Mängud

Paar nädalat tagasi võttis Uku lihtsalt kapist malenupud ja -laua välja. Sättis tooli laua juurde ja palus Stannule laua ääres tissi anda. Initsiatiiv meil kodus karistatav ei ole. Samas oli igati selge, et nupud lauale ja käigud ette näidata õpetusstiil on viieaastase jaoks natuke suur tükk korraga haugata. Täpsemalt öeldes mängulõbu kipub kaudma minema, kui kahest tunnist mänguajast emps poolteist tundi tutvustab reegleid.

Tuli hankida natuke literatuuri väikelapse malepedagoogika vallast. Ühes Genti raamatupoes küsides saadeti meid hoopis Gentbruggesse malepoodi. Seal poes polnud millestki maleteemalisest puudus :) Saime nii raamatuid, kui arvutimängu. Raamat väidab, et enamus suurmeistreid ongi viienda eluaasta ümbruses malega tutvust teinud. Meistrid meistriteks, aga vanemad püüavad nüüd ka hispaania ja shoti avangutest lugeda ning iga õhtu ühe partii mängida, et reel püsida.

Teisalt läks Uku jalgpalli mängima. Male näitel on päris lihtne seletada jalgpallimängu loogikat, igastahes saadeti ta laupäeval kohe võistlustele. Platsi äärde saabudes asus Uku rahumeeli malest rääkima. Uups! Pstt, Uku, vale mäng... Ega ta isegi tea veel, kas üldse tahab palli taguda. Vaadates pilte, kuidas võstlustel lahtine jalaluumurd saadakse, pole ma üldse kindel, kas ma tahan, et Uku jalkat mängib. Mõni idamaine võistluskunst tundub ohutumana :)

Tere hommikust, põllumehed!

Muru on meil nüüd lõpuks olemas. Mai algusest sai sujuvalt augusti algus. See on tegelikult esimene kord, kui asjad ei edene nii nagu plaanitud. Ma sajatasin aiamehe aadressil piisavalt, sest kolme mürsiku haldamine aiatutes tingimustes on nuhtlus. Lõpuks polnud enam isegi naljakas vedada iga õhtu kihla, kas järgmine päev Koen tuleb või mitte.

Loomulikult saabus koos mättaga suve pikim kuivaperiood e nädala aega ei tulnud tilkagi ja pügalad küündisid kohati üle kolmekümne. Hommikune kastmine oli minu õlul ja nii ma siis koidu-aal ennast pidzaamas kastma vedasin vaikselt kut! pomisedes. Aga kasvama läiks kõik see muru.

Teine selle suve sport on meil nö eelista kohalikku. Vanaisa irvitas, et piim tuleb naabrimehelt ja lihaollus naaberkülast talupoest. Me oleme kolkapatrioodid :) Tegelikult unustas vanaisa ära, et naaberkülades on meil veel õuna-pirnikasvatus ning moltexitehas. Seetõttu astusin ma laupäeval lihapoest võduka naeratusega välja, kuna ma leidsin sealt juustu-piimatalu reklaami. Ainult mõnd vabrikupoega väiketootjat õllesektoris pole me veel leidnud.

Koolipidu jaanisel aal

Igal aastal juuni lõpus korraldatakse Ukul koolis kollektiivne grillimine. Grill lüüakse püsti, vanemad luhtitavad rahakotti ning lapsed saavad püünel etelda. Eelmine aasta ei tahtnud Uku lavale ronida, see aasta tuli keskmist kinni hoida. Järgmine aasta peaks siis statistikale kohaselt normaalne tulema.

Kõik see kokku tähendab, et jaanitulele jõudmisega on meil lähimate aastate jooksul raskusi. Ning kuna aednik laseb ennast, mitte päris surnuks, aga pensionini vähemalt oodata, siis pole meil see aasta isegi grillida kuskil. Praeahjus ainult saab, mis keskkonda silmas pidades polegi väga halb idee.

Valitud!

Seekordsed Belgia valimised olid sürrealismimaale igati kohased. Nimelt valimisjaoskonda jõudes tabas meid mõningane üllatus:
a) me eksisime aadressiga ja sattusime hoopis oktoberfesti laadsele üritusele;
b) üks partei korraldab oma valimistepidu otse valimisjaoskonnas, inimeste meeleolu arvestades kas CD&V või N-VA.
Koolimaja suures saalis oli nimelt väike :) baar avatud ning belglane ei ütle õllest ära. Nic sosistas selle peale ainult: "Issake, me oleme nii õigesse kohta kolinud." Äriliselt oli tegemist kindlasti igati tulusa ettevõtmisega.

Baariruumi nurga tagant leidsime me valimisbüroo siiski ka ning andsime omad hääled ära. Nic lähtus oma ema sõnadest, et alati tuleb naisi valida. Mina valisin poliitiku, kel kogemusi föderaaltasandil oma tahte läbisurumisega. Euroopa poliitika peaks selle kõrval köki-möki olema. Õlut manustasime me siiski kodus telekast valimiste ülevaadet vaadates. Vlaams Belang kukkumise kõrval rõõmustas mind pigem fakt, et Dedecker väga palju ei tõusnud. Mulle ei meeldi mehed, kelle nimi on Jean-Marie. Või õigmini see, mis neist ajakirjandusse jõuab.

Tegelikult mind üllatas "kristlaste" edu, kes peale Leterme fopaad ei oleks mina neile küll nii suurt toetust andnud. Valija mälu on järelikult lühike. Aga eks näis, mis valitsuse nad kokku panevad.

Euroopa Liidu õigusest

Ma ei ole eriline juurafänn kunagi olnud. Õigusteaduse studeerimisele olen ma alati juristide seltskonda eelistanud. Majandusstudendile õpetatavad õiguse ained olid vähemalt paduigavad. Ja õppejõud sattusid ka padukuivikud ;)

Aga tänane postkastisisu pani mind küll rahvusvahelisele õigusele mõtlema. Ülejärgmisel nädalavahetusel on kohalikud ja eurovalimised e saabus valimiskutse. Kutsega on ainult üks üllatav aspekt, nimelt ilutseb seal suurtähtedega rasvaselt VALIMINE ON KOHUSTUSLIK. Nicile kui Belgia kodanikule on oma meelsuse avaldamine tõesti kohustuslik. Mina aga kuningriigi kodanik ei ole. Vähemalt veel.

Valima on mul plaanis nii või naa minna. Ma tahan edaspidigi poliitteemadel õiendada ja kuidas sa seda teed, kui valimas ei käi. Aga puhtteoreetiliselt - kust võtavad nad õiguse mind kohustada?

Uus beebi

Kokkuvõte esimesest kolmest nädalast - väike Stan on ainus normaalne laps me peres. Magab, pissib ja kakab nagu beebile kohane. Väärib rahulikkusega igati oma Ghandi-eeskuju. Viimase punkti osas reserveerin ma küll õiguse teha edaspidi korrektuure.

Suur vend see-eest määrib spekuloosipastat pähe. Ei ole suurem asi juuksemask, liiga rasvane ja raske välja pesta. Suur õde teatab veel kell 11 õhtul, et tema tantsib vähe. Paneb va mängusüntesaatori mängima ja tantsibki, ise on kella kuuest hommikul üleval... Tegelikult on kolmeaastase ohjamine beebi kõrvalt palju lihtsam kui kaheaastase. Ehk väikese vahega lapsed on pigem nuhtlus ;)

Sündinud 4. mail

Algus

Rasedus nagu rasedus ikka. Lihtsalt järjekorras kolmas. Mulle tüüpiliselt ei mingeid muid muresid kui vererõhk. Seekord ainult asus keha kõvasti mu poolele - ma ei ole kunagi varem endas tundnud nii kõikevõitvat sisemist sundi vegetaarluseks. Nagu oleks väike Gandhi kõhus kasvamas. Kas nüüd lähedastest suhetest "veggi"-menüüdga või lihtsalt saatusest tõugatuna, arsti nägin ma seekord tõesti loetud korrad. Isegi roheline kittel ei suutnud mu kodussünnitusekõlbulikkust kõigutada.

Veel 34.-dal nädalal istus väike tegelane ilusti pepu all. Aga kui muu elu meid haiglasse viis ja me sealt jälle eluga välja saime, siis mu küsimus haiglas, kas ta tahab tõesti sellises kohas ilmavalgust näha ja esimesed päevad veeta, oli saanud vastuse. Gandhi otsustas siiski joogat natuke teha.

Päevaks kalkuleerisin 5. mai. Päev peale suure venna sünnipäeva. Uku, kelle jaoks üks päev pole midagi, elas täies veendumuses, et ta saab sünnipäevakingiks väikse venna. Mina elevanttüüpi rasedana suurt usku nii varase sünnituse osas ei jaganud. Suur vend aga jätkas rahumeeli oma liini.

Esmaspäevane päev

Päev varem sattusin ma pisikesele limatükikese peale. Rahulik istumine õhtul kamina ees mingit kinnitust ei andnud ja suure venna suuri ootusi ei toetanud. Ei mingeid valupojukesekesi, olgu ehtsad või libad.

Kell neli esmaspäeva hommikul aga oli uni pühitud. Peale pooletunnist mõtlemist tuli selgus - kerged valud, ei midagi erilist, aga piisavad, et magamisele kriips peale tõmmata. Läksin parem alla kile, kausside ja prügikottide järgi, et need ka käepärast oleks. Nic ärkas selle peale üles ning tuli asja uurima. "Ega sa see nädal vist tööle suurt ei lähe..." Ja kaasa siirdus rahulikult vanni puhtaks ning voodisse-maha pesa tegema. Vanaisa sai varajase äratuse ja kompensatsiooniks hommikusöögi pagariäri esindusliku valikuga, kaks mudilast kauba peale.

Päev aga veeres rahulikus tempos, väikevennal kiiret kuhugi polnud. Me jõudsime Niciga tervelt kolm filmi ära vaadata, lõunat süüa ja kodust rahu nautida. Pool viis saabus teadmine, et täna ma sünnitan ja sellest rõõmustavast faktist sai ka ämmaemandat informeeritud. Valves olev Hilde arvas, et tuleb vaatab mind korraks. Tunnistas sünnitavaks ja lubas 9-10 paiku tagasi tulla.

Õhtu tuli

Vaatamata kõigele pani ämmaemanda külaskäik väikese Stani liigutama, sünnitegevus hakkas vaikselt tuure üles võtma, minu hingamist vannitoas kuulis ka Nic alumisel korral. Siiski kobisin ma varsti vannist välja, ringikõndimine ja trepimademel hingamisharjutuste tegemine sobisid rohkem. Peale kolme kategoorilist keeldumist sai Nic veerand üheksa volitused ämmaemandale helistada. Tal oli number juba valmis toksitud.

Ämmaemanda saabumise hetkeks oli galopeerivast gasellist saanud istuv hirv, padjakuhi pakkus intensiivsete tuhude juures veel ainsat elamisväärset kohta. Hilde vaatas üle ukse, uuris, kuidas läheb, ning siirdus oma kottide järgi. Nic tegi paanilist nägu, sest, helde aeg, aga ta naine ju kohe sünnitab! Kottidega jõudis Hilde tagasi, aga kindaid enam kätte panna polnud aega. Oli esimene võimas press, kui ma hetkeks hirmuga mõtlesin, et nüüd ta tõesti sünnib. Miks hirmuga, ma ei tea, aga sellele järgnes hingetõmbepaus mõttega: tule siis. Ja ta tuli. Järgmise tuhuga koos vetega, libedalt nagu lutsukala :) Meie väike, vanaisa järgi nime saanud Stanneke. Esimese asjana demonstreeris Stan oma suurepärast pissimiseoskust - ilus sillerdav purskkaev :)

Ajaloolise tõe huvides peab mainima, et väike Stan just pole, mõõtmistulemused andsid 4060 g ja 54 cm. 30 g vennast kergem, viis aastat ja pool tundi hiljem ilmale tulnud. Kuidas suur vend seda teadis...

Linnakodanikuks saamine

Siiski ei läinud kõik nii libedalt. Nic viis järgmisel päeval ilusti nö elussünnist teatamise dokustaadi me linnaosavalitsuse postkasti. Ja läks ülejärgmisel päeval "peavalitsusse" Stanile nime panema. Kus maailma kõige sibulkibestunum ametnik tahtis sünnidokumenti saada. "Härra, kas see on teil esimene laps?" "Ei." "Aga siis te peaksite ju teadma, et sündi registreeritakse linnavalitsuses. Te ju ei käinud Antwerpenis linnaosavalitsuses." "Käisin küll ja sain probleemideta lapse registreeritud ka." "Nojah, Antwerpen on suur linn..." "Vabandust???"

Peale paari telefonikõnet leiti avamata ümbrikust ;) sünnidokustaat me linnaosavalitsusest üles, kus Nic sel postiteenuse osutamise korras järel käis. Sünnipaberi nägemisel võeti Nic lõpuks tõelise "formulariga" jutule ning Stan on nüüd täiesti ametlikult olemas.

Belgalse suurim dilemma

Kui Taani prints mõtiskles, kas üldse olla, siis korralik belglane mõtleb mida süüa. Nii on Uku viimaste päevade peamine jututeema sünnipäevalaua menüü.

Õudselt rakse on otsustada, kas pannkoogid või tort, kas spageti või hamburger. Igastahes ei saa jätta vaesekest torkimata küsimusega, kas shokolaadikook või teeme seekord hoopis maasikate ja kummikarudega. Minu menüüs on belglane omas mahlas ;P

Masendav statistika

Üks naine viiest toob Flandrias oma lapse ilmale keisrilõikega. Umbes 1 lõige kümnest on nö on demand. Naise nõudmisel ilma meedilise näidustuseta. 75% sünnitab epiduraaliga. Isegi mitte tervelt üks naine kümnest ei sünnita esilekutsumise, epiduraali ja lahklihalõiketa. Viimane fakt paneb kohe lausa minestama. Teeks kohe valimiste eel partei :)

Toreda nimega Dr Cammule peaks emadepäevaks vist lillekimbu saatma tema võtluses keisrilõigete osakaalu tõusu vastu. Muidu ma ainult nahutan siin günekolooge.

Eesti depressiivsed usupühad

Nädsa, lõpuks keegi võtab ka imestada. Nic üllatus juba aastaid tagasi, et pühitsetakse inimese surma. Tema katoliiklik hing alustab aastat ikka valgemast poolest.

Ma olen alati naernud, et suitsiidne soomeugrilane ei saa ju ometi midagi nii helget nagu Kristuse ülestõusmine tähistada. Ei sobi rahvuslikku depressiivuse valemisse. Tuleb leinata ja tööd rügada, mitte puhata ja mängida. Kuigi vaadates missat saaks Benedictuse aadressil sapikarika raskusteta täis.

Eestlane. Siuke vä?

Muuseas, tõsiasi, et mul ID kaart (peaaegu) alati taskus on pigem mu nahas elava belglase tunnus.

Selgest taevast võib pussnuge tulla

Ausalt. Vahel ei saa kohe jupp aega aru kuhu äike lõi, saad ainult aru, et midagi oli väga ootuspäratut. Nagu eile kultuuriuudistes. Ja siis tulevad veel spordiuudised otsa, kus ennast kogunud Nic vähemalt jõuab pista, et Eesti külateed ongi sellised. No päris sellised ei ole.

Elu õppetunnid

1. Kui emasüda ütleb, et nüüd tuleb kõvemat häält teha, siis tuleb seda kuulda võtta. P..sse mahedad kasvatusmeetodid.

2. Saatuse irooniana satud sa haiglasse just siis, kui viimases EOSe nubmris ilmub nupuke haiglainfektsioonidest. Belgias sureb igal aastal üle 17 tuhande haiglas infektsiooni saanud inimese, sh hinnanguliselt 2600 sureb puhtalt infektsiooni tõttu. Meeltesse tulvab imeline turvatunne... Tegelikult tasub sealt rahustuseks hoopis kliimasoojenemise juttu lugeda :)

Imelikud brüssellased

Brüssel mõjub ajudele. Ausalt. Esiteks saadab Eesti diplomaatilise korpuse esindaja "kohalike" listi teate, mis toob meelde mulle kunagise "Haiguste ravi...". Mäletab veel keegi NL lõpupäevade-EV alguspäevade ullikest, kes graffitit kribas igale poole näiteks Kiek in de Köki veerule? Katrin Saksa reportaaz otse Brüsselist on vähemalt Päevalehes saanud suht sama vormi. Ladusalt loetav, aga iva leidmisega jääb hätta. Millal ennem on ökonomistid ja poliitikud ühel meelel olnud?

Lisaks lööb kodust kaugel välja suuremat sorti patriotism. Ekspressi veergudel tunnistas keegi, et karaskit teeb Eestist toodud rukkijahust :) Mu leivatööstus kuivaks siis küll päris kokku, kui ainult sünnimaist tootjat toetaksin. Veel otsis ta kaks aastat Brüsselist hapukoort. Naljatilk. Jah, koor on prantsuses crème. Neid "kreeme" pole supermarketite riiulis nii palju midagi, et läbiproovimine kaks aastat aega võtaks. Leidub kohalikku hapukoort küll, maitselt mahedam ja rasvasisalduselt rikkalikum, aga päris lähedane sellele tõelisele hapukoorele. Aga inimene, kes ei tea hapukoore vene köögi päritolu, ei peakski hapukoort sööma :P

Polüglott

Õhtune magamaminek. Uku unustas oma kaisuka allkorrusele.
- Oh! I forgot my Mõmmi!
- (Nägu nagu Toy Storyst Bullseyel) ??? ... I go and bring it to you?
- That's fine. Thank you!
Väheke ennast kogununa Mõmmiga tagasi.
- Parlevuu fransee ossii? Sprehhhen si doitššššš?
- Eeee, mis see veel on?
- Prantsuse keel ja saksa keel.
- Ooo, maailmas on palju keeli...
- Ja, ikka hea hulk.

Tundub, et need päevad, kus me Niciga vahel inglise keelt klatšimiseks kasutasime on möödas.

Kadunud sall

Need akadeemiliste inimeste ajud töötavad ikka vähe teistmoodi. Eelmise viisaastaku maili-sõda oli ajendatud kondoomiaparaatide paigutusest, kusjuures teavitusmaili, kus nad lõpuks oma asukoha leidsid, ma ei saanudki. Ehk täitsa teadmatuses elan :)

Jooksva viisastaku feimikasti tegi linnukese kellegi õnnetu kadunud sall. Nimelt keegi teine hea südamega inimene saatis laiali meili teatega leitud sallist. Kellelgi kolmandal viskas üle, et talle sellist rämpsu kasti saadetakse ja saatis vastu rämpspalve sellist rämpsu mitte enam saata. Nii need pallid veerema lähevad.

Keegi pistnud prõõkama septembris, kui terve ülikool järjekindlalt viagra-reklaame sai. Mina ka mitte, kuigi itindust õpetaval ülikoolil peaks piisavalt kompetentsi olema, et selline jama meiliserveris juba ära lõpetada. Ma tegin lihtsalt Outlooki rule'i. Salli teemal olen ma nüüdseks juba rohkem meile saanud kui viagrast :)

Vannis

Kaks paksu, st Uku ja Fay, istuvad vannis. Peale poolt päeva ligunemist on suhteliselt ootuspärane, et vannivesi kipub jahedaks muutuma. Suur vend keerab vee vähe soojemaks ja kraani lahti. Hoiatus "Kuum vesi" tõlkub kõigi väikeste õdede keelde, kui "proovi oma näpuga järgi".
Vesi päris põletav ei ole, aga paneb väikese õe nentima siisi: "Uhhh! Warm!" ("Uhhh! Soe!"). Ning tips asub hoolega veejoa peale puhuma.

Kui palju on su's veel eestlast?

Kunagi üks staazikas väliseestlane nentis, et enamuse immigrantide elus on periood, kus sünnimaaga hakkab side nõrgenema, aga kodumaal oled ikka veel välismaalane. Esimene indikaator on see, kui hakkad kroonides hindu eurodesse ümber arvestama, ikka 150 krooni on umbes 10 eurot :)

Täna ma tulin teise hea testi idee peale - igal rahval on oma eritoidud näiteks tassisin ma kunagi kolleegi prantslasest kaasale Pariisist kuivatatud vorsti, soomlastel on oma karjalapirukad jne. Minu postkasti maandus üleskutse avaldada oma eelistusi Eesti toitude osas, mida võiks skandinaavlaste poe riiulitelt-lettidelt leida. (Luxemburgi Eesti Seltsi lehelt leiab peegelduse ka.)

Ja ma hakkasin mõtlema, mida ma siis tahaksin. Purgisuppe? Ei, mul õnnestus isegi tudengiaeg pea prugisupivabalt mööda saata :) Õlut? Ökoinimene õlleparadiisis ja tassib veel 2000 km tagant õlut? Tangaineid nagu tatar, helbed, manna? Kodutee peale jäävast ökupoest saab neid igas mastis. Shokolaad? Kui keegi tahab, siis ma võin oma laste jõulupakikommid vahetada Belgia käsitööshokolaadi vastu suhtes 2:1. Leib? Teen ise ja, tehke, mis tahate, tööstustoodang ikka käsitöö vastu ei saa :) Liha-kala? Hollandlaste maatje on täitsa heeringas, aga mulle on alati maitsenud ABBA purgiheeringad rohkem ;) Sprotid olen ma juba kord elus peale paariaastast laagerdamist ära visanud. Vorstiga meenub mul alati Võru LK tehnoloogi väide, et doktorivorst on puhas raiskamine, kuna sinna läheb 50% liha. Kohukesi? Neid saab juba Brüsselist, ainult ma ei ole viitsinud viimase kuue aasta jooksul neile järgi minna. Vaevalt, et see trend tulevase kuue aasta jooksul muutub. Kui keegi, näiteks vanemad, koju kätte toovad, siis sprotisaatus neid ei taba.

Ma tahaks hoopis metsmaasika toormoosi ja muid koduseid moose. Marineeritud kuuseriisikaid. Soolatud metsaseeni. Pudelisse-purki pandud pohli ja jõhvikaid. Aga neid peab vist ise minema koha peale tegema. :)

Rahvusvaheline jääkarude päev

Üldiselt tundub, et meie pere vaatevinklist võetuna võiks kevad tulla küll. Uku võttis üks päev kätte ja pani väljaminemise eesmärgil lühikesed püksid jalga. Päike soojendas läbi aknaklaasi tõesti päris mõnusalt. Ainult väljas oli siiski ainult 4-5 plussipügalat.

Ettepanekusse pikemad jalavarjud jalga tõmmata suhtus ta suuremat sorti umbusuga. Nii saigi ta õue lastud lühikeste pükstega. Õueskäik piirdus see kord rekordilise veerandtunniga. Aga see eest on ukusugustele pühendatud tänane päev - täna on nimelt rahvusvaheline jääkarude päev :)

Vabariigi aastapäeva eel

Kui meil õnnestub Niciga lapsed "kuhugi", tavaliselt vanaisa juurde, ööseks ära sokutada, siis on meil alati kohustuslik kahepunktiline programm - süüa kuskil ja nautida kultuuri.

Esimese punkti täitmine Belgias probleeme ei tekita. Kultuuriprogrammi osas olime me aga juba mõnda aega tahtnud Frost/Nixonit vaadata. Suur oli me üllatus, kui ühestki suurest kinost me filmi, mis kõigest natuke üle kuu tagasi alles jooksma hakkas, ei leidnud. Kõige lähem koht vaatamiseks oli Gendi kultuurfilmide kino. Ikkagist kultuursed inimesed :)

Kuna me Genti kella viieks pungestada ei viitsinud, siis me käisime hoopis Antwerpeni kultuurfilmide kinos Mickey't vaatamas. Vääris vaatamist ja kuulamist. Nagu Nic ütles, et soundtrackil polnud küll pea ühtegi lugu, mida ta ei teadnuks.

Reedel paastuajale mõeldes

Hollandlastel on terve rida "hädasid". Aga vahel nad siiski komistavad pärli otsa ka. Nende kodussünnituse süsteemi ees teen ma sügava kummarduse. Nüüd on hollandlased ilmutanud uue filmi - Meat the truth. Eesti loomakaitsjatele (ja rohelistele) hea vihje, kuidas suhteliselt marginaalse karusnahastatuse juures vähe rohkem kandepinda omavate teemadeni jõuda.

Näituseks Belgia veggiedonderdag (e vegetaarne neljapäev) annaks Hollandis efekti, mis võrduks miljoni auto teelt eemaldamisega. Mul oleks ettepanek veel kõik hollandlased korralikeks katoliiklasteks kasvatada :) Kodusel postil pean ma ainult maha vaikima, et Nici jäle nimekaim vegetaarlust propageerib.

Kraabi ja kraabi

Minu arust külm, jää ja lumi jälitavad mind. See tähendab, et nad on mu järjekodselt maamunalt üles leidnud.

Lumi on tore, aga pidevalt autot jääst välja kraapida-sulatada üldsegi mitte. Ma olen täiesti valmis selle mugavuse nimel vihma taluma. Valged käekesed ei ole harjunud enam seda tööd tegema. Kuigi ma õpetasin hiljuti muiates Nici, et auto saab kõige lihtsamini lahtise lume alt kätte väikese harjaga. Ask the expert! Naabrimees vaatas, manas heureka!-ilme ette ja läks tõi samuti harja. Ega kõik Kalevipojad ole, mõni peab siili rolli ka täitma.

The devil is in the details

Oi-oi-oi, lisaks majandusele on äripäeval ka raskusi Euroopa kaardistamisega rahvuslikul alusel. Huvitav mida üks hollandlane arvab, kui tast kirjutatakse pealkirja all laisk flaamlane ja usin eestlane?

Tõsi, natsionalism pole popp, on teine päris poliitilise ebakorrektsuse piirimail kõlkuv nähtus. Siiski algab ja lõpeb Euroopas elu rahvusega. Nemad-meie. Mitmes variatsioonis ja erineva kujundusega nagu birkenstocki plätud, aga oma olemuselt siiski ühed plätud kõik.

Kuu varjukülg

Noormees, 20-aastane, rikka ja sooja kodu võsuke. Kandis kunagi pikki juukseid ja kuulas gothic metali. Mis sest ikka, ma kuulan veel tänasel päevalgi Sisters of Mercy't. Oli pigem nutikas, aga väga endassesulgunud. Tjah, paljud eestlased ei armasta tere-head aega öelda. Keeldus vanemate kingiks pakutud autost ja sõitis jalgrattaga kõikjale. Nii ta istuski ühel päeval Sint-Niklaasis jalgratta selga ja asus Dendermonde poole väntama.

Kui ta võttis kõige otsesema tee, sõitis ta mõnesaja meetri kauguselt me kodust mööda. Algkoolist kiriku vastas ta mööda ei sõitnud, sest paberil ta taskus seisis teine aadress. Tee viis üle jõe ja silla, ristmikul keeras ta paremale, kuigi oleks võinud ka vasakule keerata. Aadress oli lihtsalt paberil selline. Ja seal ta läks, noad, kirves ja püstolimakett seljakotis... Ning sellest ajast alates said Belgia lasteasutused sõrmejäljetuvastusega ukselukud.

Pühapäev koogiga

Jäätisest jääb sageli munavalgeid üle ja nendega peaks ka midagi ette võtma. Nami-namist leidsin kuue munavalgega koogiretsepti, millest tegin oma versiooni - kakao ja kohupiimakreemiga.

Kui jumal magab, juhtub koledaid asju

Meie kaitseinglid olid õnneks tööhoos, aga jahmatavalt lähedalt see hoop mööda läks. Nii ootamatult, et alles eile õhtul kuuldes, et lapsehoidja oli saanud kõne kõik uksed kindlalt sulgeda ja Uku pidi lõunapausi ülerahvastatud söögisaalis mööda saatma, jõudis reaalsus teadvusesse.

Ilus poisslapse nimi

Uku joonistab dinosaurusele väikest venda.
- Emps, ma tean ühte ilusat poisinime - Jeesus!
- Aaa, kas sa veel mõnda tead?
- Tean küll, aga praegu ei tule meelde... Kes see on?
- Kass.
- Ja mis kassi nimi on?
- Miisu.
- Oi, ilus nimi! Kas see on poisi või tüdruku nimi?
- Kassitürduku nimi.

Eesti Belgia telekas

Kohe terve pikem saade aprilli kübersõjast Eestis.

Nic tegi ennustusvõstluse: mitu inimest talle nädala jooksul ütleb, et ta peab pühapäeval telekat vaatama. Praegu näitab counter 2. See on hea kultuuriinimese test ka, kanvas positsioneerib vähemalt ise ennast kui dokumentaali ja väärtfilmikanalit. Ehk palju meil kultuurseid inimesi tuttavate seas on. :D

Protsentarvutus

Kuigi ma alati armastasin raalaineid, on mul keemia tundidest vähe külge jäänud. Esiteks mäletan ma mingeid segusid dispersioonid, suspensioonid ja ...pantaloonid :D. Selle viimase lisandi pärast mulle need tõenäoliselt meelde jäidki.

Teiseks soovitas kemmaõps, kui arvandmed näitavad ebasobivaid trende, kasutada protsente. Postimees tundub täna ka sellest soovitusest inspiratsiooni saavat. EU originaalpaberi leheküljel 7 on kena tabel, 2008 ja 2009. aasta prognoosideks vastavalt 1 ja -1.8%. Ja siis kirjutab posti toov mees: "Eeldatavalt väheneb sisemajanduse koguprodukti (SKP) juurdekasv Euroopa Liidus 2009. aastal umbes 1,8 protsenti, /-/." Kui mina veel koolis käisin, millest on hea jupp aega möödas, oli 1-st 1.8% 0.018. Ehk 2009. aasta prognoos oleks nagu 0.982% majanduskasvu.

Aga ei ole ju. Käesolevaks aastaks prognoositakse hoopis koguprodukti kasvu vähenemist -1.8 protsendini aastas. Majanduskasvust saab majanduslangus. Esiteks on oluline vahe, kas mingi näitaja kahaneb 1.8 protsenti või kahaneb -1.8 protsendini. Teiseks tuleb kasvust rääkides kahanemist-langust ikka negatiivse arvuga tähistada. Alternatiivina, kui "-" märk klaveril kaduma läinud, võib kohe kasutada majanduslanguse väljendit. Postimehel on protsent ja protsendini sassis nagu Kört Pärtli särk, analoogset vassimist on artiklis veel kuhjaga. Huvitav, miks ma eriti eestikeelset majandusajakirjandust ei armasta? :)

Šokikunst

Naljakas, kui natsionalismisüüdistustele reageerivad eestlased sageli väga valuliselt, siis päevalehed ja err.ee ei kosta kõppugi sellest, et üks tšehh nimega David Cerny Eestimaa sirbi ja vasara alla paigutas :) Ega tõenäoliselt polekski uudisega tegemist, kuigi teos sisaldab veel märksa tundlikuma Bulgaaria-tüki, aga suuremõõtmeline teos ripub Brüsselis ühes institutsioonide hoones laiale publikule imetleda.

Belglased kekkasid uudistes küll oma pooleldi nahka pistetud šokolaadikarbiga. Eks nälgivad kunstnikud taha ka midagi haugata.

Lumi on sulanud, elagu lumi!

Ajaloolised sündmused peab jäädvustama - nimelt tuleb amelikult kuulutada lõppenuks mu Belgiaelu kõige pikem lume- ja külmaperiood. Kaks nädalat sai lund näha ja külma tunda, tavapärane keskmine neli lumepäeva aastas sai seekord kuhjaga ületatud. Juhtunu erakordsust kinnitab veel fakt, et jääkaru reinkarnatsioon Nic pühapäeval arvas, et vahelduseks võiks ilm vähe soojemaks ka minna.

Maja soojapidavuse ja radiaatorite piisavuse seisukohast sai nüüd hea testi teha. Vaatamata sellele, et küttekehade võimsus on eluruumi pinna jaoks piiri peal, kütab küll. Täitsa piisavalt. Kui veel kamina küdema paneb, siis võib paljalt ringi lipata.

Aga eilseks olid ka viimased lumeriismed varjudest sulanud e tuleb jälle soojaga ennast harjutada. Et shokk liiga suur ei oleks, tähistasime me seda koduse jäätiseteoga, mis pühkis väiksed kahetsuseohked esimese lusikatäiega.

Jõulud omas kodus

Jõululaupäeva algus oli kõike muud, kui jõulurahust kantud. Ehtsa jõuluprae nägemine akna taga pani mu pigem kahetsema, et ma pangas kontot avades kunagi ühte korralikku kaheraudset kauba peale ei saanud. Igastahes sai home deliveryi mõistet vähe edasi arendatud.

Jõululaud oli seekord Itaaliast. Seda lihtsal põhjusel - kuna raamatud on pakitud veel kastidesse ja pööningul, siis ainus kokaraamat, mis ma leidsin oli Hõbelusika raamat. Itaallased oskavad süüa teha küll :) Kurgi-krevetisalat röstisaiaga ning pärlkana maskarponega maitsesid hääd. Eriti kurk-krevett oli ootamatult suurepärane kombinatsioon. Magustoiduks sai jõulumaitselist kõrvitsakooki vahukoorega. Nagu ikka sõi Fay kõike ja Uku praktiliselt mitte midagi, keskmiselt on meil siiski täitsa normaalse söömaga lapsed :)

Igasuguse sööma vahepeal arutasid lapsed kinke lahti, kapile oli poetatud nii pliiatseid kui kiikhobuseid, robotitest rääkimata :) Kahehäälseid oooo-sid ning wow-sid kostis hulgim. Üks laulis jingle bellsi ja teine tantsis.

Parem-vasak

Uku: Mis jalg see on?
Paps: Parem.
Uku: Ja see?
Paps: Vasak.
Uku: Aaaa... ma arvasin, et just teistpidi on...
Uku paneb jalad risti: Aga nüüd!?

Kunagine kodulinn

Nädsa eestlased kirjutavad Antwerpenist, mida ma tänaseni pooleldi kodulinnaks pean :) Antwerpenlaste prantsuse keele talumatusest olen ma ennemgi kuulnud. Samas püüdliku hollandi keele rääkijana ei ole minuga kunagi tahetud inglise keeli vestelda, vaid alati pakutud prantsuse keel välja. Ju mu "pehme keel" meenutab pigem prantsuse aktsenti. Kuigi sellest on hulka aega möödas, kui üldse arvati, et ehk ma eelistan mõnda muud keelt.

Üldiselt tundub, et peamine reisieesmärk oli shoping - miks muidu mainstream ja houte couture tänavate vaheline Rubenshuis üles leiti :) Ega poodlemisel pole häda, ka paljud Brüsseli eestlased käivad Antwerpenis poes, kuna väidetavalt on seal juba hollandlaste mõõdud, mis eestlasele paremini passivad. Muuseumide osas ma teeksin küll teistsuguse pingerea. Ikka alustades Platin-Moretusest. Rubensit vaataks ma Antwerpenis pigem mõnes kirikus, kas katedraalis, Sint-Jacobskerkis (kuhu on Rubens maetud) või Sint-Pauluskerkis. Peale Van Notenit ja Demeulemeestrit jätaks lõunasuunal Kuninglikus Kaunite Kunstide muuseumis.

Muuseas üks mitte sugugi tõesusele pretendeeriv fakt ka. Antwerp Six e Antwerpeni kuuiku tekkimise ajendiks oli kulude jagamise kõrval (Londoni moemessile minnes oli koos odavam ühte rekkat üürida) anglosakside suutmatus kokku veerida nimesid nagu Demeulemeester või Van Bierendonck. No vähemalt Bono ehk oskab viimase nime täna välja öelda.

Magusat kah

Hiljuti nami-namis surfates tuli mulle meelde mu korterielu suur unistus - rullbiskviit. Väikeses ahjus ei saanud korraliku suurt biskviiti küpsetada, nüüd normaalmõõdus ahjuga on see mure lahendatud. Tuli rullitegu ette võtta ja ajale kohane jõuluhalg meisteerdada.

Ma ei ole eriline jõuluhalu fänn muidu, täpsemalt ei maitse mulle eriti traditsiooniline võikreem. Tõelist head võikreemi kohtab harva. Kodustes tingimustes saab kasutada hoopis kohupiima-vahukoore kreemi ja paksult aprikoosimoosi. Võikreemi rammususe asendasin see kord "määrde" rikkalikusega. Läheb kõhtu nagu õlitatult.

Mäng on tõsine töö

Detsembrikuu on suur kingikuu. 6. detsembri hommikul oli käinud salamisi Sinterklaas. Sõi ära kõik valmispandud dinosauruseküpsised. Zwarte Piet hävitas tervelt kolm õlu - joonik, selline! Ka porganit oli hobune närinud. Hobusel olid kahtlaselt väikesed hambad...

Kingisaak oli see eest uhke. Serviis ja "tibikäekott", robot ning allveelaev. Nüüd tuleb tõsisem mängimine ette võtta. Emps ja paps panevad ka järgmine aasta sussid kamina ette, ehk toob meilegi Sint mõne kena kingituse.

Hammastesõbralik shokolaad

Kui hiljuti olid suured reklaamid kiudainetega piimast, siis Sinterklaasi-jõulude hoojal liigub tähelepanu Belgia rahvustoidule shokolaadile. Turule on jõudnud hammastesõbralik shokolaad.

Võid päev läbi näksida ilma kaarieseohuta. Suhkru asemel on isomaltuloos ja piimapulbri asemel üksnes piimavalk. Maitse ja mõju figuurile ühtib siiski väidetavalt traditsioonilise shokolaadiga. Lihavõtteks kergelt lahtistava toimega munad?

Ummikud

Kui islandi keeles on hunnikus sõnu erinevate lumede kohta, siis belglased suudavad väga mitmekesiselt kirjeldada liilusummikuid. Alates aeglasemast liiklusest kuni tõsiselt takistatud liikluseni. Mu lemmiksõna on akordionummik.

Lemmiksõna ei tähenda, et ummikud mu lemmikud oleksid. Aga täna hommikul oli mul küll hea meel, et ma lubatud 70 asemel 30 km/h venisin. Nimelt kumm läks katki, kõigi lastega pardal. Õnneks koduläheduses e peale paari jalgratturi pahandamist, sest kuskil (pooleldi jalgrattateel) oli vaja hetkeks kinni pidada ja olukorda uurida, keerasime otsa ümber ja läksime koju teise auto järele. Meil neid varnast võtta :)

Ja kuna ma see nädal olen üksikema, siis tuleb mul õhtul käed õliseks teha. Tegelikult on mul kaks paari kummikindaid kastis seismas. Huvitav ainult, kas kokakoola aitab tõesti tihkelt kinni mutreid lahti leotada, st kas on mõtet üksnes selle solgi pärast poodi minna. Oma tehnilises kompententsis ma ei kahtle (loe: ma kirjaoskajana loen manuaale), aga toorest jõudu napib.

Öko või öku

Tänaseid lehti lugedes tuli mulle jälle meelde sõnakäänd ütle mulle, kes on su sõbrad ja ma ütlen sulle, kes oled sa ise. Mina ikka üks õige ökuinimene ei ole, mul selliseid sõpru pole.

Ma tunnen siiski päris palju inimesi, kes oma toidulaua transpordikilomeetrite peale mõtlevad ja Uus-Meremaa maheõuna asemel tõesti pigem naabrinaise kaalikat ostavad. Ausalt, ma söön ökobanaane vahel küll. Tulevad teised nagu Chiquitadki Columbiast ainult banaanitalunikud on veel õiglast tasu saanud, loodetavalt ühe ja sama laevaga.

Enamus mu tuttavatest on kokku puutunud ka õigete valikute tegemise raskusega. Hübriidautode valmistamiseks kulub rohkem ressursse, viimaste Hollandi uuringute andmetel tekitavad tuulegeneraatorid müra, mis peletab hülgeid, ökupesupulbrite tseoliit teeb riidekiud hapramaks jne. Ning jalgratas on juba ammuilma avastatud - ainus läbini "keskkonnakindel" reegel on võimalikult vähe tarbida. Sad but true.

Olemise talumatu roppus

Ma olen üldiselt suhteliselt kaubamärgitundetu tüüp. Mis seletab ka asjaolu, miks ma pole poole aasta jooksul märganud me kraanikausi marki-märki. Täna hommikul siis nägin - kraani juures ilutseb DURAVIT. U hääldub nii hollandi kui prantsuse keeles ü-na, kuigi ma pole sugugi kindel, kas tegemist tootja peakorterimaa keelega. Kraanikauss Türa&Vitt. Ehh, proovi veel ontlik olla, kui rõvedused uksest-aknast sisse pressivad.

Tegelikult täitsa talutav roppus e kraanikausid jäävad paika, aga kirjanduslik efekt maksab ka midagi.

Mudakross

Üks oluline verstapost integreerumisprotsessis ja belgiastumises on jalgrattakross. Jalgrattasõit poris nagu Uku seda sporti kutsub. Üldiselt peegeldab ütelus spordi olemust päris täpselt, lisada tuleks veel ainult jooksmine poris, jalgratas õlal. Ja põllusõit (kui otsetõlge teha) kuulub lahutamatu osana belglase olemusse nagu maja aiakesega, singi-sigurivorm ja õlu.

Muidugi võib krossi rahumeeli kodus kamina ääres telekast vaadata. Manustades kõrvale näiteks maailma parimat Dendermonde karmeliidimunkade retsepti järgi tehtud õlut. Aga üritus võtab hoopis teise ilme, kui raja äärde kohale minna. Eriti tore, kui selleks ennast ka vähe ette valmistada - paar kuud varem saata sõpradele kutse kodukrossile koos atraktiivse afterparty menüüga ja kraamida varakult oma Eestist pärit talvevarustus välja: paks sulejope, vateeritud suusapüksid (teksad, isegi sooja aluspesuga, jäävad külmaks) ja kindlasti kummikud, sest raja kõrval on sama palju pori kui rajal.

Seekord sattus tõeline krossiilm - juba enne oli vihma sadanud e rada oli korralikult porine, aga võistluse käigus pööras täiega lumele. Uku keksis suurest õnnest ringi nagu elektrijänes, tegi memme ja vaatas, kuidas paar jalgratturit piirdesse sõitsid. Ja lõpuks nii porised olid, et pigem Zwarte Piete meenutasid ja vaevu dressi värvid ära paistsid. Tõelise kirsina tordil kaotasin ma Uku-vanaisa silmist ja pidin jala koju vantsima. Läbi lumesaju. Estonia revisited. Ausalt, Belgias sajab lund vahel ka nagu köögitaburetilt tehtud pildilt paisatab. Ning peale külma ja seiklusi maitsevad soojad vahvlid priimalt.

Pariis!

Pariis polnud oma sharmi kaotanud. Ning Pariisil oli see kord mu jaoks ka uusi tahke.

Igal linnal on oma eripärad. Genflased armastavad näiteks vilistada ja see on väga nakkav. Nii, et kunagi tagasi kodusesse Eestisse saabudes tekkis ikka momente, kus imestunud pilkude peale tuli vakselt pobiseda: "Oi, kas ma vilistasin? Vabandust, ma enam nii ei tee."

Pariislastel on kombeks püstijalu magada. Vähemalt hommikusel tipptunnil metrooga sõtes. Ma polnud seda kunagi tähendanud, ma elasin lihtsalt töökohale lähedal ja vantsisin hommikuti jala. Õhtusel, isegi hilisõhtusel ajal on magavaid inimesi metroos märksa vähem. Ja mitte ainult de Clichy ümbruses.

Vaatamata magavatele inimestele on metroo ikka endiselt Pariisi tõmblev soolikas, kus leidub igasugu karvaseid-sulelisi. La Défence'is pilvelõhkujasse suunduv ontlikus ülikonnas Dominique, kes kannab jämedat käeketti kirjaga "Dominique", helesiniste silmadega neegritar, kelle puhul pole päris ilmne, kas ta läheb tööle või tuleb töölt...

Pariis on ilus.

Flaam, kes hollandi keelest aru ei saa

On üldtuntud tõde, et hollandlased ei saa iga kord flaamide keelest aru. Nii nad ise vähemalt väidavad. Mõnel juhul olen ma valmis seda uskuma, näiteks Nici kolleegil võttis pool aastat aega, et tema ja flaamist töökaaslase õlleklaasitagusest jutuvadast aru saada.

Flaam omakorda saab aru nii kaasmaalasest, hollandlasest kui veel poolest Euroopast :) Väikerahva asi, kuigi tegelikkuses ei saa flaam iga kord flaamist aru, aga sellest vaikitakse. Mõnel flaamil on siiski hollandlase hing, Ukul näituseks.

Madalmaade natsionalistide rõõmuks on paljud multikad, näituseks Madagascar, nii hollandi kui "flaami" keeles. Väike poluvernikust natsionalist tegi eile tõsist kära, kui ma talle multika hollandi keeles käima panin.
"Eeeemps, see on vales keeeles!"
"Mäsa? Ei ole ju! Tahad inglise keeles?"
"Eeei, see on vales keeles!"
Lõpuks jõudsid blondid juhtmed siiski põhjuseni.

Eestlane ja sadam jne

Kui suur on tõenäosus, et Belgia Disney Corp kodukootud miniversioonis töötaval flaami poisil on uue kolleegi kaasa pooleestlane? Eriti kui selle flaami poisil on juba täiseestlasest kaasa ja miniversioon tähendab töötajaid 100 ja 200 vahel. 10^1000000000000?

Vahel peaaegu võimatud sündmused realiseeruvad vaatamata kõigile riskihinnangutele. Võta või jäta, aga kogu maakera rahvustepaabelist valis saatus Nici uue kolleegi naiseks just pooleeslase ja äiaks pesueht eestlase.

Ungari keel

Tänane hommik pani mind ühte vana anektooti ümber tegema... Olgu need madjarid kirutud, kisse kirjutab 21. sajandil ungari keeles. (Ilmselgelt keegi kirjutab :)

Tšuktši tuleb Ida-Euroopa reisilt tagasi ja teised küsima:
- Missugune on poola keel?
- Kas sa vene keelt tead? No vot, päris sarnane.
- Aga bulgaaria keel?
- Vene keelt tead, eks? Päris sarnane.
- Missugune on ungari keel?
- Vene keelt tead? Aga eesti keelt? Jah? Vot, üldse ei ole sarnane!

Rohelohv ja valgelohv

Kunagi oli ühes noorte inimeste :) ühenduses kombeks iga esimese teo puhul kast õlut välja teha. Selle loogika järgi peaks ma täna ka ühe kasti tooma.

Nimelt kokanduslike katsetuste vallas puutusin ma esimest korda kokku groenloofiga. Belgia rahvustoitu witloofi e maakeeli salatsigurit olen ma muidugi söönud igas variatsioonis, nii toorelt kui kuumutatult, aga rohelisest kaksikvennast polnud ma midagi kuulnud. Groenloof näeb märksa enam salati moodi välja, kui keldrikakand witloof. Mahedama maitsega on ka. Groenloof peekoni ja krõbeda juustukattega passis kartulipudru ning sortsu auhinnaks saadud Lõuna-Aafrika chardonnayga pühapäeva õhtuks hästi.

Kuidas kriis majandushuvilisi tekitab

Lagrits kirjutas hiljuti, kuidas ta kodune teismeline majandusõpinguid kaalub. Ootamatu, aga teismelise puhul arusaadav, et erinevaid võimalusi kaalutakse. Elukutse valik ei ole pagari juures magusate saiakeste valik.

Aga kui täismees hakkab majandusest jahuma, siis see on päris jahmatav. Nic on alati sõna majandus peale grimmasse teinud ja majandust õppivaid inimesi kasuahneteks parasiitideks tituleerinud. Saatuse irooniana on ta ühe sellisega abielus :) Mis omakorda tähendab seda, et ta on pea kuus aastat kannatanud õhtusöögilauas traktaate turujõududest, 70.-date naftakriisist, demograafia mõjust majandusele, murrangulisest ajast majandusteoorias jne. Õnneks haakuvad paljud teemad päevapoliitikaga ning seda jälgib ta minust isegi usinamalt.

Täna hommikul küsiti mult vannitoas, kas ma tean, mis on Bel-20. Ei jäänud muud üle, kui tunnistada jahmunult oma mõningaid teadmisi börsiindeksitest. "Aga mis firmad indeksis on?" "Pangad: Fortis, Dexia, KBC; Agfa; supermarketiketid Colruyt ja Delhaize; Belgacom ja Mobistar; Suez... Ahjaa, InterBrew, loomulikult..." "...Omega Pharma, Nyrstar, Solvay." Siinkohal pidin ma suurest vapustusest hambaharja alla neelama. "Kuule, kas su majandusharidus sulle mingit eelist aksiatesse investeerimisel ka annab?" "Ehh? No, fundamentaalanalüüsis vast ikka ja iseenesest on mul kuskil kastis ühe Standfordi kuti põhjalik raamat." "Ma mõtlen, et kunagi võiks mingi osa säästudest börsile investeerida." Uskuge mind, inimesed võivad hambaharjatopsi ära uppuda!

Ja nii ma filosofeerisin hommikul kell 7 vannitoas portfelliteooriast kõige laiemas mõttes. Ning idee, et ma räägin oma mehele TALSEst ja õppelaenuga börsile investeerimisest ning ta kuulab mind huvitatult, tekitas mus veel eile tugevaid naeruturtsatusi. Vaatamata sellele, et eeldatakse trendi jätkumist, trend siiski vahel muutub.

Üldstreik - veel üks linnuke kirjas

Üldiselt olen ma alati seda meelt olnud, et mitte ainult teoreetilised teadmised vaid ka praktilised kogemused omavad märkimisväärset väärtust. Majandusteadlasele tuleb lisaks Lange-von Miesese debatile kasuks isiklik käsumajanduse kogemus, institutsionalist võik omada praktilist kogemust institutsioonide ülesehitamisest jne.

Käsumajanduse, siirdemajanduse, kauboikapitalismi, küpse kapitalismi ja kommunistlike printsiipide kõrval tekkis linnuke täna kasti üldstreik. Ausalt, ma arvasin tänaseni, et selline nähtus esineb 21. sajandil veel üksnes majandusajaloo õpikutes. Aga võta näpust, hommikul Ukuga kooli poole asutades polnud sugugi kindel, et me kümne minuti pärast tagasi pole. Tema kool siiski töötas. Mina oma koolini ei suuda ennast vedada, sest ühistransport ei tööta.

Kuigi ma saan aru rasketest aegadest, siis ametiühingute tänasest ettevõtmisest ma aru ei saa. Majandus on tsükliline ja äritsüklitest on teooriaid hulgim, aga võidelda tsüklilise majandusega üldstreigi vormis... Vaatamata oma sotsiaaldemokraatlikule hingele, kõlab see pehmelt öeldes jaburalt. Sealhulgas majanduskriiside seletamisel on majandusteadus üldse kehvake - iga uue kriisilainega tekib uue põlvkonna kriisiteooria. Kolm põlvkonda on juba olnud, on aeg neljanda tekkimiseks. Aga vaevalt, et nõuannetes poliitika kujundamiseks üldstreiki soovitatakse.

Lõpuks neid majanduslikke nähtusi, mida veel üle-läbi elada, palju jäänud ei ole. Kommuun näiteks. Ma juhtun ühte Šveitsis teadma. Ehk kui kriis päris ekstreemseks kisub, pakin pere sisse ja lähen mägedesse kommunistlikus vormis mahepõllumajandusega tegelema.

Kuidas minust peaaegu kriminaalkurjategija oleks saanud

Et kõik ausalt ära rääkida tuleb alustada sellest õhtust, kus mu vanemad said minu nimele kirja kutsega tulla politseisse karistusseadustiku pisivarguste paragrahvi alusel. Peale telefonikõnet järgmisel päeval politseisse selgus, et asi puudutab bensiinivargust ühe Ford Escordiga selle aasta augustikuus. Seega olen ma igati globaalse haardega bensiinivaras.

Aga - ja siin on palju "agasid":
- ma ei ole kunagi olnud selle auto omanik, vaid koos emaga tehnilises passis märgitud kasutajad. Omanik oli minu isa;
- mu vanemad müüsid Fordiloksu maha aastal 2004 (kaks tuhat neli);
- ma kolisin Eestist täiesti ametlikult ära st minu aadress rahvastikuregistris vastab tegelikkusele. See juhtus juba aastal 2002;
- mu jalad pole Eesti pinda kolm aastat puutunud.

Ma olen kõnesoleva Fordiga sõitnud küll kauges minevikus, kusjuures päris palju ka paranduse vahet. Ehk päris üllatav, et selline ront veel liigub. :) Teisalt on imestamisväärne, kust küll võtab Eesti politsei oma andmed? Veel üllatavam on, et sellise informeerituse juures mõni kuritegu üldse suudetakse lahendada. Muidugi avab vähemalt neljaastane mahajäämus kasutatavates andmebaasides omakorda huvitavaid väljavaateid, selle infoga peaks ometi midagi ette võtma. Midagi kasulikku :)

Pirin

Vahelduseks peab virisema ka. Esiteks mul on küsimus, kaua kestab olümpia periood. Kuni järgmise olümpiani? Sport.err.ee saidil oli märge, et olümpia perioodil väljamaal videoklippe ei näe. Mina, blond, arvasin, et olümpia lõpeb lõputseremooniaga. Tänaseni igastahes on olümpiaperiood täies õitses ja ma ei ole ikka veel näinud Kanteri autasustamist näituseks.

Ma võin ainult Eesti rugbit terevisioonis nautida, aga kahjuks on seal illustreerivat pildimaterjali vähevõitu. Ja Eesti rugbi puhul huvitab mind kõige enam nende särk. See on ilus ja Nic soetaks omale juba ammu ühe eksemplari. Normaalinimese suuruses.

Teiseks ei näe ma ETV saadete arhiivist midagi. On nii vajalik internetikiirus, Flash Player ja igasugu scriptid lubatud. Aga bittigi mu'ni ei jõua. Kuigi varem olen ma sealt saateid vaadanud. Terevisiooni ma vaadata ei tahaks, see rugbilõik oli tegelikult nii uimane, et ma pidin lõunapausil võileiva taga magama jääma, aga Aunaste ja Treufeldti saateid vaataks vahel.

Jipiii!

Kuskil suvel treisin ma paberit ühe konverentsi jaoks. Isegi mu vanemad natuke kannatasid selle all, sest päevad venisid pikaks ja muidu jutupuhumiseks jäi aega väheks. Aga nüüd tulevad neile topeltsuured tänud lapsehoidmise eest. Paber on konverentsi kavas ja mina novembri lõpus Pariisis.

Sügis ja mina Pariisis ja veel täiesti asjalikul eesmärgil - suunurgad ütlevad kõrvadele tere.

Nädalavahetuse jutud

Kui inimene usub tingimusteta seksi olemasolusse, siis on ta viimaseks sünnipäevaks saanud lõbumaja kinkekaardi.

Suur aastalaat toimub igal aastal oktoobri esimesest reedest alates lugedes kolmandal esmaspäeval.

Ei ole midagi piinlikumat, kui kuulata juubilarile pühendatud ülistuskõnet, kus ülemaailmse rahu, Brüssel-Halle-Vilvoorde küsimuse, ökokatastroofi ja Aafrika näljahäda kõrval suudad sa personaalsemat sidet juubilariga leida üksnes jalgrattaspordis.

Keele aasta

Hollandikeelsele haridusele Belgias on iseloomulik läbiv aastateema. Tavaliselt on igal koolil oma aastateema, Uku näiteks alustas tehnoloogiaastat. (Ma ei saa küll nentida, et mul oleks selge arusaam, mida see päris täpselt tähendab.) Minister Vandenbroucke rääkis kooliaasta alguses keelest ja selle tähtsusest, kuulutas välja keeleaasta, hollandi keeles siis jaar van de taal. Võõrkeelte kõrval rõhutas herr minister eriliselt hea hollandi keele oskuse olulisust.

Eile trammis aga jõudsin ma tõdemiseni, et vahel oleks siiski parem keelest kehvemini aru saada. Alguses polnud häda midagi. Kui me vanema härra ja keskeealise prouaga koos trammi tagaosas "salongi" maandusime, siis tekkis elav arutelu, kas palavas trammis võiks tavalise pindikese kõrval ka Duvelit serveerida või mitte. Õllediskusiooni peatas vanemapoolne proua, kes vestles, so kurtis ja õiendas, ohtralt nähtamatuks tegevat kreemi tarvitava sõbrannaga.

Nähtav proua nägi keskmise flaami pensionäri kohta ebatavaliselt räsitud ja väsinud välja, tööd oleks jätkunud nii juuksurile, seljapesijale kui proteesijale. Välimusele kontrastiks käis kurtmine teemal, kuidas noored ilusad tüdrukud luku taha pannakse, kõik ilusad riided ja käekotikesed ära võetakse ning enam sealt välja ei taheta lasta. Kõik mahlakas Antwerpeni murrakus, kei-dega jne. Elu tagikoomiline iroonia. Meie salongi trio ainult ei suutnud enam sõnagi kuuldavale tuua. Õnneks väljus proua enne täielise lõualuukrambi saabumist ja võimaldas meil lihaseid vandeseltslasliku itsitamisega lõdvestada.

Beebid räägivad eesti keelt

Suure vena õpetamise kirg avaldub kõige selgemini õe juures.
Uku näitab oma uut kirjapulkade karpi: Näe, pliiats!
Fay (ajab näpu püsti): Kijk!
Uku: Eei, ütle vaata!
Uku: Nööp! Üks, kaks, kolm!
Fay korrutab ikka: Kijk!
Uku seekord hollandi keeles: Eeemps! Ütle õele, et ta peab eesti keeles rääkima! Beebid räägivad eesti keeles!
Emps: Jah? Aga järsku õde pole enam beebi?
Uku: On küll!
Viimasega õde ei nõustu ja avaldab oma pahameelt valjuhäälse tatata-misega.

Elu plastita

On üks asi, mis mulle esimestest päevadest peale uues kodus meelehärmi teeb. Kilest prügikotid, toodad prügi ja siis paned veel kotti ka. Vanas kodukohas olid konteinerid, plastist küll, aga tugevad ja praktiliselt elu lõpuni kestvad. Kuna ma tahaks prügi siiski väljas ladustada, siis tuli prügikoti kaitsmiseks kasside, hiirte ja lindude eest plastkonteiner osta. Otsides viise oma ökosüdametunnistuse lepitamiseks olen ma hoolikalt vaadanud, mis meil üldprügisse läheb. 90% kile ja taaskasutuseks mittekõlbulikud pakendeid.

Poode ja poes valides on võimalik rämpsuhunnikut oluliselt vähendada, aga ilma plastita elu tundub pea mission impossible olevat. Siiski võttis üks flaami pere ette projekti 20 päva palstikuta. Britid on selle jalgratta juba avastanud, ning BBC hõlma all viinud läbi eksperimendi. Päris 100%-line õnnestumine see polnud, aga häid nippe leiab sealt blogist hulgi.

Fotojaht: kool

Mina läksin kooli hea meelega, eriti peale auväärsesse eliitkoolilapse staatusesse tõusmist. Viimane on mõningase iroonilis-muigava varjundiga öeldud. Nic vihkas kooli ja tegi igasugu trikke, et oma munkade teelt kõrvale hoida. Uku moodustab demokraatliku segu ja suhtub kooli vaheldusrikkamalt: eelmine aasta käis vanas koolis hea meelega, nüüd uude kooli eriti ei kipu. Kas pole veel häid sõpru tekkinud või lihtsalt viskas kool üle... Ehk tegu on nii otseses kui kaudsemas mõistes unfinished businessiga.

Siiski "turnimise" tunnis talle meeldib. Ja jalgrattaga kooli sõita. Matemaatikat meeldib aga kodus empsi-papsi varvaste peal teha. Rehkendusega probleeme pole. Ainult püksid ei seisa jalas. Olgu need lühikesed jalgpallipüksid, vähe väikseks jäänud "strammis kukekad" või igati korralikud põlvjupatsid - alla vajuvad kõik pea ühte moodi. Kui Ukule kooli järgi minna, siis eksimise võimalust ei ole. See poiss, kel püksid kõige madalamal rebadel, on meite.

S nagu sürrealism

Belgia on ikka imelik maa. Kaltsukasse saabub nagu tavalistesse Meiri poodidesse UUS sügiskollektsioon. Päris uudne lähenemine vanade asjade müügistrateegias. Ja keegi geniaalne inimene on leiutanud kiudainetega piima. Võta pudel, saad ka porgandi! Või vähemalt saepuru. Mis järgmisena? Kohvi kaltsiumiga?

Billil oli viimane aeg pinsile minna

Tõdesin ma lõuna paiku. Gatesil siis. Ei ole normaalne, et va tatise IE viimase versiooni lapakale peale panek kolm tundi võtab. Kõnekas on juba töölauale tekkiv link "IE installeerimisega tekkivate probleemide lahendamine"...

Tegelikult algab hädaahel töökoha itipoistest, kel pole aega ja/või oskusi panna veebimeil lausalt jooksma ka Firefoxil ja Safaril. Siis mul poleks seda tülikat IEd vaja ning karv läigiks jälle. Samas, olemasoleva arengutrendi jätkumisel, tekib tõenäoliselt õige pea tugev või lausa möödapääsmatu motivatsioon (st patsiga poisid ei saa enam ise IE instaleerimisega hakkama) veebimeil rebasesafari kõlbulikuks treida.

Kommunistlik olümpiapere

Seekord valitses meil kodus champagnejoomises täieline võrdsus. Nii Eesti kui Belgia teenisid olümpial ühe kulla ja ühe hõbeda, kusjuures kuld tuli individuaalvõistluses ja hõbe meeskonnaalal. Kommunism on saabunud meie õuele :) Saatuse irooniana lebab mu öökapil hoopis von Misese "Liberalismus", aga ajast mahajäänuna olümpialainel olen ma seepärast, et ma tahaks "irrrmsasti" ETV saidilt lõpuks videosid vaadata, kuid ei saa. Uudistes räägidi Eesti karust, mul see loom veel oma silmaga kaemata.

Fotojaht: meri

Ma ei mäletagi, millal ma viimati Belgia rannikule sattusin, vist eelmine aasta vanemate külaskäigu ajal. Mere nägemiseks eelistan ma tegelikult Hollandi Zeelandi. Kuigi peaks minema pilti tegema Belgia rannikust küll. Nii hoiatavaks eeskujuks, sest see kilomeetrite kaupa "lasnamäge" täisehitatud rand on kole. Ainult võimalus "neljarattalisega" pikki sõite teha leevendab vähe koledust.

Pilt on aga hoopis unistuste maalt. Ma olen alati unistanud oma laevast-jahist. Seilaks vahel suviti Eestisse. Kuigi nauditavuse poolest peaksin ma jahi unustama ning pigem mootoriga jõealuse poole vaatama. Esiteks on tormiga jahiohjamine suur rabamine, teiseks jään ma merehaigeks. Seilamise praktilise poolega olen ma natuke kokku puutunud :) Vaikselt sossutades läbi Prantsusmaa veinipiirkondade sõitmine on mulle rohkem kontimööda.

Kodune piimatööstus vol 2. Kohupim, proovipartii 2

Nüüd on kohupiim olemas. Näeb välja ja maitseb nagu "õige" kohupiim. Hea soovitaja nõu töötas täitsa priimalt, ehk enne tegin joodava hapupiima - hoidsin piima soojas ühe päeva ja lisasin lusikatäie petti igaks juhtumiks nö starteriks ka. Seejärel tavapärane menetlus, pliidile kuuma. Ehk mahedast hapupiimast saab mahedat kohupiima. Kahest liitrist piimast sai umbes 400g kohupiima. Juhtus nii, et ma kõigepealt proovisin ja siis proovisin veel vähe ja siis kaalusin e tegemist on rough estimate'iga. Varsti peaks vist lehma võtma.

Anonüümse piimatehnoloogi kutsun pühapäevasele brunshile, kostitan klaasi champagnega :)

Lastetusemaks

Mul on vahel "keeniusepäev" e terve päev möödub "keniaalsuse" tähe all. Seekord pole ma ise küll segast pannud, aga Maalehest lugesin ühe "maksunduskeeniuse" intervjuud.

Mina ei ole juba mõned aastad Eesti maksuametiga tegemist teinud, aga maksumaksja tohtrihärra võiks ju maksuameti veebilehele kiigata. Isegi lihtsurelikul on vahel kasulik teada, kuidas teda laias laastus maksustatakse. Ja olgem ausad, füüsilise isiku maksustamisest arusaamiseks ei pea Eestis küll tuumafüüsik olema, arstidiplomist piisab. Maksuamet näiteks toob kohe ilusti välja selle aasta muudatused üksikisiku tulumaksus. Punkt kolm peaks lapsemaksundushuviliste pilku püüdma.

Alates sellest aastast maksustatakse lastetust ka Eestis e lastetu inimene maksab rohkem (tulu)maksu. Mingi täiendav maksumonstrum oleks juba ühe kärbse kahe hoobiga tapmine. Muuseas selline maksustamispraktika on Euroopas levinud, kohe omast kogemusest võin kinnitada.

(Juba mõnda aega mõtlen, et peaks muust kui lastest ka kirjutama. Aga näe ei anta asu, ikka tükivad teised vägisi mu ellu. :)

Fotojaht: võim

Inimese võim olla üle oma kehalistest piirangutest on uskumatu. Tahad näha tähti, aga palun! Kuigi abikaas sind blind chickiks tituleerib, paned prillid ette ja näed jälle. Tahad kuud oma käega katsuda - annab korraldada! Maakerale ringi tegemisest rääkimata. Inimese võimuses on lennata.

Oli aeg, kus võim seostus jõuga. Tänapäeval on võim informatsioon. Nagu Wall Streetis Gekko ütles: "The most valuable commodity I know of is information." Teadmiste võim aga rikub tingimusteta usu autoriteeti, mis iseenesest ei ole alati sugugi paha. Samas vahel tahaks näiteks arstirohtu pimesi uskuda, et vähemalt platseeboefekt jääks alles. Vahel tahaks tähti ainult kaugusest vaadata, et reaalsuse võim marsslasi ära ei tapaks.

Digitelevisioon

Koos uue majaga said meist ka moodsa aja inimesed. Me vaatame nüüd digitaalset televisiooni, "box" on kapis ja kanaleid jagub. Reaalsuses istume me teleka ette endiselt kolmel-neljal päeval nädalal, erandiks ehk valitsuskriisi perioodid. Kuigi viimane nähtus hakkab nii tavaliseks muutuma, et ohustab juba vähemalt me pere vaatajanumbreid.

Digitaalne telemaailm pakub ka kena hulka filme. Nii istusid poisid hiljuti diivanile ja asusid filmi otsima-ostma. Väikese sobramise tulemusena jõudsid nad Leiutajate küla Lotte hollandikeelse versioonini! Nic arvas, et võiks üks kord vaadata seda filmi nii, et ta kõigest aru saab. Uku nõustus varmalt. Natukese aja pärast tuli siirast üllatust täis fraas: "Hei! Nad räägivad väga imelikult!" Mille peale ma ei saanud Nicile torkamata jätta: "Näed, kes meist siin imelikult räägib."

Kardinate dilemma

Mul oli kapil kolm hunnikut sisustusraamatuid ja ajakirju. Lappasime neid värvilahenduste otsimisel, mina uurisin erilise hoolega kardinaid elutubades. Aknaruutmeetreid palju ning vähemalt päikesevarju vaja.

Peale paaripäevast uurimustööd olen ma jõudnud järeldusele, et inimesed, kes lasevad oma disainitud kodusid pildistada, kas
a) ei armasta hommikuti paljalt kööginurka tassikese kohvi järgi lipata; või
b) kannavad ontlikku kurguaugust varbaotsteni ulatuvat öösärki.

Kolmanda võimalusena oli kaalumisel ka kalduvus ekshibitsionismile, aga magamistubades kardinad-rulood rippusid. See eest elutubades nägin ma kolme kuhja peale rohkem vendade Eameside toole kui kardinaid! Vaatamata kõrgemat sorti seljatoele ei ole see tool siiski suurem asi päiksevari. Ehk probleem on endiselt õhus :)

Fotojaht: kivi

Peale aktiivset puhkust ja vanaema-isa külaskäiku on jälle aega ka blokk lahti lüüa. Neljapäeval sai käidud Amsterdamis. Enamus inimesi ütleb nüüd kohe punased laternad ja kohvipoed. Punased laternad olen ma kunagi varem juba üle vaadanud. Ei midagi erakordset, sama hästi võib Antwerpenis ühe tänava mitu korda läbi käia. Kohvipoodidega on see naljakas juhtum, et mu kanepisuitsetamise periood lõppes umbes sel ajal, kui ma Belgiasse kolisin. Ja saatuse irooniana käisin ma oma Belgiaelu alguses päris sageli veel Hollandis.

Aga seekord jäid laternad vaaatamata ja kohvi joomata, isegi Rijksmuseumi minemata. Amsterdamis on ka juhtumisi väike loomaaed. Seal me ringi töllerdasime. Ja proovisime riideid märjaks saada :) Riided jäid kuivaks, ainult varbad said märjaks. Tegelikult, täie raha eest käies soovitaksin ma iga kell Rijksmuseumi. Või loomaaeduritele Rotterdami Blijdorpi.

Fotojaht: metall

Metall võib olla nii kuum kui külm. Metall võib seista seinana inimeste vahel. Rootsi kardinad on metallist. Aga metall ka liidab üheks.

Liidu loomiseks peavad kaks metallosa kokku sobima. Nagu sukk ja saabas.

Teaduskonverentsi paradoks

Vahel võib teaduskonverentsi kõige huvitavam ja uudisterohkem osa olla rongis loetud EOSe artikkel kvantmehhaanikast või intervjuu Rupert Sheldrake'iga.

Kodune piimatööstus vol. 2. Kohupiim, proovipartii nr. 1

Nüüd sai kohupiimategu tehtud. Välimuselt, struktuurilt täitsa kohupiim. Maitse ainult kibedavõitu. Ehk retsept läheb täiustamisele.

Fotojaht: suur suvi

Seekordse jahiseeria alapealkirjaks on suurt suve otsides. Aeeee, suvi, kus sa oled?! Aaa, siin sa oledki! :)

Tegelikult on suure suve tunnuseks külaliste rohkus. Suvi on hea vabandus kutsuda külla sõpru ja sugulasi. Näiteks vanaema-vanaisa Eestist. Või Manni märksa lähemalt. Kena on, kui sõbrad tulevad oma koogi ja instrumentaariumiga. Kook tegelikult ei olegi nii oluline, kui intrumentaarium piisavalt äge on.

Müüt Eesti naine

Epu kirjutis tõi mulle meelde taas selle habemega müüdi Eesti naiste erakordsest ilust. Tänaseks olen ma igastahes jõudnud veendumuseni, et see on mingi kepinäljas purjus soomlaste ja Briti poissmeeste fantaasiavaene pick-up line.

Eestlane on ikka läbi aja olnud talupidajate sugu, matsirahvas. Naist hinnati pigem tööhobuse standardi alusel. Eesti naine on keskmiselt suhteliselt masajalgne, mitte siresäärne graatsia. Tal on ka keskeurooplasest kehvemad juuksed ja nahk, kaks õhukest karva kolmes reas ning kliimamuutustele kiire punetusega reageeriv nina. Ainsana on Eesti naine veel lääne sookaaslasest saledam, aga siin teeb tõusev elujärg juba oma tööd.

Jah, Eesti naisel on lühem seelik ja kunstküüned. Parem maitse, kui soovite. Paljude lääneeurooplaste silmis ainult Ida-Euroopa maitse. Idaeurooplased eristuvad vahel päris hästi näiteks Meiril poodeldes. Ei pruugi ilmtingimata ekstreemsusega tegemist olla, vahel üksnes üldine tonaalsus vihjab idapoolsele päritolule. Aga ma olen sattunud bussi ka tõelise babuuljaga - kootud mohäärmüts ja võrkkott, tekitas täielise nostalgiapuhangu sellest ajast, kui ma viie kopka eest käisin Arbatskaja metroojaamas eskalaatoriga sõitmas :) Samas ma ei nimetaks iluks seda, mis külge riputatud-peale määritud. Riietust annab muuta ja meik on mahapestav. Õnneks.

Hiljuti eestlaste jaanikul käies ma ilushokki ei saanud. Kui ei oleks teadnud, kuhu ma sattusin, oleks rahumeeli hollandi keeles juttu alustanud. Täitsa tavalised naised ja mehed. Mehed, mitte sead. Aga see on teine jutt.

Tavaline anomaalne elu

Ma olen seda trafaretset ütlemist "kõik on mõtlemises kinni" päris palju kuulnud. Öökimaajav fraas, aga sellest ei saa muidugi midagi paikapidavuse kohta järeldada. Ma täitsa usun, et mõtetega saab mägesid liigutada. Ma kardan, et vahel rohkemgi kui fraasi sagedased kasutajad. Mul on lihtsalt praktilised kogemused. Näituseks Fay olin ma oma mõtetes juba sadu kordi kodus ilmale toonud, kui ma veel reaalset rasegi polnud.

Siiani olen ma alati tõdemises, et kui midagi kõvasti tahta, siis see juhtub, tuge leidnud. Viimasel ajal aga paneb mõtte jõud mind ka kartma. Suurte muutuste keeristorm murdis Uku palavikuga maha. Kõrge palavikuga, ma registreerisin lausa 40.2. Vanni ta minna ei tahtnud, aga nõudis shokolaadikooki :), kuigi nägi väga äpu välja. Kunagi ma kuskilt (väga täpne viide, eksole?) lugesin, et haige olemise kergendamiseks tasuks teda mõtteis beebina kätel kiigutada. Oli see nüüd mõtetest või lihtsalt põletas organism viiruse "kõrgel tulel" kiirelt läbi, aga natuke jahmatama võttis küll järgmisel hommikul rübliku täiesti normaalne tuppasadamine: "Oi, ma tunnen ennast paaalju paremini."

Ma olen mitmeid kordi näinud unes Ukut arhitektnia, aga ma ei ole seda isegi Nicile maininud. Ja arhitekti kutse ei ole minu unelm, ma tahtsin väiksena moekunstnikuks või ornitoloogiks saada. Eile istusime me kahekesti diivanil ja jutt veeres elukutsetele. Ma muuhulgas uurisin, kelleks Uku saada tahab. Politseinik, tuletõrjuja ega kosmonaut ei tulnud kõne alla. "Ma hakkan maju joonistama." Mingit mitteparanormaalset seletust mu haugimälust leida ei õnnestu. Ja nüüd ma elangi teadmises, et tuleb ette vaadata, mida oma lastest mõtled.

Fotojaht: jaan

Jaan ja tuli, jaanituli. See on midagi, millest ükski eestlane mööda ei saa. Kui ikka vähemalt kaks eestlast kokku saab, siis tehakse tuld. Kui üks eestlane, siis pannakese kamin küdema.

See aasta sai päris jaanikul ära käidud. Brüsselilähedases "tagaaias". Tõestuseks Ukule, et eesti keele rääkijaid on rohkem kui üks.

Uku vaatas mõtlikult tulel ringi ja ütles papsile: "Eesti keel on ikka imelik..."
Paps kinnitas: "On jah, aga sa ju räägid ka."
"Ei, ma ei tea."
Vahepeal on õde ligi tulnud ja ütleb sõna sekka:"Tatataa, emmmm ähhh! Heee!"
"Aga õde räägib vabalt eesti keelt!"

Õhtujutt

Jalgpall on läbi ja N paneb teleka kinni. M on juba kuskil teadvuse ja teadvusetuse vahepeal. N võtab öökapilt raamatu ning asub nohisedes lugema.
- Damn, meil jäi õhtusöögist vorsti üle. Ma lähen söön selle ära.
Võtab vähemalt 20 sekundit aega, et unesegane M jagaks matsu ja meenuks, et vorsitükk maandus juba prügikastis.
Varsti tuleb N matsutades tagasi.
- Ei söö kõike mu salaamit ära.
- Ma ei söö salaamit, vaid vorsti.
- Aga ma viskasin vorsitüki ära...
- Ma tean, ma kookisin selle prügikastist uuesti välja. Mul oli raamatus juttu hot dogidest ja ma pidin jupi vorsti saama...

Fotojaht: valgus

Valguse teema pani mul juba nädala alguses kummitama Gunnar Grapsi laulu. "Valgus! Siniheleroheline valgus!" Sest kõigist võimalikest assotsiatsioonidest oli kunagi mu Ukraina päritolu kollegi esimene kommentaar Gunnar Graps.

Ning kuna see nädal on näha olnud peamiselt halli valgust, mida ma pildistama ei kipu, siis pildid on eelmisest nädalavahetusest dinosaurustest. Kõrvale tasub Youtubest GG-d kuulata :) Valgus mängib mulje tätmises suurt rolli, kollane T-Rex näeb päris pehme ja ohutu välja. Sinine see eest ehmatab täiega.

Jalgpalliõhtu põikega ajalukku

Kui Nic lubab omale vahel kommentaare minu tulbiarmastuse aadressil, siis jalka EK on hea võimalus teda tagasi torkida. Näiteks sellega, et belglased võistlustele ei jõudnud, hollandlased küll. Või eilse küsimusega, kelle poolt ta on. Vastus: ei kellegi. Minu üllatunud pilgu peale tuli muigvel vastus, et ta on Hollandi vastu. Uhhh, maakera keerleb veel endist pidi.

Ega Nic kaua ei muianud. Hakkas õige pea arutama, et peaks koos Ukuga Itaalia särgid selga tõmbama. Uku polnud erilises jalpalli vaatamise tujus, tal oli rõhk rohkem mängimisel, aga ma olen enam kui kindel, et valikuvõimaluse korral oleks ta eelistanud saatuse irooniana Hollandi särki. Lihtsalt oranz-oranje on ta lemmikvärv.

Õnneks Nic nutma ei hakanud nagu 1988. aasta finaalimängu järgselt. See finaalimäng on meil mõlemil veel tänaseni meeles, mis minu puhul on imetlusväärne. Ma ei jaga jalgpallist suurt midagi. Samas suudan ma nimetada täpselt kolm Hollandi jalgpallurit: van Basten, "Llama" Rijkaard ja Ruud Gullit, kes suprise-suprise mängisid kõik 88. aasta Euroopa meistervõiskonnas. Tegelikult ma kahtlustan, et mind ei tabanud mingi eriline valge-must kuuskantpisik, vaid Hollandi tiimis olid ilusamad poisid :)

Lõpuks mängis olulist rolli, kumbast otsast asjale vaadata. Oli aasta 1988, laulva revolutsiooni koidik ja venkud said tappa. Iga kord ei ole küsimus selles, kes võidab, vaid selles, kes kaotab. Nic valas pisaraid, mina aga juubeldasin. Kelle poolt sa oled või kelle vastu... Pannkoogid võidavad alati!

Fotojaht: A nagu dinosAurus

Mis on Euroopa dinosaurusehullu unistus? Brüsseli dinosaurusenäitus. Nii võetakse õde ja emps-paps ning minnakse loodusloomuuseumi.

Poolteist flaami õpivad eesti keelt

Nic ostsis juba ammu mingit helikandjal vestmikku, mida oleks hea autos kuulata. Korralikuks laua taga õppimiseks pole tal eriti mahti, siis selline papagoi meetod on ikka parem kui mitte midagi. Eelmine nädal ta leidis, mida otsis. Loomulikult tuli CD tellida, sest kogu laos olev tiraaz oli juba läbi müüdud :D

Eile sai ta oma CD kätte ja asus kodus kohe õppima. Uku muidugi tuli ruttu appi. Mängima :) Õppis numbreid ja kehaosi. Kordas sõnu ja fraase. Nalja sai nabani.

CD (eesti keeles): Kas siin on ohutu ujuda?
Paps (hollandi keeles): Mida see tähendab?
Uku (hollandi keeles): Ah, et haisid pole.

CD (eesti keeles): Mis kell on?
Paps (hollandi keeles): Mida see tähendab?
Uku (hollandi keeles): Oi, et ma peaksin juba ammu voodis olema.

CD (eesti keeles): Vabandust.
Uku (kordab järgi): Pardondust.

Jogurtitegu

Seoses kolimisega tekivad alati paratamatult ka uued naabrid. Me üheks uueks naabriks on mahepiimakarja talu. Ehk ehedat piima on meil vabalt käes. Teisest küljest sain ma ämmalt päranduseks jogurtimasina. See nädalavahetus said need kaks tahku me uuest elust kokku. Pühapäeva hommikuks valmis esimene oma jogurtilaar. Õhtuks on paar potti veel järgi.

Nüüd ma ootan, kuni üks viieliitrine pudel mahla alt vabaneb, sest järgmine tegemine koduses piimatööstuses on kohupiima valmistamine. Suur kohupiima plaadikook...

Fotojaht: unistamine

Ma olen sündinud väikekodanlane. Mu ema meenutas just hiljuti, et juba väikesest peale unistasin ma kolekangesti oma majast. Me elasime Õismäel, aga kõik suved saatsin vanaema juures Mulgis mööda, siis sellise kontrastse kivi-looduse tausta juures oli see minu arust täiesti mõistlik unistus. Ei ole ma linnainimene, Pariisis kordas proovisin juba järgi. Ikka lapike muru, ürdiaed ja taevas seal kohal. Kaks esmanimetatut ning saun on veel, nagu pildilt näha, realiseerumata unistused. Olemasolev "Väike Munamägi" on aga väikeste marakrattide unistus.