ainult õige pea kaob ta mujale asjatama ja me maalime koos Fayga edasi. Omast lapsepõlvest mäletan, kuidas ma jälestasin "kõik kunstiklassi tüdrukud peavad klassi ansamblis laulma". Nii mõttetu tundus see möödalaulmise tund. Eriti arvestades, et spordi ning kunsti kõrvalt ei jäänud mul palju vaba aega, mistõttu diivanillösutamise tunnike omas täiesti kosmilistes mastaapides suuremat piirtulu.

Ja lõpuks Fay on kirss tordil. Pere suurim kisakõri ja aktivist käib koolis mööda seinaääri. Õps kasutas väljendit neutraalne. Saatus on karm, sest seda "ole nüüd natuke neutraalne ka" kuuleb Fay veel aastaid :) Võib olla on see alguse asi, koolilaps on Fay alles jaanuarist. Senini paneb Fay hasartselt tegutsema koolis ainult laulmine. Muusika talle meeldib. Nagu ka maalimine ja joonistamine. Teemaks printsessid, ülla-ülla ... ja - kotid! Käekotid ikka. Mul on kodus kaust, mille ma pidin karmil sunnil joonistama kaanest kaaneni täis kottidega printsesse. Palun mulle normaalsust :)

Otsitakse: valitsuse võlakirjad

Viimane konvergentsiraport kuupäevaga 7. mai 2008 kirjutab:
"As a result of Estonia's low level of government indebtedness, no benchmark longterm government bond or comparable security is available to assess the durability of convergence as reflected in long-term interest rates. On the basis of developments in an interest rate indicator based on kroon-denominated bank loans to households and non-financial businesses and taking into account, inter alia, the low level of government debt, there is no reason to conclude that Estonia would not fulfil the criterion on the convergence of long-term interest rates."

Majandusteadlane aga väidab, et intressikriteeriumi Eesti ei täida. Siit küsimus - millal on Eesti valitus pikaajalised võlakirjad emiteerinud? Ja miks sellest ainult valitud teavad? Ma saan aru, et Eestil pole korrektset näitajat, mida intressikriteeriumiga kõrvutada. Mistõttu võib pildituseni vaielda, kas siis kriteerium on täidetud või mitte. Aga härra Raju väidab, et laiutab üle 2%-line auk.

Ma tahaks intressistatistikat kolekangesti kaeda. Numbripede asi, eksjuonju. Sest selle võlakirjatusega on väga sarnane situatsioon Eesti kunagise tollimaksutusega. Keegi ei uskunud, et tollimakse pole, eriti põllumajandustoodangul. USA kaubandusesindaja käis nagu halb uni ühes rahvusvahelises organisatsioonis pidevalt korrutamas, et ta tahab saada "tariff book"-i. Kuni ühel legendaarsel Eesti põllumajandusfunktsionäril viskas üle, võttis lehe paberit, murdis selle kokku, kirjutas the tariff book of the republic of estonia peale ning andis kummarduse saatel ameeriklastele üle. Täitsa päriselt juhtunud lugu, ausalt. Tollimaksud me Euroopaga liitudes saime. Võlakirjade osas valdab mind siiani kerge hämmeldus ja infosulg. Näed, mida 2000 km siiski infoaajstul tähendab.

Saladuslik elukoht

Mu õudusunenägude portfell ei ole väga mitmekesine, väliseestluse vallast on seal ainult üks esindaja. See on selliseks väliseestlaseks saamine, kes küsib küüditamisejuttude peale, miks te politseid ei kutsunud.

Päevalehest aga sedasorti intervjuusid lugedes tekib mus kerge "politsei" paanika. Ma lihtsalt ei saa aru, mis kohutav vabaduse piiramine on elukoha kohustuslikus korras registreerimise nõue. Eriti Eesti tingimustes, kus ID kaardi-lugejaga asi lahendatav loetud minutitega. Tegemist pole mingi nõukoguliku igandiga. Terves Euroopas on oma elukohast teavitamise kohustus pigem reegel, kui erand. Ja tavaline inimene selles probleemi ei näe. Seadusekuulekas inimene. Muidugi ei meeldi selline situatsioon neile, kes lapse hoodustasu maksmisest kõrvale hoiavad või lausa kriminaalses tegevusega hõivatud on.

Igasugune totaalse kontrolli nägemine asjas on puhas demagoogia. Palju me elust annab piisavalt paksu värvi kasutades farsiks keerata. Nii remargina mõtlesin ma just, palju hr Nutt näiteks pangakaarti maksmisel kasutab, kas ta ikka sellega arvestab, kui palju delikaatset informatsiooni on võimalik inimese tarbimiskäitumisest välja lugeda. Siiski mõistlikkuse piires asju defineerides on totalitarismist võimalik vabalt hoiduda. Elukoha registreerimine ei pea tähendama oma kahenädalasest Normandiapuhkusest teavitamist ja miks ei või elukohti inimesel mitu olla.

Roiskuv roosa

Tütre emana olen ma juba mõnda aega kohati pead vangutanud. Kõik tundub olevat roosa. Eelmise nädalavahetuse lehelisa meenutas mulle seda uuesti. Roosa. Tüdrukud ja roosa. Püha kaksainsus. Fay'l on juba mõnda aega printsessid popid, ikka roosad "disnikad". Ainult vanematel viskas suht ruttu üle ja disniprintsessidele pandi embargo peale. Ja nüüd ilmnes, et on teisigi, kes arvavad, et roosa haiseb .

Ma ei saaks öelda, et mul konkreetselt värvi vastu mingi eriline viha oleks. Muuseas lehes väitis psühholoogiaekspert, et roosa vaimustus kaob u 10. eluaasta paiku ja asendub mustamaaniaga. Öökima ajab pigem roosas ringi kekutav rollimudel. Minu feminismikatlal lõi näiteks Disney Enchanted tõsise pauguga ventiili pealt. Hallooo! Meil on siiski 21. sajand käsil. Printsess maandub lesestunud üksikisa (miks on üksikisad alati lesed, mitte lihtsalt lahutatud?) korteris ja asub kohe usinalt koristama, urrr... Nüüdsest, kui keegi tahab Susan Sarandoni näha, siis on filmiks Thelma and Louise. (Disney klassika on meil lubatu nimekirjas :) Fay "luisat" ei tahtnud, aga leppis Pipiga. Fay on ise loomu poolest õnneks ka rohkem Pipi. Kui kunagi keegi läheb käed rusikas venna-õe eest kättemaksumissioonile, siis on see Fay. Kahe poisi ja ühe tüdruku kombinatsiooni paratamatus tundub olevat, et mul on funktsionaalselt kolm poega.

Lõpetuseks Ingridi ämmal oli õigus. Sinine kui neitsi Maaria värv oli kasutuses tüdrukutel ja roosa oli traditsiooniliselt poiste värv, lihtsalt aja jooksul on see muutnunud. Näiteks sellega, et natsid tähistasid roosa kolmnurgaga homosid.

E-country

Eile õhtul tuli mul meelde oma kunagise ülemuse sõnavõtud ühes Genfis asuvas rahvusvahelises organisatsioonis, mis algasid vahel fraasiga "Estonia supports the position of other e-countries...". Eesti esindaja istus tollal kenasti lähestikku Egiptuse ja Equadoriga, mis lõi ka parajalt tumeda tausta blondidele põhjamaiste tüüpidele. Kõige otsesemas mõttes öelduna.

Eesti on kindlasit tähelepanuväärne e-maa oma üle 90%-lise internet penetration rate'iga. Aga Fay ja Stannu 60-aastasel lapsehoidjal on FB-s 49 sõpra, minul 15. Ma pole küll suurt aktiivsust oma listi täiendamisel üles näidanud, aga ikkagi...

Pudrust roheliseks

Ma ei ole kunagi suurt aru saanud põhja/venemaisest pudrusöömise traditsioonist. Mul seda pudrusoolikat ei ole ja mannapudruga seondub mu lapsepõlve suurim trauma (millest võib omakorda järeldada, et mul oli õnnelik lapsepõli) - mu ema pidi mind alati peale hommikusööki lasteaeda viima ja kinnitama, et ma olen kodus söönud. Aga muidugi on olemas erand. Tatrapuder. Vot tatraputru olen ma alati hea meelega söönud.

Tatar ainult pole Lääne-Euroopas väga popp. Seda tangu tavalisest poest naljalt ei leia ja mõned aastad tagasi muutus mul Eesti kaubandusvõrgu teenuse tarbimine oluliselt raskemaks. Teisalt olin ma varustatud prantslasest demograafi-geograafi vms väitega, et keskajal kasvatati tatart laialdaselt, kuna andis ka halbadel aastatel rahuldavalt saaki. Seda põllumajandusajaloolist fakti ma kunagi kontrollinud ei ole, aga ma eeldasin, et tatart siiski saab lähemalt ka. Kuidagi jabur tundus, ja tundub tänaseni, hakata Eestist pudrutangu vedama.

E-eestlane alustab oma otsinguid e-maailmast. Tööl oli mul kenake valik elektroonilisi Dikke Van Dalesid e hollandi keele sõnaraamatuid, mis andsid guuglisse toksimise sõnaks boekweit. See otsing viis mind looduspoodideni, kusjuures need ei asunud sugugi viimsetes karu p****s, vaid ühe leidsin lausa Antwerpeni poodlemistänava kõrvaltänavalt.

Lõunapaus saigi sisustatud kaubandushorisontide avardamisega. Poes oli terve pikk riiul tangude, helveste, läätsede, ubade jms. Keskmiselt riikulilt täitsa keskelt leidsin ma oma otsitud boekweiti, oli natuke imelikult rohekas, aga kindlalt tatar. Pilk jäi mul peatuma naaberpakkidele, mis tundusid kuidagi eriti kodused. Nimelt ilutses seal kiri "kasha" - röstitud tatar e see "õige" tatar. Sooja nostalgiapuhangu ajel sai äri omale kohe lemmikpoe tiitli. Pärast kodus uurisin kaasahaaratud voldikust, mis on "biologisch". Toimus pöördumatu peast roheliseks pööramine :)

Uuel aastal uus keel

Investeeringud fikseeritud sektorisse. Peale mõningat jõllitamist tulin ma ideele panna see termin sõna-sõnalt inglise keelde. Aru sain :) Ainult milleks siis seda kõike eesti keeles lugeda, parem juba kohe inglises.

Piparkoogid

Mida teeb inimene selle asemel, et tööturu paindlikkusest kirjutada? Loeb piparkoogi retsepte, loomulikult. Mida siis veel?

Pimedal ajal tunnen ma alati keskmisest suuremat hingesugulust Põhjamaiste kangelastega. Küsimus on selles, kas segada tainas kokku või mitte. Probleemiks on seekord just normaalsus - kas on normaalne tainas kokku segada ja siis see ära süüa. Või peaks vähemalt hariduslikel eesmärkidel ka mõned koogid küpsetama, sest ma kardan, et keegi, eesotsas mu endaga, kuumtöödeldud tainast ei söö. Igastahes on selge, miks ma normaalsust ei armasta.

Kakskeelsus praktikas

Ingridi komm hambaharjajutus pani mind mõtlema, et oleks aeg "keelearuannet" teha - jutt poluvernikute kasvatamisest :)

Eks alustama peab ikka tõdemisest, et Uku, Fay ja Stan kasvavad täitsa tavaliste flaami laste moodi natuke ebatavalises flaami peres. Eesti keelega kokkupuuted on neil väga stohhastilised, ainus konstantne eestikeelne pinin lekib süsteemi ema keelena. Lisaks käib meil vahel vanaema-isa ja Mann külas. Kõige selle ootuspärane tulemus avaldub Uku-Fay napis eesti keele rääkimises. Uku, kel on kahe keele olemasolu täiesti selge, kasutab tavaliselt minuga viisakusväljendeid a'la tänan-palun. Vahel suure näljaga saab ta hakkama "Palun mulle üks vahvel" ütlemisega. Suvel vanaemaga, kelle hollandi keel on kindlasti teinud viie aasta jooksul olulisi edusamme, aga ei võimalda kaugeltki ladusat suhtlemist, sai Uku isegi "kas jalgratas on valmis" (oli teine paranduses, st jalgratas) öeldud. Kuskil ajusopis see eesti keel järelikult pesitseb, kui väga vaja, saab Uku enam-vähem hakkama. Minu puhul kasutab ta vahel küll umbkeelse taktikat - ma ei saa aru, zeg het in het Nederlands. Aga sellistel puhkudel on tal ka hollandi keeles asjast arusaamisega raskusi a'la raku töö ja ribonukleiinhape.

Fay eesti keel on parem kui Ukul kaheaastasena. "Hambahari" näiteks ütleb õhtul lapsehoidja juures autosse istudes alati "Koju!". Ka siis, kui Nic marakratte koju toob. Tundub, et tal on hetkel selline "hall faas" - päris veel kahe keele olemasolu ei adu, aga mingit vahet teeb. Minuga olles on jõgi kindlalt "vesi", aga papsiga "water", minu käest küsib "juua", papsilt "drinken". Omavahel räägivad Uku-Fay tavaliselt hollandi keelt, paar korda olen ma nad leidnud vaidlemas igihaljas Hamleti stiilis - kas on hobune või paard :) Uku püüdis seletada, kusjuures täiesti laitmatus Algemeen Nederlands'is (AN), eesti keele fenomeni. Eesti keelele omaseid vokaalühendeid, mis väljamaalaste keeli sõlme ajavad, hääldavad nad mõlemad mängleva lihtsusega välja. Beebieas on nad mõlemad piisavalt eesti keelt kuulnud ja vajalikud häälikumudelid kinnistunud.

Aga keel ja selle omastamine on üldse vahel müstika valdkonda kuuluv nähtus. Kasvõi Uku dialektivaba hollandi keel... Kodus kuuleb ta valdavalt tomboonenit :), koolis peaksid õpsid ametlikult AN-i rääkima, aga ega nad suurt ei räägi, kohalik hääldusviis lööb ikka läbi. Telekas? Või hoopis mina? :D

Ja presidendiks ta sai!

Esimeseks Euroopa predidendiks sai siis belglane. Kõigi hallide poliitikute kurva kuju rüütel. Mees, kes kirjutab haikusid ja kes ei säranud sugugi entusiasmist peaministri tooli vastu võttes ja pidi oma kaasaga läbirääkimisi pidama. Euroopa presidentiks saades aga sõideti naisest üle. Herman, kuidas siis niimoodu saab :) Teisalt eks värvilise Euroopa eesotsas ongi hallil kujul lihtsam.

Samas nagu täna raadios poliitikakommentaator nentis - pole ühtegi positiivset külge ilma negatiivseta (hollandi keeles kõlab see paremini - daar is geen enkel voordeel zonder nadeel). Belgia on jälle peaministrita. Parteikaaslased utsitavad ebaõnnestunud Letermet, mu arust oleks aeg Belgial esimene naispeaminister saada! Go, Marianne, go!

Hambahari

Me ehitasime maja arvestusega igale lapsele oma tuba. Praeguse seisuga võiksin ma rahumeeli bed&breackfasti avada. Nimelt Uku ja Fay kolisid ühte tuppa magama. Idee sai see korraldus unejutu lugemise produktiivsuse tõstmise programmst, kole aegavõttev oli lugeda-laulda kõigepealt pool tundi ühes kambris ja siis pool tundi teises. Lisaks oli õrnuke lootus ehk hakkab Fay paremini magama. Ülla-ülla, Fay magab paremini. Ning kumbki naudivad koosmagamist, vähemalt ei ole õhtuti me veel pidanud tülisid lahendama, toast kostub vahel ainult juttu ja kihistamist.

Fay, see ainumas unetute klubi liige me majas, oli seekord nädalavahetusest korralikult ära väsitanud ning magas pool kaheksa veel õiglase und. Igastahes astus Uku toast välja.
- Hommikut!! Magasid hästi?
- Eiii... Fay norskab nagu hambahari. (Natuke mõtlikku sügamist.) Nagu hambahari, mida lülitatakse pidevalt sisse ja välja.

Täiseestlane

Uku arutab papsiga teemal jalgpall. Teemaks Belgia-Türgi ning Belgia-Eesti mängud. Paps küsib muuseas, kas Ukul koolis-klassis mõni türgi juurtega laps ka on. Tõenäosus on küll väike, et katoliiklikus koolis türklasi leiab.
- Aga mõnest teisest rahvusest?
- Ei ole.
- Sina oled siis ainus pooleldi eestlane...
- Ei, ma olen täiseestlane.
- Kudanii?
- Ma saan ju kõigest aru, mis eesti keeles räägitakse!
Rahvuslist kasvatust võib vist õnnestunuks pidada :)

Kivipallur ja tükike Eestimaad

Lego on üks tänuväärsemaid mänguasju - kui majas kisa taevani tõuseb, siis legoklotsid toovad õndsa rahu jälle tagasi. Kuni järgmise korrani. Kusjuures naistorujüride traditsioon jätkub ka järgmises põlves - legotamises (ja joonistamises) on Fay märksa kibadam käsi kui suur vend. Igasugune klotside nägemine tekitab temas tõelise entusiasmipuhangu. Üks uuselamurajooni rõõme on ehitusmaterjalide vedelemine ümbruskonnas. Nii on jätnud teeladujad hunniku poolitatud tänavakive meie tänavaotsa. "Jupiii!!! Klotsid!" ja läinud ta ongi. Mõne aja pärast on kerkinud järjekordne ridaelamublokk naabrite kassidele.

Lego toetab tõhusalt ka eestluse kujundamist. Sini-must-valge legotorniga on igati sobiv minna konsulaati asju ajama. Veel kolme eestikeelt kõneleva inimese nägemine pani Uku küsima, kas me oleme Eestis ja kas vanaema-isa elavad siin. Vanaema-isa kahjuks Brüsselis villas ei ela, aga omamoodi tükike Eestimaad seal rohelises äärelinnas tõesti on. Ma pole tükk aega nii heldinult mõelnud ühele kolhoosisauna eesruumile :)