Raamatuketikas

Vahel mulle kettkirjad täitsa meeldivad. Ehk 106 kõige mitteloetavamat raamatut, siit leidsin, aga alguse on see veel kuskilt mujalt saanud. Rasvane on loetud ning lugemist väärt raamat, kaldkirjas alustatud oopused ning pruunid on kategooriasse "kaka" kuuluvad.

Jonathan Strange & Mr Norrell
Anna Karenina
Kuritöö ja karistus
Catch-22
Sada aastat üksindust
Vihurimägi
Silmarillion
Pii elu
Roosi nimi
Don Quijote
Moby Dick
Ulysseus
Madame Bovary
Odüsseia
Uhkus ja Eelarvamus
Jane Eyre
Lugu kahest linnast (või oli eestikeelne pealkiri “Kaks linna”)
Vennad Karamazovid
Guns, Germs, and Steel: The Fates of Human Societies
Sõda ja rahu
Edevuse laat
Ajaränduri naine
Ilias
Emma
Pime palgamõrvar
The Kite Runner
Mrs. Dalloway
Suured lootused
American Gods
A Heartbreaking Work of Staggering Genius
Atlas Shrugged
Reading Lolita in Tehran : A Memoir in Books
Memoirs of a Geisha
Middlesex
Quicksilver
Wicked : the Life and Times of the Wicked Witch of the West
Cantenbury lood
The Historian : A Novel
Kunstniku noorpõlveportree
Armastus koolera ajal
Hea uus ilm
The Fountainhead
Foucault pendel
Middlemarch
Frankenstein
Krahv Monte Cristo
Dracula
Kellavärgiga apelsin
Anansi Boys
The Once and Future King
Vihakobarad
The Poisonwood Bible : A Novel
1984
Inglid ja deemonid
The Inferno
Saatanlikud värsid
Mõistus ja tunded
Dorian Gray portree
Mansfield Park
Lend üle käopesa
Tuletorni juurde
D’Urberville’de Tess
Oliver Twist
Gulliveri reisid
Hüljatud
The Corrections- Parandused e.k. Pooleli tegelikult, aga saab lõpetatud :)
The Amazing Adventures of Kavalier and Clay
Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal
Düün
Vürst
Hälin ja raev
Angela tuhk
Väikeste asjade jumal
A People’s History of the United States : 1492-Present
Cryptonomicon
Neverwhere
A Confederacy of Dunces
A Short History of Nearly Everything
Dublinlased
Olemise talumatu kergus
Beloved
Tapamaja, korpus viis
Tulipunane kirjatäht
Eats, Shoots & Leaves
Avaloni udud
Orüks ja Ruik
Collapse : How Societies Choose to Fail or Succeed
Cloud Atlas
The Confusion
Lolita
Persuasion
Northangeri klooster
Kuristik rukkis
Teel
Jumalaema kirik Pariisis
Freakonomics : A Rogue Economist Explores the Hidden Side of Everything
Zen and the Art of Motorcycle Maintenance : An Inquiry into Values
The Aeneid
Watership Down
Gravity’s Rainbow
Kääbik
Külmavereliselt : A True Account of a Multiple Murder and its Consequences
Valged hambad
Aarete saar
David Copperfield
Kolm Musketäri

Listis peitub minu konkurentsitu mitteilukirjanduslik lemmik: A Short History of Nearly Everything. Odüsseiast või Iliasest olen keskoolis tükikesi lugenud, Tolkieni pole ma vist küll ühtegi raamatut suutnud korralikult läbi lugeda.

Klaaskuulid

Uku meeltitab papsi:
- Papaaa, tule klaaskuulidega mängima!
- Ma ei saa praegu, ma pean töö ära lõpetama.
- Aga tule ikka klaaskuulidega mängima.
- Ma ei saa, ma pean raha teenima klaaskuulide jaoks.
- Aga mul on juba karbitäis klaaskuule! Tule mängima, emps ehitas ilusa raja.

Pöidlad pihku!

Tänasest läheb jälle aktiivselt valitsuse moodustamine lahti. Seekord mu ennustamise tänamatu töö läks täppi, ma ju ütlesin, et Laterme tuleb tagasi valitsust kokku klopsima.

Shansid on küll väikesed, aga ma siiski loodan, et "riigireform" vähemalt mõnda valdkonda jõuab. Esmajärjekorras töötuabirahade valdkonda. Tegelikult on juba abirahade seostamine föderatsiooni struktuuri reformimisega absurdne, abirahasid jagatakse ühtsete (föderaalsete) reeglite alusel. Kuigi Vallooniale langeb rahalises arvestuses suurim "pirukas", ei ole ma nõus selle teema puhul Flaami-Vallooni küsimust arutama. See on majandusliku jätkusuutlikuse säilitamiseks lihtsalt hädavajalik.

Samas hääletan ma ka riigireformi poolt. Riigimehelik mõtlemine pole ainult Eestis defitsiit. Belglasi vaevab samuti orjarahva või vähese peremehekogemusega rahva mentaliteet. Süllesadanud rahaga ei osata midagi muud teha, kui 25000-euroseid dushe ehitada. Absurdseim väide, mida jätkuvalt kuuleb kannab ideed, et Valloonia halvas seisus on rikas Flandria süüdi. Hmm, kui ma makseraskustesse satun, siis on pank süüdi, et mulle laenu andis? Ei ole mõtet raha andjat nüpeldada, parem suunata energia lõpuks ometi rajale, mis aitaks ja sunniks finantssüstidest natuke rohkem välja pigistama, kui seda praegu tehtud on.

Rõõmus äratundmine

Umbes paar aastat tagasi märkasin ma õudusega, et mu eesti keel hakkab lonkama. Ainult telefonitsi lobisedes või messengeris kribades ja hoopis teisele keelele keskendudes muutub keelekasutus ikka väga madalalaubaliseks. Ma ei ole mingi keelegeenius ka. "Raviks" võtsin ette emakeelse raamatulugemise, mida püüan jõudu mööda pidevalt harrastada.

Ma olen ka paljuski nõus Mark Reynebeauga, et paras hulk lugemist ootavaid raamatuid annab märkimiväärse heaolutunde. Kuna eestikeelsed raamatud jõuavad minuni suhteliselt stohhastiliselt, siis pean ma tavaliselt mõningast wish listi, et ma midagi ära ei unustaks. Tänane lisand pani mind muigama, tekitas rõõmsa äratundmise ning meenutas järjekordselt tõsiasja, et vahemaa minu ja eesti keele vahel on märksa suurem, kui minu ja raamatu teema vahel. Ehk ennem, kui raamat minuni jõuab, võin ma minna kaanepilti vaatama.

Karlsson katuselt

Ma ei tea miks, aga millegipärast satun ma Belgias elama õhuspordi lähdale. Minu praeguses kodukohas lennatakse õhupallidega, ma olen parimal päeval lausa 10 palli õhus kokku lugenud.

Nädlalavahetusel käisime oma uues kodus piknikku pidamas, kui järsku kostus taevas kummaline põrin. Sellise põrninaga lendab minu kujutlustes Karlsson katuselt. Kuskilt mälusopist kerkis pinnale eelmine pilt, kus ma sarnast põrninant kuulsin ja mõtet heietasin. Siis oli tegelikult tegemist paraplaaniga. Hakkasin nüüdki hoolikalt taevast seirama ning maja nurga tagant tuli "Karlsson" välja. Paraplaan nautis ka selle aasta kardetavalt viimast mõnusat piknikuilma. Sai teine seebikaga kirbukakana pildile püütud (kohe pildi keskel, ma ausalt ostan omale varsti digipeegli).

Lapsed ostuotsustajana

Uue reklaamiseaduse valguses on viimasel ajal olnud palju juttu laste ning lastele suunatud reklaami osast vanemate ostukäitumise juures. Minu arust on päris palju reklaamist niivõrd lihtsakoeline ning sirgjooneline, et see ainult lastele muljet saabki jätta. Ainus meeldiv reklaam, mis mulle pähe tuleb, on Alonso-Hamilton-Häkkinen reklaam. See reklaam toob mulle meelde Nici esimese saunaskäigu minuga, kui ta suutis vähemalt kümme korda 15 minuti jooksul "Siin on palav, uhh!" öelda.

Aga minu viimane ost pani mind jälle laste peale mõtlema. Lapsed langetavad tõesti olulisi ostuotsuseid. Näiteks beebiriiete vallas.

Mul oli kunagi t-särk kirjaga Hello, Kitty! Vaieldamatu lemmik, mis kanti nii ära, et sealt ei saanud tolmulappigi pärast. Juba täiskasvanuna nägin ma selle tegelase telekas ka ära koos hulga nostalgiaga ohates oma valge punaste kantidega Kitty järele. Laupäeval astusin ma poodi, et rüblikutele mõned kehakatted muretseda ja langesin vanasse lõksu. Järgmine Kitty-tüdruk on sündinud. Seega lapsed st sisemised või kunagised lapsed mängivad suurt rolli ostude tegemisel.

What kind of coffee are you?

You Are a Frappacino

At your best, you are: fun loving, sweet, and modern At your worst, you are: childish and over indulgent You drink coffee when: you're craving something sweet Your caffeine addiction level: low

What Kind of Coffee Are You?

Hahhaa, läheb isegi täppi, kuigi mu kohvisõltuvus on nii madal, et ma pole säherdusest kohvijoogist kunagi miskit kuulnud. Peaks järgi proovima.

Üleöö

Vaikselt, salamisi, üleöö ja tasapisi on Fayl esimene hambakene kasvamas.

Vanematele seejuures täiesti ootamatult, sest niipea hambaid ei oodatud. Nimelt suurel vennal tulid hambad alles pea käijamehe eas. No natuke varem siiski :)

Elust ja tagajärgedest

Aksioom 1. Inimesel, kui ta pööningukorrus töötab tõrgeteta, on õigus end ära tappa.
Eneseirooniliselt nentides olen ma liberaal. Ehk inimesel on õigus keelduda arstiabist, istuda purjuspäi autorooli või suitsetada, kuigi tunnustatud ekspertarvamus soovitab vastupidist ja hoiatab selliste tegude fataalsetest tagajärgedest. Kas selline inimene peaks veel kirikuaia sisse maetud saama, on iseküsimus.

Nagu ikka ei ole õiguse rakendamine päris elus nii sirgjooneline. Ehk õiguse kasutamisega võib oluliselt pärssida teiste inimeste õigusi. Mis saab, kui purjus roolija sõidab surnuks veel mõne kaasreisija? Millal saab lootest laps ja millal peaks riik lapse huvisid kaitsma? Kuidas peaks kompenseerima pikaaegse suitsetaja vähiga lõppenud lühikeseks jäänud elust põhjustatud lähedaste südamevalu ja ahastuse?

Aksioom 2. Võrdväärsete tegude eest tuleb võrdväärselt kiita või karistada.
Ehk kui kodussünnitanud ja lapse kaotanud naise suhtes algatatakse kriminaalasi, siis siis tuleks seda ka raseduse ajal suitsetanud naise suhtes teha. Mõlmad on oma riskikäitusmisest teadlikud ja peaks seega ühesugust kohtlemist väärima. Mida teha suitsetajaga ja tema perearstiga, kes pahest teadlik, aga vaatamata veenmisele, ei suuda suitsetajatat loobuma sundida? Õigluse huvides tuleks algatada kriminaalasi. Õiglus kipub vägisi anarhiasse mattuma.

Viiekuune

Kolmapäeval oli mul jälle "sünnipäev". Beebi on täitsa tore olla, saab iga kuu sünnat pidada, mitte kord aastas nagu vend.

Minu lemmik tegevused on varvastest kinni hoidmine ja empsiga mõne värvilise ajakirja lugemine. Kuigi minu suureks meelehärmiks ei luba mamps ajakirju ära süüa, aga keelega on palju parem lugeda. Vennaga meeldib mulle ka mängida ja koos puristada.

Söömisel on vabadussamba poos asendunud varbad pihus poosiga. Kuigi paljud hakkavad juba küsima, kas ma miskit tahkemat ei söö, pole mul endal miskit huvi "suurte" söögi ja söömise vastu. Emps ütleb millegipärast, et isegi Auschwitzis jäid inimesed ellu :) Mina küll näljas ei ole, kõht on piima täis.

Ukul on pruut

See oli nimelt suurim uudis eilsel lastevanemate koosolekul. Ainus paar klassis ja üks on muidugi Uku. Hahhaa, Marieke ja Uku.

Üldiselt on imelikke lapsevanemaid, kes ei luba oma lapsel hüpata, joosta jms teha. Ma saan aru, et laps ei tohi mõnda asja süüa vms, aga laps võiks ju laps ikka olla. Huvitav palju võõriti pilke ma saaks, kui ma tunnistaks, et Uku kukkus eelmine nädalavahetus ukerdades väikesesse tiiki ja ma üldiselt ei näe selles suuremat draamat. Tiik oli madal, ma hoidsin Ukul silma peal, aga living on the edge... Mõned asjad lihtsalt peab oma tagumiku peal järgi proovima.

Teine elevust tekitav uudis oli arvutiõpetus. Nimelt hakatakse väikestele marakrattidele hiireklõpsutamist õpetama. Karta on, et Uku tõeline hiilguse tund on tulemas. Tänu papsi katsejänese staatusele on klikkimine kindlalt käpas. Peab õpetajat hoiatama, mida kakamängu all silmas peetakse.

Lõppeks oli päris üllatav, et Uku ainus "segavereline" oma klassis, vähemalt nimede ja kohal olnud lapsevanemate järgi rohkem muulasi pole. Eelmine aasta oli veel neegripoiss Nicolas, kellel küll mõlemad vanemad täitsa valged, suur sõber.

Varakevadeks katus peale

Kui tööd tehakse, siis maja kerkib. Ei ehituspuhkusele!



UGPDEvHEww

Dinosaurusearmastus

Mul oli kunagi lasteaias peika Priit. (Tegelikult me elasime lähestikku ja vanemad töötasid koos Mustamäe mändide all.) Priidu suur kirg oli dinosaurused, me käisime ka teineteisel külas ning kõigist ettevõtmistest meenub mulle Priidu maalitud suur rasvane sinine brontosaurus. Kusjuures minu isa andmetel, kes kohtab vahel Priidu isa, ei ole Priit tänapäevalgi väga kaugel dinosaurustest, nimelt studeeris ta bioloogiat ning tegeleb biokeemiaga.

Ma ei tea, kas see on mingi ealine iseärasus või lihtsalt kokkusattumus, aga mu elus on jälle üks paadunud dinosaurusefänn. Uku tuli esimesel päeval koolist koju ning ma sain teada, et Winnie Puhhi klassis on oranz dinosaurus. Eile poes valis ta kõigist DVDst just dinosauruse oma välja, kuigi meil üks dinosauruse plaat juba on. Meil on neli dinosauruse raamatut. Me joonistame valdavalt dinosaurusi. Magama minnes võetakse lisaks mõmmile kaks kummist dinosaurust voodisse. Üldse on suuremaid-väiksemaid dinosaurusi meil esinduslik kollektsioon. Ja nii juba pool aastat, mis väikese inimese elus on pikk aeg.

Kakskeelsusest emotsionaalsemalt

Sattusin artiklit kakskeelsusest lugema. Mind valdas jahmunud hämmastus. Huvitav, kas seal artiklis kajastub tõesti kogu eestikeelne kakskeelsust puudutav know-how dr. Lindström isikus...

"Kõige suurem viga, mida tehakse, on see, et laps pannakse enne kõne väljaarenemist võõr-keelsesse lasteaeda."

Tore, aga väga sageli on tegemist nö üheaegse kakskeelsusega (simultaneous bilingualism), kus lapsel on kaks emakeelt, täpsemalt emakeel ja isakeel.

"Õigem oleks saada kõigepealt selgeks esimene emakeel, mis on tavaliselt lapse ema emakeel, sest emaga on laps kõige lähedasem. Kui esimene keel on välja arenenud, tasub võtta ette teine keel."

Esiteks, see on ajast ja arust seisukoht. Keele omastamine on märksa komplekssem protsess. Võib otsida netis näiteks language acquisition märksõnaga või minna dr Susanne Döpke kodulehele, kes on nn samaaegselt kakskeelsete laste ema ja keeleprobleemsete kakskeelsete laste uurija.

Teiseks, pole see praktikas sageli võimalik. Kui pool suguvõsa ema keelt ei räägi, kas siis tuleb last kuni keele selgekssaamiseni teda sellest poolest nagu katkust eemal hoida? Sest muud moodi õppimist vältida ei ole võimalik, inimene on siiski sotsiaalne loom ja aldis suhtlema. (Ja mida mõelda keele selgeks saamise all? Ma aastaid koolis käinud ja ikka teen ükskeelselt vigu...)

Kolmandaks sünnivad lapsed maailmakodanikena, aga esimese elusaasta jooksul kujunevad välja nö häälikustandardid (patterns). Jaapanlaste võimetus eristada l ja r häälikuid ei ole nali, täiskasvanud jaapanlane seda tõesti ei suuda. Seega kakskeelse lapse ladusama keeleomastamise seisukohast on varajane kokkupuude mõlema keelega oluline.

Neljandaks keel ei ole ainult mingi külm istrument, lusikas supi söömiseks. Keelekasutusega edastatakse hulk nüansirikkaid emotsioone. Kas lapse isa peab siis koolieani lapsega suhtlema poolikult või üldsegi mitte? Või ei pea tohter isa rolli oluliseks?

"“Tuleb arvestada, et kakskeelses perekonnas kasvava lapse kõneoskus hilineb,” ütleb Reet Ruus-Lindström. Tema sõnul on laste keeleandekus erinev, aga seda ei saa varajases lapsepõlves välja selgitada ning seetõttu tasub olla pigem ettevaatlik kui ükskõikne."

Mul on ainult üks kommentaar: google ja bilingual children - voila! Tsitaat leitud artiklist (CAL ei ole mingi nurgatagune ühendus):

"No empirical evidence links bilingualism to language delay of any sort. As De Houwer (1999) summarizes, "There is no scientific evidence to date that hearing two or more languages leads to delays or disorders in language acquisition. Many, many children throughout the world grow up with two or more languages from infancy without showing any signs of language delays or disorder" (p. 1). Likewise, Petitto and Holowka's (2002) extensive literature review leads them to argue that "very early simultaneous language exposure does not cause a young child to be delayed with respect to the semantic and conceptual underpinnings at the heart of all natural language, and this is true regarding each of the young bilingual's two native languages" (p. 23)."

Dr Lindström võiks oma teadmisi vähe kaasaegsema materjaliga täiendada. Alustades kasvõi müüdilistist ja jätkata näiteks kakskeelsuse andmebaasiga. Üldiselt kurvastab mind tõsiasi, et "eksperdina" esineb inimene, kellest isegi mina, ja ma ei ole logopeed, vaid lihtlabane majandusteadlane, rohkem tean.

Elevandiluust tornist väjudes

Üldiselt ma eriti ei üllatu toidupoes ringi vaadates. Ma olen juba harjunud, et mitte kõik lettidel ja riiulites seisvast kraamist ei kõlba seespidiselt tarvitada, vaid sobib pigem pinnasetäiteks või ehitustegevuseks. Sealhulgas mõni toiduaine sobib nii söömiseks kui maalritööks.

Ma ei ole suurem jogurtisööja. Esimene tuhin läks üle, kui ma sattusin piimakombinaadi toorainelattu. Kruuda Ferrari jäi nägemata, aga jogurtimoos pani kukalt sügama. Moos peaks põhiosas marjadest-fruktidest koosnema, eksju? Teiseks armastan ma ajast ja arust inimesena täisjogurtit, mille valik tänapäeva light-ajastul on kesisevõitu. Seega ma lisan tavaliselt naturaalsele täisjogurtile isetehtud st iseblenderdatud toormoosi.

Vahel ma siiski seisan jogurtiriiuli ees. Laupäeval jäi mulle silma tops, milles nurgas silt "no sugar". Hetkeline üllatus asendus halvaendelise ehh?-momendiga, kui ma asusin silti lugema. Kahtlus saigi kinnitust - nad topivad jogurtisse ka aspartaami. Õumaigaad, milleks küll? Ja leidub hulle, kes selle veel tõenäoliselt ära ka söövad.

Rat-ta-ta-taaa rattaga

Vaata, kust tahad, aga Eesti elu-olu edeneb jõudsalt sh alternatiivliikumisviiside osas. Ekspressi A-osaga lõpusirgel olles jõudsin täna jalgrattateeliste välimäärajani. Lõpuks on tekkinud siiski nii palju teid, et neid ka suurem hulk inimesi tarvitab, keda annab gruppidesse väänata. Kui mina veel sünnimaal elutsesin, tuli rattatee kasutamiseks kõigepealt autoga(, sest ühistrantspordis rattaga sõita ei tohtinud,) teha väljasõit rattateeni.

Mõnus äratundmiselambike siiski sageli põlema ei löönud. Minu arust esineb eestlase ja belglase vahel juba oluline filosoofiline erinevus. Enamus belglasi võtab esmajärjekorras ratast kui liiklusvahendit, asjandust, millega saab punktist A punkti B. Tüüpiline rattur on pensionärist mammi, kes väntab reede hommikul roosades pükstes ja varbavahedes turule. Aga see võib olla ka kelpiga köötsus naabrimees, kes enne rattale ronimist oma kepi kindlalt pakiraamile kinnitab või lapsevanem, kes hommikul oma võsukesi kooli poole karjatab. Samuti ei tule ükski rase Flandrias-Hollandis selle peale, et küsida arstilt, kas rattaga sõita tohib - kui bussi-autoga tohib, siis miks rattaga ei tohi.

Muidugi on teel olümpiale, Belgia modifikatsioonis Eddy Merckx-wannabe tüüpe. (Olümpia on rattaspordis tegelikult suhteliselt marginaalne võistlus.) Anneli kirjutas kunagi oma jalgratturitekogemusest, aga ta elab ka Ronde van Vlaanderen trassil. Mina oma hüperlinnastunud alal kohtan wannabesid harva, lisaks on lapsevankriga liiklemiseks kõnniteele piisavalt lai hall riba jäetud. Punasel ribal st rattateel kõndimist pole vaja suurt harrastada ja ega see väga tervislik tõesti ei ole. Rattateel jalutajaid kohtab harva.

Kuna enamusel inimestest leidub kuuris-keldriss-garaazis vähemalt vanaisalt päranduseks saadud veeuputuseelne ratas, siis uisud annavad vähe lisandväärtust. Lisaks ei saa uiske second-handist 40 euroga paar nagu rattaid. Seega student võtab rõõmsalt vastu viimatimainitud pakkumise ja loodab semestri kahe rattaga toime tulla. Ma kardan, et üks keskmine Belgia rattaomanik omab märksa tagasihoidlikumat ja odavamat riistapuud kui Eesti rattaomanik. Lapsed, kuni nende jalad väikseima ratta pedaalideni ulatuvad, köidetakse vanema ratta külge, olgu siis tooli või järelkäru abil. Ja vurabki kõik see pere!

BTW ja vananemine

Juba teist korda sel nädalal saan ma tähekombinatsiooniga btw tillika. Esiteks nentis sõbranna messengeris, et, btw, ta on peaaegu Peruus. Ja mina nuputasin, mis see btw e belasting toegevoegde waarde e käibemaks siia puutub. Täna lugesin Mariliisi BTWd ja lõpus mõtlesin, et käibemaksust ju polnudki juttu. Maailmale peaks ikka avarama pilguga vaatama või vähemalt inglisekeelse pilguga.

Ajud hakkavad ka teisest kandist hallitama. Ma olen siiani suutnud oma vanust meeles pidada. Sel nädalal on tulnud oma iga mõnda kohta üles anda-kirjutada. Ning oma jahmatuseks ei ole ma oma mälus enam väga kindel. Õnneks oskan ma arvutada ning suudan meenutada oma sünniaastat ja jooksvat aastanumbrit. Või järsku on see hoopis viimane meeleheitlik alateadlik katse püsida igavesti noorena?

Valitsuskriis valitsuseta

Nüüd on see siis käes. Valitsuskriis olukorras, kus veel valitsustki pole. Albert, see teine, aeti Lõuna-Prantsusmaalt puhkuselt koju tagasi ja kristlaste liider formatöör Leterme astus liivakastist välja.

Ei ole midagi uut siin päikese all, tegemist on täiesti klassikalise Flaami-Vallooni vastuseisuga. Flaamid tahavad riiki reformida, valloonid mitte. Refromide tulemusel saaks Valooniasse suunduv rahajõgi konkreetsema suuna ja kuivaks ka vähe kokku nii, et lõunapoolse osariigi vastuseis on arusaadav. Aga praeguses majanduslikus seisukorras, mis kestab juba rohkem kui ühe aastakümne, natuke ülepingutatud.

Kõige üllatavam oli hoopis juhtumi kajastus hollandikeelses ja prantsusekeelses televisioonis. Flaamid on enamuses arvamusel, et nüüd on valloonide kord järeleandmisi teha ning Yves (Laterme) võib isegi tagasi tulla valitsust moodustama. Samas prantsusekeelses televisioonis toodi välja ka võimalus, et valitsus moodustub ainult prantsusekeelsetest parteidest ning flaamid jäävad omapäi ning ongi tehtud algust kahe osariigi eraldamisega. Arvestades detsembrikuist aprillinalja ei saa ma enam üldse aru, miks flaame separatistideks peetakse.

Kunstnikusilmaga inimesena tooksin ma välja tõsiasja, et värvikombinatsioon oranz-sinine toob mu silme ette kujutise Hiina laste higiga valmisvorbitud priaatdressist kuskil suburbia turuletil. Oranzid kristlased ei passi eriti hästi siniste frankofoonsete liberaalidega kokku. Kui need kaks värvi kokku segada, tuleb pruun...

Ka mina, Caesar, ...

... loen vahel Äripäeva. Nii retrospektiivselt.

Tegelikult tuli eile Nic koju mõnevõrra varem ja natuke tülpinud näoga. Ta pidi Nintendo jubinal mängu testima. Esiteks oli firma kuludega soetatud jubin roosa. Teiseks on ta suur poiss ning polnud parasjagu mingi munapüüdmise mängu mängimise tuju. Kolmandaks tahtis ta lugeda pigem ajalehte, aga veel parem Playboyd.

Selle Playboy teema ajaks olin ma just leidnud Äripäeva uudise. Keegi on mu soovitust kuulda võtnud. Ma loodan, et nad ikka projektiraha said. Nüüd peab ainult Nici keeletaseme fikseerima ning aasta pärast uuesti hindama.

Keeleprobleemid

Eks ma ikka muretsen aeg-ajalt, kuidas Ukule keelt külge pookida. Püüan uusi ja huvitavaid "meetodeid" leiutada ja kangekaelselt eestlast mängida. Ma olen hakanud Don Quichotti mõistma.

Tegelikult töötab kõige primitiivsem raamatulugemine kõige paremini. Ukule meeldib sabaga päikese luuletusi kuulata ja muti (see, kes mullas elab) raamat on tõeline hit. Kahju, et tõeliselt ilusaid, sh visuaalselt ilusaid, eestikeelseid lasteraamatuid nii vähe on, sest kõige enam meeldib Ukule piltide järgi ise jutustada.

Aga midagi siiski külje jääb. Uku teeb hollandi keeles eestikeelseid vigu. Nagu tõelisele ugrile kohane on tal probleeme tema-temakese eristamisega. Ma olen alati arvanud, et see hij-zij/he-she ei vasta 21. sajandi Euroopa mõttestandardile. Oleks juba ammu aeg ka keeleline sooline diskrimineerimine kaotada! Mu elu läheks lihtsamaks...

B nagu Belgia bürokraatia

Eile sain ma näitliku õppetunni harjumuse hiigeljõust. Ja inimene võib ka sellega, et igasugune asjaajamine nädalates aega võtab, harjuda.

Nimelt võtsin kätte ja saatsin meili maksusoodustusega koristusteenust pakkuvale firmale, et aegsasti meie uude elamisse koristaja saada. Meili saates arvestasin ma, et kindlasti peab vähemalt kaks inimest mu palvele positiivse kinnituse andma ja üks neist loeb oma meile heal juhul kord nädalas.

Siiski märkasin ma õhtul, et minu postkasti on saabunud firmalt meil. Loogiliselt pidasin seda automaatseks vastuseks a'la oleme teie meili kätte saanud ja vastame paari nädala jooksul. Aga ei midagi sellist - tegemist oli täiesti asjakohase konkreetse vastusega! Oma suureks üllatuseks tundsin ma esimese hooga mitte heameelt, vaid hoopis teatavat häiritust, et päriselu mu ootustega kokku ei langenud. Mu tundemaailm on õnneks paindlik ja korrigeeris ennast ruttu.

Täiesti uskumatu, et täissöönud kapitalismi tingimustes võib leida inimesi, kes vastavad pühapäeva õhtul ärikirjadele. Katoliiklane see kena härra küll ei olnud. Teisalt võis muidugi juhtuda, et sattus just see moment nädalas olema, kui ta oma kirjavahetust revideeris.

Neljakuune

Emps tegi mulle sünnipäevaks pahupidi ploomikoogi, mida ta küll miskipärast ploomikoogiks a'la tarte tartin kutsub. Lisaks ei sa ma aru, kust otsast see minu sünnipäevakook oli, sest kõik teised sõid selle hoopis ära.

Viimase kuuga olen ma õppinud ennast kõhuli keerama ja tagumikku vähe upitama. Kui emps toetab suudan ma kõhu peal ennast edasi ka nihverdada. Aga selgroomamine tuleb mul märksa paremini välja - küljelt küljele rullides ja jalgadega lükates liigun ma päris jõudsalt edasi. Lisaks meeldib mulle mullikesi puhuda ja puristada nagu ratsahobune.

Muidu olen ma endiselt naerupallike. Kui venna kõdistab, siis kõkutame mõlemad kõvasti naerda.

Kaapemuffinid

Leivatainast jäi üle ja sai muffinivormidesse pandud - nagu vansti tehti kaapekakku. Kahju, et lõhna pildistada ei saa.

Frequently asked question

Tavaliselt on minu sagedasem küsimus Ukult: "Kuidas mamps ütleb?" Nimelt peab Uku saatuse st minu tahtel kuulma pikki heietusi teemal emmekeel ja issikeel, mis paneb vaesekese kannatuse päris proovile. Vahel on kiire ja ma unustan, aga siis tuletatakse meelde:
- Mama, ik wil water!
- Oot, nats... Palun.
- Aatäh. Mama, toch. Vesi!

Hingelt turist

Hiljuti sai kaunist pärastlõunat ja põhjamaalase jaoks sobivat terassiilma nauditud just Itaalia reisilt saabunud tuttavatega. Kuna magustoidumenüü oli kesine, aga cappuccino ehtne st mitte miski kannutuletis vahukoorega, siis võtsin tassikese musta surma. Tuttavad itsitasid, et pealelõunal cappuccinot võttes näeksin ma Itaalias nii turist välja.

Esiteks, ma polnud Itaalias, vaid oma küla kohvikus. Teiseks, cappuccino pealelõunal on küll viimane asi, mis mu turististaatuse paljastaks, kui ma pean ka juuli lõpus ette vaatama, et mind luige pähe maha ei lastaks. Aga peamiselt ei sa ma aru, miks keskkonda sulandumine ning käputäie kohalike harjumiste jäljendamine nii tähtis on.

Kindlasti on osadel väljakujunenud tavadel roll ellujäämises. Nii on mõistlik põhjamaises talves mütsi kanda ning ei maksa lasta ennast heidutada osade kohalike inimeste paljapäisusest, sest meningiit eeldab ajude olemasolu. Aga kas friikartulite majoneesiga manustamine teeb must belglase? Ma jään küll igavesti turistiks.

Lisaks on mul tunne, et ainsad, kes sellistele kohalikele omapäradele tähelepanu pööravad on turistid, kes ei taha, et neid turistideks peetaks. Kui häbi on ennast turistina positsioneerida, siis kõige lihtsam on ju hoopis koju jääda. Tegelikult võiks iga "aborigeen" vahel oma kodukandis turisti panna. Paljud meist ikka lähevad tööle mõeldes kirikust möödudes, et siin puhkab Rubens oma viimast und jms. Kodulinna mõne vaatamisväärsuse külastamine ja seal vähe napaka pildi tegemine leevendab turistihirmu ning meenutab igapäevaelu väärtuslikkust.

Kui turistiks olemine seisneb kohalike toitumistavade selektiivses järgimises ning huvis ümbritsevasse, siis ma olen hea meelega kogu oma ülejäänud elu turist.

Minu värv

Hmmm, ega mul oranzi vastu midagi pole, kuigi eelistaks kollast :)

What color is your soul painted? Orange Your soul is painted the color orange, which embodies the characteristics of balance, heat, enthusiasm, flamboyance, playfulness, aggression, over-emotion, danger, desire, strengthens the ability to concentrate, attraction, adaptability, and stimulation. Orange falls under the element of Fire, and symbolizes glory and fruits of the earth. Click Here to Take This Quiz

Quizzes and Personality Tests

Kaalujälgijate perekond

Palju sina kaalud? Mina kaalun koos riiete ja beebitarvete kotiga ühe leopardi. Ma olen abielus elevandiga, beebielevandga. Poeg koos jäätisega on mul ilma jäätiseta paavian. Kogu pere kaalub täiskasvanud heas toitumuses isalõviga võrdselt.

Minu arust kõlab "ma kaalun ühe leopardi" palju meeldivamalt kui 58.9 kg. Kes ei tahaks ennast kauni sihvaka kassiga võrrelda... Kahjuks peab senini veel kaalumiseks loomaaeda minema, aga ma loodan, et kaalutreialid siit õppust võtavad. Palju toredam on elevandist nõtkeks kiskjaks saada.

Ma sõitsin bussiga!

Iseeenesest pole see mingi üllatus - tüüpiline belglase umbusk ühistranspordi suhtes mind ei vaeva ning ma kasutan sageli ühistransporti. Eriti näiteks Antwerpeni kesklinna minnes, ja kesklinnas asub mu jesuiitide kolledz :), on buss asendamatu.

Eile astusin ma aga kodust välja just bussisõidu eesmärgil, nimelt sõitis viimast päeva enne suvepuhkust uus vesinikbuss. Ühistranspordifirma De Lijn katsetab alates juunist uut tehnoloogiat. Pealtnäha näeb täitsa tavaline buss välja, natuke kõrgema katusega nn verso versioon, sõidab tavaliselt. Ainus tuntav erinevus on hübriidmootori vaikne hääl, nüüd ei pea ka munakivisillutisel sõites häält kõrgendama.

Jääb ainult loota, et testimine edukaks osutub ja neid busse varsti rohkem saab. Kuigi tehnoloogia on kallis, telekas mainiti üle 3 miljoni suurust summat, mis arendusele kulutati. Pildi näppasin De Lijni lehelt.

Akadeemiline ajaarvamine

Mu promootor helistab:
- Kas sa juhuslikult meili oled lugenud? Me artikli retsensioonid tulid.
- Ja, pole suurt kobisetud. Natuke ümber sõnastada ja rõhuasetust muuta.
- Ma hea meelega teeks korrektuurid augusti lõpuks ära, siis on see kohe toimetuse laual, kui suvepuhkus läbi. Saaks kokku, kas sulle kolmapäev sobib? Teeks hommikul vara?
- Ja... (mõttes: Huvitav, kui vara?)
- Kas sulle pool kümme sobiks?
- Igati! (irvitades: Küll see ema ja akadeemilise nohiku arusaam varasest kellaajast erineb palju.)

Õnnelik!

Ütleb minu õnneliku planeedi indeks. Siiski väidab arvestuslik võimalik ideaal, et ma võiksin veel õnnelikum olla.

"Your personal Happy Planet Index (HPI) is 77.3, which is above that for any country, including top-placed Vanuatu. Congratulations! However, it is still below the reasonable ideal we have set, of 83, so you can still do more to improve your health and well-being, or reduce your environmental impact. Your score is above that of your country, 44."

Leib. Advanced.

Esiteks proovisin ma hiljuti ära selle Ikea leiva. Suure hädaga tõelist leiba asendama kõlbab ju kah. Aga ega päris leiba ikka minuti jooksul vee-jahu solgutamisega ei saa. Isegi täielise leivavõhiku st minu arvates. Leivaspets Uku vaatas natuke, torkis näpuga ja jättis taldrikule.

See eest suutis mu ema siiski lõpuks Eesti kaubandusvõrgust 100% rukkist tehtud leiva leida. Muuseas rukkileiva leidmine osutus mu soovinimekirjast kõige raskemaks ülesandeks. Ning nüüd on tõeline eesti leib laual. Tegelikult polnud Hollandi päritolu juuretisealustusest alguse saanud leivategu sugugi kehva. Vanemad sõid ja imestasid, et täitsa korraliku leivad saab kodustes tingimustes. Naljatilgad, ega leivategu mingi müsteerium pole. Edaspidi võin vanemaid külla kutsuda Tõelist Leiba sööma.

Muziek voor janetten

Meie kodusel nõudekapil ja plaadikollektsioonil on suuri sarnasusi. Nimelt Nici kaasavara koosneb peamiselt ema ja vanaemade väljaroogitud nõudest-pottidest sh originaalsed Tupperware plastkopsikud 1970.-datest. Minu "kollektsioon" on valdavalt 1990.-te alguse Rootsi koduperenaise maitset peegeldav humanitaarabi, sest iseseivudes polnud suurt raha laristada ja nagu ikka on ajutised asjad väga püsivad.

Nici plaadikollektsiooni alustala on 1960.-te must soul ja täieline AC/DC LPde kogu. Ta osaleb mälumängudes ka kategooriates popmuusika enne minu sündi ja hard rock for softies. Mina olen oma aja laps, grunge (Pearl Jam, Offspring), natuke glami (INXS), Metallica sh 4 tshello esituses, Dream Theater, Seal jms segane kombinatioon. Ühendab meid siiani Sisters of Mercy.

Siiski püüab vähemalt Nic meie muusikalist kompotti aeg-ajalt kaasajastada, kuna ta paar kolleegi peavad me maitset (stereotüüpse) pensionärist gay omaks. Ausalt, see on lootusetu üritus. Viimane kord nägime BBCst mingis talk-shows Mikat ja ostsime plaadi. Tõeline hea tuju muusika. Ainult umbes 3.-4. laulu paiku hakkasime me mõlemad naerma ja nentiseme: "Muusika pededele./Muziek voor janetten./"

Seitse fakti

Vahel võib ju vähe ketistuda ka. Anneli saatis mulle ja mina vastan:
1. (laen) Joon ainult espressomassinaga tehtud kohvi, täpsemalt (soja)piima törtsu kohviga tass paar hommikul. Muidu olen kohvipõlgur.
2. Võitsin veel paar aastat tagasi spagaadiga kihlvedusid. Kui sa järgi teed, siis...
3. Vaatamata sellele, et igal jaanuari 3. nädalavahetusel üteln ma vähemalt mõttes "üks kõikide, kõik ühe eest", ei meeldi mulle eliitkoolide mõiste ja selle kultiveerimine.
4. Ma olen gadgetmaniakk - mulle meeldivad igasugused vidinad ja massinad nagu PSPd, arvutid, iPodid, leivamasinad. Uskumatu, aga nad kõik on kasutuses.
5. Mu virtuaalalias on pärit The Munsters seriaalist, mis tuli kunagi Soome MTV Jyrki nimelise noorteprogrammi lõpus ja mille tõttu ma inglise keelde järjekindlalt hilinesin.
6. Mu "viimane" vanaema suri kaks päeva enne mu pulmi (registreerimist).
7. Mul pole suurt usku dieetidesse, eelistan pigem tervistavat mõtlemist. Siiski pole ma veel tervislikust toidust nagu juurikad ning täisterakuklid loobunud.

Ma kardan, et kõik on juba selle keti saanud. Aga kes ei ole, vastaku!

Kolmekuune

Oma sünnipäevakingiks sain vanaema ja vanaisa. Tegelikult tulid nad küll külla ka vennale.

Ma jutustan palju ja emps-paps kardavad, et minust saab samasugune lobamokk kui vennast. Vanaema-vanaisa keerasin ma ümber sõrme oma naeratusega. Emps arvab, et tal on lapseks vabadussammas, kuna süües kipub mu pilk kaugustesse ekslema ja rusikas käsi "heil, hitler!" asendisse minema. Emps tahtis sinna vahvlijäätisetoru panna.

Ma ei saa aru, milleks lutti veel vaja on, kui emmel on tissid. Tegelikult on emps juba väga osav laps tissi otsas toimetaja, isegi õllepudeleid avab.

Vabadussammas kahjuks ei meenu mulle, kui ma keeramist proovin. Siis jääb tobe vasak käsi alati ette. Kõige toredam on, kui mamps mind kätest istuma tõmbab ja siis veel püsti.

Mitte ainult lapsed ei kasva

... vaid majad ka. Kui natuke vihma sajab kasvab platsile maja. Kamina kasvamine majja võtab veel vähe aega.

Koogiarmastaja avastus

Lisaks poliitilisele meelsusele olen ma ka oma magusaarmastuses väga prantslaslik. Mul tekib tavaliselt kella 4-5 paiku möödapääsmatu isu midagi magusat põske panna. Ei pea palju olema, aga kindlasti midagi head.

Nic lahendas minu hea koogi tahtmise kunagi lihtsalt - tuli ringi käia ning otsida kohvik, mis kubises pensionäridest. Vanad inimesed olid nn kvaliteedimärk. Rinnaga toites on minu kellaviie magusa hädavajadus veelgi urgentsemaks muutunud. Ja ma avastasin veel ühe maitsegarantii, nimelt väikelaste emmed. Jaanitulel sattus mu kätte Brüsseli beebikooli retseptikogu vol 2. Täiesti juhuslikult ja tänud tundmatule lahkele jagajale. Vähemalt katsetatud kaks kooki on vägagi maitsvad.

Vol 2 viitab nagu asjaolule, et tegemist on perioodilise väljaandega. Tahaks kohe püsitellijaks saada...

Jaanituli Ronses

Jaanituli polnud Eesti pinnal, aga oli täitsa ehtne. Õlu oli ehtne Saku, laulis mu lapsepõlve unelmatemees Ivo Linna mu kunagist lemmiklaulu Kikilips ja tuli tõusis taevani. Üle kolmesaja eestlase kogunes kokku, kuigi platsile saabudes kuulsin ma küll esimesena hoopis hollandlasi, kui mikrofoniga eestlasest rahvuslike mängude organisaator välja jätta. Eks Eesti jaanik väärib külastamist.

Ronse jättis vähemalt laupäeva õhtul tõelise Lõuna-Eesti nurgakese mulje. Ma pean tunnistama, et ma polnudki varem nn Flaami Ardennidesse sattunud, ainult telekapilti Flandria tuurilt näinud. Igastahes pidin ma peaaegu kurvi sirgeks sõitma, kuna unustasin ennast maalilist pilti alla orgu imetlema. Loodust ei näe ju iga päev.

Tuli polnud seekord üksnes vanade tuttavate nägude nägemise koht. Sain ka virtuaalsed tuttavad üle katsutud: Anneli, kelle õuel kogu jämm toimus, Mariliisi ja ta pere ning Ingridi. Üle hulgema aja meenutasime Manni ja Signega vanu häid aegu, kui sai igasugu läbirääkimisi peetud ja ekstreemsporti tehtud. Natuke meelde tuletades olid läbirääkimised ka peaaegu ekstreemsport vahel. Ma loodan, et see luksumise ja tagarääkimise seos on üksnes rahvaluule, sest muidu me legendaarne boss Paul luksus vähemalt pool jaanitulest.

9 nädalat

Väheke vanu uudiseid, teisipäeval sai jälle arsti juures poseeritud. 57.5 cm ja 5.46 kg. Käed hakkavad vähe pikemalt lapsekandmist harrastades ära väsima.

Pliks vaatab ta laia naeratusega ilma ja seletab julgelt kõigiga ning iseendaga. On märksa iseseisvam, kui vend, kes kahkuusena oli nõus pea ainult süles olema. Oleme ka tahkema toiduga tutvust teinud, alustasime koeraga. Aga luti suhtes olen ma lootuse kaotanud, tuleb teisest lutipõlgur.

Perekond Kallistajad

Oma olemuselt on flaamid ja eestlased väga sarnased ning igapäevane elu ja suhtlemine ei tohiks suuri "kultuurisokke" tekitada. Siiski on flaamid vähe kuumaverelisemad. Hollandlased kipuvad flaame konstantselt õlut trimpavateks pidutsevateks ullikesteks pidama, kuigi naissoost isiku flaami aktsent Hollandi baaris toob kaasa endaga meessost isikute kõrgendatud huvi. Nad arvavad, et flaami tibid on kuumad. Loll, kes vabandust ei leia...

Vaatamata kultuurilisele mitmekesisusele on me pere vähemalt ühes osas kindlalt flaami pere. Nimelt kallistamise ja musitamise vallas. Musi-kalli kuulub nii hommikutervituse, kui magamajäämise rituaali hulka. Uku tuleb juba tänavalt tagasi, et õele-mampsile head-aega musi anda. Läks enne meelest ära, juhtub. Loomulikult seisab Uku, suu pruntis, lahkuvate külaliste ees oma musi ootamas. Missugune pettumus ja kurbus, kui eestlastest külalised seda ei taipa ja musi saamata jääb.

Ma astun antitredikuse klubi liikmeks

Kuna meil st Nicil on Antwerpeni kesklinnas tasuta parkimise võimalus, siis ei saa jätta seda kasutamata. Nii me eile võtsimegi ette ekskursiooni kodulinna. Nic tahtis minna plaadipoodi Kammenstraatil.

Viis aastat tagasi sümboliseeris Kammenstraat hipimaailma. Seal leidus new age poode viirukite ja veevulinaraadioga, hiinapoode, mis pakkusid mandariinirõivastusest kuni plastmassist kaktusekujuliste kannusoojendajateni, talutavate hindadega juuksurisalong, mida vedas paksukesest kiilaspäine gay, secondhand karnevaliriietega ja nahafetishi armastajatele, lesbipaari nurgapealne sex-shop, kuhu kõlbas ka täiesti tavalisel inimesel sisse astuda. Kokkuvõtvalt selline kiiksuga ja väga antwerpenlik kooslus.

Tänaseks päevaks hakkab hipimaailm muutuma hip maailmaks. Hiinapoest on saanud Adidas, teisale on tekkinud laudpõrandaga chik kodusisustuspood, Esprit ja Scapa. Tänav muutub vaikselt standardseks Euroopa shoppingtänavaks. Eriti teravalt torkas see silma Nicile, kes polnud kindlalt paar aastat sinna kanti sattunud. Käis otsis pika näoga oma plaadipoodi taga ja pidas antiglobaalset monoloogi. Kui ta lõpuks kõrvaltänavalt vähemalt sex-shopi muutumatul kujul leidis, keksis ta jupp aega õnnelikult mööda poodi ringi. Ja me asutasime sealsamas antitrend klubi. Kõik lokaalse halva maitse heaks!

Eesti keele õpetamisest

Ühel päeval, mitte väga kaua aega tagasi sadas mu postkasti küsimustik eesti keele õppe kohta välismaal. Üldiselt pani see ankeet mind kohe mõtlema, kuna mul tänase seisuga üks terve eesti laps kodus.

Iseenesest on eestlasi Belgias st valdavalt Brüsseli kandis palju, aga keeleõpet nii laias skaalas polegi. Täiskasvanutele on eurokvartalis jututuba või pigem eestikeelne lõuna, aga väljaspool pealinna töötav inimene naljalt ennast lõunasöögile ei vea. Näiteks Antwerpeni ülikool pakub vähemalt paberil eesti keele kursusi. Nic on juba viis aastat kursusele registreeritud, aga kursuse toimumiseks on vaja 12 õpilast, ehk kui kunagi kord Nic meili saab, et grupp koos, siis ma ... minestan. Kui me nüüd kolime, siis oleks täiesti reaalne Brusselisse sõita. Järsku VUB õpetab ka eesti keelt, seal oleks rohkem lootust grupp kokku saada.

Tegelikult huvitab mind rohkem lastele keele külge pookimine, Nicile võin ma ise õpsiks olla, õpikud on olemas. Euroopa kool on, kuhu me ei klassifitseeru, sest "institutsioonides" keegi meist ei tööta, pole isegi diplomaadid. Koolil on meie jaoks ka kolm häda: Brüsselis, inglise/prantsuse keeele baasil ja tööpäeviti. Kõige suurema tõenäosusega läheb mu üks eesti laps soovi korral ülikooli siiski Belgias ja hollandikeelsesse asutusse, mistõttu hariduse võiksid nad vabalt saada kohalikus koolis ja keeles. Meile sobiks eestikeelne pühapäevakool, mida minu teada pole. Ainult muusikaring toimub laupäeviti nii, et ma loodan, et Uku, Fay on muusikalise ande osas oma flaami juurte juurde jäänud.

Tugitoolisport valimised

Valimistepäeva pärastlõuna on nagu olümpiamaraton - paneb punkti kampaaniakeerisele ja omab ka mõnusat tugitoolispordi funktsiooni. Kes võidab, kes kaotab missuguses valimisringkonnas. Ehk peamine küsimus, missuguse partei liikmed saavad õlut e pintje'id juua. Isegi kui pole aimu, mis riigi parlamendivalimistega tegemist, siis pidev jutt õlle ümber reedab, et Belgiaga tegu. Ei jäägi muud üle, kui külmkapist mõni parem mark välja võtta ja diivanile vaatama sättida.

Tulemustes suuri üllatajaid ei olnud. Verhofstadti hüvastijätt peaministritooliga oli suhteliselt selge. Kristlaste võit samuti. Ula peale läinud liberaal De Decker oma nimekirjaga vast oli ainus üllataja. Samas ei suuda ma otsusele jõuda, kas ma olen tulemustega rahul või mitte. Ühelt poolt konservatiivid, kes mulle suurt ei sümpatiseeri. Va ametiühingupartei nagu Nic neid kutsub. Teisalt meeldiva poole pealt sai teine ametiühingupartei e sotsialistid "tappa". Ma võin ju südamest punane olla, aga pensioniea mittetõstmist ja eluaegset töötu abiraha mulle maha ei müü. Ning rohelised on jälle parlamendis.

Valloonia poolel aga hoopis teistsugune tulemus, sotsialistid ja liberaalid edukad. See kooslus paneb mind alati muigama, sest punased sotsialistid ja sinised liberaalid moodustavad ühte potti panduna lilla koalitsiooni. Lillad ruulivad! Igastahes valitsuse kokkupanemisega pole nii lihtne. Ma teen panuse kristlaste ja liberaalide tangole.

Eliit

Kunagi oli piimatoodete (kui ma õigesti mäletan, siis Kruuda piimakombinaadil) kaubamärk Eliit. Eliitpiim, eliitkoor jne. Tõeliselt jõle jupikapitalismi marketingigeeniuste leiutis. Toit eliidile või eliidi hulka pürgivatele wannabedele. Tegelikult mingit tajutavat kvaliteedivahet ei olnud, ainult kvantiteedi st hinnavahe oli. Aga turgu st eliiti ja wannabesid polnud vist piisavalt ning selle kaubamärgikese eluiga oli suhteliselt lühike.

Lisaks pidi eliidiga alati ettevaatlik olema. Kuna tooted olid "tavalisest" kaubast kallimad ja Eesti tarbija siiski hinnatundlik(, kuigi ma kardan, et nii homogeense toodangu juures nagu pakk piima või koort mängib hind alati suurt rolli), siis kippus realiseerimistähtaeg juba poes möödas olema. Eliit haises juba enne konsumeerimist.

Eliitsusele panustav väike ühiskond ei vea välja, eliit hakkab püünele tõstes ruttu haisema. Eliit läheb halvaks, rahvas kaob, hääbub. Pole ju raske aru saada?

Jaanitulele!

Mitte kohe, aga ikka õigel päeval ja seekord Flandria Ardennides Ronses (Anneli juures ;). Igale eestlasele jaanituli!

Lõvid söövad jäätist

Soojal päeval söövad lõvid jäätist.

Toidusõltuvus

Enamus meist kannatab mõnest toidust sõltuvuse all - kes ei suuda jätta ostmata varakevadisi vesiseid Hispaania maasikaid, kes ära öelda ema tehtud seapraest või juustust. Möönan, et oma olemuselt on toidusõltuvus sarnane alkoholi- ja narkosõltuvusele.

Siiski on toidusõltuvusel oluline erinevus. Nimelt on võimalik sõltuvusest üledoseerimise teel vabaneda. Head pagarisoojad sarvesaiad on alati üks mu nõrkustest olnud. Eriti mustikamoosiga mõjuvad nad mulle kui sireenide laul. Aga peale poolteist kuud pea igapäevast sarvesaiakeste manustamist tabas mind täna hommikul tunne, et teeks parem ise pestoga speltasepikut või kliikukleid.

Tõenäoliselt on isegi alkoholi- ja narkosõltuvusest võimalik nii vabaneda. Kahjuks tekib ainult selle kontrollimisega raskusi.

Valimistest

Eile jõudis kätte aeg katsetada Belgia parlamendivalimiste testi. Kui Eesti oma pani minu puhul laialt puusse ja ka eelmine Belgia test polnud kuigi täpne, siis versioon 2.0 töötab täitsa hästi.

Ootuspäraselt on medalikohtadel parempoolsed parteid - liberaalne VLD, Lijst Dedecker, kristlased CD&V. Huvi pärast vaatasin, mis osas mu roosa hing sotsialistidega (Spa) läbi ei saa. Meie vaated lähevad lahku pea eranditult majandusküsimustes: supermarketid võiksid pühapäeviti lahti olla, De Post ei peaks olema monopol, maksukuriteod ei peaks erilist tähelepanu saama, töötuabiraha saamisel peab olema KINDEL KESTVUS (praegu võib abiraha saada praktiliselt pensionini), riigipensioni iga peab tõstma jms. Ainus minu jaoks oluline lahkheli eetilisel tasandil on valimisnimekirjade tõmbluku printsiip, täiesti üllatuslikult ei poolda sotsialistid vahelduvsoolisi liste.

Hea kild oli ka saates. Diskussioon käis suitsuvabade baaride teemal. Suitsetajate pooldajate argumendiks oli, et näiteks ülekaalulised inimesed lähevad tervishoiusüsteemile rohkem maksma, aga nendele ei ole kohustust müüa ainult poolikuid portse porgandit. Suitsetamisvastane BV märkis rahus, et keegi ei sunni teda paksu inimese taldrikust sööma, aga millegi pärast peab ta koos suitsetajaga suitsetama. Ma ei avalda sageli Ameerikale armastust, aga suitsupoliitika osas küll.

Mida peaks inimene lugema?

Kuna kohvrid liiguvad minu ja Eesti vahel väga harva, siis tuleb alati kõik pagasikilod ära täita raamatutega. Ehk missugused raamatud peaksid kindlasti kohvrisse minema?

Praegu seisavad (väga ameerikakeskses) listis
Ernst Muldashev, "Kellest me põlvneme";
Irving, "Garpi maailm";
Jonathan Franzen, "Parandused";
Cees Nootboom, "Rituaalid";
lasteluuletused Suurtelt väikestele...

Hollandi kirjanduse osas pole ma veel lootust kaotanud. Naistekaid ja kriminulle loen ma ainult klassikuid nagu Austen, õed Bronted, Doyle või Stout. Põnevikest ainult le Carréd, äärmisel juhul Ludlumit.

... Richard Russo "Empire Falls".

5 nädalat

Teil kõrvu pole? Aga millega te siis kuulete?


Arstikäik: 4560 g 55 cm 37.5 cm. Sööb, pissib, kakab, kasvab. Naeratab ka.

Lääne edukaim äriidee - tselluliit

Igakevadine tselluliidijutt pani mind mõtlema, et tegelikult on tegemist läbi aegade parima äriideega. Juba sajandeid on inimesed osanud tsellu pealt teenida. Kõigepealt haarasid Rubens, Caravaggio jt pinstlid, panid tselluliidi lõuendile ja müüsid selle kalli raha eest maha. Sajandeid ja aastatuhandeid kesteva kuulsuse said kauba peale. Mõni vähe kehvem ärimees sai küll ainult viimase hüve.



Siis tulid kunstikogujad-kultuuripatroonid, kes riputasid tselluliidi muuseumidesse kogu rahvale vaatamiseks ülesse. Ja küsivad vaatamise eest raha, kuigi mitte palju. Samas peab näiteks ülallingitud mitte-tsellu Rubensi kaemise eest maksma, kuigi pilt st terve altarimaal ripub kirikus. (Antwerpeni katedraal on mu mälus ainus kirik, kus peab sisenemise eest maksma.)

20. sajandi lõpul leidsid naisteajakirjad ning kosmeetikafirmad ühel ühisel mõnusal saunaõhtul, et tselluliit on kole ja naised peaksid oma apelsininahaga halastamatusse võitlusesse asuma. Seltskonnas oli ka reeturlikke ökonomiste, kes Sayle viidates nentisid, et pakkumine loob nõudluse. Niimoodi ujutatigi kaubandus ja iluteenindus üle järjest high-techimate antitsellu vidinatega. Kaalutlev naistarbija libastus libedal tselluliidikreemil.

Kohtasin eile eesti keelt

Nic nõudis, et poest tuleb midagi mittealkohoolset ja mitte mahla tuua. Ice tead näiteks. Ma küll kobisesin, et sama hästi võib ta petrooli ja vett blenderisse panna, aga võtsin palve siiski arvesse.

Lisaks kõntsajoomisevastasusele olen ma ka antikorporatiivne inimene ning sellest tõekspidamisest ma seekord ei taganenud e Liptoni jätsin kindlakäeliselt ostmata. Leidsin hoopis ühe nö no-brand jäätee. Ja selle küljelt ilusa eestikeelse sildi!


Ma ei ole eesti keelt pakenditel veel siin kohanud, soomekeelseid silte küll. Igastahes kunagi pesumasina ostmisel ei osanud müüja mu pärimisele vastata ning siis võttis juhendi välja. Juhuslikult sattusin ma kohe soomekeelsele osale, mis põhjaeestlasele pole probleem. Arvestades müüja ilmet, olin ma kindlasti selle müüja elus esimene kohatud põhjaeestlane. Nii, et Nic seletas rahumeeli stiilis "don't mind, she is from Barcelona" e ma pole hull, aga ma tõesti saan soome keelest aru.

Emaks olemise vaev ja valu

Ema pole iga kord sugugi lihtne olla. Näiteks kui emadepäeva õhtu möödub traumapunktis. Uku lendas ninali ja tuli kontrollida, kas ninaluu katki. Terveks jäi õnneks, aga Uku niutsus ninavalu käes terve öö läbi une. Emana ei ole seda lihtne kuulda isegi, kui tead, et tõenäoliselt tuleb veel hullemaid matse väikse rübliku elus ette.

Nagu ikka ei käi õnnetused ükshaaval. Seepeale otsustas Fay kuus tundi öösel jutti magada, millele mu tissid reageerisid 38-kraadise palavikuga järgmisel päeval. Õnneks hakkab palavik ja põletik üle minema.

Aga kõik see ununeb, kui väike poiss tuleb koolist koju, kunstitöö kotis, keeldudes kangekaelselt sellest rääkimast. Kodus võtab konstruktsiooni suur abstraktsionistlik süda koos väikese realistliku südamega välja ja soovib head emadepäeva!

Miks Mme. Roheline käib M. Vasakpoolsega

Teleajakirjaga sai see nädal kaasa kuulsa The Inconvenient Truthi DVD. Ja eile sai siis kordusetendust tehtud. Aga mitte filmist ei taha ma kirjutada, seda tasub parem vaadata.

Ma hakkasin mõtlema sh ka oma tuttavate seas leiduvate liberaalide peale. Nende moto on lihtne "Igaüks on oma õnne sepp". Ehk inimese heaolu sõltub ennekõike temast endast. Siiani on kõik lihtne ja loogiline. Aga kui nüüd küsida, mida saab see õnne sepp keskkonna säilitamiseks teha, siis kuuleb järsku, et mida minu tegutsemine muudab. Hmmm... kõik sõltub indiviidist ja siiski mitte?

Ehk kui osutub mugavaks, siis hakkab liberaal keinsistiks. In the long run we are all dead, you know. Päris egoistlikuks põhimõttelagedaks vereimejaks ma nüüd liberaali tembeldama ei hakka, aga vaatamata vääramatusse usku turujõududesse omavad pikaajalised ja vähe lühiajalisemad järk-järgulised protsessid siiski piiratud mõju mitte ainult konna, vaid ka inimese käitumisele. Seega kipuvad rohelise maailmavaatega inimesed mitte just ultraparempoolsed olema.

Ma olen nii ostetav

Ja kergesti mõjutatav. See siis minu kokkuvõte eilsest päevast.

Nic tahtis mulle kangesti mingit riidehilpu kinkida. Lihtsalt lamedakõhulise staatuse saavutamise puhuks. Tore iseenesest muidugist, aga mul on riideid ja eriti mitteraseda riideid piisavalt. CFO minus leidis, et hilpudele kuluva rahaga on meil muudki teha näit. tulevase sauna aksessuaaride jaoks tallele panna.

Eile tuli Nic topi ja kleidiga koju, aga kookis kohe uhkelt välja sildid, et biopuuvillaga tegemist. Ja muidu vastutustundlikult tootva märgiga-firmaga. Oligi mind suures osas relvituks tehtud. Kobiseda muidugi annab alati, aga kingitusi on siiski vahel tore saada!

Tahan Postimeest lugeda!

Tahan Postimeest lugeda, aga ei lasta. Jobud on kõik välismaised kraanid kinni keeranud. Ehhee, paneks neile kohe pommi või hoopis Vene saatkonnale Brüsselis, kui peamistele süüdlastele.

Postimehed on parajad käperdised, ei suuda siis oma lehekest muud moodi kaitsta kui niimoodi kirvega. Itimeestele maksavad nad vist küll sokolaadirahas ja saavad endale seetõttu ainult pärdikuid lubada.

Oma tükike planeedist

Siia tuleb maja ja aed:

Ja väike kapitalist vaatab tehtud tööd...

Hoolitsev suur vend

Uku armastab hommikuks müslit süüa. Kuivalt :) Emme oli samal ajal poolel teel dushi alt välja, aga Fay kägises tühja kõhu käes. Suur väike vend arvas, et rosin müsli seest aitab nii kauaks nälga peletada. Nii see närbunud viinamari Fay suhu jõudis. Ja emme imestas järgmine päev, kui pissitades kraanikaussi rosin kukkus. Aga kõigel anomaalsel on täiesti triviaalne seletus.

Eesti valitsus on ...tõesti loll

Economist pani seekord päris täppi kirjutades Eesti hallist ja intellektuaalselt piiratud valitsusest. Vähemalt välispoliitiliselt on nad mitte lühinägelikud vaid lausa pimedad.

Va pronksist poissi oleks saanud muudmoodi likvideerida(, kui kujust oleks üldse olnud vaja lahti saada). Igasuguste ebameeldivate konfliktsete tegude puhul on vorm väga oluline. Just hiljuti jooksis telekast dokumentaalseeria Lähis-Idast, kus ühes saates rääkis hollandlaste pikaajaline korrespondent Israelis juutide-palestiinlaste konfliktist Lääne meedia vaatepunktist. Puhtalt peeerr vaatepunktist, miks juudid märksa rohkem eetriaega ja ka sümpaatiat saavad. Juudid ajavad oma asja "kultuurselt" - Sharon istub kodust raamatukogu meenutavas interjööris, räägib rahulikult heas inglise keeles. Palestiinlased jõuavad teleripilti kiveloopivate jõmpsikatena, Arafat seis tavaliselt vabas õhus, kriiskas ja vehkis kätega ümbritsetuna hambuni relvastatud gängist. (Mind üllatas lisaks fakt, et ta ei rääkinud kuigi head inglise keelt, vaid üks gängi liige täitis sageli ka suflööri rolli!)

Eesti valitsus paneb pronkspoisipoliitikaga Arafati. Või Kalevipoega, kes siili ära kaotanud. Selle kujukese oleks saanud minema toimetada näiteks uue mälestusmärgi rajamise käigus. Ehk enne oleks mõistlik olnud teha uue mälestusmärgi plaanid ja siis minna kraanaga kohale. Rohkem juute valitsusse. :) Praegusel juhul pole ime, et Euroopa uudistes kipub neonatslik mekk asjale manu tulema. Ikka serviti, kallis Andrus!

Grillihooaeg

Tahan ka lambakotletti!

Kasvab nagu kapsas

Täna sai väikest tüdrukut ka lastearstile tutvustatud. Arstid on kole igavad ja panevad väikese Fay haigutama. Tibi on pool senti kasvanud ning viimase nädalaga 200 g sünnikaalule juurde tulnud. Kogu väike masinavärk töötab nii nagu peab. Mitte, et selles vanematel olulisi kahtlusi oleks varem olnud.

... groeit als kool. (Huvitav, kas kapsas kasvab tõesti väga jõudsalt?)

Shokist ja kultuurist

Ma ei saanudki täna aru, miks Nic minu "pakjes"-t kole seksikaks peab. Soomeugri aktsent tõenäoliselt... Igastahes liikus meie jutt kohanemisteemadele ja Nici tõdemisele, et tema arvates erilist kultuurishokki mul polegi olnud. Vist pole tõesti. Ainus üllatus, mis meenub, oli jalutuskäik ametlikult metsaks kutsutavas keskkonnas, kus puud kasvasid nöörsirges rivis.

Peale seda ei suutnud ma pea aasta Nici vanemate juurde sõites hoiduda kommentaarist: "Kuule, siin on midagi viltu, puud ei kasvagi korralikult rivis!". Ta vanemad elasid nimelt padukolkas st kiirteelt maha sõites pidi veel tervelt(!) pool tundi sõitma väiksemaid teid pidi, mida ääristas täiesti eestilik võsa. Peale aastat leidsin, et tuleb anda oma panus looduse säilitamisse.

Aga tegelikult on flaamid peaaegu nagu eeslased. Nad on harva oma maal peremehed olnud. Ikka pidanud võõra võimu all kummardama. Ning seda orjamentaliteeti vihkan ma nii eestlaste kui flaamide puhul. Miks, paganamasepäralt, peab riigist alati kolmandas isikus rääkima.

Nende keel on sageli nn talupojakeel olnud. Nic ütleb ikka, et ta räägib talupojadialekti. Aga minu minu kommentaari peale, et missugune flaami dialekt kõrgklassidialekt on, pidi möönma, et sellist pole.

Flaamid hiilgavad isegi oma enesetappude näitajaga. Kindlasti ei jõua see soomeugri tasemele, aga kõrgem näiteks töötuse all ägisevast Vallooniast on see küll. Töö ja raha ei ole veel õnn. Aga katsu seda inimestele selgeks teha...

Miami Beach

Sooja stabiilselt 26-28°C, keskpäeval on parem varjus püsida ja värskelt prassitud apelsinimahla manustada. Nagu Miami Beachil puhkaks. Ainult Orange Bowl ja Marylandi jalkafännid puuduvad. Milleks veel soojamaa puhkust planeerida? Varsti võib juba ka oma aiast apelsine korjata.

Lapsed parlamenti!

Uku vaatab valmimisjärgus Flandria parlamendi lastesaiti.
- Papa, mama... Lõvi. Kus Uku on?
- Lapsed ei ole kahjuks parlamendis.
- Aga ikka peavad olema. Nii ei tohi!
Jälle kohtleb saatus lapsi karmilt. Kui ma suureks saan, siis kuuluvad ka lapsed parlamenti. Vali mind! :)

Väike ingel

Veel väike...

Saatana pikad sõrmed

Kurb on kuulda, et vana sõber on meelemürkide küüsi langenud. Alles see oli, kui vastselt abiellunud tulid linnapea juurest ja avastasid, et kellelgi pole koduvõtmeid kaasas. Suurepärane väljavaade seista paar tunnikest pruutkleidis jõuluõhtu vihma käes ja oodata lukusseppi. Siiski leidus üks hing, kes ronis mööda seina üles kolmandale korrusele lahtise magamistoa aknani. Peale seda maitses champagne ekstra hästi.

Ma ei sa öelda, et me oleks koos puuda soola ära söönud. Ma söön lihtsalt nii vähe soola, aga hulga õlut oleme me küll koos ära joonud. Ja nüüd siis kurvad sõltuvuse uudised. Saatan, saatan, lase tast lahti...

Kosmonautikapäeva maised e kodused juhtumised - kuidas Fay ilmale tuli

Proloog

Minus on alati tekkinud segadust sõnapaar sünnituse kestus. Kui sünnituse lõpu osas saab suhteliselt üheselt kokku leppida, siis millal algab sünnitus? Ukuga puhkesid veed, aga veel vähemalt 5-6 tundi vaatasime Niciga eelmise päeva uudiseid ja tegime lolli nalja ilma igasuguse sünnitustegevuse märgita. Fay'ga ärkasin ma kolmapäeva hommikul pool kuus väikeste, aga raseda niigi erku und segavate valudega üles. Peale hommikusöôki taantus küll vaevu valu mõõtu välja andev tunne paljaks menstruatsioonipakitsuseks. Optimistlikus meeles luristasin ma vähemalt suure tassi nõmmliivateed ära.

Tavaline päev

Rõõmustades siiski selge igirasedaks mittejäämise märgi üle saatsin Nici tööle ja hakkasime Ukuga sidrunikooki tegema. Selgus, et sidrun st kollane apelsin on kaka, aga kakat sisaldav koogitäidis täitsa söödav. Peale pärastlõunast tuuri juurikapood-pagar-kingaparandaja hakkasid mu menstruatsioonivalud vähe regulaarsemat joont võtma. Kella kuue paiku hakkas Nic kodu poole tulema ning kogu tee püüdsime ära arvata, millal ma sünnitan ja kas peaks Uku õhtul vanaisa juurde asumisele saatma. Peale pikka kaalumist sai vanaisa omale õhtusöögikaaslase ja -lõbustaja.

Ebatavaline öö

Õhtu kujunes täiesti rutiinseks. Sõime, vaatasime Champions League (Milano võitis vähemalt osaliselt teenimatult Bayerni 2:0). Peale jalkat otsustas Nic magama minna, mina oma magamisvõimes kahtlesin ja jäin üles majapidamistöid tegema. Vann sai puhtaks, nõud masinast kappi jne - tõeline kartulivõtjast eesti naine. Südaööst alates hakkas väsimus peale tulema ja nii ma veel täiesti talutavate valude vahepeal lasin silma looja, vahel magasin lausa mõne valu maha tukastades pool tundi järjest. Kella kolmeks oli tuhude vahe 5 minuti peale kahanenud ja ma pidin esimest korda hingama. Vanni soliseva vee peale ärkas ka Nic üles ning tuli olukorda uurima. Ta hakkas ka tungivalt nõudma, et ma Catherine'ile helistaks. Ma püüdsin asjaga venitada, sest mina hindasin avatust 3-4 cm. Omast arust polnud ma veel valutama hakanudki. Pool neli tuli siiski ühiskondlikule survele alistuda ja poole tunni pärast oli Catherine kohal. Raske oli oma kõrvu uskuda, kui Catherine avatuseks 8 cm mõõtis.

Soe vesi oli mõnus, aga tavaline vann vähe kitsavõitu, et ennast seal täiesti vabalt liigutada. Järgmiseks korraks kavatsen ma sünnitusvanni üürida. Vana hea suur maakera-pall oli igastahes mõnusam. Kuna mu eelmisest haiglasünnitusest ilustas mind lahklihalõige, siis oli juba varem kokku lepitud, et püüame rebendite vältimimseks horisontaalse asendiga väljutust venitada. Tegelikkuses tuli preili Dünamiit viienda pressiga nagu väike rakett. Jala-käehoidja rollis Nic hindas etteastet tähelepanuväärseks. Kõigepealt tekitas sobiva pidulikkuse sillerdav purskkaev e puhkenud veed. Seejärel lupsas välja pea ja kohe käigu pealt keerav kere järgi. Väike printsess ei jõudnud ennast lootekotistki välja saada e Fay sündis õnnesärgis. Pressidega mittekaasaminemine mul välja ei tulnud ning vana arm rebenes natuke. Veerand tunniga lõppes tuksumine nabanööris ning vastne topelt-paps lõikas nööri läbi. Platsenta sündis pea vahetult otsa ning ootab sügavkülmas uue kodu valmimist.
Lõpuks kokkuvõtvad numbrid raamatupidaja- ja statistikuhingedele: 3580 g 52 cm Apgar 10/10.

Epiloog

Nagu ikka tuleb vastsed ilmakodanikud riigivõimuasutuses legaliseerida-registreerida. Belgia seadused nõuavad vastusündinu registreerimist sünnijärgses vallavalitsuses. Kuna meie külas haiglat pole, siis enamus vastsündinuid on arvele võetud naabervaldades. Erandiks kodussündinud lapsed. Nii astus Nic reedel rahulikult üle kohaliku vallaviletsuse ukse. Esiteks pidi ta oma soovi sünni registreerimiseks veel kaks korda kordama. Seejärel vatasid kõik kolm kohalviibinud tädi ämmaemanda paberit ning tõdesid, et Nic täitsa õiges kohas. Ainult ainus pädev ametnik, kes selle protseduuriga kord kahe aasta jooksul tegeleb, oli lihavõttepuhkusel. Võeti siiski kõik paberid vastu ja lubati esmaspäeval helistada, kui paberid valmis on.

12.04.2007

... kell 5.30 sündis väike tüdruk Fay omas kodus emme, issi ja väikese suure venna suureks rõõmuks.

Rasedusväsimus

Kui olla selline elevanttüüpi rase, siis varem või hiljem hakkab rasedus üle viskama. Üheksa kuud on tore, aga elevantsi moodi 22 kuud rase olla ei taha.

Estieks hakkab rasedus painama puht füüsiliselt. Ilgelt tüütu on kingi jalga panna suure "oehh!" saatel. Can-cani ei saa hästi tantsida jne. Lisaks on harjumatu, et kui sa püüad kuskilt külg ees läbi pugeda, siis jääd hoopis kitsikusse, ei ole harjunud külgprofiilis laiem olema.

Teiseks on tüütud küsimised stiilis "ühes tükis?". Mamps küsib juba iga päev, kas ma midagi tunnen. Ei tunne, Catherine kontrollis täna ettevaatlikult, kõik on kinni. Loodetavasti mitte just naelutatud.

(Tegelikult on alaseljas imelik tunne... ;)

Kunstilised munad

Munad on värvitud!

Rasedad lihavõtted

Esiteks günekoloog pani jälle mööda oma 6. aprilliga. Tegelikult ei uskunud ma seda kunagi. Jo-Catherini 9. aprillini on veel paar päeva aega. Aga mu sisetunne ütleb, et ma saan teisipäeval veel Catheriniga kohata. Kuigi vahel tundub, et seekord nagu mingid libavalude moodi asjad mul on, ristluudesse lööb kerge pinge sisse. Või on see hoopis mu suur kõht, mis kehva selga painab, sest ussipatja kohendades ebamugavus kaob...

Teisalt ei saanud ma esimest korda Nicilt mingit kommentaari, kui ma kahe suure tulbikimbuga koju vajusin. Tavaliselt olen ma ikka kuulnud, et tulbid on Hollandist vms. Nagu ma ei teaks, aga mulle on tulbid alati väga meeldinud oma minimalistliku "disaini" poolest. Samas ma armastan neid külluslikus koguses vaasi torgata.

Kõht kasvab

Peab tõdema, et esmaspäeval alanud kodune elu on märksa väsitavam kui töine. Koristamine kipub juba konti murdma ja Uku ratta järgi lidumine võtab võhmale.

Murelaps vererõhk küll püsib õnneks normis, aga Catherine eile suurt lootust lähima nädala jooksul uuele ilmakodanikule ei andnud. Kuigi Ukuga ütles günekoloog ka, et kohtume järgmine nädal, aga kohtusime hoopis järgmine päev. Pigem oma hing sosistab tüdrukutirtsule, et oleks aeg vaikselt sündimisele mõtlema hakata. Mingeid märke tähtsa sündmuse saabumisest pole, kuigi eelmine kord sündis väike väänik "lambist". Viimane aeg veel kihlvedusid sõlmida - kas tuleb lihavõttelaps või mitte?

Värske jalgrattaomanik

Uku on meil värske jalgrattaomanik. Küsimus on ainult selles, kas Kirsipuu või Bonen.

Peale väikest põntsu kannab väntjalg ka toas kiivrit:


Sest kunagi ei või ju teada, millal sa diivani pealt alla kukud:

Polegi metsapoolne vaid hoopis trendsetter

Lugedes eilast De Morgenit pole ma sugugi hull, vaid täiesti trenditeadlik tibi. Nimelt on Flandria kodusünnituste arv kasvanud 1997. aaasta 545-lt 799 sünnituseni 2005. aastal. Lisaks kodussünnitaja tavaliselt kõrgharitud ja partnerlussuhtes.

Tegelikult moodustab isegi see peaaegu 800 sünnitust kõigi sünnituste arvust natuke üle 1%, aga siiski proportsioon kasvab vaikselt. Ja kodussünnituse kasuks otsustav naine on ka rohekm metsapoole e väärtustab materiaalsete aspektide asemel rohkem elustiili ning nn hingeväärtusi.

Kodussünnitav mees

Mis juhtub mehega, kui talle kord öeldakse: "Kallis, ma tahan kodus sünnitada."? "Tõeline" mees ära ei minesta, samas võib tema arengus tähendada mõningaid verstaposte.

1. faas: rasedus on alles planeerimise järgus. Ettepanek kodussünnituseks saab reaktsiooni: "Et nagu Hollandis, vä?". Esimest korda tabab naispoolt tõeline hollandivihkamine, kuigi repliik oli igati prognoositav, ei taha seda kuulda. Siiski on Hollandi lähedusel oma positiivne pool, nimelt plaanile järgneb rahulik nõustumine.

2. faas: rasedustest annab punase täpi. - "Ma kavatsen endiselt kodus sünnitada." - "OK, sina sünnitad. Kui kodus, siis kodus." Varjatud sõnum on pigem stiilis, eks igaüks meist peab oma risti kandma, minul on selleks hull naine. Hea vähemalt, et naine langevarjuga hüpata ei taha, enamus hollandlasi jäävad vähemalt kodus sünnitades ellu.

3. faas: raseduse teine trimester. Selja taga on paar kohtumist ämmaemandaga ja günekoloogiga, kes ei näe kodussünnitusel takistusi. Kasvav kõht tekitab märksa reaalsema lapsesaamise õhkkonna. Väikese ingli isa hakkab planeerima, missuguses toas sünnitada, kuidas vajadusel sooja vett juurde saada, kui boilerist jagu otsa saab, ning kuhu suur vend vajadusel majutada.

4. faas: lõpusirgel. Ühel õhtul tuleb mees kaasa juurde vannituppa, võtab tal ümber kinni ja teatab, et ta on üliväga õnnelik, et me kodussünnituse kasuks otsustasime.

Otsitakse: tõeline Eesti söök

Mu ülikool on välja kuulutanud konkursi kuue "vahemere" kööki hõlmava raamatu koostamiseks. Ühe mereregioonina on ka Balti meri. Ehk nüüd on mul vaja leida veel ainult supp või pearoog, mis:

a) oleks laialt levinud ainult Eestis st. hapukapsas-verivorst ja seljanka langevad välja, Saksa- ja Venemaa on lausa Eestiga samas grupis;
b) koostisained peavad olema kohalikul turul saadaval, mis välistab kama, raskusi tekib ka ulukilihaga, põdravorsti jaoks on lihtsam üks soomlane leida ning
c) oleks söödav ka suurema osa keskeurooplaste silmis st pudrud, piimasupid ja seajalad ei sobi.

Eesti toidu nimekirja lugedes tuleb tõdeda, et Eestis pole (pikaajalist) oma toidukultuuri. Viimasega seoses meenub mulle alati mu suurepärane saastaleidmise võime Hollandi menüüdest - ma suutsin alati sealt miski jõleduse valida. Ja minu täieliku arusaamtuse peale, kuidas on võimalik normaalne ainete kooslus, millekski lateksi, saepuru ja petrooli sarnaseks muuta, seletas Nici toonane kolleeg, et neil pole lihtsalt kultuuri. Mida pole, seda pole, aga samas kõlbab enamus Eesti pubimenüüs olevatest söökidest süüa ning pole vaja menüüd uuesti küsida, et aru saada, mida sööd. Kui nüüd veel midagi originaalset ka leiaks, siis saaksin ma Eesti köögiga täiesti teenitult kokaraamatusse :D

Võrdõiguslikkuse tähe alla alanud päev

Täna hommikul astusin ma feministijalaga voodist välja. Tööle sõites lugesin natuke ajas mahajäänuna eelmise nädala Ekspressist Barbi Pilvre juttu ja itsitasin vaikselt. Kohvipausi ajal leidsin Postimehest lisaks nupukese ootustest meessoorollidele.

Igastahes tuli mulle meelde Nici tava alati Eestist kaasa tuua venekeelne Playboy, et see uhkelt tualetti asetada ja külalisi lollitada oma keelepädevusega. Tegelikkuses lugesin ainult mina, kusjuures vahel oli seal päris toredaid pesoonijutte ning autoülevaated meeldivad mulle pea alati. Ja sai Nici kallal nokkida, kas ta Loreali uut juuksegeeli on juba proovinud.

Seoses sellega tuligi mulle idee kirjutada projekt eestikeelse Playboy väljaandmiseks. Oleks lõpuks üks eestikeelne meesteajakiri, mis pole lausporno, ning muukeelsetele meestele rohkem lugemismaterjali oma keeleoskuse arendamiseks. Viimase argumendiga võiks ju isegi kuskile integratsioonifondi veel teise projekti kirjutada.

Elu nagu miniatuursed Ameerika mäed

Kui ühe kandi pealt läheb kõik hästi, siis teise, täiesti ootamatu kandi pealt veab elu viltu.

Esiteks rase pool edeneb hästi. Muresid pole, tibi istub ilusti pea all ja minu vererõhk püsib kodussünnituseks vajalikes piirides (15/7). Tänaseks on nii Jo kui Catherine mul kodus "kohvil" käinud, ma olen oma materjalilisti lätte saanud ja pea kõik on kodus olemas ka. Nädalavahetusel pesin kõik Uku vanad väiksed riided ära ning ladusin kappi uut kandjat ootama, voodi on kokku kruvitud, turvahäll kapi otsast alla tõstetud, kärule tõmbasime uuesti korviosa peale.

Nüüd veel vähe kilet ja pakse meditsiinilisi sidemeid ning väike tüdrukuhakatis võib sündima hakata. Eile mõtlesime missugusel kuupäeval see toimuda võiks, igasugused arvestused annavad 6.-9. aprill. Ma avaldasin arvamust, et positiivse energia poolest pigem 9., mulle inimeste ristilöömisega lapse sündi ei meeldi seostada.

Ameerika mäe kõhus õõnsust tekitav langus on seotud meie majaehitamise projektiga, mis tundus täni libedalt edenevat. Takkajärgi vaadatuna ehk liigagi libedalt. Nimelt see neetud karjamaa on pehme pinnasega ja tugeva vundamendi tegemiseks tuleb planeeritud 1.5 m asemel pea 3 m sügavuseni kaevata-vundeerida. (Praegust tundub siiski, et maja saab sinna põhimõtteliselt püsti lüüa.) Vastasel korral võime me kümne aasta pärast köögiaknast vihmausse vahtida. Ma eelistaks pigem köögiaknale vihmaussikomposti teha. Muud häda ju pole, aga kaks korda sügavam vundament läheb ka rohkem maksma... Seega tekib nn mõtekuse küsimus, et kui palju rohkem tasub välja käia enne, kui uut krunti otsima hakata.

Kuidas flaamlane Tallinnat näeb

De Morgeni nädalavahetuse väljaande vahel on alati ka klantsiv ajakiri, kus muuhulgas turisminurk olemas. Laupäevases lehes on seal turismisihina juttu Tallinnast!

Artikkel algab suure ülelehe pildiga... mis te arvate, millest? Vana Toomast? Ei, Nevski katedraalist. Teksti sees on küll pärast mainitud, et samast lähedalt leiab juhtumisi ka ehk lausa hinnalisema Toomkiriku.

Aga tegelikult on tõesti vanalinnas ringi liikudes raske välismaalast veenda, et eestlased vene keelt emakeelena ei räägi. Suveniiripoodidest leiab matrjoshkasid, igasuguseid NSVL temaatikaga särke jms., vene restorane on õige mitu, viin on odav ja voolab ojadena. Artiklis on muidugi Troika ära märgitud, kui parim vene restoran. Ma küll toonitaks, et lihtrahva restoran, parim pigem siiski jälle Nevski nime kandev restoran. Aga kellele matrjoshkad, kellele Pushkin :)

Kahes kohas olen ma aga autoriga täiesti nõus. Esiteks on tõesti Tallinn toredam väljaspool suvist kõrghooaega, lumesajus linn on keskeurooplasele märksa eksootilisem. Kui saaks ainult lund tellimise peale. Teiseks näeb Vanalinn kohati liiga klanitud välja, et autentset muljet jätta võrreldes näiteks läbini vuffel Bruggega. Aga aeg ja õhusaaste teevad oma tööd vääramatult.

Minu uus imago

Tatatttaaaa! Siin mu uus immits on, st minu uued prillid:

Ekstreemsportlasest kodussünnitaja

Mulle tundub, et kodussünnitamise plaanidega naist peetakse sageli süüdimatuks loteriimängijaks. Nagu kujutatakse ette, et ka langevarjurid tõmbavad lihtsalt varju selga ja astuvad lennukisse a'la Keanu Reeves Point Breakis. Hollywoodi filmid kipuvad aga tegelikkusest sama kaugel olema, kui süvaveekala Everesti tipust.

Kui langevarjur ei hüppa iga ilmaga, igasuguse varjuga ning teeb ka oma 1000.-l hüppel varuvarjuprotseduuri kuivtrenni, siis kodusünnitaja vaagib samuti oma riske. Need riskid ei ole ju midagi müstilist, vaid näituseks kuulus Kloosterman pani aluse listile, mis hollandlastel tänase päevani mõningaste täiendustega kasutusel ja internetis täitsa saadaval. Kusjuures imikute suremuse määr on Hollandis Euroopa madalaim.

Näiteks ei plaani ma kodus sugugi preeklampsiaga sünnitada. Ei kükita ma kaua kodus, kui ma sünnitavana või peale sünnitust suurel hulgal verd jooksma hakkan. Ma tahaks lihtsalt kodus sünnitada, mitte suitsiidi teha. Kogu raskus lasub tegelikult sellel, et endale selgeks teha, mis juhtuda võib ja mida siis ette võtta. Täiearuline sünnitaja ei välista haiglat, aga haiglasse ei pea ilmtingimata igaks juhuks minema.

Tahaks tantsida

Tahaks kohe tantsida! Laulma ma ei hakka, sest muidu inimesed põgeneksid 10 km raadiuses. Kui hästi läheb ei pea ma enam arsti juurde minema. Piisab ämmaemandast. Ehk ma olen kodussünnituskõlbulikuks tunnistatud, jippiiii!

Loomulikult peab mu neetud vererõhku iga nädal jälgima, aga vähemalt alumine ja oluline näit on täitsa normis. Igastahes ma jõudsin juba haiglas sünnitamise stsenaariumi ka kujutluses läbi mängida. Ehk tahtiski mu hing seda... Mulle vähemalt tundub, et kasu sellest oli. Ma võtan nüüd märksa rahulikumalt kodussünnituste lugude raamatu kätte ja poen suure taskurätikarbiga teki alla. Rasedana ei pea mu silmakraanid kohe üldse.

Kevadekuulutajad meie külas

Tavaline märk kevadest on õitsvad viljapuud:

või kasvav jalgratturite arv:


Siis meie külas tähistavad kevade saabumist õhupallid:

Raseda raske elu

Ebanormaalsed inimesed ei ole ka rasedana normaalsed. Normaalsel rasedal teeb valu selg või häbemeluu. Mina olen kange persest. Teeb nalja, aga mul on täitsa tõsi taga. Parem kannikas on mõnda pidi liigutades sigavalus. Tõenäoliselt olen kuskil muskli "ära tõmmanud". Paranemiseni on mul kaks tüüpi kodus, kes mu eeskujul haaravad vahel tagumikust ja soiuvad "ai-ai".

Senini lebotan ma rohkem Eesti Ekspressiga oma usspadjal ja kirun suurepärast kiirtevõrku. Tulnevalt minu tagumiksituatsioonist on ummikus istumine kohati valulik, aga neetud teadetetahvlitele riputavad nad oma ummikuinfo alles ärapööramise kohale, kui miskit enam teha ei anna. Urrr...

Lastevanemate koosolek

Koolijutsi vanemat tabab ikka lastevanemate koosoleku saatus. Eile oli esimene hindav kohtumine Uku õpsiga. Kokkuvõtvalt on tegemist kangekaelse lobamokaga. Uku teeb mida tahab ja ei ole nõus iga kord koos suure karjaga määgima. Lisaks ei lase ta suurt raamatuid ette lugeda, vaid "loeb" parema meelega ise.

Mitte just eriti üllatavad tähelepanekud, sest ka kodus kakleme me teemal, kas jope peab välja minnes selga panema või mitte. Raamatuid õnnestub mul rahulikult ette lugeda ainult siis, kui väike mürgeldis väääga väsinud on. Samas pole ta kunagi veel raamatu taha magama jäänud, mida Niciga juhtub pidevalt. Raamatute armastus on muidugi aidanud kaasa Uku laialdastele teadmistele värvide, vormide ja loomade kohta.

Kangekaelsuse kohta ütleb Nic, et, mis viga elada, kui ainult üks pujään klassis on, katsugu parem abielus sellisega olla. Lootusetu lobapidamatus on kindlalt y-kromosoomi päritoluga seotud. Aga kust pärineb Uku pidurdamatu entusiasm me küll öelda ei oska. Järsku kahe peale summana kokku...

Tükike sürrealismi 15. sajandist

Kui juhtmed kokku jooksevad ja elu hallina tundub, lähen ma Kuninglikku ilusate kunstide muuseumi just seda pilti vaatama:


Jean Fouquet, Inglitest ümbritsetud neitsi ja laps, u 1450.

You have lived in Belgium

... too long if you type on the addres bar of your bowser www.epl.be and it takes you at least 20 sec to figure out why you do not see the page of an Estonian newspaper.

Maakeelestatud kohanimed

Eesti Päevalehe retseptum tõi mulle meelde vana tõdemuse, kuidas ma vihkan kohanimede "tõlkimist". Mäsasi on kamambäär? Kuna ma alustasin valmistamisprotsessi lugemisest, siis nuputasin tükk aega. Ei nuputanudki välja, lugesin lõpuks hoopis koostisosi ja vihje, et parim on Normandia kamambäär reetis asja olemuse. Et siis eesti keeles on nüüd Normandia küla Camembert Kamambäär? Armas Mooses...

Kuskil alles Niciga semmimise alguses nii 6-7 aastat tagasi, olen ma umbes sama lollaka näoga seisnud Pariisis SNCF-i kontoris ja kuulnud, et rongid, ammugi mitte TGV, sellisesse kohta nagu Antwerpen ei sõida. Õnneks tuli kuskilt tagaruumidest ülemus, kes siiski teadis, et Antwerpen on Anvers. Ütle veel, et bossid lollid on. Vähemalt on nad targemad, kui blondid kliendid.

Tore nädalavahetus

Nädalavahetust võib igati kordaläinuks pidada. Laupäeval käisime me loomaaias. Seekord oli meil peaaegu privaatloomaaed, sest enamus inimesi kartis öist-hommikust tormi arvestades kehva ilma. Tegelikult oli ilm lausa suurepärane - palju neid sajuta päevi Belgias ikka tuleb. Suhtelises inimtühjuses mahtusime isegi merilõvide "tsirkust" vaatama! Uku näitas veel täna hommikul, kuidas merilõvi loibadega lehvitas.

Pühapäeval vaatasin ma uudistest valimistulemuste kokkuvõtet. Seekord ei mainitudki, et Eesti õlu kõlbab juua :) Tulemustega aga võib rahule jääda, rohelised said parlamenti. Esialgsete nimekirjade põhjal on naisi Riigikogus peaaegu 25% varasema 18% asemel. Ainsa pipraterana oleks see esinduskogu vähe sotsialistlikum võinud saada. Pehmemat riiki oleks vaja. Kahaneva tööjõu, viletsa inimkapitali jms prioriteediks tõstmine kuulub hädavajaduste hulka. Muidu saab minimaalriigist väga minimaalne riik. Nii minimaalne, et on raske üldse riigist rääkida. Kõrbes kaktuse peale nina ei kirtsutata.

Mis on Eesti parteidel homode vastu?

Majaehitaja reklaamiõudukas

Ma olen suhteliselt antireklaamne inimene. Reklaam on mõttetu loodusressursside raiskamine. Samuti kehtib minu puhul küll 99% juhtudest relaamimurphy seadus - ma pole kunagi, vähemalt sellel momendil, vajanud reklaamitavat tavaari.

Üldiselt hoiab suure osa reklaami eemale sildike postkastil. Aga Belgias on tõsiselt ärritav nähtus - iga kord, kui su andmed kantakse kuskile registrisse, hakkad saama temaatilist reklaami viisakalt vormitud kirjadena. Majaehitusloa saamine tõi meile ehitusfirmade pakkumiste saju. Tegemist on täielise ressursiraisuga, sest meil on nn võtmed kätte projekt ning hankijate valikuring on piiratud köögi-, santehnika- ja kaminameistritega.

Lisaks, kui paberist küllalt ei saa, siis võib alati helistada. Ka õhtul kell 10. Kusjuures ehitusinimesed ei viitsi vastavat non-telemarketing listi vaadata. Vähemalt telemarketingi firmad õnneks seda teevad ja enam mulle pesupulbrit müüa ei paku. (Kes küll telefonitsi pesupulbrit ostab?) Mul on juba väljakujunenud refleks iga võõra numbri peale vuristada nagu automaatvastaja, et me ehitajaid ei otsi, meil on võtmed kätte projekt. Täna aga kostus teisest otsast naer ja vastus, et ta võtab võtmed hea meelega, kasvõi kohe, aga muidu lepib ka lõunaga.