Lits ja pedofiil e toites stereotüüpe

Kunagi mainis Nic, et ta töökaaslase sõbrale organiseeriti poissmeesteõhtu Riias. Mina ei osanud sealt midagi pikantset leida: "Aaa, ilus vanalinn! Palju neoklassitsismi ja natuke Pariisi meenutav." Seejärel informeeriti mind tõsiasjast, et poissmeesteõhtu osalised sageli vanalinna ei näe ja töökaaslase naine pani oma mehe osalemisele kategoorilise veto.

Eile tuli mulle see seik jälle meelde. Nimelt aktuaalse dokumentalistika saates näidati Briti saarte noormeeste poissmeesteõhtut Riias. Irish lads in Riga. Vanalinna nad tõesti suurt ei näinud. Järgides "kaunist" Matroesjka's liini. Nii, et, kelle kurvastuseks, kelle rõõmuks, Põhjamaade Bangok on Riia.

Kahjuks ei kipu lääneeurooplased kolmel Balti riigil vahet tegema. Ehk mul juurdub järjest enam sisse harjumus alustada oma päritolu selgitamist faktiga, et ma saan soome keelest aru. Või ütlen lihtsalt, et tulen põhja poolt natuke kaugemalt kui Holland.

Aga nüüd päeva paari teise poole juurde. Nic rabas terve nädalavahetuse tööd teha. Pühapäeva õhtupoolikuks sai leht valmis ja poisid läksid tunniks-paariks välja uitama. Kahjuks sai pühapäevaga ka koolivaheaeg läbi ning Uku tuli hommikuse Vana-Kreeka draama ennetamise programmi raames mõistlikul ajal magama panna.

Kolm tundi porilombis tuiamist oli maksimum. Ukul oli asjaolude sunnil tõsine papsi-defitsiit ja ta loobus igasugusest kooperatsioonist kojuminemise osas. Seisis oksad laiali lombis ega liikunud kuhugi. Nic läks natuke eemal oleva autot lähemale ajama, et väänkael lihtsalt sülle võtta ja autosse laadida. Samal ajal parkis oma autot vanem daam. Nic sõitis ligemale, astus autost välja ja toppis protesteeriva Uku autosse. Kena pilt daamil, kas pole?

Kodus tagasi hakkas paps peale õhtusööki Ukut voodisse panema. Kaisukas Part oli kadunud. Nic läks seda autost otsima. Tänavast sõitis alla politseiauto ja keeras maja ette... Eeskujulik naabrivalve! Arreteerimiseks ei läinud :), kuna Uku tegi akna ees tuuleveskit, nägusid ja tibupoega e kõike, mida röövitud lapselt ei ootaks. Siiski tulid politseinikud üles vaatama, Uku pidi oma sini-kollase vihmajope ning kummikud ette näitama. Vähemalt avaldas kokkupuude politseiga nii palju muljet, et magamaminek toimus seekord rekordilise 10 minutiga.

Eelnevalt nähtud Letland-sletland filmi tasakaalustuseks ei saanud ma loomulikult jätta mainimata, et belglased on ju kõik pedofiilid :). Ja nii see päev ilkudes otsa sai:
- Slut!
- Pedofiel!

Janune auto

Astume hommikul varakult so on lausa 9 paiku uksest välja, et poodi minna. Ukul on veel hommikusöögist kukkel käes. Startides teeb auto kõva Piiiip!
Uku: Mis see oli?
Emps: Me peame bensiini minema võtma.
Uku: Aaaa, autol on janu.
Autopõnn Antost heietades jõuame tanklasse ja laseme paagi täis.
Uku: Järsku on autol nälg ka?
Ja valmistub oma kukklipoolikut bensupaaki toppima.
(Pildil elab Uku Räikkonenile kaasa.)

Fotojaht: Nohu

Eile õhtu juba avastasin, et kraan tilgub. Seetõttu tuli kallist laupäeva alustada torupoodide ründamisega. Nüüd pean jooseptootsilikult nentima, et näe, ära tõin! Tihendi. Ja peale fotograafi mängimist, tõmban ma torujüri tunked jalga.

Chicken run

Ma olen paar päeva mõelnud. Sellist meelte seisundit tuleb vahel ka kõige plontimatel ette, eksole. Nimelt mõlgub meeles üks 1. aprilli uudis, mis kahjuks polnudki aprillinali.

Belgia koduaia nurgas kasvatavate kanade munades on dioksiine 3-5 korda lubatust rohekm. Tõeline nael saabub aga selgitusega, et dioksiinid, dioksiinilaadsed ja lausa DDT riismed satuvad munadesse pinnasest! Kanad nokivad saastunud pinnast, kust mürgid jõuavad munadesse. Loogiline.

Ja mina tahaks kangesti kanu võtta. Kanadele saab kasvatada korraliku Wimbledoni muru, mis väidetavalt takistab neil ohtliku geoloogia tsooni jõudmast, aga mul on kodus kohe aastane marakratt, kes just eelmine nädal proovis lillepotist mullatoitu. Kui kanad labidat vast kunagi kasutama ei hakka, siis lastelt seda loota ei julge. Lastele ehitan tsementeeritud alusega tarandiku?

Ma korraks mõtlesin isegi Eestisse kolimisele, aga siis meenus üliintensiivse põllumajandusega NL ja fakt, et paljud uuselamurajoonid on just põldudele rajatud. Polegi kanadel nii ilmselget ohutut pelgupaika, kuhu kabujalu joosta.

Tegelikult häirivad mind tänaseni uudisest tehtud loogilised edasiarendused:
1. Tagaaia kanad söövad suures osas nn köögijäätmeid e peremeeste ülejääke. Bioloogiliste jäätmete lahenduseks jagasid vallavalitsused Belgias kunagi lausa tasuta tibupoegi. Mida me ise sisse sööme?
2. Minusuguse linnavurle silmis kanad siiski põhiosas mullatoidulised ei ole. Ehk kui selline väike pinnase osakaal toidulaual viib dioksiinide taseme munades üle normi, siis mis juhtub lehmade ja muude taoliste pudulojuste toodanguga?
3. Uuringutulemused avalikustati juba jaanuaris. Miks tekivad sellised uudised soovitusega mune poest osta just peale lihavõtteid?

Eestiteemaline pirin

Esiteks sain ma järjekordselt kinnitust oma arvamusele, et Kalevi kommid pole just gastronoomiline elamus. Ammugi ei saa ma aru sellest eeslaste Kalevi-patriotismist. Ma leidsin eile me jõulupakkide jäänused ja tarisin tööle kaasa.

Kirsimaitseline komm on lausa jälkus, sordikaaslased maandusid igastahes otsejoonelt prügikasti :( Kusjuures mulle kunagi marmelaadikommid maitsesid. Või polnud siis lihtsalt paremat võtta ning "Kasekese" ja kamashokolaadi kõrval kõlbasid küll? Sest sellest nostalgiahullusest ei saa ma samuti aru. Jubedus jääb jubeduseks ka 20 aastat hiljem. "Kasekesed" on mu sõbrad ning neid ma ei puutu. Ainult "Mesikäppadele" on keegi jõudnud enne mind käpa peale panna :)

Teiseks hakkan ma kõvasti urisema, kui keegi veel "Eesti läheb". Tahaks kohe säärest hammustada. No ei ole nii, Soome saab minna. Sõidetakse ikka Eestisse. Eestil ei ole lühikest sisseütlevat, selles osas oleme kehvemad. Aga alaväärsuskompleksist võiks siiski üle olla.

Fotojaht: Naljakas

Kaja tegi toreda ketika. Väga lihtne on teemale pilti teha, kui majas on tõeline naerupallist beebi. Tegelikult peaks tegema videojahi, sest kogu kõkutamine tervikuna - alates kõdistamisest talla alt kuni reaktsioonini - on naljakas. Naer on vist naljakam veel mittenaerjate jaoks :)

Mängurid

Kunagi ühel vihmasel nädalavahetusel aastate eest tahtsime me midagi mõnusat tubast ette võtta. Et poleks telekas ega söögitegemine. Niimoodi jõudsime me mänguasjapoodi. Poest välja tulime Carcassonne mänguga.

Ja sellest ajast peale oli perekond Mängurid sündinud. Nic käis isegi mängukursustel. Tänaseks on meile paras ports lauamänge kappi tekkinud. Ikka täitsa suurte inimeste mänge. Vahepeal on majja siginenud ka kaks ajaröövlit ja niimoodi ongi mängude mäng meil veel mängimata. Kõigi mängude kuningas Battlelore ootab klaasi taga oma aega.

Samas tuleb kasvava põlvkonna eest hoolitseda. Uku jaoks on olemas linnumäng ja pas-op-van-de-raaf e viljaaia mäng. Linnumäng vajab ehk isegi rohkem nutti, kui kolmeaastaselt ootaks. Siiski tabas Uku paari nädalaga nõksu ära. Jõuludeks said Nici töökoha lapsed mänguasjapoe kinkedkaardi. Uku valis poes omale mängu! Mängu nimi võiks olla noti mutte :) Tuleb lihtsalt plasthaamriga mutile vastu kiivrit anda. Superloll, aga ülilõbus. Esimene mäng mida õdegi "mängib". Muidu läkski me kollektsioon kole intelligentseks.

Keelatud vili on magus

Korraliku katoliikliku kasvatuse ;) juurde kuulub ka mõningane annus lihasuretamist. Uku koolis võetakse iga paastuaeg selles osas midagi ette. See aasta oli kogu suure paastu periood ülekooliline klasside vaheline puuviljasöömise võistlus. Ehk oodeteks ei mingeid küpsiseid, vaid ainult frukte.

Kuigi ma suhtun üldise skeptiliselt igasugustesse söömise-joomise võistlustesse, siis vähemalt puuviljad tasakaalustasid mu ettevaatlikust. Püha Ignatiuse nimel võib ju vahel kompromisse teha. Uku puhul pole ma siiani täielist küpsise-shokolaadisõltuvust tähendanud, õunad-banaanid-rosinad lähevad täitsa libedalt sisse. Aga nüüd hakkas juba viimasel koolinädalal pidev seletamine, et kaasa tuleb võtta ainult küpsiseid. Ja lihavõttepühad kujunesid täieliseks shokolaadisöömise orgiaks :) Tundub, et varsti tuleb rooskapsa paast välja kuulutada.

Uued liidrid

Vahel paneva mind elu kokkusattumused imestama. Näiteks eile esitlusoskuste tunnis rääkisid mu kaks kaasstudenti just vastavalt mu ammusest armastusest WTO-st ning otsestest välisinvesteeringutest - kui suur on tõenäosus, et seitsmeliikmelises sotsiaalteaduste grupis just need teemad kerkivad?

Sama suur üllatus oli läbi raskuste liikunud kahe liidri postile saamise langemine samale päevale. Nimelt hommikused uudised tutvustasid Leterme valitsust ning pealelõunased uudised teatasid ülikooli uuest rektorist. Rektori valimine läks, võrreldes Belgia valitsuse moodustamisega, märksa libedamalt. Ainult teises voorus juhtus midagi enneolematut - ligi 260 häält jagunes kahe kandidaadi vahel VÕRDSELT! Seega tuli kolmas voor veel ette võtta, mis eile sai oma loomuliku lahenduse.

Valitsuse moodustamise sünnitusvalud olid hoopis teisest kategooriast. "Kaheksajalgse" kokkuleppe sõlmimine kestis viimases otsas lausa ööd-päevad läbi. Aga milleski siiski kokku lepiti. Ainult peale dokustaadi põgusat sirvimist, on mul küll raske öelda, milles. Ma loodan, et vähemalt asjaosalised ise aru saavad ja kaheksajala üks jalg teab, mis teine teeb.

Kogu saatuse irooniana oli just tõelisel belglasel Letermel senise ajaloo suurimad probleemid valitsuse moodustamisel. Kui mees, kelles voolab võrdsel hulgal nii flaami kui vallooni verd, ei suuda riiki ühendada, kas siis peab kartma, et Belgia mudel ei ole elujõuline? Ma loodan, et nüüd tuleb vähemalt igasuguste Ceci n'est pas une pipe väänamistel paus sisse. Need väänamised kipuvad viimasel ajal juba öökima ajama.

Kuidas maja elektri- ja gaasivõrguga ühendada, vol 2

Kirjutasin, kuidas me asjaajamise kadalippu tiba tillist tõmbasime. Unistamine on muidugi lubatud, aga nii lihtsalt-ladusalt see asi ei läinud.

Reedel seisis Nic objektil ja ootas kaablikutte. Tüübid tulid ja lausa kell kaheksa. "Meetrid" st mõõdikud said paika. Hollandi keeles mõõdetakse kõike meetriga sh gaasi ja elektrit :) Aga keskpäeval helistas Nic ja paanitses, et meil siiski pole elektri-gaasi tarnimise lepingut ja tüübid ei saa kraane lahti keerata.

Peale mõningast kõlistamist selgus, et probleem kehvas võrgutusfirma ja energiafirma vahelises kommunikatsioonis. Ikka vana jama numbritega, kurikuulsat EAN-numbrit energiafirmal pole! J***s fucking C***t. Ehk ma võtsin siis toru-kaablifirma 18-kohalise lohe ja vuristasin seda 6 korda energiafirmale ette. See oli päris hea hollandikeelsete numbrite harjutus.

Ainult oleks ma seda ennem teadnud, oleks ma selle harjutuse kaks päeva varem ette võtnud ning siis oleks ka kohe ühendus lahti keeratud. Sest energiafirma peab peale numbri ülestähendamist võrgutusfirmale ütlema, et kõik on ok, ja see võtab vähemalt päeva aega. Kui kraanid nüüd neljapäeval lahti saavad, loen ma suurest õnnest omale veel 6 korda EAN-numbrit hollandi keeles ette.

Paks õde

Uku ponnistab õde tõsta. Aga jõudu jääb väheks.
Uku: Uhhh, ei lähe mitte...
Paps: Ma arvan, et sa oled natuke väike veel.
Uku: Eeei! Õde on lihtsalt liiga paks!

Head Pii-päeva!

Kalendris on paras hulk tähtpäevi, mis panevad mind õlgu kehitama. Ainus funktsioon tundub neil olevat kommertsline. Näiteks Valentinipäev - ma ei näe sel päeval küll suurt muud mõtet, kui päkapikud südamekestega sujuvalt jänesteks trasnformeerida.

Seetõttu paneks ma pigem ette kalendri rikastamist uute tähtpäevadega mõeldes hariduslikule efektile. Täna on näiteks Pii-päev! Eriti magus on haruldane ruutjuurepäev. Leiduvad ka moolipäev ja Darwinipäev. Pole karta, et kalender inimesed rumalaks jätab.

Üheteistkuune

Eile sõime me porgandikooki! Väga hea oli, emps metsapoolsetest leidis. Kõik rääkisid mingist aastast, isegi venna tõstis näpu püsti ja ütles üks. Ei ole üks, üksteist on.

Üle kõige meeldib mulle mänguasjakastis sobrada ja sealt asju välja tirida. Pidevalt on pepu püsti. Emps arvab, et ma võiksin nina ka vähe püsti ajada ja kõndimist proovida. Milleks küll, kui ma lasen neljakäpakil nii ruttu, et paps järgi ei jõua. Võrreldes vennaga, kui ta sama vana oli, oskan ma ilusti istuda. Mulle meeldib "poiste" maadlust vaadata, siis ma kilkan ja plaksutan käsi.

Mu jutuvada ei lõpe vahel isegi siis, kui ma tissi saan. Emps ütleb küll, et täis suuga ei ole viisakas rääkida, aga ma ju ei räägi, vaid mõmisen. Ja ma oskan keelelaksu teha, klõk-klõk!

Allkiri satistilise korrektsuse heaks!

Ma olen professionaalne kretiin. Diagnoositud :) Selliseid artikleid lugedes hakkan ma urisema. Püha statistiline lollus ja lihtsameelsus! Millega siin on mööda pandud:

1. Uurimistulemuste efektne serveerimine. Olles ise nö asja sees pean ma tunnistama, et enamuse uuringute tulemused ei ole ajalehepaberil väga apetiitsed. Eriti kõmuajakirjandusliku kapitali tase on madal. Tõeline korrektne järeldus on liiga kohmakas, koosneb pooleleheküljelistest tingimuslikest lausetest ja pole piisavalt äärmuslik. Seetõttu valatakse tulemused sobivamasse vormi. Jäetakse tingimusi välja, ei mainita taustandmeid.

Väide, et madala haridustasemega naiste lapsed surevad esimese eluaasta jooksul kaks korda sagedamini, müüb paremini. Tõdemus, et keskhariduseta emade puhul on imikusurmakordaja, st surmade arv 1000 elussünni kohta, 3 surmajuhtumi võrra suurem, muudab uudise kuidagi marginaalseks, draamat pole piisavalt. Hoidku, kui keegi mainib, et Belgias sureb üldse keskmiselt 4-5 last esimese eluaasta jooksul tuhande elussünni kohta.

2. Uuringu tulemuste kohatu rakendamine. See on viga, mis toetab rahvapärimuses levinud väikeste, suurte valede ja statistika teooriat.

Esiteks kipub siinkohal "tavaline" inimene eirama uuringu kitsast fookuspunkti. Konkreetse lapse tervis või IQ ei sõltu ainult rinnapiima saamisest. Kui võtta vaevaks originaaltekstidega tutvuda, siis uurijad kasutavad hulka kontrollmuutujaid näiteks vanemate pärilikud haigused või haridustase, sissetulekud, elukoht jne.

Teiseks tulemused väljendavad teatud statistilist seaduspärasust e tulemuse kinnitamiseks või ümberlükkamiseks ei piisa ühest erandist. Isegi rinnapiim ei päästa kõiki saajaid konnasilmadest ja lampjalgadest. Statistikakursuses räägitakse siinkohal variatsiooni näitarvudest. Üks tervisest pakatav pulbrilaps ei tähenda veel, et rinnapiimal poleks positiivset mõju immuunsüsteemile. Ja rinnapiimast ilma jäämine ei vii automaatselt inimese IQ-d kolinal kinganumbri tasemele.

Arvestada tuleks reaalse mitte eelneva ajakirjandusliku efekti suurusega. Statistilises zargoonis kasutatakse palju statistical significance mõistet. Statistiliselt oluline efekt ei pea olema suur nagu Vaikne ookean. Tegelikult võib see üksikisiku jaoks olla lausa tähelepandamatult tilluke. Küll võivad seda vabalt arvestada tervishoiuametnikud, kui nad teevad kalkulatsioone rinnaga toitmise toetamisprogrammide hindamiseks.

Kokkuvõtvalt: tundub, et eestlaste tervitamise hullus on asendunud allkirjade kogumise hulluseda. Peaks hakkama koguma allkirju statistilise korrektsuse toetamiseks! :D

Varbaloendus

Ukut on tabanud suuremat sorti loendamise hullus.
- Emps, võta sokid ära!
- ??
- Võta, võta kohe sokid ära!
- Heldeke, ma just panin sokid jalga... Okeiii.
- Een-twee-drie-vier-vijf. Vijf!
- Aga kuidas emps varbaid loeb?
- Eee...
- ...üük...
- ...s-kaks-kolm-neli-viis! Nüüd võib sokid jalga panna!
Õele polnud ma veel õnneks sokke jalga pannud. :)

Hollandlased ja nende nimed

Eile tabasin ma end mõttelt, et originaalitsevad eestlastest vanemad võiksid nimeseaduse kitsendustega toime tulemiseks hakata Hollandist nimesid otsima.

Nici karjääri ajast põhja pool leiduvad me tutvusringkonnas mõned kodustatud hollandlased. Jaapi kõrval on mu lemmikuks graafikust Freek, kellele ma armastasin igal võimalusel õelda, et Freek, sa oled friik.

Sellest ajast on nüüd vähe vett merre voolanud ning Hollandi suund ei ole üldise tutvusringkonna arengute osas erand. Lapsi sünnib nagu seeni pärast vihma. Freegil on väike poeg. Joep, mis hääldub jup. Friik nimi, eks? Ukule igastahes meeldis väga. Nimelt palusin Ukul Joep öelda, mille peale tuli suht emotsioonitu "jup...". Mõttepaus. "Jupiiiii!" ja lai naeratus. Joep oli küll natuke väiksevõtu tõelise mänguseltsilise jaoks, aga see eest oli Freekil vinge kogu ämblikmehe koomikseid 80.-test.

Teisalt võiksid Hollandi originaalitsevad vanemad oma originaalsete nimede otsingul Eesti nimedest sobivat otsida. :) Kuigi, välistades Kalevi ja täpitähtede olemasolu, peab natuke nimeraamatut lappama.

Kuidas seljatada bürokraatia?

Oodatava elukoha muutusega kaasneb terve hulk võrkude ümber- ja sisselülitamise protseduure. Võrgutamise ilu ja valu. Ilma elektri, gaasi, vee ning internetita on ka elu nagu kurvavõitu.

Meil kipub peavalu tavapärase kolimisega võrreles hullem olema, sest uusehitise puhul on vaja ühendustest alustada. Ehk nii energia-, gaasi- kui ka veemehed peavad kohale tulema ja oma mõõtjad paigaldama. Üldiselt on tänini asjad suht ladusalt edenenud, igasugu avaldusi sai ka juba sügisel täidetud. Aga kuskil tuli "kala" sisse e gaasivõrgu avaldust pole. Või õigemini avaldus pole nii oluline, vaid nummer! Mis oleks inimesed ilma numbriteta... mitte kärbsemustagi.

Nic helistas võrgutusfirmasse. Sattus ühe uimase täid peale, kes jauras lõputult oma standardprotseduurist või protseduuri standardist ja tähtaegadest (ühtekokku võib nii umbes 2 kuud minna kuni gaas majja saab). Herr Pagari närvid ei pidanud vastu ja ta viskas toru poolelt sõnalt hargile, röökis, istus maha ning valis rahunenuna uuesti numbri.

Teise otsa sattus märksa meeldivam klienditeenindaja, kes sai murest aru. Tunni pärast olid vajalikud avaldused elektrooniliselt Nici postkastis. Lõunaks olid paberid täidetud ja elektrooniliselt tagasi saadetud. Järgmise päeva pealelõunal kõlistasid "kaablikutid", et konkreetses päevas kokku leppida. Loodetavasti saab gaas majja paari nädala pärast paari kuu asemel.

Seega, kui teenindusega rahul ei ole, tuleb proovida veel kord :)

Belgia suusahooaeg

Alates tänasest on Belgia suusahooaeg ametlikult avatud. Nimelt "idaosariikides" on 15-20 cm lund. Suusakeskused tegid uksed lahti, saab nii mäest alla lasta kui tasasel maal sahmida. Ja ma rääkisin alati Ukule, et suusatamiseks peab ta vanaemale Eestisse külla minema. :) Huvitav, kaua Belgia suusahooaeg kestab? St kas ma nädalavahetusel saan veel seda imet vaatama minna. Tegemist on igastahes minu esimese ametliku hooajaga siin mail.

Eric the half a bee

Ma olen elu jooksul päris mitut Eric/Erikut tundnud, aga millegi pärast tekib mul ainult inglasest kolleegi puhul the half a bee-moment. Tahtmine eile telefonis "Eric, the half a bee" öelda oli nii tugev, et ma pidin tõsiseid ponnistusi tegema rääkimisvõime säilitamiseks. Vähemalt ei tekkinud Ericul, kes on tegelikult 100% gentleman ja ea poolest pigem mu isa, probleeme shiny belgian colleague tuvastamisega.

Ka mõttetused võivad kasulikuks osutuda

Üks tugeva talupoegliku aksaaniga frankofoon kunagi viskas moka otsast, et hollandi keel on mõttetu. Eks ta laias laastus olegi. Minu jaoks on küll tegemist mu maailma romantilisema osa keelega, kuigi ega sel keelel eriliselt kõrvu paitavat kõla pole. Eriti kui hollandlane räägib.

Aga ma ei uskunud, et ma oma nohitsemise maailmas kunagi tõesti hollandi keele oskusest kasu lõikan va pedagoogindus. Siiski see võimatu sündmus täna realiseerus. Otsisin artiklit taga ning leidsin ainult hollandikeelse versiooni. Sain teada, mida tahtsin, ja säästsin "kaevetööde" pealt hulga aega.

Akendega maja

Saab asja. Jaanituli omas kaminas!

Paranoiline kanaema?

Viimasel ajal on olnud lähestikku kaks juhtumit, kus ma olen tõsiselt kaalunud oma paranoilisuse astme tõsidust. Kas paranoilisuseks on põhjust või reageerin lihtsalt üle?

Esimesel juhtumil oli tegemist ühe emmede foorumiga, kus paljud esinevad oma lapse pildi taga. Ma ei saaks öelda, et mulle see väga meeldiks, aga ma annan aru, et vähemalt minu lapsed on must küll hulka fotogeenilisemad :) Pampersi-jutu juures beebipilte vaadata pole häiriv. Aga foorumis on ka nn pereelu ja nimeta foorum, kus jutt vahel intiimelu radadele viib. Lugeda seksist ja vaadata beebipilti kõrval... Võib olla on mu tolerantsus Dutroux juhtumi ja sellest ajendatud ajalehelugudega alla arvestust langenud, aga mulle lööb punane tekst "pedofiilia" silme ette. Mõistus saab aru, et emmed lobisevad, aga südames kihvatab.

Teine hetk saabus pühapäeval loomaaias. Hakkasime aiast lahkuma, Nic pani käru ära, mina kohmitsesin õe kallal. Ja Uku haihtus. Kadunud. Vaatasime loomaaia poodi, palju rahvast, aga meie marakratti mitte. Siis lõi alarm täiega üürgama - me olime just rääkinud, et läheme uuendatud raudteejaama st ronge vaatama. Ruttu jaama, poissi ei kuskil. Jaanika-paanika. Siiski läksime veel kord loomaaeda poe juurde vaatama.

Sealt me ta leidsime! Uhhh, milline kergendus. Uku oli nimelt poevargusega hakkama saanud, kummist kala ja kommid pihta pannud ning siis loomaaeda peitu pagenud, kuna ta teadis hästi, et ta käitumine kristliste normide ja vanemate lubamistega kooskõlas pole. Poleks eales uskunud, aga mul oli siiralt hea meel, et Uku kõigest :) shop-liftinguga tegeles. Õppetund kogu eluks. Ja ühtlasi väga terav torge teadvusesse, et Antwerpeni loomaaed on priima koht lapsevarguseks. Ilusate ilmadega on loomaaed rahvast pungil ning raudteejaam kohe ukse ees. Ja nüüd ma mõtlen, kas ma midagi sellist ka (kuri)kuulsaima belglase sünnita oleks järeldanud.

Loodusõpetus

Detsembris kuskil tuli paps koju karbiga, kus peal pilt ilusa sinakaslilla lillega klaasis. Tasuta anti poest kaasa. Uku kookis kodus karbi lahti ja leidis karbist klaasist vaasi, aga lille asemel oli ...ee... junn.

Kuigi ma seletasin pikalt ja laialt sibulas magavast lillest, jäi Uku ilme ikka umbusklikuks ja lõpuks rääkisime me rohkem sibulate kulinaarsetest aspektidest. Seega võtsime ette projekti Kevad südames. Ehk kuskil vana aasta lõpus sai klaas alt veega täidetud ja magamistoa jahedasse-pimedasse nurka pandud. Ja nüüd - tatatataa! - lill nagu pildil! Kevade esimene hüatsint on puhkenud.

Paksukampsipäev

Täna läksid paljude Belgia koolide õpilased tavapäraselt paksemate kampsunitega kooli. Eelmise nädalavahetuse kevad sai otsa ja koolimajas külm näpistas :). Tegelikult krutiti kütet vähemaks ülemaise paksukampsunipäeva puhul. Ehk terve Belgia säästis täna hea hulga energiat ja paiskas jupp maad vähem kasvuhoonegaase õhku üksnes paksu kampsuni arvelt.

Ühele Eesti empsile on see veel teisest kandist hea päev. Nimelt tuli vanaema meile kunagi ilusa "muhu" kampsuniga külla. Aga kahjuks on neid põhjusi paks kamps kapist välja kookida suht vähe, valdavalt loomaaeda minnes tõmmatakse vatte rohkem selga. Seega on iga lisavõimalus uhke kampsuniga poosetada teretulnud.

Rääkivad kassid

Uku astub papsiga kooli poole ja üürgavad koos Samsonrocki laulu. Nimetet laulus on rida: de hele buurt danst met ons mee alleen de domme katten zegen - nee! e kogu naabruskond tantsib meiega kaasa, ainult ohmud kassid ütlevad ei!. Kui laul tuleb kordamisele jääb Uku selle rea järel vait, mõtleb natuke ja küsib: "Kuule, paps, aga missugustel inimestel on kodus kassid, kes ütlevad "ei"?"

Tehnikapededest naistest puupõrandateni

Killuke 1. Viimase aja tegevused on mind viinud statistiliselt täiesti mitterepresentatiivselt valimilt tehtud järelduseni. Nimelt nohikute naised on tehnikapeded. Esiteks keedab kolleg kohviruumis vett, aga valades niriseb seda kannust vähevõitu. Lahenduseks oli kaaneava lahti keeramine, mille peale ma sain komentaari osaliseks, et naised märkavad ikka selliseid asju. Teiseks ei saanud mu copromootor tindikasetti printerisse. Kolmandaks ei leidnud mu promootor aadressiraamatut mobiilist üles ja oli juba naisele helistamas, kui ma appi sattusin. Neljandaks ei suutnud mu kodune itimees VHR programmeerimist ära õppida ning kui ma ei viitsinud kruttida, jäid asjad lindistamata. (Ta viskas maki lihtsalt välja ja ostis ühenupuvajutusega lindistava HD-recorderi asemele.) Seega nohikute naised saavad igapäeva tehnikalahendustega paremini hakkama.

Killuke 2. And something completely different: kui palju unistada, unistused täituvad. Ma unistasin ammusest ajast laudpõrandast. Aga kartsin hinda ja me majaehituse büdzeti totaalset lõhkemist. Nüüd selgus, et ehituse tehnilise poole pealt ei ole alguses laminaadi mahapanek mõistlik, põrand jääb plaadist osaga võrreldes ebatasane. Seega saab maha puu! Lameekraanteleka asemel tuleb esimesel aastal meelelahutuseks puupõrandal muru- ja, kmmm..., muid mänge mängida. :)

Eurovisioonilainetel

Sellel aastal on lauluvalimine jälle Flandria käes. Lauluvõitlusega käib ikka kaasas:
a) oma ämber, mis mind üksnes vaatajana piinlikkust tundma paneb. Seekord oli selleks Famme fatale, kes juhtumisi ei osanud suuremat laulda, mis on kahetsusväärne, sest laulul polnud viga.
b) üks üllataja - Tania Dexters oli laulma õppinud.
c) mõni täitsa kobe laul, millel vähe Eurovisioonipotentsiaali (Brahim).
d) veel mõni kobe laul, mille rikub show. Tõelisel rockil nagu EFR peab olema saatebänd, mitte pille hoidvad või playbacki järgi suid liigutavad tantsupoisid-tüdrukud.
e) hulk halli tühisust, mida järgmisel päeval enam meenutada ei suuda.
f) üks tõeline nakkav pärl, mis paneb suunurgad kõrvadele Tere! ütlema -Ishdar. Kolmandat eelvooru pole vist vaja vaadata.

It's not really a country, is it?

Kui sa satud teise riiki kolima, siis su lähemad ja kaugemad sõbrad kostitavad sind ikka hulgima naljakas-teravmeelsete meilidega. Vahel tuleb küll omadussõa jutumärkidesse panna, aga mingi point neis siiski on. Inboxi puhastustöö käigus ilmusid lagedale kirjad aastast 2004. Näiteks selline spämm:

Top 10 reasons to be a Belgian:
1. You get to speak three languages, but none of them intelligibly.
2. If other countries want to fight a war, they will do it in your country.
3. You can brew drinks out of fruit, and still call it beer.
4. You are either: a. like the Dutch, just less efficient b. like the French, just less romantic c. just like the Germans
5. Decent fries. Real mayonnaise. Great chocolate. Damn good beer.
6. No one knows anything about you, except for the Dutch and French, and they make fun of you.
7. More scandals in a week than any other country in a decade.
8. You can drive like a maniac on the road and nobody cares.
9. All your famous countrymen are either imaginary, or sex-offenders.
10. Face it. It’s not really a country, is it?

Ma olen oma sakslasehingega õigesse kohta sattunud. Aga tegelikult jäi mulle silma hoopis viimane punkt. Isegi muumaalased ei pea Belgiat riigiks. Veel üks põhjus föderalistipisaraid valada. Jääb ainult loota, et punkt peegeldab keskmise Ameerika riikliku kooli õpilase arusaama. Lootus sureb viimasena, eks?

Test: Kas su abikaasa märkab sind?

Alustuseks pean ma nentima, et mu hajameelsus hakkab ületama igasuguseid piire. Ma oleksin eile äärepealt unustanud, et mul kohting juuksuriga. God bless the outlook. Tibistumise testis skoorin ma lausa negatiivselt.

Ja kuna ma ise enam peaaegu ei teadnud midagi oma olulisest punktist päevaplaanis, siis Nicil polnud aimugi. Nii ma jõudsingi koju värskenduskuuri läbiteinud peaga. Ei midagi erilist, roosaks ei värvinud, ikka vana hea bob. Nic astus tuppa: "Ooooo!! Moiiiii! Sexy!". Natukese aja pärast nentis, et ma talle ei kõssanudki juuksurist. Kas see oli test, kas ta ikka märkab? :) Testi läbis ta igastahes eeskujulikult, 10 10-st.

Kuigi polnud nii mõeldud, sobib see idee ju suurepäraselt testiks, kas abikaas veel peale n aastat oma naist märkab või on kaasa lihtsalt mööblitükiga võrdsustatud. Seega, kel testihimu, juuksurisse! Sic! testitulemuste usaldusväärsuse huvides ei tohi muutus olla, kmm..., dramaatiline. Ehk pead roheliseks ei maksa värvida, kui te juhtumisi daltonistiga koos ei ela.

Mis on ühist mootorratturpolitseinikul ja rugbyl?

1. Nad mõlemad on oma karbi kirkaimad kriidid. Võhikutest visuaalsetele gurmaanidele kõige nauditavamad eksemplarid omast liigist.

2. Mõlemasse on kasulik suhtuda kui kunstiteosesse - tarbida teatud distantsilt ja sobiva nurga all. Muidu võib näiteks ümber pöörav mootorratturpolitseinik meenutada Burt Reynoldsi vuntsidele vaatamata ennekõike valgete froteesokkidega Ida-Saksa pornonäitlejat.

Belgia vahvlid

Kui ma kunagi esimest korda Brüsselisse sattusin, siis õlle kõrval teiseks gastronoomiliseks elamuseks olid mulle vahvlid. Paksud ja magusad suhkru e Liege vahvlid. Suureks üllatuseks vedas skriinimise lõunapausi ajal kiiruga haaratud kahe vahvliga välja õhtuni.

Natukese aja pärast kolisin ma vahvlite keskele elama. Iga kord kui me poes nädala toiduvaru kokku kuhjasime või niisama linnas lonkisime, ei suutnud ma ühele vahvlile ei öelda. Nic vahel suutis. Minu suuresilmsele küsimisele, kas ta vahvleid ei söögi, vastas ta kõiki Kristuse kannatusi peegeldava ilmega, et sööb küll, ta on ju belglane.

Siis sain ma jõulukingiks tõelise vahvlimasina, the real thing nagu Mimi ütles. Kena, roostevabast terasest, vahetatavate raudade ja retseptiraamatuga. Retseptiraamatuga tutvudes sain ma aru, miks kaks suhkruvahvlit lõunasöögi välja annavad :) Seetõttu saab meil nüüd rohkem Brüsseli ja õllevahvleid.

Kõik see tuli mulle jälle meelde, kui täna üle hulga aja jälle ühe suhkruvahvli võtsin :)

Uudiste ürgosa - liiklusõnnetused

Ma ei satu just sageli kella seitsmeseid uudiseid vaatama. Tavaliselt on see nö pere kvaliteetaeg :). Aga eile juhtus, et tibi jäi tukastama ning vend vaatas ootades-aatades raamatut, mis andis mulle võimaluse uudistesaateid vaadata.

Uudised tõid pinnale ühe belglaste ärritava harjumuse. Nimelt iga, absoluutselt iga, uudistesaade sisaldab reportaazi "kauni" pildimaterjaliga mõnest raskemat sorti liiklusõnnetusest. Eile mul lausa eriti jopastas, sest klõpsutades järgmisele uudistesaatele tabas mind hiljemalt ülejärgmise uudisega jälle liiklusõnnetus.

Miks peab inimene küll iga õhtu mingit järjekordset zippoks keeratud autot kaema? Sest, vaatamata igipüsivale kohale uudistes, ei juhtu iga päev liikluses tähelepanuväärseid õnnetusi. Õnneks muidugi. Ma saan aru, et uudis on Antwerpeni ringil põlema läinud elusaid kanu vedav reka või mõni ahelkokkupõrge, aga kiirust ületav nolk, kes juhtumisi sõtis tellistest müürile augu sisse, või kiirteel oma võimeid ülehinnanud mersuomanik? Lollus suures plaanis. Ainult uudsuse moment jääb mulle vähe tabamatuks. See kõik on heaks ettekäändeks ennast Uku kõrvale suurt loomaraamatut vaatama sättida.

Üheksakuune

Ma pean ise kirjutama õppima, sest emps on nii pika toimega. Nädal tagasi oli meie menüüs ricottakook empsi hõbelusika raamtust. Ja mina sain ka väikse tüki! Ning sugugi mitte kõhuvalu nagu emps kartis. Itaalia köök on taevalik. :P

Tegelikult on minus käinud väike krõks ning ma olen hakanud tahkemat toitu sööma. Ma söön porgandit ja printsessube, pirni ja rukkileiba ning venna autosid. Võib olla on see seotud sellega, et ma hakkan üldse suureks kasvama. Seisan natuke oma mängukaare najal. Ajan peput nagu pioneer püsti (mis asi see pioneer veel on?) ja proovin ennast istuma ajada. Viimane vahel isegi õnnestub, kui ma olen enne empsi jala peale roninud. Ma olen kaval :)

Jutuhoog pole samuti vaibunud, ma seletan hea meelega kaasa, kui emps ja paps poliitikast räägivad. Täitsa huvitav on. Mul on kindlasti kõige kõvem hääl.

Kosmopoliidid me peres

Ajendatuna ühe tobeda BV st bekende vlaaming e tuntud flaami veel tobedamast repliigist oma kosmopoliitsuse kohta hakkasime me Niciga arutama oma maailmakodaniku staatuse üle. Ma pakkusin välja, et eestlased-flaamid üks matsirahvas puha eesotsas nimetet BV-ga. Kosmopoliidid, my arce. Maailmakodaniku automaatset elu mitmetahulisuse eeldust pole meil kummalgi veres.

Seepeale vihjas Nic, et temal oli omal ajal kombeks Pariisis kohtingul käia. Ehhee, kummaline, aga minagi semmisin Pariisis ühe flaami poisiga. Kes oli tõeline maakas ja saabus esimesele kohtamisele internetist väljaprinditud skeemiga, kus seisis peal Eiffel, Notre-Dame ja Seine. :D Maaka orienteerumisvaistule peab siiski au andma, sest sellise, kmm, skeemiga (no kaart see ei olnud) leida üles õige tänav ja maja oli ülimat imetlust väärt. Nagu laulus öldakse, kui kokku tahab saada üks õnnelik paar...

Kui ma siis lõpuks selle flaami poisiga Ladina kvartali baaridesse jõudsin, tellis ta une bière grandi, eeldades, et kõikjal maailmas lähtutakse Belgia kolkastandardist, kus suur õlu on kolmandikliitrises anumas. Pariis kasutas Müncheni standardit :) Aga ära me selle jõime ja nalja sai palju. Tänaseni armastan ma küsida, kas suur õlu või une bière grand. Ainult ega see mind veel kosmopoliidiks tee.

Arstid Belgia moodi

Algusest alustades võtsime me Niciga veel vana aasta raames suure suurpuhastuse kodus ette. Põhjuseks fakt, et me ei tahtnud enam koju ära mahtuda ning enne loodetavat kolimist on mõtekas ebavajalikust kolist, nagu Red Bull aastast 2002, lahti saada.

Ühes kapis oli meil hunnik arstirohte, kust polnud vähemalt mina viimase viie aasta jooksul midagi ära visanud. Enesevabanduseks pean nentima, et tegelikult on mul üldse olnud nimetatud riiuliga viimastel aastatel väga leige suhe. Aga peale kuupäevadega tutvumist jäi kappi hulk ruumi ning paratsetamool, magneesium, kinnisti, Wala ninatilgad, toniseeriv- ja spasmiheel (pluss Nici rohud).

Kogu minemavisatud hunnik tuletas mulle meelde Belgia arstide rohuväljakirjutamise armastuse. Nimelt meeldib Belgia arstidele alati retsept sulle kaasa kirjutada. Oma perearsti puhul kahtlustan ma lausa väikest maaniat. Kuna ma olen meie tutvuse jooksul olnud pikka aega, kas rase või rinnaga toitev ema, siis võttis ta kätte ja uuris hulgi alternatiivseid ravimeid. Müts maha muidugi selle ponnistuse ees, kuigi ma ka neist paljusid ei ole tarvitanud. Viirushaigust ravib kõige paremini voodi ja pärnaõietee, täiesti retseptivaba kaup.

Teisalt oli see rohuhunnik ka masendust tekitav. Ikka paras ports raha farmaatsiatööstuse veskile. Nüüdseks ma alati rõhutatult toonitan, et tegelikult on mul üksnes tööle arstitõendit vaja. Aga retsepte saan ma ikka. Samas apteeki ma kohe ei jookse, ma viskasin minema ma ka hea portsu viimase paari aasta jooksul väljakirjutatud, aga kasutamata retsepte. Võib öelda, et ma olen oma õpiraha ära maksnud.

Veel üks eestlane e leivareklaam

Fay tõeline kangelane on suur vend - venna viitsib alati lollusi teha ja väikest õde väntsutada. Lisaks hoolitseb vend menüü eest, närvust lisasööjast õele suudab vend kõige rohkem juurikaid sisse ajada.

Vennal pole kahju ka muud head paremat õega jagada. Näiteks jõulupeolt saadud Kasekese kommi või jäätist. Ehk pidevalt tuleb Ukut beebide toidulaua osas harida. Kommi ja jäätist õde ei söö, aga õuna-pirni küll jne. Seekord pidas nädalavahetuse leiba vend paslikuks beebitoiduks. Fay samuti. Suur hulk värskest leivast määriti laua peale, aga siiski kõhtu jõudis ka midagi. Maitse oli igastahes priima :)

Koolivaheaeg

Kolm nädalat koolivaheaega toob kaasa arenguhüppe lapse arengus :) Tegelikkuses on vist küll tegemist kommi ja küpsisehooaja ainumase positiivse tulemusega. Nimelt reedel tuli Uku kööginurka, kus ma parasjagu viibisin, võttis mul käest kinni ja nõudis, et ma tuleks vaatama. Seda siis:


Et ta teab, kuidas ta nimi kirjutatult välja näeb, mind ei üllatanud. Kooli minnes sai kõikvõimalikud riided uu-ka-uu-d täis õmmeldud. Aga, et ta oskab selle ise täheküpsistest kokku panna, on midagi uut. Kirjaoskamatust pole me peres vist vaja karta.

Ilmaprobleem

Miks küll inimesed arvavad, et ainult Eestis on pime? Kustutasin lõunale minnes tule, aga veerand tundi tagasi panin uuesti põlema. Ei näinud paberi pealt lugeda. Eelmise aasta jaanuaris tuli Belgais näiteks 34 tundi päikesepaistet kuu peale kokku. Ehk täitsa pime on. Ja viimasel ajal Eestist külmem ka. Peaks minema oma meerile ütlema, et koligu minema (naljast saab aru 24. detsembri lugu lugedes) ;)

Uue aasta uued ja vähe vanemad soovid

Järgmise aasta soovid:

1. Oma Maja. Järgmise aasta peapunkt. Loodetavasti saab maja lõõpuks valmis. Jumal võiks vähe rohkem õnne anda ja ehitusfirma oma tööd teha. Möödunud aasta kohta peab küll ütlema, et ainsad, mis täiesti graafikujärgselt ja korrektselt meieni jõudsid, olid arved >:|

2. Eestluse kultiveerimine. Brüsselile lähemale kolides saab ehk Uku Eesti lastega rohkem kokku. Ma pean ainult otsustama, kas viin ta laulma või tantsima. Viimane tundub vähemalt ajakava poole pealt rohkem sobivat.

3. Tervis. Esiteks, et haigused ei kimbutaks (et mu nina lõpetaks kraani mängimise ;) ja, teiseks, Nici hädad jätkuvast samas tempos hääbuks.

4. Veel üks artikkel publitseerimise torusse ning teine käsikirjana lauale. Muidu ei saa must doktorit enne vanaema staatust.

5. Võtta kaanest-kaaneni veerimispulgaga Wooldridge'i Econometric Analysis läbi. Igav, aga ei saa mööda kuidagi.

Uku vr. Fay

Kui kaks last majapidamises, siis tekib paratamatult võrldusmoment. Ja peaaegu terve aasta olen ma vaikselt vaadelnud kahte tüüpi.

Siia ilma tulid nad suhteliselt sarnaselt, kiiret polnud esialgu kummalgi. Aga kui juba vedama saab, siis ei saa enam pidama :) Pika süütenööriga pommid e ugrimugri geenid. Uku ei olnud suur nutubeebi, aga naerupall ka mitte. Selline rohkem omaette nohiseja ja, mis seal salata, paljuski minusse. Me mõlemad kannatame raskekujulise jäärapäisuse all. Lisaks oskame me poolelt sõnalt vait jääda ning pilgu kättesaamatusse kaugusesse naelutada, ise oma mõtteid mõlgutades. Samas small-talkis teeb ta vasaku suupoolega mõlemale vanemale ära.

Teisalt Fay on lootusetu kõkutaja. Selline naeratav punapea. Tema osaks on rohkem uudishimulikult, näpp suus vaadata. Lisaks on ta palju "iseseisvam", suutis juba päris pisist peast jupp aega omaette asjatada. Fay puhul ma mõtlen ikka palju mängib siin pehme sünnitus rolli, palju lihtsalt erinev temperament. Õde on märksa väiksem rahmeldada, teda pole, vähemalt veel, vaja traksidega tooli külge siduda. Karta on, et vennast hakkab ta tunduvalt hiljem käima, üks kuu on tal veel aega õppida.

Kingiaasta

Tänavune kingiaasta oli tagasihoidlik. Kuna me loodame järgmisel aastal kolima hakata, siis igasugused suuremad ostud ootavad uut kodu. Väikese erandina minu fotokas :) Ei saa jätta kekkamata. Nüüd tuleb ajada näpuga järge raamatust Fotographie voor dummies. Hea kui inimese hobid mahuvad riiulinurka ära. Nici trummikomplekti jaoks pole meil lihtsalt ruumi, see kink jääb järgmisesse aastasse. Nii kaua pean ma veel lauatrummeldamist taluma.

Kõige suuremad kingid läbi aegade on aga pildil.

Palju õnne mitte häid jõule!

Täna, viis aastat tagasi, kõlas Wommelgemi vallamaja tseremooniasaalis kaks korda selge ja kõlav "jaa". Kusjuures tundub tunduvalt lühem aeg tegelikult olevat. Aga mõeldes Nici vanavanematele, siis 60 veel minna :)

Viie aasta tagusest päevast meenub kaks pilti. Esiteks meie meer ametlikul tseremoonial. Nagu ikka käib allakirjade juurde natuke üllast juttu ja pärast nn seltskondlik vestlus. Tollel päeval oli Eestis juhtumisi ebajõululikult külm ja lumine päev. Igastahes, kui linnapea kuulis, et Eestis -18, siis sai ta aru küll, miks me Belgiasse kolisime. Aga, miks küll kõik marokolased ennast marjamaale punnitavad, sellest ta aru ei saanud. Kui mu ettekujutus flaamidest põhineks mu esimesel ametlikult kogemusel, ei peaks ma flaame mitte natsionalistideks, vaid lausa rassistideks. Sealhulgas herr meer pole flaamiblokker, vaid liberaal.

Teises pildis jõudsime me meeri üle kõvasti irvitades koju. Täpsemalt kodu ukse taha, mis, nagu uks tavaliselt, avaneb võtme abil. Ainult vastne abielupaar tunnistajatega oli ühel pool ust ja võtmed teisel pool. Õnneks oli meil magamistoa aken lahti ning seltskonnas leidus ämblikmehe fänn G. Peale lühikest külaskäiku alumiste naabrite juurde (kodus oli ratastoolis naine, kelle magamistuppa esimese raksuga tungiti :) jõudis G õnnelikult meie magamistuppa ja tegi uksed lahti. Seega lahtise aknaga magamine ei ole ainult tervisele kasulik. Lahtine aken võib vahel kindlustada champagne pulmapäeval.

Jõulupidu

Jõulupidu möödus kommi, limpsiga. Tasakaaluks oli valitsev mõtlik ja ülev pühademeeleolu. Tüdrukute pildi on teinud kaasmaalasest peoline.

Talvemõnud

Kui me Lõunast tagasi saabusime, oli Belgiasse saabunud lumi. Siinmail tulid vähe valgemad ajad, kui Eestis. Rõhk sõnal vähe. Mu koduaknast tavanes eile päris tore pilt. Ja mina mõtlesin, et loodusfotograafi ei saa must eal - ma ei viitsi mudas püherdada ja külmas külmetada. Aga seekord tegin lihtsalt akna lahti :)

Koos lumega saabus uus valitsus. Seda ei osanudki kohe oodata. Samuti on raske sellest valitsusest midagi oodata. Esiteks on ühe laua taha pandud kokku selline kompott, et mingit konkreetset otsustusvõimu on kabinetis raske näha. Lisaks sellele on veel tegemist ajutise valitsusega kolmeks kuuks. Ehk nagu on valitsus ja nagu ei ole ka.

Emakeelest isamaal

Pullerits on uue artikliga maha saanud. Pealkiri pani mind igatahes mõtlema hoopis laiemalt. Minu arust ei puuduta eesti keele kängumine sugugi ainult välismaale putkanute vähemust. Keel ei ole ainult võime "palun, mulle üks õlu!" tellida. Kui ma mõned aastad tagasi Eestis doktoriprojekti peale mõtlema hakkasin, siis minu üks mentor ütles üheselt, et töö tuleb inglise keeles kirjutada. Aastaid tagasi avaldasid mu kaasdoktorandid õppeplaani täitmiseks muuhulgas artikleid Äripäevas. Naerukoht. Sest eesti keeles pole suurt kuskil mujal avaldada. Ehk teaduslikke artikleid emakeeles treida on praktiliselt sahtlisse kirjutamine. Nutukoht. (Tegelikult kehtib see paljuski ka 20-miljoni keele hollandi keele kohta.)

Aga kakskeelsete perede teemal. Tundub, et mul on kodus ebatüüpiline meeselement :) Meil pole eesti keele rääkimisega probleeme kunagi tekkinud. Nici auks peab tunnistama, et kolme aastaga on ta vaikselt päris korraliku passiivse eesti keele omale külge pookinud. Kui aru ei saa, siis küsib ja tõlke on meil juba kaks. Lisaks pidime me see aasta tegema valiku, kas eestlaste või flaamlaste jõulupidu. Nic vastas, et läheme eestlaste peole. Loomulikult. :)

Kaheksakuune

Kolmapäeval sain ma kaheksakuuseks. Ma oskan juba roomata, ajan peput püsti ning istun. Kui paps mind püsti tõstab, siis seisan hea jupp aega tudisemata oma mängukaare najal. Emps-paps ainult ei taha mind lasta seista.

Viimasel ajal meeldib mulle keelt suust välja ajada. Nagu Einstein sellel kuulsal oma sünnipäeva pildil ;). Ja ma ütlesin ka oma esimesed sõnad - emm ja papa! Nüüd emps muigab. Tahkemat toitu ma suurt ei söö, emps katsetab mu peal baby-led approach to the introduction of solid food meetodit. Minu arust pole ma mingiks muuks meetodiks kunagi võimalust andnud, aga empsile lihtsalt meeldib kõigest uhkelt kõlav teooria teha.

Koogiks oli 100 Kooki raamatust shokolaadikook, veerand kilo shokolaadi ja väike pakk võid, mmmmm...

Karge talvehommiku tükikesed

Esiteks sain ma metsaka listilisena hea lingi oma postkasti - kust tuleb stuff. Tasub vaadata enne jõulushopingule tormamist. Kusjuures ma (tegelikult küll Nici firma :) just hiljaaegu sain karistada oma liiga harvade investeeringute eest kuldsesse noolekesse, nimelt PSP otsustas kuus kuud peale garantii lõppemist otsad anda. Parandamine st üksnes riistapuu lahtikruvimine läheb üle poole uue hinnast maksma! Rõve sõim serbohorvaadi keeles.

Teiseks olen ma viimasel ajal mõelnud, et palju vähendab mu ökoloogilist jalajälge näiteks ökovahenditega pesemine, ainult oma elukoha lähistel kasvatatud toidu söömine ja ainult biomärgisega toidu söömine jms. Mitte, et ma senisest praktikast loobuksin, kui efekt liiga väike on, aga pigem efekti maksimeerimise eesmärgil. Kui kuskil peaks kompromissile minema, ja kompromissitult ei vea iga kord välja, siis kuidas seda kõige väiksemate kuludega teha.

Lõpetuseks, et lisaks rohehullule teenida auga välja flaami natsionalisti tiitel, leidsin ma päris hea killu viimasest Knackist. Prantsusekeelne meedia armastab flaamlasest maalida paraja koletise, kes rabab andunult tööd teha, saab selle eest kolepalju raha ja vabal ajal kõmmutab neegreid maha. Ning siit tekibki küsimus, et kui hollandikeelne osa riigist nii vastik ja jäle on, siis miks prantsusekeelsed kodanikud nii tulihingeliselt ühist riiki pooldavad? Finantssolidaarsus? Tegelikult peaks plokki küsituluse tegema, millal Belgia uue valitsuse saab. Jaanipäevaks?

Hea ost ja halb ost

Hea

Leivamasin st korrektselt öelduna saia-sepikumasin. Seda riistapuud on me majapidamises juba pea viis aastat aktiivselt pruugitud nii saialiste kui pärmitaigna tegemiseks. Vaevalt, et see massin lähitulevikus tolmu koguma hakkab.

HD recorder (maakeeli siis kõvakettalindistaja?). Saab jälle televiisorit vaadata :). Meil oli alatine häda, et vähegi vaadatav saade hakkas kell 11 - tööinimese ja lapsevanemana sellisel kellaajal enam küll midagi ei vaata, vaid me juba magame. Ning videomakiga opereerimine oli tüütu. Nüüd saab paari nupule vajutamisega lindistatud-vaadatud, kusjuures telekakvaliteediga.

Halb.

Made in China helikopter ja mängubuss. Lagunesid esimesel mänguõhtul. Ma sain aru, et ma pole nii rikas, et odavaid asju osta.

Karp sprotte. See oli kuskil mu Belgia elu alguses, kui ma kordas Carrefourist Riia sprotid leidsin. Südame lõi soojaks ning sprotid maandusid mu külmkapi nurka. Aga ma pole eriline sprotisõber, umbes kahe aasta pärast rändasid nad prügikasti. Sellest ajast peale püüan ma oma ostukäitumise juures seda sooja Eestimaa nurgakest oma südames vaos hoida. Näiteks looduspoes ei osta hunnikut pudrumaterjali kokku, sest pudrusööjat must pole.

Kiire aeglane kuu

Esiteks tuleb paar laulu selgeks õppida Eesti laste jõulupeoks. Lauludega on selline häda, et ma olen täielik muusikavõhik. Seda ilmestab kenasti fakt, et lugedes "Uisutajate" teksti, ütlesin ma kohe Ernst Enno ja väga zen, aga mis viisil peaks laulujoru veeretama, ma ei tea. Kusjuures ma ei ole mingi luulepede. Päkapikulaulu ma ka ei tea. Kuigi suur õnnetus see pole, sest laulan ma enivei suht omal viisil alati.

Seejärel tuleb loota, et mu kaamera siiski selle nädala sees saabub. Siis saab Champagnes pilti teha :) Nimelt ei jõua ma ära oodata, kunas me juba autosse istume ja mullijoogi regiooni vurame. Kere annab juba vähemalt kuu aega märku, et oleks aeg aeg maha võtta. Kus on mu klaasike kihisevat, Empire Falls, kamin ja saun...

New kid in the box

Milleks küll kallis mänguasjanodi, kui täieliseks õnneks piisab lihtsast pappkarbist :D

Kiri Sintile

Tere, kallis Sinterklaas,

Ma olen see aasta täitsa tubli olnud. Ilusa tütrekese ilmale toonud ja natuke teadust teinud. Väänikust suure vennaga võiks vähe rohkem kannatust olla, aga ma arvan, et ka selles osas olen ma viimasel ajal tublisti arenenud.

Mulle polegi palju vaja - vähe päikest, terveid lapsi ja meest ning et maja ilusti kerkiks. Ma ei taha kaevata, aga selles viimases küsimuses teenivad me aknatreialid küll vitsakimbu. Kui sul kotis ruumi üle jääb, siis uhke kokanoa või fotoka üle oleks mul muidugi hea meel.

Tegelikult on minu suurimaks sooviks, et Belgia uue valitsuse saaks. Minu arust ei ole poliitikud see aasta küll tublid olnud. Geen flinke jongens en meisjes, eks? Tead, üks peamine põhjus, miks mulle Belgia meeldib, on selle riigi absurdsus, Magritte'ilik sürrealism, see täiesti jabur kooslus. Ma soovin, et see riik ikka kestma jääks. Ehk, kallis Sinterklaas, kas sa saaksid Belgia poliitikutele vähe kainet meelt, südametunnistust, meelekindlust ja julgust tuua? Ma väga palun.

Parimatega,

Lilly

Eskalaatoriteooria

Täna hommikul oma laisku konte eskalaatoril maa peale kolistades (eskalaator tegi tõesti kahtlaselt palju kola) ja uneledes, meenus mulle Pariisi metroo ning need ajad, kui ma uduses Pariisi sügises eskalaatoriga valguse poole tõusin.

Mu ees arutasid kaks tibi agaralt jõulukinkide teemal, kõrvuti seistes ja kihistades. Sekspesu küll kingilistis ei olnud :). Pariisis oleks vähemalt viis inimest selle aja jooksul "pardonitamise" saatel neist läbi tunginud. Eskalaatori vasakul äärel seista on Prantsuse päälinnas ülim mühaklus. Kui inimene seisab, siis teeb ta seda paremal pool nii, et kiirustajad tast mööda pääsevad.

Seega viisi järgi, kuidas inimene ennast eskalaatoril üleval peab, võib määrata linna metropoliseerumuse astme. Mida endastmõistevamalt seistakse eskalaatori paremal pool ja jäetakse kondiauru lisaks kasutatavatele tormlejatele vasak riba, seda suurema metropoliga on tegemist. Ma eelistan provintsilinna uimasust, siis ma saan teine kordki hommikuses mõteluses toredaid teooriad aretada :)

Hollandi keele õpetaja

Lubage esitleda, alates eilsest olen ma me pere hollandi keele õpetaja. Nimelt kannan ma hoolt, et mõnel erandlikul päeval me kodus vähemalt üks väike poisimasuurikas ka tõesti hollandi keelt räägib, mitte mingit "vluamsi". Vahelduva eduga.

Uku põristab "monster"-autoga:
- En ik rij keisnel... prrrr!
- Heel snel.
- Keisnel!
- (Paganama, antverpenlane!) Oerend hard!
Paps naerab, kõht kõveras... Ukut tabab jahmunud vaikus ja piidleb meid uudishimulikult :D.

Hea põhjus kodusõjaks

Belgia ja Eesti on järjekordselt samas jalgpalli MM alagrupis! Ehk me saame Niciga jälle koos jalgpalli vaatama minna. Ning teineteise tiime maha teha, mis on see kõige suurem lõbu asja juures. Kõige lihtsam on Ukul-Fayl - võidavad igate pidi.

Seitsmekuune

Ma sain juba aaaaammmuuuu seitsmekuuseks, aga emps on laisk!

Ma ajan hea meelega oma näpud iga asja taha, saaks ainult krabada. Vahel saan ma päris pahaseks, kui ma kohe ei suuda ennast mõne huvitava asjani rullida-nükerdada, et see kätte võtta ja suhu toppida.

Samuti meeldib mulle, kui paps laulab ja kitarri mängib. Ning, kui mamps mulle arvutis fotosid näitab. Nii lõbus, seal oleme venna ja mina!

Koogiks oli seekord empsi lemmiku S.O.S. Pieti Itaalia õunakook.

Cool vend

Uku teeb õele nägusid ja lamba häält. Õde kõkutab nii, et piss püksis.
Uku: Hull õde!
Paps: Ja hull vend?
Uku: Eei!
Paps: Sõge vend?
Uku: Eei...
Paps: Suur vend?
Uku: Ei! Cool vend!

Meestest, ikka nendest, va, välismaistest

Naised ukradina!!! Minu ettekujutus röövimisest erineb Pulleritsu omast kardinaalselt. Kott pähe ja kahekümneaastase romu pagasnikusse - nii need kallid Eesti naised küll jalga lasknud pole.

Esimese asjana tekitab mus alati nõutust sõnapaar välismaine mees. Et siis vahet pole, kas tegemist on 50-aastase pakistanlase või 30-aastase baierlasega? Enamasti peetakse siiski silmas euroopaliku kultuuriruumi meessoost esindajat. Samas vähemalt flaami mehed, kelle hulgast on mul korralik statistiliselt representatiivne valim võtta :), erinevad oma olemuselt sama palju nagu see keel, mida nad räägivad.

Teiseks ma ei räägiks niivõrd suurest meeste vahest, pigem teatud vahest ühiskondlises mõttes üldiselt. Edule orienteeritus, materiaalsete väärtuste hindamine on midagi üdini omast kõigile postsotialistlikele riikidele. Mulle meenub kunagine teema Perekooli foorumist, kus küsimuseks olid väärtushinnangute muutused seoses lapse saamisega. Minu suureks jahmatuseks jahus enamus noori emasid oma ostukorvi osakaalude ja rahapaigutuste prioriteetide muutustest. Ja ometigi on lapsesaamine niivõrd ebamaine sündmus! Kui arvestada, et naised omavad valdavalt võnevõrra pehmemat maailmavaadet, siis tõenäoliselt tekibki eesti naiste ja "välismaa" meeste vahel lihtsamini klapp.

Siiski tuua välja mingi üldine mudel tundub mõttetu. Pigem võiks rääkida teatud tüüpi paaridest. Kindlasti on neid naisi, kes on oma au pair'i karjääri jätkanud koduperenaise vormis. Teisalt tundub mulle, et ka välismaale õppima-töötama siirdunud eestlaste hulgas on rohkem naisi. Siinkohal tuleb muidugi arvestada minu georgaafilist lähdust Brüsselile. Õppima minek eeldab sageli kodumaa ülikooli nimekirjas olemist, rahvusvahelistes organisatsioonides domineerivad avaliku sektori taustaga töötajad ning Brüsseli tõlkemahud vajavad palju filolooge - kõik valdkonnad, kus Eestis on naised ülekaalus. Rohkem võrdõiguslikkust viiks ehk vähem naisi (ja rohkem mehi) üle piiri.

Feminism toob mind aga kolmanda grupini e nö eneseteadlike naisteni. Eesti valvefeministi mees peaks mu mäletamist mööda olema soomlane, eks? Tehes tuttavate hulgas statistikat saan ma kümme segapaari sh kaks erandlikku Eesti meest. Pooled "röövitud" Eesti naised on aga olnud vähemalt magistrikraadiga ning kolmekümne ümber. Kõik taandub siiski mitte rahvusliku kuuluvuse, vaid pott-kaas printsiibile. Lihtsalt Lääne-Euroopa mehed on rohkem võrdõiguslikkusega läbi loputatud.

Lõppeks ei abiellu eestlased muust rahvusest kaasadega sagedamini kui teised rahvused. Ma suudan oma tutvuskonnast leida mitmeid paare, kus üks kaasa on muurahvuseline, teine kohalik. Me peretuttav on shveitslane, kunagise kollegi õde on abielus iirlasega, Nici sõprade vanem vend elab taanlannaga Taanis, Uku õps on sakslanna jne. Globaalküla ja avatud Euroopa tingimustes tundub paratamatu, et veri seguneb.

Töövõit

Üldiselt tabab mind tänini vahel tunne, et ma ei tea midagi. Eriti majandusteooria vallas. Oleks nagu rohkem kui dekaadi õppinud, aga ikka nagu lauajalg, heal juhul kodukootud salongifilosoof. Momendil on mul ka uue uurimisteema sünnitusvalud, mis mu maailmapilti heledamaks just ei värvi.

Aga täna tekkis mul siiski lootus, et economist must ehk kunagi saab. Ehhee, värske IMFi World Economic Outlook viitab minu (ja kolleegide) artiklile. Jipiii!

Punkt koolivaheajale

Kõige lihtsam viis meeldiv ja vanematelt vähe pingutust võttev pühapäev sisustada on käik loomaaeda. Lastest saavad seal tõelised inglid. Kuigi mitte kõigist, sest WC ukselt leidsin ma kirillitsas olulise informatsiooni, nimelt Marina + Aleksandr = ljubov. Aga jõuad sa siis lastel alati silma peal hoida.

Kohting elektrikuga

Tänast hommikut võib pidada esimeseks Waaslandi murraku tunniks. Nimelt sai elektrik Geertiga tubli kolm tundi majas veedetud sh magamistubades. Viimase tunni ajal hakkas keelepilt kergelt selginema. Kui ma veel mõned korrad kohalikul turul ja juurikaangaaris käin, hakkan asjast pingutuseta aru saama.

Vaatamata intiimsele õhkkonnale st magamistoas viibimisele mõtlesin ma pigem Belgia varimajanduse osakaalule. Ma olen mingeid arve GDPst 10 ja 15 protsendi vahel lugenud, aga millegi pärast olin ma täna palju pessimistlikum. Geertil vaja ju motokodu ülal pidada, sest Türki lennata on mõttetu, kui piisab Brüsselist, et keset türklasi olla. Parem juba oma ratastel majaga Prantsusmaale sõita. Ei saa öelda, et Geerti jutus pointi pole.

Üle pika aja arstil

Teisipäeval sai mõõdetud-kaalutud: 7640g ja 66 cm.

Minu ainus küsimus jäi igastahes vastuseta. Nimelt soovitati Fayl kõht hästi tühjaks lasta minna, siis pidavat lisatoitu paremini sööma! Vaadaku ise, et piisavalt oomegaid söövad, see mõjub ajutegevusele hästi. Miks peab kartma, et ponks ja normaalse arenguga laps ennast millestki olulisest ilma jätab? Ega ma lootnudki midagi mõistlikku vastuseks kuulda...

Ettepanek veebitrialitele ja marketööridele

1. Ei maksa ennast heidutada mõnede rahvaste soovist suhelda vahetult. Internetti esineb planeedil Maa laialdaselt, isegi UN klassifikatsiooni järgi vähimarenenud riikides (least developed countries).

2. IP aadressi järgi saab tavaliselt raskusteta tuvastada, kus surfaja füüsiliselt asub. Ei ole mõtet lasta väljahüppavaid küsimustikke suvaliselt lahti, kui küsimustik on suunatud üksnes konkreetse geograafilise piirkonna elanikele. Muul juhul arvestage eelmise punktiga.

Ma olen lihtsalt tüdinenud küündimatust saastast, spämmige, aga tehke seda vähemalt mingilgi arvestataval tasemel. blog.tr.ee on lausa tipp, Postimehe küsitlustest sai vähemalt pop-up blokkeriga lahti.

Sinterklaas, mu kangelane!

Uku tuleb kööki asjatama ning tilgutab kogemata pakist kallates paar tilka apelsinimahla maha.
- Oi-oi-oi, nüüd Sinterklaas ei tule!
Läheb võtab lapi ja nühib põranda ruttu puhtaks. Ohkab seepeale südamest.
- Uhhh!
Lapsed lasteks, aga emmed-issid on kõige suuremad Sinterklaasi fännid :)

Prrr...

Täna hommikul proovisin ma muutuva kliimaga keskeuroopalikult toime tulla. Panin paksema salli kaela. Siiski osutus ilm mu arvamisest külmemaks ja oleks pidanud hoopis kampsuni kapist välja otsima või paksema jaki nagist võtma...

Tegelikult mulle tundub, et isegi Kesk-Euroopas elavad põhjamaalased on ilma ja eelkõige valguse suhtes tundlikumad kui aborigeenid. Nii mina kui ka rootslasest kolleeg soigusime juba mõnda aega tagasi, et pime on ja sügis tuleb. Teised kehitasid õlgu ning võtsid olusid, kui objektiivset paratamatust. Oma üüratus lootusetuses võidelda talvest vähkkasvajaga muutuvad kõige masendavamaks just säravselged päikeselised sügisepäevad nagu täna satub olema. Ainus talutav sügis on udune ja udutav Pariis. Jah, mu igasügisene Pariisi-blues on kohal, kindel sügise märk.

Kultuuride konflikt

Eile tuli mulle meelde koht ühest Theo Maasseni sõust, kus ta rääkis Hollandi pressis täiesti kajastust leidnud juhtumist. Nimelt perearst (mees) tervitas oma naispatsienti, kes juhtus olema moslem, kättpidi. Asjast sai lõpuks peaaegu rahvusvaheline skandaal.

Nüüd on mul isiklik kogemus nn kätlemiseõppetund omast käest võtta. Ma tean seda tava, aga oma õhtumaises kultuuriruumis on mul siiski raske seda aktsepteerida. Ju ma vaikimisi eeldan, et siin ma puutun kokku teatud käitumisstruktuuri ja -kultuuriga. Esimene emotsioon on ikka "on alles mats!". Mulle tundub, et vähemalt mingi iva oli selles ajalehest loetud uuringus küll, mille lõppjäreldustes tõdeti, et multikultuursus muudab inimesi üksildasemaks ja tekitab rohkem meelehärmi kui rikastab maailmapilti. Sest kaua ma selle tüübiga ei suhelnud ja ega teisedki "kristlased" seda teinud. Inimene on sotsiaalne loom ja meie-tunne vähemalt klaas-käes-üritustel mängib olulist rolli.

Kunagisel Petseri kloostri külastusel ajasime me kogu klassiga (justnimelt kogu klassiga, tüdrukute klass oli :) seelikud selga, ega näinud teksadest loobumises ohtu oma inimõigustele ja identiteedile. See võib olla päris shokeeriv elada konservatiivse araablasena keset Lääne-Euroopat ja seista iga päev silmitsi juhtumitega, mis murravad nö lahtisest aknast sisse. Theomaassenlikult - milleks siin elada, kui kõik nii paha on...

Pool aastat

Jippiiii, jälle sünna. Seekord sain ma kingituseks kõrvitsa ja sellest tegi emps püreed! Kõrvits on tore patsutada, aga maitses teine kehvalt. Mina ei saa aru, kuidas mamps-paps kõrvitsasuppi sõid ja koleheaks seda pidasid. Siis sõid kõik veel Lieni blogist leitud viigimarja kooki peale.

Poole aastaga olen ma õppinud eeskujulikult rullima. Emps tahab alati voodilinad alla panna, et saab need ka sirgeks triigitud. Lisaks on mul üks hammas! Ja natukene juukseid, nimelt hiinlase moodi pikem tutt keset pead. Kõkutan nagu jaksan, elu on lõbus, eksjuonju?

Stseen sarjast, miks mõni suhe õnnestub

Nic tuli hilja koju, lepituseks pudel champagnet kaasas. Kui nüüd aus olla, siis champagne oli tegelikult ühe äripartneri leidlik viis pakkuda klientidele uue kontori puhul klaasike kihisevat roolijoodikute hulka suurendamata.
- Kas meil süüa ka veel midagi on?
- Ei, täna on suure paastu peaproov.
- Ausalt, vä?
- Kui sa just kuidagi ei saa, siis lumpiaid on kapis. Pane 15 min ahju.
- (Köögi seina tagant) Aaa, 5 minutiks, eks? (lootusrikkalt) ... 50 minutiks?
(Kostub ainult kihistamist.)
- Damn... Tead, just selle pärast ma su'ga abiellusin, et ma ei suuda sind selliste asjadega tibuks tõmmata.

Kuidas Belgia liikluses ellu jääda

Ma olen juba ammu viinud oma õigusfilosoofilisesse maailmavaatesse sisse korrektuurid. Kui õpikud räägivad tava ning tsiviilõigusest, kusjuures vanem neist on tavaõiguslik süsteem, siis minu maailmas algab kõik blondiõigusest. Sõidad ristmikule paremakäe reeglit eirates, kuna sa ei oska arvata, et kahe põõsa vahelt, kust vaevu koer läbi mahub, võiks auto tulla, või pargid umbes 10 manöövriga, tuleb alati manada lai ja särav naeratus ette. Ja sulle naeratatakse vastu, mitte ei kortsutata kulmu! Nic ei uskunud mu meetodisse tükk aega, aga eile õnnestus tal selles veenduda. (Tegelikult peaks muidugi minema ja kuskil parkimist harjutama.)

Mu teine liiklusseadus seisneb belglase orjamentaliteediga arvetamises. See avaldub tõsises psüholoogilises probleemis järgida liikluseeskirju, eriti kiiruse osas. Ja ma saan sellest oma orjahingega aru, mõningates oludes nõuab tõsist pingutust täpselt 50-ga sõita. Aga vahel näeb õige kiirusega kohaliku numbrimärgiga liiklejaid. Siis on kaks võimalust, tegemist on hollandlase või, vähemalt oma arvates, liialt palju õlut manustanud juhiga. Kuna viimane võimalus on tõenäolisem, siis tuleb hoida sellise juhiga topeltpikka vahemaad. Igaks juhuks.

Lõpuks tasub sisse lülitada 40+-radar. Nimelt teooria- ja sõidueksamid on moodsa aja nähtus, keskealine belglane läks lihtsalt pilt näpu vahel politseisse oma lubadele järgi. Nicil on 30-aastase autojuhistaaziga vanaema, kes heal juhul suudab auto käima panna. Õnneks ta isegi ei proovi midagi enamat autoga ette võtta, aga see ei ole absoluutne reegel. Ma olen sõitnud tüübi taga, kes põristas 40ga asulavälisel teel ja samal kiirusel küla vahel jätkates ei suutnud jalgratturist mööda sõita ega vöötraja juures seisvat mammit märgata. Teisalt, ehk miniseelikus blondiini oleks järsku tähele pannud? Imelik, aga eksamiteta ajajärk ei tähendanud erakordselt rohkete liiklusõnnetuste perioodi. Vähemalt absoluutarvestuses. Ju tänane autorohkus kaalub üles paremad juhtide sõiduoskused ja liikluseeskirja tundmise.

Tööjaotus

Emps teeb pannkooke. Paps ootab oma kooki. Tuleb suhkrusuine Uku:
- Papaaa, mängime peitust!
- Oota, ma söön ka ühe koogi ära.
- Aga teeme nii, et sina peidad enda magamistoas ära ja mina söön siin kooki.

Raamatuketikas

Vahel mulle kettkirjad täitsa meeldivad. Ehk 106 kõige mitteloetavamat raamatut, siit leidsin, aga alguse on see veel kuskilt mujalt saanud. Rasvane on loetud ning lugemist väärt raamat, kaldkirjas alustatud oopused ning pruunid on kategooriasse "kaka" kuuluvad.

Jonathan Strange & Mr Norrell
Anna Karenina
Kuritöö ja karistus
Catch-22
Sada aastat üksindust
Vihurimägi
Silmarillion
Pii elu
Roosi nimi
Don Quijote
Moby Dick
Ulysseus
Madame Bovary
Odüsseia
Uhkus ja Eelarvamus
Jane Eyre
Lugu kahest linnast (või oli eestikeelne pealkiri “Kaks linna”)
Vennad Karamazovid
Guns, Germs, and Steel: The Fates of Human Societies
Sõda ja rahu
Edevuse laat
Ajaränduri naine
Ilias
Emma
Pime palgamõrvar
The Kite Runner
Mrs. Dalloway
Suured lootused
American Gods
A Heartbreaking Work of Staggering Genius
Atlas Shrugged
Reading Lolita in Tehran : A Memoir in Books
Memoirs of a Geisha
Middlesex
Quicksilver
Wicked : the Life and Times of the Wicked Witch of the West
Cantenbury lood
The Historian : A Novel
Kunstniku noorpõlveportree
Armastus koolera ajal
Hea uus ilm
The Fountainhead
Foucault pendel
Middlemarch
Frankenstein
Krahv Monte Cristo
Dracula
Kellavärgiga apelsin
Anansi Boys
The Once and Future King
Vihakobarad
The Poisonwood Bible : A Novel
1984
Inglid ja deemonid
The Inferno
Saatanlikud värsid
Mõistus ja tunded
Dorian Gray portree
Mansfield Park
Lend üle käopesa
Tuletorni juurde
D’Urberville’de Tess
Oliver Twist
Gulliveri reisid
Hüljatud
The Corrections- Parandused e.k. Pooleli tegelikult, aga saab lõpetatud :)
The Amazing Adventures of Kavalier and Clay
Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal
Düün
Vürst
Hälin ja raev
Angela tuhk
Väikeste asjade jumal
A People’s History of the United States : 1492-Present
Cryptonomicon
Neverwhere
A Confederacy of Dunces
A Short History of Nearly Everything
Dublinlased
Olemise talumatu kergus
Beloved
Tapamaja, korpus viis
Tulipunane kirjatäht
Eats, Shoots & Leaves
Avaloni udud
Orüks ja Ruik
Collapse : How Societies Choose to Fail or Succeed
Cloud Atlas
The Confusion
Lolita
Persuasion
Northangeri klooster
Kuristik rukkis
Teel
Jumalaema kirik Pariisis
Freakonomics : A Rogue Economist Explores the Hidden Side of Everything
Zen and the Art of Motorcycle Maintenance : An Inquiry into Values
The Aeneid
Watership Down
Gravity’s Rainbow
Kääbik
Külmavereliselt : A True Account of a Multiple Murder and its Consequences
Valged hambad
Aarete saar
David Copperfield
Kolm Musketäri

Listis peitub minu konkurentsitu mitteilukirjanduslik lemmik: A Short History of Nearly Everything. Odüsseiast või Iliasest olen keskoolis tükikesi lugenud, Tolkieni pole ma vist küll ühtegi raamatut suutnud korralikult läbi lugeda.

Klaaskuulid

Uku meeltitab papsi:
- Papaaa, tule klaaskuulidega mängima!
- Ma ei saa praegu, ma pean töö ära lõpetama.
- Aga tule ikka klaaskuulidega mängima.
- Ma ei saa, ma pean raha teenima klaaskuulide jaoks.
- Aga mul on juba karbitäis klaaskuule! Tule mängima, emps ehitas ilusa raja.

Pöidlad pihku!

Tänasest läheb jälle aktiivselt valitsuse moodustamine lahti. Seekord mu ennustamise tänamatu töö läks täppi, ma ju ütlesin, et Laterme tuleb tagasi valitsust kokku klopsima.

Shansid on küll väikesed, aga ma siiski loodan, et "riigireform" vähemalt mõnda valdkonda jõuab. Esmajärjekorras töötuabirahade valdkonda. Tegelikult on juba abirahade seostamine föderatsiooni struktuuri reformimisega absurdne, abirahasid jagatakse ühtsete (föderaalsete) reeglite alusel. Kuigi Vallooniale langeb rahalises arvestuses suurim "pirukas", ei ole ma nõus selle teema puhul Flaami-Vallooni küsimust arutama. See on majandusliku jätkusuutlikuse säilitamiseks lihtsalt hädavajalik.

Samas hääletan ma ka riigireformi poolt. Riigimehelik mõtlemine pole ainult Eestis defitsiit. Belglasi vaevab samuti orjarahva või vähese peremehekogemusega rahva mentaliteet. Süllesadanud rahaga ei osata midagi muud teha, kui 25000-euroseid dushe ehitada. Absurdseim väide, mida jätkuvalt kuuleb kannab ideed, et Valloonia halvas seisus on rikas Flandria süüdi. Hmm, kui ma makseraskustesse satun, siis on pank süüdi, et mulle laenu andis? Ei ole mõtet raha andjat nüpeldada, parem suunata energia lõpuks ometi rajale, mis aitaks ja sunniks finantssüstidest natuke rohkem välja pigistama, kui seda praegu tehtud on.

Rõõmus äratundmine

Umbes paar aastat tagasi märkasin ma õudusega, et mu eesti keel hakkab lonkama. Ainult telefonitsi lobisedes või messengeris kribades ja hoopis teisele keelele keskendudes muutub keelekasutus ikka väga madalalaubaliseks. Ma ei ole mingi keelegeenius ka. "Raviks" võtsin ette emakeelse raamatulugemise, mida püüan jõudu mööda pidevalt harrastada.

Ma olen ka paljuski nõus Mark Reynebeauga, et paras hulk lugemist ootavaid raamatuid annab märkimiväärse heaolutunde. Kuna eestikeelsed raamatud jõuavad minuni suhteliselt stohhastiliselt, siis pean ma tavaliselt mõningast wish listi, et ma midagi ära ei unustaks. Tänane lisand pani mind muigama, tekitas rõõmsa äratundmise ning meenutas järjekordselt tõsiasja, et vahemaa minu ja eesti keele vahel on märksa suurem, kui minu ja raamatu teema vahel. Ehk ennem, kui raamat minuni jõuab, võin ma minna kaanepilti vaatama.

Karlsson katuselt

Ma ei tea miks, aga millegipärast satun ma Belgias elama õhuspordi lähdale. Minu praeguses kodukohas lennatakse õhupallidega, ma olen parimal päeval lausa 10 palli õhus kokku lugenud.

Nädlalavahetusel käisime oma uues kodus piknikku pidamas, kui järsku kostus taevas kummaline põrin. Sellise põrninaga lendab minu kujutlustes Karlsson katuselt. Kuskilt mälusopist kerkis pinnale eelmine pilt, kus ma sarnast põrninant kuulsin ja mõtet heietasin. Siis oli tegelikult tegemist paraplaaniga. Hakkasin nüüdki hoolikalt taevast seirama ning maja nurga tagant tuli "Karlsson" välja. Paraplaan nautis ka selle aasta kardetavalt viimast mõnusat piknikuilma. Sai teine seebikaga kirbukakana pildile püütud (kohe pildi keskel, ma ausalt ostan omale varsti digipeegli).

Lapsed ostuotsustajana

Uue reklaamiseaduse valguses on viimasel ajal olnud palju juttu laste ning lastele suunatud reklaami osast vanemate ostukäitumise juures. Minu arust on päris palju reklaamist niivõrd lihtsakoeline ning sirgjooneline, et see ainult lastele muljet saabki jätta. Ainus meeldiv reklaam, mis mulle pähe tuleb, on Alonso-Hamilton-Häkkinen reklaam. See reklaam toob mulle meelde Nici esimese saunaskäigu minuga, kui ta suutis vähemalt kümme korda 15 minuti jooksul "Siin on palav, uhh!" öelda.

Aga minu viimane ost pani mind jälle laste peale mõtlema. Lapsed langetavad tõesti olulisi ostuotsuseid. Näiteks beebiriiete vallas.

Mul oli kunagi t-särk kirjaga Hello, Kitty! Vaieldamatu lemmik, mis kanti nii ära, et sealt ei saanud tolmulappigi pärast. Juba täiskasvanuna nägin ma selle tegelase telekas ka ära koos hulga nostalgiaga ohates oma valge punaste kantidega Kitty järele. Laupäeval astusin ma poodi, et rüblikutele mõned kehakatted muretseda ja langesin vanasse lõksu. Järgmine Kitty-tüdruk on sündinud. Seega lapsed st sisemised või kunagised lapsed mängivad suurt rolli ostude tegemisel.

What kind of coffee are you?

You Are a Frappacino

At your best, you are: fun loving, sweet, and modern At your worst, you are: childish and over indulgent You drink coffee when: you're craving something sweet Your caffeine addiction level: low

What Kind of Coffee Are You?

Hahhaa, läheb isegi täppi, kuigi mu kohvisõltuvus on nii madal, et ma pole säherdusest kohvijoogist kunagi miskit kuulnud. Peaks järgi proovima.

Üleöö

Vaikselt, salamisi, üleöö ja tasapisi on Fayl esimene hambakene kasvamas.

Vanematele seejuures täiesti ootamatult, sest niipea hambaid ei oodatud. Nimelt suurel vennal tulid hambad alles pea käijamehe eas. No natuke varem siiski :)

Elust ja tagajärgedest

Aksioom 1. Inimesel, kui ta pööningukorrus töötab tõrgeteta, on õigus end ära tappa.
Eneseirooniliselt nentides olen ma liberaal. Ehk inimesel on õigus keelduda arstiabist, istuda purjuspäi autorooli või suitsetada, kuigi tunnustatud ekspertarvamus soovitab vastupidist ja hoiatab selliste tegude fataalsetest tagajärgedest. Kas selline inimene peaks veel kirikuaia sisse maetud saama, on iseküsimus.

Nagu ikka ei ole õiguse rakendamine päris elus nii sirgjooneline. Ehk õiguse kasutamisega võib oluliselt pärssida teiste inimeste õigusi. Mis saab, kui purjus roolija sõidab surnuks veel mõne kaasreisija? Millal saab lootest laps ja millal peaks riik lapse huvisid kaitsma? Kuidas peaks kompenseerima pikaaegse suitsetaja vähiga lõppenud lühikeseks jäänud elust põhjustatud lähedaste südamevalu ja ahastuse?

Aksioom 2. Võrdväärsete tegude eest tuleb võrdväärselt kiita või karistada.
Ehk kui kodussünnitanud ja lapse kaotanud naise suhtes algatatakse kriminaalasi, siis siis tuleks seda ka raseduse ajal suitsetanud naise suhtes teha. Mõlmad on oma riskikäitusmisest teadlikud ja peaks seega ühesugust kohtlemist väärima. Mida teha suitsetajaga ja tema perearstiga, kes pahest teadlik, aga vaatamata veenmisele, ei suuda suitsetajatat loobuma sundida? Õigluse huvides tuleks algatada kriminaalasi. Õiglus kipub vägisi anarhiasse mattuma.

Viiekuune

Kolmapäeval oli mul jälle "sünnipäev". Beebi on täitsa tore olla, saab iga kuu sünnat pidada, mitte kord aastas nagu vend.

Minu lemmik tegevused on varvastest kinni hoidmine ja empsiga mõne värvilise ajakirja lugemine. Kuigi minu suureks meelehärmiks ei luba mamps ajakirju ära süüa, aga keelega on palju parem lugeda. Vennaga meeldib mulle ka mängida ja koos puristada.

Söömisel on vabadussamba poos asendunud varbad pihus poosiga. Kuigi paljud hakkavad juba küsima, kas ma miskit tahkemat ei söö, pole mul endal miskit huvi "suurte" söögi ja söömise vastu. Emps ütleb millegipärast, et isegi Auschwitzis jäid inimesed ellu :) Mina küll näljas ei ole, kõht on piima täis.

Ukul on pruut

See oli nimelt suurim uudis eilsel lastevanemate koosolekul. Ainus paar klassis ja üks on muidugi Uku. Hahhaa, Marieke ja Uku.

Üldiselt on imelikke lapsevanemaid, kes ei luba oma lapsel hüpata, joosta jms teha. Ma saan aru, et laps ei tohi mõnda asja süüa vms, aga laps võiks ju laps ikka olla. Huvitav palju võõriti pilke ma saaks, kui ma tunnistaks, et Uku kukkus eelmine nädalavahetus ukerdades väikesesse tiiki ja ma üldiselt ei näe selles suuremat draamat. Tiik oli madal, ma hoidsin Ukul silma peal, aga living on the edge... Mõned asjad lihtsalt peab oma tagumiku peal järgi proovima.

Teine elevust tekitav uudis oli arvutiõpetus. Nimelt hakatakse väikestele marakrattidele hiireklõpsutamist õpetama. Karta on, et Uku tõeline hiilguse tund on tulemas. Tänu papsi katsejänese staatusele on klikkimine kindlalt käpas. Peab õpetajat hoiatama, mida kakamängu all silmas peetakse.

Lõppeks oli päris üllatav, et Uku ainus "segavereline" oma klassis, vähemalt nimede ja kohal olnud lapsevanemate järgi rohkem muulasi pole. Eelmine aasta oli veel neegripoiss Nicolas, kellel küll mõlemad vanemad täitsa valged, suur sõber.

Varakevadeks katus peale

Kui tööd tehakse, siis maja kerkib. Ei ehituspuhkusele!



UGPDEvHEww

Dinosaurusearmastus

Mul oli kunagi lasteaias peika Priit. (Tegelikult me elasime lähestikku ja vanemad töötasid koos Mustamäe mändide all.) Priidu suur kirg oli dinosaurused, me käisime ka teineteisel külas ning kõigist ettevõtmistest meenub mulle Priidu maalitud suur rasvane sinine brontosaurus. Kusjuures minu isa andmetel, kes kohtab vahel Priidu isa, ei ole Priit tänapäevalgi väga kaugel dinosaurustest, nimelt studeeris ta bioloogiat ning tegeleb biokeemiaga.

Ma ei tea, kas see on mingi ealine iseärasus või lihtsalt kokkusattumus, aga mu elus on jälle üks paadunud dinosaurusefänn. Uku tuli esimesel päeval koolist koju ning ma sain teada, et Winnie Puhhi klassis on oranz dinosaurus. Eile poes valis ta kõigist DVDst just dinosauruse oma välja, kuigi meil üks dinosauruse plaat juba on. Meil on neli dinosauruse raamatut. Me joonistame valdavalt dinosaurusi. Magama minnes võetakse lisaks mõmmile kaks kummist dinosaurust voodisse. Üldse on suuremaid-väiksemaid dinosaurusi meil esinduslik kollektsioon. Ja nii juba pool aastat, mis väikese inimese elus on pikk aeg.

Kakskeelsusest emotsionaalsemalt

Sattusin artiklit kakskeelsusest lugema. Mind valdas jahmunud hämmastus. Huvitav, kas seal artiklis kajastub tõesti kogu eestikeelne kakskeelsust puudutav know-how dr. Lindström isikus...

"Kõige suurem viga, mida tehakse, on see, et laps pannakse enne kõne väljaarenemist võõr-keelsesse lasteaeda."

Tore, aga väga sageli on tegemist nö üheaegse kakskeelsusega (simultaneous bilingualism), kus lapsel on kaks emakeelt, täpsemalt emakeel ja isakeel.

"Õigem oleks saada kõigepealt selgeks esimene emakeel, mis on tavaliselt lapse ema emakeel, sest emaga on laps kõige lähedasem. Kui esimene keel on välja arenenud, tasub võtta ette teine keel."

Esiteks, see on ajast ja arust seisukoht. Keele omastamine on märksa komplekssem protsess. Võib otsida netis näiteks language acquisition märksõnaga või minna dr Susanne Döpke kodulehele, kes on nn samaaegselt kakskeelsete laste ema ja keeleprobleemsete kakskeelsete laste uurija.

Teiseks, pole see praktikas sageli võimalik. Kui pool suguvõsa ema keelt ei räägi, kas siis tuleb last kuni keele selgekssaamiseni teda sellest poolest nagu katkust eemal hoida? Sest muud moodi õppimist vältida ei ole võimalik, inimene on siiski sotsiaalne loom ja aldis suhtlema. (Ja mida mõelda keele selgeks saamise all? Ma aastaid koolis käinud ja ikka teen ükskeelselt vigu...)

Kolmandaks sünnivad lapsed maailmakodanikena, aga esimese elusaasta jooksul kujunevad välja nö häälikustandardid (patterns). Jaapanlaste võimetus eristada l ja r häälikuid ei ole nali, täiskasvanud jaapanlane seda tõesti ei suuda. Seega kakskeelse lapse ladusama keeleomastamise seisukohast on varajane kokkupuude mõlema keelega oluline.

Neljandaks keel ei ole ainult mingi külm istrument, lusikas supi söömiseks. Keelekasutusega edastatakse hulk nüansirikkaid emotsioone. Kas lapse isa peab siis koolieani lapsega suhtlema poolikult või üldsegi mitte? Või ei pea tohter isa rolli oluliseks?

"“Tuleb arvestada, et kakskeelses perekonnas kasvava lapse kõneoskus hilineb,” ütleb Reet Ruus-Lindström. Tema sõnul on laste keeleandekus erinev, aga seda ei saa varajases lapsepõlves välja selgitada ning seetõttu tasub olla pigem ettevaatlik kui ükskõikne."

Mul on ainult üks kommentaar: google ja bilingual children - voila! Tsitaat leitud artiklist (CAL ei ole mingi nurgatagune ühendus):

"No empirical evidence links bilingualism to language delay of any sort. As De Houwer (1999) summarizes, "There is no scientific evidence to date that hearing two or more languages leads to delays or disorders in language acquisition. Many, many children throughout the world grow up with two or more languages from infancy without showing any signs of language delays or disorder" (p. 1). Likewise, Petitto and Holowka's (2002) extensive literature review leads them to argue that "very early simultaneous language exposure does not cause a young child to be delayed with respect to the semantic and conceptual underpinnings at the heart of all natural language, and this is true regarding each of the young bilingual's two native languages" (p. 23)."

Dr Lindström võiks oma teadmisi vähe kaasaegsema materjaliga täiendada. Alustades kasvõi müüdilistist ja jätkata näiteks kakskeelsuse andmebaasiga. Üldiselt kurvastab mind tõsiasi, et "eksperdina" esineb inimene, kellest isegi mina, ja ma ei ole logopeed, vaid lihtlabane majandusteadlane, rohkem tean.

Elevandiluust tornist väjudes

Üldiselt ma eriti ei üllatu toidupoes ringi vaadates. Ma olen juba harjunud, et mitte kõik lettidel ja riiulites seisvast kraamist ei kõlba seespidiselt tarvitada, vaid sobib pigem pinnasetäiteks või ehitustegevuseks. Sealhulgas mõni toiduaine sobib nii söömiseks kui maalritööks.

Ma ei ole suurem jogurtisööja. Esimene tuhin läks üle, kui ma sattusin piimakombinaadi toorainelattu. Kruuda Ferrari jäi nägemata, aga jogurtimoos pani kukalt sügama. Moos peaks põhiosas marjadest-fruktidest koosnema, eksju? Teiseks armastan ma ajast ja arust inimesena täisjogurtit, mille valik tänapäeva light-ajastul on kesisevõitu. Seega ma lisan tavaliselt naturaalsele täisjogurtile isetehtud st iseblenderdatud toormoosi.

Vahel ma siiski seisan jogurtiriiuli ees. Laupäeval jäi mulle silma tops, milles nurgas silt "no sugar". Hetkeline üllatus asendus halvaendelise ehh?-momendiga, kui ma asusin silti lugema. Kahtlus saigi kinnitust - nad topivad jogurtisse ka aspartaami. Õumaigaad, milleks küll? Ja leidub hulle, kes selle veel tõenäoliselt ära ka söövad.